"Pingyao külalislahkus"
Koht: Pingyao, Hiina
Aeg: Märts 2017
Pingyao on reisijuhtide sõnul üks külalislahkemaid linnu Hiinas. Meeles on veel petuskeem Shangaist, mille ohvriks langesin, kuid vahepealne Pekingi külastus on möödunud viperusteta. Loodan sama Pingyaost.
Jõuan Pingyao raudteejaama umbes seistme-kaheksa paiku õhtul. On pime, külm ja kõle. Nii umbes 12 kraadi. Raudteejaama ees on taksosid hõredalt ja taamalt võib üksikute laternate valguses aimata tühermaad. Samasugust tühja, talvest kärbunud rohtunud välja, nagu valges võis rongiaknast kaeda.
Mõned taksojuhid on välja tulnud ja üritavad omale kliente haarata. Kiirrongi pealt on maha tulnud vaid käputäis kohalikke ja ainsa välismaalasena mina. Loomulikult tõmban ma kohe tähelepanu.
«Takso-takso-takso!» hõikab üks vanem jässakas mees käriseva häälega ja astub kiirel sammul minu poole. Ma olen Aasias rännates ammu harjunud vältima selliseid ligitikkujaid ja üritan nägu teha, nagu ma teaks, kuhu lähen. Samas pole seal kuhugi minna. Tühermaa suunas?
Neid taksosid on seal ehk kümmekond ja kui ma seda meest ignoreeriks, kas järgmine võtab mind juhtule? On ta ausam juht? Selge on see, et inglise keelt ei räägi siin keegi. Kas ma peaks temaga minema? Ta tundub küll ülikahtlane tüüp. Selline ehe pätt 90-ndate Eestist, kui meil tegutsesid igasugu tšetšeenide ja teab mis veel grupeeringud. Nahktagi ja dressipüksid olid siis kuum teema. Nii on ka see mees riietatud. Kandiliseks aetud siilipea ja lame “poksijanina” ka veel tagatipuks.
«Kui palju?» näitan pakkujale telefonist tõlget. Mees tõstab neli sõrme. Trükin kalkulaatorisse 40 ja lükkan telefoni tema nina alla. 40 jüaani on pisut üle viie euro.
«Okei. Hotell?» küsib taksojuht. Näitan talle kaarti, mille peale hakkab ta midagi kätega vehkides hiina keeles seletama.
«Ei takso,» kõlab mulle vahepeal paar tuttavat sõna hiina keele vahelt segase aktsendiga inglise keeles. Eeldan, et vanalinna ei saa taksod sisse sõita. Pingyao vanalinn on übritsetud kõrge ja paksu kivimüüriga, mis pidavat olema kõige paremini säilinud linnamüür Hiinas üldse.
«Okei!» olen nõus ja viskan kotid pagasiruumi. Juhi sõidumaneer on päris jõhker, sama jõhker kui ta välimus. Kui me oleme juba läbinud pikema tühermaa ja sisenenud inimasustuse piiridesse, on seal ka rahvast rohkem liikvel. Eriti palju on dressides koolilapsi. Dressid tunduvat neil olevat koolivorm, sest neid märkasin palju juba Shanghais ja Pekingis. Kui lapsed jalgratastega maanteed ületavad, kihutab taksojuht neile praktiliselt otsa. Meelega, et jõuga läbi pressida. Õnneks keegi vigastada ei saa, aga väga ebameeldiv on seal kõrval istuda küll. Õnneks ei kesta sõit väga kaua ja varsti paistab linnamüür. Mees viib mind müüri äärde ja näitab kätega, et rohkem ta edasi sõita ei tohi.
Seljakotid seljas, sisenen vanalinna, kus tee on munakividest, kuid siledam kui Tallinnas. Tänavad on inimtühjad, mis on mulle väga üllatav ja pisut kõhedusttekitav. Hiinas pidi ju kõikjal palju inimesi olema. Siin-seal annab kollakat valgust mõni tänavalatern ja kaugelt paistab üksikuid klassikalisi riidest hiinalaternaid majade ees, mis tunduvad olevat söögikohad või majutused. Kõik nagu keskkajal. Vaid paar üksikut tumedat kogu on liikvel.
Minu majutuse asukoht Google-kaardil hüpleb ühest kohast teise. Hiinas on Google’i teenused blokeeritud ja kaarti saan kasutada läbi spetsiaalse VPN-äpi, mis vahel välja lülitub. Olin olnud laisk ega viitsinud alla laadida internetivaba kaarti.
«Kas sa otsid hotelli?» kõlab äkki selges inglise keeles naishääl minu kõrvalt. Mulle on ootamatult vaiksel sahinal liginenud elektrirolleriga naine. Kui keegi Hiinas sulle ise ligineb, on asi enam kui kahtlane. Samas tundub see naine usaldusväärne. Näitan talle kaardilt majutuse nime.
«Ma ei tea sellist hotelli, aga ma võin sind aidata,» pakub ta lahkelt. «Järgne mulle!» kamandab naine ja annab gaasi. Mina omakorda alustan kiirkõndi, mis on päris keeruline oma raske kandamiga.
Saan mõnisada meetrit talle järgi galoppida, kui ühest uksest keset suurt kivimüüri väljub üks vanapapi. Naine teeb temaga juttu, uurivad veel mu telefonist kaarti ja mees osutab vastassuunas.
«Ma väga vabandan, aga see hotell on teisel pool. Pidid nüüd asjatult kõndima,» vabandab naine.
«Ei ole midagi. Peamine on koht üles leida,» olen leplik, sest väljas on tõesti külm ja tahaks juba sooja saada. Jälitan naist veel mõnisada meetrit vastassuunas, keerame kitsukesse põiktänavasse, siis veel korra ja veel korra. Kerge kahtlus on kogu aeg sees, et kuhu ta mind viib. Neid kitsukesi tänavaid võiks võrrelda Tallinna vanalinna kitsamate ja pimedamate kohtadega, kuid valgust on seal vähem ja inimesi üldse mitte. Lõpuks jõuame ühe värava ette, mille kohal ripuvad kaks punast hiinalaternat.
«Siin see on!» teatab naine võidurõõmsalt. Vaatan oma telefoni ja punkt kaardirakenduses on küll sootuks mujal. Ühtegi inglisekeelset silti seal pole. On võimalus, et naine üritab komisjonitasu saada majutusest, nagu nii mõneski riigis kombeks, või sootuks valesse kohta viia. Samas olen selle broneerinud rahvusvaheliselt tuntud vahendussaidi kaudu ja üle selle, mis seal kirjas, ei saa nad minult kassseerida. Kui see ikka on õige koht.
«Kuidas sa inglise keelt nii hästi räägid?» üritan naisega juttu teha, et aru saada, kellega on tegu.
«Ma töötan siin ühes hotellis, kus on kõik inglise keelt kõnelevad töötajad. See on ainuke Pingyaos. Väga tuntud välisturistide seas. Kui veel siia tuled, siis soovitan meile tulla,» reklaamib naine oma töökohta. See kõlab usaldusväärselt ja hajutab minu hämarad kahtlusepilved. «Ma sõidan nüüd koju. Naudi Pingyaod!»
«Kas ma võiksin midagi selle eest maksta, et sa mind siia juhatasid,» pakun talle ise.
«Ei-ei!» hakkab naine naerma. «Sa oled meie linna külaline ja ma aitan sind hea meelega. Head ööd!» ja juba ta kaobki kummide sahinal taas pimedusse. Kas see oligi näide Pingyao külalislahkusest?
Väravale on vastu tulnud keskeas mees ja naine, kes jutustavad midagi hiina keeles ja juhatavad mind hoovi. Ma oleks nagu sattunud kung fu-filmi. Maja sisehoov on täpselt selline nagu nendes filmides, mida olen varem näinud. Väikesed kumerate kivikatustega majakesed kahel pool äärtes, mille otsas kolmas, pisut suurem. Ilmselt pererahva eluase. Tegu ongi kodumajutusega.
Hoones, kuhu mind juhatatakse, on kaks tuba, mille vahel väike eesruum. Tuba on suur ja lagi kõrgel. Keset tuba laiub kõrge lavats, mida katavad paksud, punased, lillemustritega tekid. Mööbel on samuti nagu vanades Hiina filmides. Väga ehe ajalooline elamine. Olen rõõmus. Just sellist kohta ma otsisingi.
Pererahvas inglise keelt ei räägi. Selle eest hiina keeles seletavad vahetpidamata, näidates vannituba ja kust veeboiler sisse lülitada. Ise naeratavad ja kummardavad. Väga armas. Reisijuhist loetud Pingyao külalislahkus saab taas kinnitust.
«Xie-xie,» tänan pererahvast ja asun seljakotti lahti pakkima. Alles siis, kui nad on juba lahkunud, märkan, et minu uksel puudub lukk. Ju siis on välisuksel? Hea küll, hommikul uurin. Uni maitseb magus nende paksude tekkide all.
Hommikul astun majast välja ja mõne hetke pärast on hoovis peremees, kes ilmselt on mind aknast märganud. Tahan minna linna hommikust sööma.
«Kus on maja võti?» kirjutan tõlkeäppi, mille peale hakkab peremees naerma, seletab midagi hiina keeles ja vehib kätega, samal ajal pead raputades. Osutab siis vastasmaja poole, kust üks mees kardina tagant välja piilub. Peremees ajab kaks sõrme harki, osutab oma silmadele, siis naabermaja mehele ning nimetissõrmega minu maja uksele. See on ju tuntud märk «me jälgime seda ust».
«Kas see on turvaline? Mul on seal arvuti,» kirjutan tõlkeäppi. Mees naerab selle peale ja lehvitab käega, näidates, et võin minema hakata. On küll kahtlane tunne, aga lahkun siiski.
Pingyao vanalinn on üllatav. Seal on hulgaliselt muuseume, mis kõik näevad välja nagu keskkaegsed Hiina elamised. Linnamüüril kõnnin uhkes üksinduses. Isegi tänavetel ei ürita keegi midagi müüa ja kõigis poodides ning restoranides võetakse mind vastu ülima viisakusega. Pingyao on tõepoolest külalislahke.
«Ma tahan osta rongipileti Xiani,» kirjutan järgmisel hommikul tõlkeäppi ja esitlen pererahvale. Selle peale kutsutakse toast välja peretütar, kes on kaunis kolmekümnendates naine. Kõik seletavad mulle midagi hiina keeles läbisegi ja osutavad värava poole. Peretütar astub ees ja viipab mind järgnema. Ta tundub olevat meeldiv ja intelligentne inimene. Seda võib tema olekust silmavaatest aimata.
Naine juhatab mind autoni ja me sõidame raudteejaama. Kuidagi kohatu tunne on vaikides tema kõrval istuda. Üritan väga lihtsaid küsimusi esitada, aga vastuseks tuleb vaid hiinakeelne jutt. Pilet ostetud ja alustame tagsiteed. Üritan tõlkeäpi abil temaga juttu teha, kasutades selleks automaatset häältõlget, et mitte juhtimist segada.
«Kas nad on sinu vanemad?»
«Jah,» oskab ta inglise keeles vastata.
«Teil on väga tore majutus. Mulle meeldib siin väga,» kiidan nende kodumajutust.
«Aitäh!» kõlab taas vastus inglise keeles.
«Kas sa oled abielus?» küsin pisut kohatu küsimuse.
«Jah.»
Kahju küll, mõtlen endamisi. Ma siiski otsin omale naist Aasiast. Miks mitte Hiinast?
Järgmisel ristmikul peatudes osutab naine minu telefonile ja enda suule. Tahab ise küsimuse esitada. Vahetan keeled.
«Mis on sinu töö?» kõlab esimene küsimus.
«Ma ostan käsitöökaupa Aasiast ja müün Eestis,» tõlgin talle vastu. Ta ei saa tõlkest aru. Selle peale näitan talle mõned tootefotod telefonist ja proovin väga lihtsat tõlget.
«Mina ostma Aasiast, mina müüma Euroopas.» See töötab. Naine teeb üllatunud nägu. Näitan talle pilte toodetest mida Pingyaos tänaval pildistasin, mille peale ta haarab telefoni ja helistab.
Majutusse tagasi jõudes on sisehoovis lauake kaetud käsitsi maalitud karpidega. Analoogsetega, mida ma fotodelt näitasin. Pererahvas juba ootab meid, kõigil maiad näod ees ja mind juhatakse laua juurde. Need on oluliselt filigraansemate maalingutega karbikesed, mida olin tänaval näinud. Paraku on hinnad sellised, et ma ei saa neid müügiks osta. Seda ka neile selgitan.
«No problem,» naeratab peretütar ja karbid viiakse tuppa tagasi.
«Kui palju maksis see sõit?» uurin nüüd rongipileti ostmise kohta. Perenaine tõstab kolm sõrme ehk siis kolmkümmend jüääni ja osutab minu telefonile.
«Homme rong,» kõlab vastus.
Mind viiakse ka järgmisel päeval raudteejaama, mille eest maksan kokku 30 jüääni ehk umbes 4 € kahe sõidu eest. See on Pingyao külalislahkus. Minu lemmikpaik Hiinas siiani.
**********************
Üks lugu mis ruumipuudusel raamatust "Minu Aasia" välja jäi.
Margus Kalam.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar