PTB - Mart Saarso

 

Niisiis, kallid kirjastajad kaasteelised,

Siinkohal teile üks niisugune pakkumine. See on toimetamata tekst, ilmselt esineb ka ortograafilisi vigu. Esimest proovipeatükki ma siinkohal ei avalda, sest maestro Jaak Jõerüüdi soovitus oli peale selle lugemist: "Mart, jätka samas vaimus, ainult õigete nimede ja õigete daatumitega". Mul on pakkuda ca 20 peatükki värvikatest aegadest ja inimestest ja ikka õigete nimede ja daatumitega. Ma ütlen seda nimelt avalikult, et pärast poleks õiendamist, et miks mind ei mainitud :) Seda paluks siis võtta, kui ärilist pakkumist mõnele ellujäävale kirjastusele :)

Olgu aga peatükk, mille teisena kirjutasin, siinkohal avalik, nö kaubanäidisena :)

------------------------




PTB

1984. aasta 16. jaanuaril asusin tööle Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuva Kalamajanduse Valitsuse Projekteerimise ja Tehnoloogia Büroo Kalamajanduslike Perspektiivuuringute ja Katsetootmise osakonda, esimese kategooria insener-konstruktori ametikohale. Sellele tööle meelitas mind juba tol ajal väsimatu visionääri kuulsusega purjetajast merendusentusiast Sulev Roosma.

See pika ja ajastu märki kandva nimetusega asutus paiknes vanas orasekarva puumajas, Pääsukese tänavas, kus nüüd asub Tallinna pilvelõhkujate kvartal. Jõudsin kontorisse mingi tähtsa koosoleku ajal ja pidin koridoris ootama. Kuna uks heli ei pidanud, olin sunnitud koosolekut paratamatult pealt kuulama. Peamiselt rääkis Sulev Roosma ja jutt käis mereuuringutest. Korraks sai sõna keegi aeglasevõitu kõnepruugiga mees, teoreetiline matemaatik Hillar Lõhmussaar, nagu ma hiljem teada sain. Ta seletas mitu korda järjest, et meres pidavat olema temperatuuri hüppekiht – termokliin ning lisas vabandavalt, et ega ta täpselt ei tea, aga on kuulnud. Avaldus tundus Sulevi poolt mulle ettemaalitud ekspertide meeskonna kohta kuidagi kummaline, kuid kummalisi avaldusi ja ilminguid olin ma piisavalt kogenud juba eelmises töökohas, Läänemere Kalamajanduse Instituudi Tallinna osakonnas. Ametisse vormistamine sujus kiirelt ja lihtsalt.

Pääsukese tänava majast meenub mulle mitte just palju. Kontor nagu ikka, direktor Tõnspoja kabinet, teadusala asedirektori, raamatupidamise ja Kalakasvatuse osakonna juhataja, sm. Ants Kaalu tööruumid, kus kogu aeg midagi tehti. Aga mida tehti, on jäänud ähmaseks tänase päevani.

Keldrikorrusel paiknes Töö Teadusliku Organiseerimise osakond, kolmeliikmelise koosseisuga, mis pidi idee poolest olema asutusesisese hädavajaliku tugiteenuse osutaja. Seda usinat ühikut juhtis vettinud välimusega, kiilaspäine krooniline alkohoolik Vello, kelle polüesterlakiga kaetud töölaual oli vaid vana numbrikettaga telefon ja kuueteistkandiline teeklaas, mis oma kleepuva sisu ja peremehe värisevate käte tõttu oli jätnud lakipinnale mitmeid kleepuvaid ringe. Vello jõi põhiliselt peedikat. Osakonna ülejäänud personali moodustasid kaks vene naist, keda võis kohata harva, sest nende päevad kulgesid mööda komisjonikauplusi traalides, hilpe ostes, müües ja vahetades. Iga kuu lõpus toksisid nad kirjutusmasinal (vist kordamööda) valmis osakonna töö aruande. Selles muudeti eelmise kuu omaga võrreldes ainult kuupäeva. Ülejäänud tekst olevat koostatud juba enne neid, nagu nad mulle seletasid. Niimoodi oli kogu büroo töö teaduslikult organiseeritud. Kas ka Vellol sellest aimu oli, ei julge ma oletada.

Sulev Roosma juhitud Kalamajanduslike Perspektiivuuringute ja Katsetootmise osakond asus aga aadressil Lauteri 1, ruumides, kus selle sajandi alguses töötas Eesti Maja restoran. Isikkoosseis oli mitmekesine ja mitte just koloriidivaene.

Meie juht, õpetaja ja vedur Sulev oli väsimatult ametis, seljas enamasti hõlmad lahti klubipintsak ja suurest rügamisest lips viltu valgel särgil. Temalt saime me igapäevaselt teada, et viime ellu Eesti mereprogrammi ning üldsõnalisi, kuid pateetiliselt sisendavaid juhiseid selleks ajalooliseks missiooniks. Suur juht rääkis oma ajast ees oleva teerajajana merekatastrist, millest, nagu mulle tundus, keegi täpselt aru ei saanud. Eesti mereprogrammi ei olnud me kunagi paberil näinud ja kuna teised infokandjad olid veel juurutamata, eksisteeris see vaid Sulevi peas. Kandvaks teemaks oli plaan viia läbi kõigi Eesti NSV lõhejõgede suudmete süvendamine, mis käibiva teooria (autor Sulev Roosma) kohaselt olid settematerjalist madalaks ummistunud ning ei võimaldanud suure süvisega lõhedel kudema pääseda. Seda, et osad Põhja-Eesti jõed olid industrialiseerimise tulemusena muudetud peaaegu bakterivabaks ning vahutasid, nagu voolaks neis detergendilahus, teooria ei käsitlenud. Ja polnud vajagi, sest mastaapne kraavitamisplaan pidi garanteerima paljudeks aastateks töö meie osakonnaga kaasa lohisevale süvenduskaravanile, mille lipulaevaks oli legendaarne süvendaja „Endla, kes 20. sajandi lõpus leidis oma otsa Ruhnu saare Ringsu sadamas. Kuna süvendustööd olid eksperimentaalne katsetootmine, ei kehtinud sellele plaanimajandus. Teisisõnu polnud vahet, kas ja kui palju veealust kaevamist toimus – preemiat maksti regulaarselt. Veel meenub projekt, mille sisuks oli järvevee pumpamine läbi planktonivõrgu, eesmärgiga koguda kasvanduse kaladele looduslikku toitu. Tehissööta ei jätkunud ja sageli oli see kaladele surmavalt mürgine. Ettevõtmine soikus, kuna sobivaid pumpasid ja planktonivõrku ei õnnestunud kalamajanduse varustussüsteemist hankida.

Üldiselt valitses Sulevi kohal olles õhkkond, nagu rindestaabis, sest meie ajaloolise missiooni mõistmisega oli suuri raskusi praktiliselt kõigil ametkondadel ja asutustel, kellega asju tuli ajada. Erandiks oli vaid Kalamajanduse Valitsuse varustuskontor, mille laost võis välja kirjutada mida tahes ja kui palju tahes. Kogu koorem kanti samal päeval raamatupidamises kulumaterjalina maha ja muutus bilansilises mõttes olematuks. Kui Sulevit kohal polnud, valitses vaikelu, mida elavdasid põhjusega või ka põhjuseta mõõdukad napsitamised.

Mind võeti tööle n.ö. koos teemaga, millega olin alustanud Kalamajanduse Instituudis. Tol ajal oli konjunktuurseks terminiks damping, ehk süvendamisel ammutatud settematerjali merre heitmine, selleks valitud kohtades. Kuna reostatud sadamate põhjast üles tõstetud muda oli mürgine, tuli uurida dampingu käigus tekkivate hõljumipilvede leviku mõju kalamajandusele. Ühiseks nimetajaks kõigil neil lennukatel ja osakonnale ilmselgelt üle jõu käivatel projektidel oli Toitlusprogramm, mis vaatamata Leonid Brezhnevi surmale, oli objektiivsetel põhjustel aktuaalne üle terve Nõukogude Liidu. Nõukogude inimesed elasid kroonilises toiduainete nappuses. Suvaline taotluskiri, mis algas sõnadega: „Toitlusprogrammi ellu viimiseks“, oli määratud saama positiivse vastuse, sest ükski ametnik ei riskinud minna vastuollu partei pealiiniga – see oleks lõhnanud üleviimise järele tootvale tööle või halvemal juhul kojameheks.

Osakonna ülejäänud töötajatel puudusid igasugused tunded mere vastu ning ka soov neil tekkida lasta. Hilisema Eesti Maja restorani saksakambri, mis sai minu laboriks ja oli ühtlasi Sulevi kabinet, eesruumis istus meie moldaavlannast sekretär Marina. Alati rõõmsa ja särasilmsena keetis ta kohvi, lobises telefoniga ja oli lihtsalt rõõmus. Tema ainsaks arvestatavaks puuduseks oli kehvapoolne kirjaoskus, mis ülemuse poolt loodud venekeelsed tekstid pisut raskelt arusaadavaks muutis. Ta nimelt kohendas masinal tippides sõnastust või ei saanud käekirjast aru. Kuna aga enamus ajaloolisi dokumente rändas läbi lugemata ajaloo prügikasti, ei olnud sellest suuremat häda. Loeti ju ainult, et Toitlusprogrammi täitmiseks ja siis küsiti: mida vajate, et tüütajast kiiremini vabaneda.

Erinevate laudade taga (kus parasjagu juhtus ruumi olema) istus suurt kasvu flegmaatiline Heldur Lõhmussaar ja joonistas pastakaga kollakale kontoripaberile ülejäänutele arusaamatutest sümbolitest koosnevaid võrrandeid. Temasse suhtuti lugupidamisega, kui meie akadeemilisuse nurgakivisse ning see andis talle absoluutse loomevabaduse. Helduri side osakonna suurte eesmärkidega oli teadmata isegi talle endale.

Ühes tillukeses toas pesitsesid meie geoloogid Viktor ja Sergei. Esimene, sünnilt odessalane, oli end Eesti NSV ühiskonda oskuslikult sisse sulatanud ning omandanud sotsialistliku vegeteerimise kõik peensused. Tema põhitegevuseks oli vanade raamatutega äritsemine. Märkimisväärse osa oma kasumist investeeris ta alkoholi, millest tema suuremapoolne nina oli muutunud punakaks. Viktorilt sai palju kasulikke õpetusi eluks äsja Venemaalt Tallinnasse kolinud Sergei, kellel olid kohanemisraskused lääneliku elulaadiga. Lisaks tegi talle vaeva sünnimaalt kaasa kolitud ämm. Nii aitas Viktor tal mitte ainult Tallinna vene kogukonnaga sidemeid luua, vaid ka ämmast põhjustatud stressi viinasse uputada. Sergei omandas joomisharjumuse silmapaistva ladususega. Tuleb tunnistada, et vahel rääkisid nad ka tööst, selle tegemiseni kunagi jõudmata. Nii oli kõigil lihtsam.

Omaette kabinetis istus saarlane Valter Sääsk, kes oli vist aukraadilt Sulevi asetäitja, kuid ajas tegusa inimesena hoopis mingeid muid asju, millest meil aimugi polnud. Ta oli omandanud kõrgema hariduse Moskvas, õppides ametiühingute instituudis, mida uhkelt kommunismi kooliks kutsuti. Venekeelsetele telefonikõnedele vastas ta: „Sjaesk”.

Selline oli meie loominguline kollektiiv, määratud niisiis ellu viima Eesti mereprogrammi, Toitlusprogrammi reeotsal.

Esimese tööülesandena pidin rentima laeva uurimistöödeks Pärnu lahel, sest sealset sadamat oli just eksperimentaalse katsetootmise korras süvendama hakatud. Eesti mereuurimismaastikul juba piisavalt hästi orienteeruvana läksin kohe Teaduste Akadeemia Pärnu välibaasi juhataja, Jüri Tensoni jutule. Ta oli mu vana hea toetaja juba Õpilasteadusliku Ühingu aegadest, varustajahingega merebioloog.

Tensoniga saime kaubale kiiresti. Leppisime kokku, et kalatraalerist uurimislaevaks kohandatud „Kiir” on terve suve valdavalt minu käsutuses ja maksta tuleb ainult reaalsete merepäevade eest, tormipühad ja lihtsalt seisupäevad olid tasuta. Tõtt öeldes ei huvitanud ülekanderaha, mida ei saanud sulaks vahetada eriliselt mitte kedagi ja oli rohkem virtuaalne nähtus.

Tagasi pealinnas, kandsin oma õnnestunud tehingust ülemusele ette. Mul oli õigustatud ootus saada tunnustust, kuid rahanumbritest kuuldes läks Sulevi nägu pilve. Ta selgitas murelikult, et minu igakuine plaaniline töömaht on kümme tuhat rubla ja kui ma seda ei täida, jääb kogu osakond preemiast ilma. Töömahu mõistet nõukogude poliitökonoomika arusaamade järgi polnud mulle, veel rikkumata inimesele, keskkoolis õpetatud. Siiski leidus mul piisavalt oidu, et lühikese nuputamise järel teha asjast õige kokkuvõte: kui kümmet tuhandet kuus läbi ei löö, vean alt ennast ja kollektiivi. Lihtne arvutus näitas aga, et vajaliku tulemuse saavutamiseks on laev liiga odav uurimisplatvorm. Seadsin sammud Mereinspektsiooni ja rentisin laevale lisaks helikopteri. See sõi raha kiiresti ja palju ning nõnda ei kujunenudki lisatasustatud lennutunnid ranniku kohal ülearu koormavaks. Kuna väljavaade kopteriga lõbusõitu teha ja soovi korral näiteks Pärnu lennujaamas sardelli söömas käia, tegi lõhejõgede suudmete projektist hooajaks kuuma teema, võisin enda asemele alati leida õhuvaatleja. Kui Teise Maailmasõja partisanivõitluse kogemustega Ants Kaal, binokkel kaelas lendama läks, mõmises küll Sulev midagi Piiblit vaatavast seast, aga sinna see jäi.

Tegelikult tuli rannikulähedaste looduslike hõljumipilvede õhust vaatlemine ja hariliku pliiatsiga mahakantud merekaardile kandmine mulle hilisemas elus kõvasti kasuks. Fotokaamera ainuüksi kopterisse kaasa võtmine ilma KGB eriloata olnuks kuritegu ja tegelikult polnud meie osakonnal ka ametlikku luba merekaarte kasutada. Need olin saanud heade suhete abil kalalaevadelt ja jahtklubist. Nõnda tuli arendada oma olematut joonistamisoskust ja dokumenteerida vaatlusi Darwini aegsete meetoditega.

Ühel päeval küsis merelt saabunud isa minult, et kus sa poeg siis nüüd töötad ja mis asju te seal ajate. Andsin talle põhjaliku ülevaate oma tööst PTB-s ja asutusest üldse. Kui olin raportiga lõpetanud, ütles isa, nagu hiljem selgus, prohvetlikud sõnad: „See Sharashkina kontora pannakse küll kinni:” See kokkuvõte ei tulenenud siiski tema ettenägemise võimest, vaid sellest, et ta oli loomult pessimist ning kaugsõidu meremehena ilma ja teistsuguseid ühiskonnakorraldusi näinud. Ilmselgelt ei oleks kaubalaevastikus meiesuguseid ka pikalt palgal peetud, sest seal tehti reaalset tööd – veeti laste sadamast sadamasse.

Meie osakond oleks suure tõenäosusega võinud palehigis tööd rügada vähemalt perestroika ajastuni, kuid Sulev eksis lihtsa reegli vastu, mida iga purjetaja peab teadma: ära kuse vastu tuult. Tema aga oli Eesti mereprogrammi nimel alustanud ristisõda Kalamajanduse Valitsusega. Nõudva tooniga kirju lennutati Ministrite Nõukogule ja kuhu iganes õnnestus, Moskvani välja. Ja nii saigi toitval käel hammustamisest kõrini.

Jõudsin tagasi nädalaselt seirereisilt Hüdrometeoroloogia Teenistuse ekspeditsioonilaeval „Orbita”. Osakonnas valitses tavatu õhustik, millest oli tunda, et välk on peldikusse löönud. Joodi, mis polnud tavatu, kuid tavatu oli see, et joodi, nagu oleks surnud lähedane sugulane. Ruumi sisenedes vaatasid kõik silmapaarid mind kaastundega – osakond oli likvideeritud ja kogu koosseisule antud teada koondamisest, mis oli nõukogude tingimustes äärmiselt harvaesinev nähtus.

Ilmselt minu nooruse või agaruse tõttu või lihtsalt halastusest noore inimese vastu, viidi mind ainsana üle Kalakasvatuse Uurimise osakonda, mida juhtis sm. Ants Kaal. Põhimõtteliselt ei muutunud peale ametinimetuse midagi, olin nüüd teise kategooria insener-tehnoloog. Kuna hõljumipilvedest, settepüüdjatest ja tahkete osakeste vertikaalsest voost meres ei teatud selles osakonnas üldse midagi, oli mu peaaegu täielikust loomevabadusest saanud absoluutne.

Kasutades tekkinud täielikku suveräänsust, vormistasin endale nn. teise viisa, mis andis õiguse meresõiduks väljaspool Nõukogude Liidu majandusvööndit ning komandeerusin pooleteiseks kuuks baaslaevale „Rand-1”, kes siirdus Toitlusprogrammi täitmiseks Gotlandi süviku piirkonda turska ja kilu külmutama ning karpidesse soolama. Kalurid nimelt viisid Toitlusptrogrammi ellu täiesti mitteteaduslikul viisil, lihtsalt nälgivatele Vene NFSV elanikele toidupoolist hankides. Mina, teadusliku töötajana, leotasin oma algelisi settepüüdjaid ja uurisin meres vajuvaid osakesi. Laevaelu on mulle alati sobinud.

Reisilt tagasi jõudsin just siis, kui jõi kogu PTB, ja seegi kord täielikus peiemeeleolus. Asutus oli Ministrite Nõukogu otsusega likvideeritud, kui mittevajalik.