PÕLEVKIVI JA PÕHISEADUS EHK SÄÄSTVA ARENGU LUGU - Andres Tarand

Foto: Neeme Sihv

                      
Põlevkivi ja põhiseadus ehk säästva arengu lugu


Juba paar aastakümmet toimub meie põlevkivivarude ümber aktiivne tegevus, milles põhiline on elektrienergia tootmine ning kalli nafta aegadel ka põlevkiviõli tootmine. Siinjuures ei ole asjade käik toimunud kaugeltki vastavuses Eesti kaugemate sihtidega ning kehtivate seadustega. Läheme tagasi aega, mil paarikuine taastatud Eesti Vabariik hakkas tegema endale põhiseadust. Oli aimatav, et tekkiv turumajandus võib oma nooruslikus tuhinas muutuda küllalt ohtlikuks loodusvaradele, kui kõik iseregulatsioonile usaldada. Formaalselt küll vanad seadused kehtisid kuni uute tekkimiseni, kuid praktikas need vanad kedagi ei huvitanud. Selles olukorras näis õige kindlustada huvide reguleerimine põhiseaduse abil. Pärast pikka väitlemist Põhiseaduse assamblees sündisid kaks keskkonnakaitselist paragrahvi. Vastuseisu avaldasid teiste seas ka mitmed juristid, kuna sel ajal riikide põhiseadused selliseid pügalaid ei leidunud. Kuid Eesti põhiseaduse referendumi ajaks oli toimunud Rio de Janeiros UNCED ning rahvusvaheline keskkonda suhtumine oluliselt muutunud. Põhiseadusesse vastavate sätete viimisel on peetud pioneeriks Costa Ricat, aga otseallikast (tollane keskkonnaminister Alvaro Umaña Quesado) kontrollimisel selgus, et Eesti jõudis siiski ligi kaks aastat ette. Aastaks 2002 oli aga keskkonnakaitse paragrahv ühel või teisel kujul lülitatud juba enam kui pooltesse ÜRO liikmesriikide põhiseadustesse.

Trükime Eesti omad siin meeldetuletuseks ära:

§ 5. Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. (Esitas Ivar Raig)

§ 53. Igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud. Hüvitamise korra sätestab seadus. (Esitas allakirjutanu)

Mõlemas paragrahvis on üks võtmesõna. Viiendas on selleks sõnaks „rahvuslik“. Üheksakümnendatel aastatel häbeneti ülearu sõna „riik“, kuna kardeti, et sellest levib totalitaarsuse kuma ja antud juhul kasutati siis ameerika keelest laenatud „national“ tõlget. Võttes abiks ÕS-i, ei ole minu meelest arukas tõlgendada seda nii, nagu on rahvuslikud meie või teiste rahvaste rahvariided. Palju parem tõlgendus on sarnane mõistele „rahvuslik julgeolek“ , see on kogu kodanikkonnale kuuluv. Teises paragrahvis on võtmesõna „igaüks“. Siia alla mahuvad nii omad kui võõrad kodanikud ja muud inimesed samavõrra kui ettevõtted ja muud juriidilised isikud.

Parlamentaarses vabariigis esindab kodanikke eeskätt parlament ja kes Eesti riigi parlamentaarsuses (PS järgi!) kahtleb, silmitsegu näiteks põhiseaduse paragrahve 3,56, 59. On veel üks oluline §65, mis jagab parlamendile ülesanded. Seal puudub otsene käsk arengukavade koostamiseks, kuid viimane, kuueteistkümnes lõige ütleb: lahendab muid riigielu küsimusi, mis ei ole põhiseadusega antud Vabariigi Presidendi, Vabariigi valitsuse, teiste riigiorganite või kohalike omavalitsuste otsustada. Ressursside kasutamine ei ole antud presidendile ega valitsusele. Põhiseadusest hilisem Säästva arengu seadus (1997) kirjutab kohustusliku arengukava ette järgmistele sektoritele: energeetika, transport, põllundus, metsandus, turism ning keemia-, ehitusmaterjali- ja toiduainetetööstuse.

Meie praktikas esimene Riigikogus 1998.a.vastu võetud arengukava oli energeetikast ja asjaolusid arvestades rahuldav dokument. Kahjuks ei juhtunud nii enamuse järgnevalt ilmunud arengukavade ja strateegiatega, mis peegeldasid pigem sotsialistliku plaanimajanduse suhtumist: plaan on üks, elu teine. Sama suhtumist demonstreeris ka täielikult valitsus, mis nn Vare komisjoni tulemused rakendas 30.detsembri 1998.a. otsusega. Tähelepanuäratav oli juba valitud kuupäev, mil parlament oli puhkusel ja seega tõenäoliselt midagi ei märka. Nii juhtuski ja esimene arengukava oli sellega valitsuse poolt sisuliselt tühistatud monopoli loomisega (termin kõlas „ühtse väärtusketi loomine“, mida Eesti Energia nimeline monopol ise siiamaani sangarlikult kaitseb). Aga põlevkivi kantimine monopoli ilma parlamendi otsuseta oli põhiseaduse vastane ja on seda tänini. Kuna ka mitu hilisemat valitsust on retseptiga „meie teame paremini“ üle sõitnud nii parlamendist kui põhiseadusest tulenevast loogikast, et ole asjatu meelde tuletada arengukavade mõtet.

Parlamendi otsus arengukavade vastuvõtmise kohta tähendab seda, et ta on kohustuslik kõikidele valitsustele seni, kuni asjaolude muutumine on tinginud arengukava korrigeerimise või sootuks uue tegemise jälle parlamendi poolt kehtestamisega. Ühelt poolt tuleneb see eelpool selgitatud parlamentaarse vabariigi põhiseadusest ja seadustest, teiselt poolt välistab valitsuste konjunktuurse tõmblemise loodusressursside kasutamisel.

Põhiline raskus arengukavadega tuleneb sellest, et inimlik ettenägemisvõime on väga piiratud ning nagu öeldakse: „ennustamine on raske, eriti tuleviku“ (seda maksiimi omistatakse nii Mark Twainile kui Benjamin Disraelile, aga tegelikult kuulub see Niels Bohrile). Mis aga kaugeltki ei tähenda, et turukonjunktuur on määrav 100% kõikidel elualadel, nagu parlamendis üheksakümnendatel kamba kaupa arvati. Kaalukate investeeringutega aladel on planeerimine möödapääsmatu ja ei ole demokraatlikke turumajandusi, kus sellega ei tegeleta.

Iseenesest on arengukava protsess lihtne. Vastavalt põhiseadusele tellib Riigikogu selle valitsuselt, kes käivitab tellimuse. Tulemus läbib ekspertiisi ning soovitavalt samal ajal avaliku arutelu (Århusi konventsiooni nõue - ka selle on Eesti ratifitseerinud), mille tulemused valitsus arvesse võtab (ja ei tea juba ette, kui õige ta alati on) ning esitab kogu loo parlamenti otsustamiseks. Riigikogu ei tee muudatusi, kuna parlamendid võivad sellega hästi läbi kaalutud tasakaalu paigast viia, vaid puuduste esinemisel annab valitsusele nende parandamiseks töö tagasi. Nii on ka Eesti praktikas juhtunud.

Voluntaristliku suhtumise jätkumine tähendab aga, et aeg on küpsenud sinnamaani, kus põhiseaduse ignoreerimine nõuab õiguskantsleri seisukohta või siis ka Riigikohtu lahendit. Riigikohus on nimelt PS §149 järgi põhiseadusliku järelvalve kohus.

Igal juhul tuleb lahendada skisofreeniline olukord, kus ühe käega meie parlament suurendab põlevkivi kaevandamist (mida näiteks Jaanus Purga VKG-st väitis Eesti raadios 08. veebruaril 2016, et „pole vahet, kas 20 või 15 miljonit tonni“ ja sama aasta lõpul müüs Eesti Energia põlevkivi VKG-le kõrgema hinnaga, kui ise tarbib) ja teise käega ratifitseerib sama parlament Pariisi kokkuleppe ja teiseski varasemas kliima-dokumendis kohustub piirama põlevkivi kasutamist. Kolmanda käega vähedas ta veel ka keskkonnatasusid ja neljandaga kuuskede raieküpsust ja nii edasi totaalse säästva arengu suunas (see tähendab, et ei säästeta midagi).


Andres Tarand