LÄÄNE INIMESE LANGUS - Mark Collett (kokkuvõtlik tõlge).

LÄÄNE INIMESE LANGUS

MARK COLLETT

(Kokkuvõtlik tõlge)

Tõlge: Maie Luus.

Sissejuhatus

1. ID, EGO JA SUPEREGO

2. TÄIUSLIK ÜHISKOND

3. EBATÄIUSLIK ÜHISKOND

4. ID

5. ÜKSIKVANEMAGA PEREKONNA MURENEMINE

6. ÜHISKONNA ALUSTALADE LAMMUTAMINE

7. HALVAD EESKUJUD

8. FEMINISMI ROLL. ARMASTAVA EMA SURM

9. FEMINISM JA PEREKONNA LAGUNEMINE

10.FEMINISMI „PANUS“ SÜNDIMUSE DRASTILISSE VÄHENEMISSE LÄÄNE ÜHISKONNAS

11. MEHELIKKUSE HÄÄBUMINE JA FEMINISEERUMINE

12. ARMASTAVATE SUHETE LÕHKUMINE

13. LÄÄNEMAAILMA VAIMU MURDMINE

14. LÄÄNEMAAILMA FÜÜSILINE ALLAKÄIK

15. LÄÄNEMAAILMA HINGE KADUMINE

16. LÄÄNEMAAILMA SÜDAME KAOTSIMINEK

17. INDIVIDUALISMI KULTUSE TEKKIMINE

18. LÄÄNEMAAILMA SUPEREGO SURM

19. ID´i VÕIDUKÄIK JA LÄÄNEMAAILMA LÕPP

20. KONSERVATISMI UMMIKTEE

21. LIBERTARISMI UMMIKTEE

22. HOLLYWOODi NATSISM

23. TÕELINE PÄÄSETEE – RAHVUSLIK PATRIOTISM

24. LÄÄNEMAAILMA PÄÄSETEE



SISSEJUHATUS

Käesoleva teose eesmärk on heita valgust Lääne ühiskonnas toimuvatele laiematele suundumustele. Viimasel ajal kirjutatakse, et Lääne tsivilisatsioon on kokkuvarisemise äärel ja sealsetest põlisrahvastest on kiiresti saamas vähemus oma kodumaal. Selle üle ei tasu vaielda, piisab ehk sellest, kui heita pilk demograafilistele andmetele või vaadata uudiseid, kust nähtub selgelt, kuidas Lääne ühiskonna rassiline ja kultuuriline taust on viimaste aastakümnete jooksul dramaatiliselt muutunud.

Autor ei püüa tammuda tuttavat rada ega süüdista Lääne tsivilisatsiooni allakäigus sisserändajaid, vaid soovib selle asemel esile tõsta muutusi, mis on mõjutanud Lääne inimest ja aidanud kaasa Lääne ühiskonna lagunemisele. Sisserände tagajärjeks on ilmselgelt demograafilised probleemid, kuid see pole põliste kogukondade killustumise peamine põhjus.

Autor püüab analüüsida, kuidas Lääne inimene on oma teelt kõrvale kaldunud ja eksinud, mis on juhtunud tema vaimse seisundiga ning näidata, kuidas Lääne ühiskonna vaenlased on märkamatult mõjutanud Lääne inimeste psüühikat. Teoses paljastatakse ka seda, kuidas Läänes on negatiivseid mõjusid ja mandumist peale pidevalt surutud, et õõnestada kunagisi ühtekuuluvaid kogukondi. Autor toob sele kohta illustreerivaid tsitaate ja näiteid.

Siiski ei koostata teostes loetelu süüdlastest. Lugejat julgustatakse ise uurima, kes need „Lääne vaenlased“ on. Autori teesmärk on analüüsida seda, kuidas Lääne inimest on eksitatud, nii et ta on kaotanud oma sihi, ning kuidas neid kunagi Lääne ühiskonda koos hoidnud struktuure on kahjustatud, õõnestatud või moonutatud.


1. ID, EGO JA SUPEREGO

Austria psühholoogi Sigmund Freudi käsitluse järgi koosneb üksikisiku struktuur id´ist, ego´st ja superego´st. Need kolm eri tasandit teevad omavahel koostööd, et mõjutada meie käitumist ja kergendavad meie suhtlust keskkonna ja teiste inimestega. Freud väitis, et id (alateadvus), ego (mina) ja superego (ülimina) osalevad otsusetegemise protsessis, juhtides meid oma vajadusi teatud viisil rahuldama.

Miks on oluline neid tasandeid mõista?

Psühhoanalüüsi isa Freudi mõisted seletavad lahti, kuidas me mõtleme, ümbritsevat mõtestame ja mis meid tegutsema ajendab. Kui on teada, kuidas keerukas inimmõistus töötab, võib hakata mõistma ka seda, kuidas mõjutatakse ja muudetakse, k.a. manipulatsiooni abil, üksikisiku või inimrühma käitumist soovitud suunas.Samas aitab selline psühholoogiline analüüs üksikisikutel ära tunda, kui nendega manipuleeritakse ja seda vältida.

Pole mingi saladus, et Läänemaailma on tabanud allakäik ja Lääne inimene on oma teelt eksinud. Ent miks kunagi nii võimas Lääne mees, kes võttis ette uurimis- ja vallutusretki kogu maailmas, on sedavõrd ja nii lühikese ajaga mandunud? Tavaliselt seletatakse seda valitsuste poliitika, liberalismi, sotsialismi, sisserände ja isegi selliste teguritega nagu tööpuudus. Nende näol on siiski tegemist vaid välismõjudega.

Tegelikult on Lääne inimese vaimu murdnud eelnevatel sajanditel toimunud vaevumärgatavad ja pikaleveninud muudatused, mis on mõjutanud läänlase mõtteviisi. Läänemaailma vaenlaste (kes tahavad näha Läänemaailma kokkuvarisemist) peen manipuleerimine on muutnud Lääne inimese käitumist ning röövinud talt väärikuse ja tugevuse, kinnistades ja toetades tema negatiivsed omadusi, mis on tema mandumise ja nõrkuse aluseks. Et luua sellise rünnaku vastu psüühiline kaitse, tuleb kõigepealt õppida tundma mõtlemise mehhanismi, seejärel selliseid rünnakuid ära tunda ja õppida neid vältima.

Lääne ühiskonna ja inimese päästmiseks on vaja kõigepealt aru saada, kes me oleme - mis teeb meist need, kes oleme. Kasutame selleks psühholoogilisi kategooriaid – id´i, ego ja superego.



2. TÄIUSLIK ÜHISKOND

Täiuslik ühiskond on ühtne inimrühm, kus jagatakse ühesugust kõlblust, ühiseid väärtusi ja soovi koos edasi liikuda edasi, tehes jõupingutusi oma kogukonna hüvanguks, samas unustamata üksikisiku õigusi ja tähtsust. Nagu varem öeldud, esindab id naudingu printsiipi. See sunnib inimesi taotlema isekaid, isiklikke ja hedonistlikke eesmärke. Arenenud superego hoiab id-i oma kontrolli all. Superego on moraalipõhimõtted, ja kui need kokku langevad, on lihtsam luua ühtekuuluvat ühiskonda. See aitab üksikisikutel ühiskonnas kooskõlastatult tegutseda, et saavutada ühiseid eesmärke ja suurendada ühiskonna heaolu. Need ühised moraalinormid ja traditsioonid, mida on põlvest põlve edasi antud, moodustavad Lääne ühise teadvuse ehk superego. Ja vastupidi, ühiskond, mis koosneb paljudest eri rühmadest ja üksikisikutest, kes on keskendunud üksnes oma isekatele isikliku õnne ja hedonismi püüdlustele, on määratud hukule. Kui ühiskonnal puudub ühine teadvus, kaob ühtekuuluvustunne ja ta ei toimi enam hästifunktsioneeriva rühmana.

Seda on hea selgitada lihtsa analoogia põhjal. Kujutage ette, et kahele rühmale antakse lihtne ülesanne tassida üks suur kivi teise kohta. Esimene rühm jagab sarnaseid tõekspidamisi ja neil on ühine eesmärk. Neil on tugev ühtekuuluvustunne ja nad hoolitsevad üksteise eest. Nad seavad rühma ja antud ülesande oma isiklikest eesmärkidest kõrgemale. Need inimesed tõstavad kivi koos üles ja viivad selle ühes ja samas suunas, vajadusel üksteist aidates või omavahel ülesandeid jagades. Vaatamata raskele ülesandele saavutavad nad eesmärgi, kuna on pühendunud tiimitööle. Teine rühm on lihtsalt üks juhuslikkest inimestest koosnev rühm. Nad juhinduvad eelkõige oma isiklikest vajadustest ja peavad enda väärtust rühma omast suuremaks. Kuna neil on erinevad arusaamad, tirivad nad kivi eri suundades ja keegi ei näe ühtegi põhjust, miks peaks üks teisest rohkem pingutama või veel kedagi aitama.

See on muidugi väga lihtne võrdlus, kuid näitab, et ühiste eesmärkide, ühtekuuluvustunde, tõekspidamiste, moraali – superego´ga ühiskonnad toimivad palju tõhusamalt. See ei kehti mitte üksnes inimeste, vaid ka loomade kohta, kus kõige edukamad kooslused on kolooniatesse organiseerunud, nt. mesilaspere, sipelgad. Nende töö on organiseeritud nii, et kõik pingutavad nagu üks mees kogu koloonia hüvanguks. Koloonia asukad ei võitle oma positsiooni pärast, vaid töötavad koos, liikudes samas suunas suurema heaolu nimel.


Kõigil neil on erinevad rollid, kuid ühine eesmärk. Kujutage, ette et õietolmu koguvad mesilased otsustavad ühel päeval streikima hakata, nad nõuavad teisi tööülesandeid või laisklevad niisama sooja päikese käes. Seda aga ei saa juhtuda, sest üksikolend ei saa eksisteerida ilma teisteta – ilma toimiva kolooniata, mis pakub peavarju, kaitset, toitu ja lõppkokkuvõttes elu. Mesilasperes ei ole töömesilane, lesk ja kuninganna võrdsed. Nad on erinevad ja neil kõigil on oma roll koloonias.

Kui ajalugu jälgida, selgub, et arenenud ja laienenud ühiskonnaga suurriike, mis on muutnud kogu maailma, on alati koos hoidnud ühised sidemed, nad on liikunud edasi kooskõlastatult ja toiminud nagu looduslik koloonia. Näitena võib tuua Rooma, Jaapani või Briti impeeriumi, mis on maha jätnud hindamatu pärandi. Suuri tsivilisatsioone on alati iseloomustanud hierarhia olemasolu, kuid nende edu oluline tegur on olnud see, et need, kes on tipus, liiguvad samas suunas alumistega ning mõlemad soovivad edendada ühiskonna hüvangut. Need, kes on kõrgemal tasandil, arendavad, leiutavad, inspireerivad ja juhivad. Alumises osas rakendatakse seda töös, käiakse lahingutes ja ehitatakse. Sujuvalt toimiva ja hästifunktsioneeriva ühiskonna aluseks ei ole VÕRDSUS. Mis tahes edukas ühiskonnas on alati olnud tööjaotus ja struktuuriline hierarhia, nagu ka looduses. Kuid stabiilses ja tugevas ühiskonnas austavad juhid ja alluvad üksteist, mõistes oma vastastikust sõltuvust.

Inimmaailmas ja superego seisukohast need, kes kuritarvitavad hierarhias allpool asuvaid inimesi, on vaimse puudega, neil puudub sotsiaalne südametunnistus. Ja samamoodi need, kes soovivad hierarhias kerget elu elada, tegemata mingeid jõupingutusi, täitmata oma kohustusi, on samasuguse puudega, kuna neil ei ole välja arenenud ideaalmina ja puudub enesetäiustuse püüd. Superego koosneb loomulikult kahest eri aspektist – südametunnistusest ja ideaalminast. Nende ülesanne on tagada, et iga üksikisik taotleks enesetäiustamist, teha kõike võimalikult hästi, kuid samas omada sotsiaalset südametunnistust ja tunda süüd ühiskondlike moraalinormide rikkumise pärast. Viimane ühendab inimesi, kellele on tähtis ka ühiskonna hüvang. Selles mõttes on üsna selge, et kui ühiskond killustub ahnuse, isekuse, kõlbluse puudumise, laiskuse ja isikliku kasu tõttu – mis toimub kõik ühiskonna suurema heaolu arvelt, on see tingitud üksikisiku vigasest superego ´st ja üldisema kogukondliku ühtekuuluvustunde kadumisest. On inimesi, kellel domineerib id – nad asetavad oma naudingu-printsiibi ühiskondlikust moraalist ja heaolust kõrgemale, mis tähendab, et neil on nõrk superego. Loomulikult nõrgestavad nad seega ka ühiskonna superego. Arenenud superego´ga üksikisikud mõtlevad enne mingit tegevust ennekõike oma rühmale, siis iseendale. Selline isetu mõtteviis ei ole kooskõlas ei kapitalismi ega ka kommunismi ideoloogiaga. Arenenud superego kapitalismivastasust põhjendab asjaolu, et kapitalismis on oluline vaid jõukus ja selle loomine. Kapitalism on majanduslik süsteem, kus raha ja materiaalsed saavutused seatakse kõrgemale inimeste heaolu tagamisest. Üksikisikud püüavad oma kasumit kapitalistliku mudeli kaudu maksimeerida – isegi kui see tähendab ebamoraalset tegevust. Kapitalismis saab töötajast lõppkokkuvõttes ori ja ta töötab nii palju kui võimalik nii vähese kasu eest kui võimalik, et teenida hierarhias kõrgemal asuvatele inimestele lühiajalist rahalist kasu. Arvesse võetakse vaid ettevõtte kasumlikkusest, harva töötaja heaolu – töötajat käsitletakse kasuliku ressursina. Kapitalism on läbikukkunud superego tulemus, mille aluseks on sotsiaalse südametunnistuse puudumine. See võimaldab ahnel end näiliselt süüst vabaneda ja rahuldada oma id´i, taotledes teiste arvelt kasumit ja naudingut.

Ka kommunism eitab superego. Kommunismis nähakse kõiki võrdsetena, aga looduses ei eksisteeri kusagil võrdsust, mis on seega lihtsalt ebaloomulik inimlik konstrukt. Kui muuta kõik võrdseks, tähendab see kõigi taandamist madalaimale ühisele tasemele. Kellegi hierarhias madalamale viimine jätab ainult ühiskonna ilma suunata ja lõpeb stagnatsiooniga. Kommunismis eitatakse, et inimestel võivad olla erinevad rollid ja üks inimene võib asuda teisest hierarhias kõrgemal. Kommunism on läbikukkunud superego tulemus, mille aluseks on kadedus ja ideaalmina puudumine. Selline ideoloogia võib tekitada kadedust ja selle asemel, et püüelda ideaalse mina poole, soovitakse teisi allapoole tõmmata, et oma enesetunnet parandada. Nii kapitalism kui ka kommunism ei ole midagi muud kui majandussüsteemid, mida Lääne vaenlased toetavad, et orjastada ja kahjustada inimest – üks edendab materialismi, teine võltsi võrdõiguslikkust. Kapitalismi ja kommunismi vahelise väitluse negatiivne tulemus on see, et neid süsteeme esitletakse kui ainuvõimalikke, sundides üksikisikuid valima kahest halvast vähem halva. Kuid see on illusioon, sest on ka kolmas tee – tootlik ettevõte. Arenenud superego näeb ette hierarhia, kus neil, kes asuvad tipus, on olemas sotsiaalne südametunnistus ja neil, kes asuvad allpool, omavad soovi end täiustada ja saavutada ideaalmina ning liikuda hierarhias ülespoole. Tootlikus ettevõttes premeeritakse töötajaid igal hierarhia tasandil, ning antakse neile võimalus tõusta, aga ka allapoole langeda püramiidi astmetel vastavalt nende suutlikkusele ja jõupingutustele. Tootlikus ettevõttes mõeldakse eelkõige rühma heaolule, aga sellest saavad kasu tegelikult kõik rühma liikmed.

Tootliku ettevõtte juhte hoiab vaos sotsiaalne südametunnistus ja nende eesmärk on parandada oma alluvate elu-ja töötingimusi. Hierarhia alumises osas olijad püüdlevad oma ideaalmina poole ning soovivad tõusta püramiidi astmetel ning teevad selle nimel jõupingutusi ja palju tööd. Püramiid muutub üha kõrgemaks ja kõik saavad sellest kasu – igaühel on oma koht ja kõik seavad rühma heaolu oma isiklikest huvidest kõrgemale. Selle tulemusena ühiskond areneb ja kedagi ei jäeta kõrvale. Juhtkonnas peab puuduma kadedus, vimm ja samuti ametipositsiooni kuritarvitamine, samuti ei ole alluvate seas laiskust ega ahnust, sest tegemist on vastastikuse sõltuvusega.

Täiuslik ühiskond põhineb ühistel moraalsetel väärtustel. Täiuslik ühiskond on ühtne – see on koht, kus kõik selle liikmed on omavahel traditsioonide ja ühise pärandi kaudu seotud ning nad liiguvad ühtekuuluva rühmana ühise eesmärgi suunas. Täiuslikus ühiskonnas on inimesed väliselt sarnased, mõtlevad ühtemoodi ja tegutsevad kooskõlas ning arenevad pidevalt tervikuna. Sellist ühiskonda iseloomustab kollektiivne teadvus ja ühiskondlik superego. Selles austatakse oma minevikku, kultuuri ja traditsioone ning antakse rikast kultuuripärandit edasi põlvest põlve. See omakorda võimaldab suuri saavutusi, mis ei ole võimalikud üksi tegutsedes. Erinevalt kokkusobimatutest rühmadest ehitavad täiuslikud tugeva kogukonnateadvusega (selle parim näide on Lääne superego) ühiskonnad üles võimsaid tsivilisatsioone.


3. EBATÄIUSLIK ÜHISKOND

Oluline on märkida, et ükski ühiskond pole tõeliselt täiuslik. Igas ühiskonnas leidub alati inimesi, kellel ei ole täielikult väljaarenenud superego´t ja kes seetõttu tegutsevad ainult oma huvidest lähtuvalt. Nende tegevus kahjustab sageli ühiskonda või teisi inimesi. Alati on neid, kellel puudub sotsiaalne südametunnistus, kes püüavad teistest kõrgemale tõusta ja neid võimalusel ära kasutada. Samuti on alati inimesi, kes soovivad nautida ühiskonna hüvesid, selleks lillegi liigutamata – mis viitab kohusetunde ja ideaalmina puudumisele.

Hea tervisega või täiuslik ühiskond teeb kõik endast oleneva, et selle liikmed saaksid oma superego välja arendada, hoida oma id´i (nautlevat mina) vaos ja toimida väärtushinnangute alusel, mitte otsida kohest ja isekat rahuldust. See aitab liita üksikisikuid ühtseks rühmaks, kus pingutatakse harmooniliselt koos ühiskonna heaolu nimel.

Ebatäiuslik ühiskond võib tekkida kahel põhjusel – esiteks on homogeense ühiskonna moodustanud inimeste rühm kaotanud omavahelised sidemed ja ühtekuuluvustunde, muutudes lõdvalt seotud, ainult oma huvides tegutsevate isikute koosluseks. Teiseks, kui kogukonda lisandub üks või mitu homogeenset rühma - mis tähendab, et ühiskond ei koosne enam ühest ühtsest rühmast, vaid mitmest eri rühmast, kellel on oma huvid ja ideaalid – traditsioonid, väärtussüsteem ja kultuur. Seda ühist pärandit edastatakse ka järglastele.

Need rühmad ei ole mitte ainult erinevad, vaid liiguvad ühiskonnas tihti ka vastassuundades, sest teadupärast moraalipõhimõtted ja väärtused ei ole kogu maailmas universaalsed, vaid kultuuriti oluliselt erinevad. See toob kaasa ühiskonna lõhestumise, kuna erinevad rühmad võitlevad kontrolli, võimu ja suurema hulga ressursside nimel. Selline on iseloomulik multikultuursele või mitmerahvuselisele ühiskonnale.

Inimesed samastavad ennast kõige rohkem nendega, kes on neile sarnased. Seetõttu jäädakse lojaalseks pigem oma rühmale ja selle kollektiivsele teadvusele kui laiema ühiskonna arusaamadele. See viib sageli rühmade omavahelise hõõrdumise ning väärtuste ja moraalsete kokkupõrgeteni. Ühised väärtused on võimalikud, kuid liikumine jagatud väärtuste ja eri rühmade vahelise harmoonia suunas tähendab tegelikult iga kultuuri ja selle normide õõnestamist ja lahjenemist. Seda nimetatakse tihti „integratsiooniks“, kuid see eeldab kompromisse.

Inimesed tunnevad ennast turvaliselt nende hulgas, kes mitte ainult ei näe välja, vaid ka tegutsevad nendega sarnaselt. Neil on samad moraalipõhimõtted ja väärtused, huvid ja eluviis. DNA kaudu edasiantavad tunnused võimaldavad meil samastada ennast teistega rassilise või füüsilise välimuse alusel. Sellepärast ongi laiem ühiskond, mis koosneb paljudest eri rühmadest, nagu üks suur sulatuspott, lihtsalt üks fantaasia. Reaalses maailmas hoiavad inimesed kokku omasugustega, sest see on loomulik instinkt.

Kuna eri rühmad keelduvad integreerumast ja otsustavad pigem jääda eraldiseisvateks üksusteks oma kultuuri säilitamise nimel, tekivad laiemas ühiskonnas sageli pinged. Iga rühm soovib oma liikmetele parimat. Aja jooksul hakkavad need rühmad nõudma seadusi, et tagada oma eluviisi järgimine, sh ka teiste poolt ühiskonnas. Kui üks rühm kaotab oma ühised sidemed ja kogukondliku teadlikkuse, siis see kindlasti laguneb. Selle liikmed liituvad kas mõne teise rühmaga ja võtavad omaks selle kultuuri, või isoleeruvad ja surevad lihtsalt välja.

Ühist teadvust ehk superego aitab lammutada seni rühma tugevana hoidnud ja oma teadvust edasiandvate struktuuride ründamine. See tähendab, et väärtused, mis sidusid seda rühma üheks tervikuks, nõrgenevad ja rühm laguneb koost – ja isikud, kes kunagi selle rühma moodustasid, võtavad omaks teise kultuuri või lakkavad olemast.

Läänemaailma allakäik ehk häving on tema vaenlaste sepitsetud vandenõu tulemus. Tuues Läände teisi kultuure ja luues ebatäiusliku või multikultuurse ühiskonna, milles paljud eri rühmad taotlevad domineerivat rolli, jääb Lääne inimene kaitsetuks, kuna see on lähtudes oma isiklikest, mitte kogukondlikest huvidest, kaotanud võime ennast kaitsta.




4. ID

Id on täiesti alateadlik, impulsiivne, lapsepärane psüühika osa – põhiimpulsside ja -ajendite allikas ning otsib kohest naudingut ja rahuldust. Ta ei oma südametunnistust ega taotle ühiskonna heaolu, piirdudes üksikisiku vahetute lühiajaliste vajadustega. Id´i tuleb kontrollida – hoida arenenud superego valvsa pilgu all, sest kui ta peaks võidutsema ja saavutama täieliku kontrolli psüühika üle, taandub nimene metsikuks loomaks, kes elab ainult hetkelise naudingu nimel.

Läänemaailma vaenlased teavad hästi, kuidas inimmõistus töötab ja kasutavad neid teadmisi ära – nad püüavad vabastada id´i arenenud superego piirangutest. Lääne inimene minetab mitmekultuurilises ühiskonnas kogukondliku teadvuse ja ühtsuse, mis on vajalik tema kultuuri ellujäämiseks. Kui 40–50 aasta jooksul kujuneb välja põlvkondade vaheline lõhe, takistab see superego ühelt põlvkonnalt teisele edastamist. Vanemliku kontrolli ja noori suunavate struktuuride lammutamine tähendab seda, et noored kasvavad ilma distsipliini või positiivsete eeskujudeta.

Kui aga traditsiooni ja kultuuri ülevõtmine lõpeb, jäävad noored ilma ühise pärandi tunnetamisest, mis hoidis koos nende eelkäijaid kõigi varasemate põlvkondade ajal. See kindlasti mitte ainult ei hävita üksikisiku superego, vaid ka ühiseid moraalipõhimõtteid ja väärtusi, mis on olemas ühtses kogukonnas. Olles multikultuurses ühiskonnas ümbritsetud teiste tugeva identiteeditundega rühmade ja teiste kultuuridega, selline inimrühm hävib.

Lääne inimesed on lasknud oma kodumaale miljoneid sisserändajaid, kellel on tugev kultuur, ühtekuuluvustunne ning kes soovivad säilitada oma moraalseid väärtusi ja kogukonnatunnetust ning annavad seda noortele edasi. Sisserändajad ka üldiselt koonduvad, elades eraldi kogukondadena. Nii on Läänemaailma vaenlastel on lihtne oma eesmärki saavutada - pole ju raske veenda kedagi, kelle moraalne kompass on kadunud, et hedonism on õige tee.

Lääne inimene on ise tunnistajaks nende perede arvu kasvule, kus lapsed kasvavad ilma isata. Isakuju puudumine tähendab turvatunde, distsipliini, isalike nõuannete puudumist. Need lapsed jäetakse sageli televisiooni kasvatada, samal ajal kui ema töötab või „naudib elu“. Lõpuks kahjustab see tulevase täiskasvanu sotsiaalset südametunnistust ja terve minapildi väljakujunemist.

Ka ühiskondlikus plaanis on Lääne ühiskonna koolide ja kogukonna eeskujud juba võimetud distsiplineerima mässulisi noori. Varasemate kuulsate meeste ja naiste asemel, kes kujundasid ühiskonda isetul ja aukartust ärataval inspireerival viisil, on nüüd isikud, kes liialdavad alkoholi, narkootikumidega, ja on seksuaalselt lodeva eluviisiga. Noored jumaldavad valesid eeskujusid, mis saadavad neile pidevalt sõnumi, et oluline on vaid „pidu panna“ ja elada lõbusalt nüüd ja praegu.

Tavapärased tõkked ja piirid on kadunud ning loomulik eluviis pea peale pööratud. Feminism on loonud maailma, kus naist, kes järgib oma loomulikke instinkte, püüdes olla armastav ja hooliv ema oma laste kasvatamisel, koheldakse põlastusega ja naeruvääristatakse.

Feminism ründab kahe vanemaga perekonda, öeldes naisele, et ta ei pea rasestumise järel mehega kokku jääma ja et isa pole lapsele tähtis. Selline mõtteviis on sundinud naisi töötama väljaspool kodu ja õõnestanud tema kui ema ja koduhoidja loomulikku ja rahuldust pakkuvat rolli. Naisi julgustatakse otsima meestega võrdseid karjäärivõimalusi ja tegema asjatuid katseid „ära teha“ oma meessoost kolleegidele.

Feminismi otsesel tagajärjel on mehed hakanud kaotama oma meheliku olemust. Mees ei ole enam alfaisane, perekonna ülalpidaja või kogukonna tugev nurgakivi. Noortest meestest on saamas nõrgem sugupool, sest nad pole suutnud omandada korda, distsipliini ja tugevust, sest neil puudub õige isakuju või teised oma soo positiivsed eeskujud.

Lääne inimese vaim on murtud ja keha rüvetatud. Lääs on kaotanud oma vaimsuse ja asendanud selle kõleda materialismiga. Kuna lääne superego on nõrgenenud, on id valla pääsenud ja juhib inimeste elu, sundides neid otsima kiiret ja kohest rahuldust – olgu tegemist toidu, seksi, alkoholi, materiaalse vara või narkootikumidega.

Iga tsivilisatsiooni kokkuvarisemisele on eelnenud id´i mõju suurenemine, mis väljendub individualismi kultuse harrastamises ja eelkõige omakasu taotlemises. Läänemaailma vaenlased teadavad, et tuleb murda ka Lääne kogukondlik vaim – superego, mis välistab võitluse ja vastupanu. Tuhandete aastate pikkune pärand kaob mõne aastakümnega, sest viimased põlvkonnad Läänes peavad meeleheitlikku võitlust, et elada hetkes ja täita oma primitiivseid vajadusi ega mõtle sellise tegevuse(tuse) tagajärgedele tulevikus.


5. ÜKSIKVANEMAGA PEREKONNA MURENEMINE

Superego areneb lapse kasvamise ajal ja on psüühika ainus õpitud osa. See tähendab moraalipõhimõtteid ja väärtusi, mis takistavad id´il taotleda vahetut ja loomalikku rahuldust. Täpne ja õige oleks öelda, et superego areng sõltub suures osas lapsevanematest. Lapsepõlves samastab laps ennast kõige rohkem oma vanematega, kuna veedab nendega palju aega ja neil on tema vaimsele arengule tohutu mõju.

Superego koosneb kahest eri aspektist – südametunnistusest ja ideaalminast. Südametunnistus karistab isikut süütundega, kui ta teeb midagi, mis on moraalselt vale. Ideaalmina on nägemus sellest, milline inimene peaks olema – ideaal, mille poole püüeldakse terve elu. Pidades silmas superego kahesugust olemust ja vanemate suurt mõju lapse arengule, on ilmne, et vanema puudumine või halvad lapsevanemad võivad kergesti õõnestada või täielikult kahjustada lapse superego arengut.

Ühe vanema puudumine jätaks lapse ilma tasakaalustatud kasvatusest, sest laps vajab nii mehelikku kui ka naiselikku lähenemist. Tuumpere on olnud Läänemaailma arengus oluline ühiskonna nurgakivi. Euroopa, eriti Põhja-Euroopa on külm ja karm koht suure osa aastast. Väikelapse või lapse hooldamine seal oli parimal juhul keeruline, mis tähendab et ühel vanemal (mehel või naisel) oli peaaegu võimatu last üksinda kasvatada.

Püsivate sidemetega paaride puhul oli tõenäolisem, et lapsed elavad talvekuud üle. Ja vastupidi, oma naise maha jätnud mehed või oma meeste juurest ära jooksnud naiste järglased said tõenäoliselt hukka, kui olud muutusid karmimaks.Looduse seaduse kohaselt olid kõige paremini ellujäämiseks kohanenud need, kes võtsid vastu omaks tuumperekonna varajase mudeli, millest sai Lääne ühiskonna nurgakivi.

Sellise perekonnamudeliga tuli kaasa ka tööjaotus. Mehest sai jahimees ja naisest koduhoidja. Mees lahkus koopast otsima toitu ja ressursse ning spetsialiseerus sellistele ülesannetele nagu jahipidamine ja tööriistade valmistamine. Naine jäi koju ja omandas oskusi, mida me tänapäeval tunneme „ühekorraga mitme tööülesandega tegelemise“ (multitasking) all. Tegelikult mees ja naine täiendasid teineteist oma rollis, sh tööjaotuses.

Isegi Lääne ühiskonna varases arenguetapis anti superego´t põlvest põlve edasi ja edukamateks osutusid need, kellel oli see paremini välja kujunenud. Varasem moraalne väärtus seisnes perekonna moodustamises ning oma partneri ja järeltulijate kaitsmises. See oli algne südametunnistus, millest kujunesvälja domineeriv isakuju kui tugev, usaldusväärne perekonna kaitsja ja autoriteet.

Edasi tekkis kaasaegne Lääne ühikonna perekond, kus mehel oli isa roll – ta andis nõu, tagas korra ja distsipliini ning juhtis majapidamist. Neid varaseid moraalseid väärtusi toetas armastav, usaldusväärne ja hooliv emakuju – naine, kes on lojaalne oma partnerile, lastele ja kohustub mõlemaid toetama. Kuid need, kes järgisid oma impulsiivset naudingu printsiipi, ei suutnud ennast ega oma järeltulijad elus hoida.

Superego´st tingitud süütunne ei lasknud vedada alt oma perekonda ega kogukonda ja see – kõige varajasem ideaalse enesetäiendamise vorm anti edasi ka lastele, kes soovisid jäljendada oma ema ja isa. Nii mehed kui ka naised andsid tulevastele põlvkondadele edasi võrdselt olulisi väärtusi, mis lapse kasvatamisel ja tema superego kujundamisel olid väga olulised.

Perekonna tähtsust toetas seadus ja lahutusele vaadati halvasti – lausa nii, et oma perest lahkujaid põlati ja neid koheldi kui ühiskonna heidikuid. Seda suundumust kinnistas veelgi religioon: kõigis religioossetes tekstides räägitakse tuumpere kui mehe ja naise vahelise liidu tähtsusest. Nende tekstide kirjapanijad mõistsid, et inimeste tugevus seisneb nende perekondlike sidemete tugevuses.

Kuid nagu eespool öeldud, ei ole olemas tõeliselt täiuslikku ühiskonda ja igas ühiskonnas on puudustega isikuid. Ilmselgelt peaks abielulahutus olema viimane abinõu, mida peaks vaid teatud äärmuslikel juhtudel võimaldama. Samas pole abielu lahutamine kunagi olnud nii lihtne kui tänapäeval – paljudes Lääne riikides on abielulahutuse määr üle 50 protsendi. Inimesed abielluvad, saavad lapsi ja murravad oma abielutõotust kõige tühisematel põhjustel – üha levinum on lahutamine esimesel abieluaastal.

Abielutunnistus on mõne jaoks vaid paber; pühendunud abielu asemel on tähelepanu keskmes uhked pulmad, millega kiidelda sõprade ja perekonna ees. Seda õhutab kollane ajakirjandus, telesaated ja kuulsuste järjekordsete pulmade kajastamine. Abielust on saanud naljanumber ja abielutõotusi murtakse nii sageli, et näib, et abielul pole Lääne ühiskonnas mingit tähtsust.

Kuid abielu purunemisega kaasneb üksikvanemaga perede kasv. Lääne ühiskonna nurgakivi – tuumperekond on lagunemas. See, mis kujunes loomulikul teel tuhandete aastate jooksul ja mida toetas religioon ja seadus, hävines mõne aastakümnega. Läänemaailma moraalipõhimõtted ja väärtused, perekonna institutsioon on löönud kõikuma, et üksikisikud võiksid leida isekat lühiajalist rahulolutunnet.See tekitab Lääne ühiskonnas olukorra, kus emad kasvatavad lapsi üksinda ja isa ei ole kodus üldse. Neil lastel on tulevikus nõrk superego ja nad saavad halva eeskuju oma pereeluks. Isa etendab olulist rolli lapse superego kujundamisel ja aitab edendada eneseteadvust; isa on nii eeskuju kui ka õpetaja. Ühe vanemata kasvanud noorukid jõlguvad öösiti tänavatel, jätavad kooli pooleli ja püüavad igal hetkel oma meelt lahutada.

Kui ühiskonnas aktsepteeritakse üksikvanemaga perekondi ja sellest saab sotsiaalne norm, hakkavad Läänemaailma väärtused murenema. Tuumpere pole enam normaalne ega soovitav ideaal. Ideaalne minapilt, mis koosneb mehelikult isalt ja naiselikult emalt saadud väärtustest – kui superego arendamise osa, hajub. Ideaalne isiksus ei keskendu enam hea partneri leidmisele ega tugeva perekonna loomisele.

Selle tagajärjel on Lääne ühiskonnas suur hulk metsikuid lapsi, kes hakkavad vanematele vastu. Neil pole kodus positiivseid eeskuju, nad otsivad eeskujusid mujalt. Nad otsivad kedagi, keda austada ja imetleda, kes oleks neile eeskujuks nende ideaalse minapildi loomisel.

Põlvkondade vahelised sidemed on nüüd koost lagunemas. Traditsioon, kultuur ja viimaks pärand vajuvad unustusse. Läänemaailma vaenlased võivad rõõmustada – perekonna lammutamine on esimene samm Lääne inimese ja tema esivanemate vahelise järjepidevuse/sidemete lõhkumiseks ning selle tulemuseks on kümnete tuhandete aastate pikkuse arengu ja kultuuri kadu.


6. ÜHISKONNA ALUSTALADE LAMMUTAMINE

Tuumperekond on Lääne ühiskonna nurgakivi. See tulenes vajadusest ja evolutsioonilisest eelisest, mis tagas järgmise põlvkonna ellujäämise. Armastaval emal ja tugeval isal oli püsiv omavaheline side ja nad suutsid edastada järglastele mitte ainult oma DNA-d, vaid ka ühist moraali superego kujul.

Ka kogukond ise etendas noorte arengu kujundamisel olulist rolli, sest selles leidus eeskujusid, õpetajaid ja distsipliini tagajaid, kes andsid järgmisele põlvkonnale edasi reegleid, moraalseid juhiseid ja traditsioone.

See oli nii juba Lääne ühiskonna tekke aegadel, kui inimesed püüdsid ellu jääda Põhja-Euroopa jäätunud kõnnumaadel. Neis karmides tingimustes koondusid perekonnad suguharudesse ja hõimudesse. Viimaste juhtideks said kõige tugevamad, targemad, osavamad, kiiremad ja parimad mehed. Need eeskujud tagasid ka ühiskondliku kaitse. Nagu eespool öeldud, pole ükski kogukond täiuslik; alati on olemas erandeid üksikisikute näol, kes seavad oma isiklikud soovid ja heaolu rühma või isegi oma pere hüvedest kõrgemale.

Kui perekond lagunes ja ema jäi üksi – kas siis kaaslase isekuse või surma tõttu, ei jäänud lapsed siiski ilma tugeva meessoost eeskujuta, sest sellised eeskujud olid ühiskonnas ikka olemas. Samamoodi oli naistel hõimu struktuuris oma koht, neid imetleti nende ilu, emalike omaduste ja oskuste tõttu laste kasvatamisel ja kodu korras hoidmisel. Kui laps jäi mingil põhjusel emast ilma, võtsid teised hõimunaised tema rolli üle.

Kodust väljas vaatasid noored mehed alt üles jahipealikele või meesteke, kes õpetasid neile tööriistade valmistamist ja kasutamist. Naised kohtusid noorte tüdrukutega ja õpetasid neile kodumajandusoskusi, nagu riiete valmistamine ja väikelaste eest hoolitsemine. Hõimu suurenedes arenes ka kollektiivne südametunnistus – see oli ühine moraalitunnetus – ellujäämine eeldas üksteise eest hoolitsemist. Kui üksikisik asetas oma isekad soovid hõimu hüvedest kõrgemale, tekkis süütunne.

Samamoodi kujundati ka superego teist osa, ideaalmina. Lastele olid eeskujuks tugevad kahe vanemaga pered, isalik distsipliin ning kogukonna eeskujud ja õpetajad, kellest peeti lugu nende hõimule pühendumise tõttu. Aja jooksul arendati välja eeskujud ja kaitsestruktuurid tulevaste põlvkondade jaoks, neile Läänemaailma traditsioonide, väärtuste ja moraali edastamiseks. Hariduse, religiooni, seaduste, töökoha, ühiskondlike rühmade ja tugevate kogukonna juhtide kaudu leidus positiivseid eeskujusid kõikjal.

Lääne koolisüsteem oli üks esimesi ja tähtsamaid ühiskonna alustalasid. Õpetajad ei andnud edasi mitte ainult oskusi, vaid olid noortele ka eeskujuks ja autoriteediks. Tuhandete aastate jooksul arenes kool kohaks, kus iga laps sai standardset haridust, õpetati põhilisi arvutusoskusi, kirjaoskust ja muid olulisi oskusi, et tõsta elukvaliteeti ühiskonnas tervikuna.

Nüüd puudub koolil autoriteet, distsipliin ja kord ning peavoolu meedia poolt naeruvääristatuna on saanud sellest hoopis teine koht, kus lapsed omandavad halbu harjumusi ja õpivad põlgama Lääne kultuuri ja oma esivanemaid. Õpetajaid ei peeta enam eeskujuks või autoriteediks. Nüüd on tavaline popitegemine, klassitunni segamine, õpetajad võivad isegi laste rünnaku alla sattuda.

Üheks ühiskonna alustalaks on veel religioon. Iga pühapäev läksid kõik pered kirikusse. Kogudus oli oluline koht, mitte ainult moraalsete väärtuste ja traditsioonide edastajana, vaid kogukonna kokkutooja ja tugevdajana. Usujuht oli moraalne ja vaimne nõustaja ning noored kuulasid tema jutlusi ja said vajalikku õpetust. Vaimulikud juhid rõhutasid perekonna, abielu ja kogukonna tähtsust, et inimesed saaksid seal üksteist usaldada ja rasketel aegadel toetada. Nii nagu kooliski, tagati kirikus distsipliini ja intellektuaalsete teadmiste jagamine, tutvustati vaimset korda ja vaimseid õpetusi, tugevdades seega jällegi ideaalmina ja sotsiaalset südametunnistust. Anti edasi moraaliseadusi, nagu ära varasta, ära himusta oma ligimese vara, naist jpm, mis hoidsid inimesi õigel teel. Kirikus sõlmiti ka abielu ja mõisteti hukka abielulahutust, püüdes perekondi koos hoida.

Tänapäeva kirik on oma eelkäija vari. Paljud kirikud on tühjad ja mahajäetud ning usujuhid kuulutavad üha vähenevale karjale liberaliseeritud sõnumit, olles ise muutunud pilkeobjektiks, erinevalt oma eelkäijatest. Pole ka juhus, et mida kaugemale kirik on moraalsetest õpetustest kõrvale kaldunud, seda rohkem inimesi on kogudusest eemaldunud. Kirik ei ole enam tugeva ja terve moraali häälekandja, kelle poole inimesed saavad pöörduda vajaduse korral. Koguduse moodustavad nüüd rohkem vanema põlvkonna esindajad kohusetundest ja austusest selle vastu, mis kirik kunagi oli.

Politseiametniku traditsiooniline roll oli varem kogukonna kaitsmine. Nagu öeldud, ei ole ükski ühiskond täiuslik ja isegi Lääne tsivilisatsiooni kõrgaegadel leidus üksikuid sotsiaalse südametunnistuseta isikud ja kurjategijaid – kuid üldiselt superego ja sotsiaalne südametunnistus toimis ning tugevate kogukondlike sidemete tõttu oli kuritegevus madal. Ajad olid kunagi nii rahulikud, et inimesed ei lukustanud oma uksi, kuna ei kardetud vargaid ega röövleid.

Seetõttu olid politseiametnikud pigem nõuandjad ja kogukonna valvurid. Seaduse kaitsjaid peeti kõrge moraaliga isikuteks ja neid austati – mis oli eriti oluline noore ideaalse minapildi kujunemisel, sest seadusest kinnipidamist peeti iseenesestmõistetavaks. Praegu näib, et politseil ei jätku enam jõudu ega volitusi kriminaalse elemendiga tegelemiseks, kuid neil on piisavalt aega kirjutada parkimistrahve või kimbutada neid, kes räägivad liberaalse poliitilise narratiivi vastu. Politseist ei peeta enam lugu ning seadust ega selle esindajaid ei võeta enam nii tõsiselt kui varem.

Tollal pakuti lastele pakuti hulgaliselt tervislikke eeskujusid. Nad veetsid palju aega koos oma eakaaslastega looduses, nt. skaudi- või gaidiliikumine, noorte meremeeste, farmerite ning teised klubid ja ühendused, kus tutvustati noortele väljapaistvaid kogukonna liikmeid, kes pühendasid oma aega ja energiat ühiskonna heaks.

Skautlus on hea näide sellest, kuidas mängud aitavad lastel areneda täisväärtuslikeks ja vastutustundlikeks täiskasvanuteks - nädalavahetustel viibiti looduses, telgiti, õpiti ellujäämisoskusi, toiduvalmistamist, jahindust, matkati ja tehti sporti – kõike seda, mis on noorte arengu seisukohast ülioluline.

Noored osalesid heategevuses, kogusid raha ja aitasid kogukonda. Järgmisele põlvkonnale õpetati, et kogukond ja sotsiaalne ühtekuuluvus on vajalikud ning, et enesekindel tegutsemine kogukonna heaks väärib üldist austust ning see omakorda tõstis noore enesehinnangut, mis oli palju etem kui isekate soovide kohesest täitmisest saadud enesekindlus.

Kahjuks ei ole sellised liikumised, nagu skautlus enam populaarsed noorte seas. Viimased ei tegele enam tervislike ajaviidetega, vaid eelistavad selle asemel kodus arvutimänge mängida või lösutada teleka ees, kus meedia esitleb ja sisendab negatiivseid eeskujusid.

Läänemaailma institutsioonide arv, mis aitavad noortele edasi anda moraalipõhimõtteid, väärtusi ja traditsioone, on vähenemas. Kuid mis veel hullem, neid pilgatakse kui „igavaid“, „imelikke“ või „vanamoodsaid“.

Tuumperekondade arvu vähenemine ja sellest tulenev vanemliku kontrolli, isaliku distsipliini, korra ja moraali puudumine kodus on takistanud oluliselt superego arengut uuel põlvkonnal. Kuid lisaks kaitsestruktuurid, mis on kehtestatud noortele ühiskonnas selleks, et tugevdada moraali ja ühtekuuluvustunnet, kas kõrvaldatud, usalduse kaotanud või pilkeobjektiks muutunud.


7. HALVAD EESKUJUD

Psüühika õpitav osa superego on moraal ja väärtuste süsteem, mis hoiab meie loomalikku naudinguprintsiipi kontrolli all ja ühendab ühiskonda. See koosneb südametunnistusest ja ideaalminast ning annab meile võimaluse mõtelda kõrgemal ja moraalsel tasandil.

Superego on meile pärandanud peamiselt vanemad. Tuumperekond oli Lääne tsivilisatsiooni nurgakiv, kus ema-isa andisid noortele edasi kasulikud teadmised kõlbluse, väärtuste ja traditsioonide osas. Seejärel tugevdati ja kinnistati superego positiivsete eeskujudega ühiskonnas. Järgmisele põlvkonnale olid eeskujuks õpetajad, kogukonnajuhid, usutegelased ja muud autoriteetsed isikud – seaduse ja korra valvurid.

Erinevate hõimude ja kogukondade ühinemise tulemusena kujunesid rahvused ning tekkis rahvuskangelase eeskuju. Rahvuskangelasi – suuri leiutajaid, maadeuurijaid, sportlasi, tööstureid, kunstnikke, kirjanikke, poeete, sõjakangelasi ja muid isikuid, kelle teod ja saavutused olid olulise tähtsusega kogu rahva jaoks – peeti riigis suure au sees.

Rahvuskangelastest sai teine rühm, kes oli eeskujuks järgmisele põlvkonnale ja inspireeris neid saama kohusetundlikuks ühiskonnaliikmeks. Need rahvuskangelased personifitseerisid eneseohverdust, rasket tööd ja pühendumist Lääne ühiskonna heaolu tõstmisele.

Võtkem näiteks suur sõjakangelane Horatio Nelson, kes andis oma elu oma riigi ja võidu nimel Trafalgari lahingus. Sellised kangelased näitasid nooremale põlvkonnale, et elu on midagi enamat kui lihtsalt omakasu ja isiklik nauding. Kangelaste suured teod kirjutati üles ja jäid igaveseks ajalukku. Neile pühendati laule, nende saavutustest rääkivad lood kandusid põlvkonnalt põlvkonnale, muutudes folkloori aineseks, mis kooti lääne kultuuri- ja pärandikangasse. Nii seoti Lääne inimene oma rahva ajaloo ja esivanemate tegudega. Lääne tsivilisatsiooni arenedes õpiti rahvuslikke eeskujusid tundma koolides ja ülikoolides.

Lääne tsivilisatsiooni arengusse suuresti panustanud rahvuskangelaste unustamine oleks kohutav kuritegu, patt ja tohutu karuteene selliste suurte ja väljapaistvate isikute suhtes. Samuti muudaks see ajalugu ja kollektiivset mälu sellest, kuidas Lääs oma arengus sellisele tasemele jõudis. See tähendaks Läänemaailma rikkaliku kultuuri ja pärandi hävitamist. Selliste eeskujude sõnum noortele oli eneseohverdus, kõrge moraal ja raske töö, mitte destruktiivne sõnum eneseupitamisest, hedonismist ja sellest, „mis paneb sind hästi tundma“.

Tänapäeval tuumperet – Lääne tsivilisatsiooni nurgakivi – õõnestatakse, hävitatakse ja pilgatakse. Perekonna lagunemisega laguneb ka kord, distsipliin, moraal. Lisaks lammutatakse ühiskonnas noorte kaitseks rajatud struktuure. Lugupidamist väärivaid kogukonnajuhte, õpetajad ja korravalvureid on vähe või need puuduvad üldse.

See on tekitanud olukorra, kus Lääne noortel puuduvad moraalsed väärtused, ehkki nad otsivad meeleheitlikult eeskujusid, keda matkida. Kahjuks pakutakse tervislike ja vooruslike eeskujude asemel väärastunud sõnumit, mis õõnestab tõelisi väärtusi ja keskendub isekale hedonismile.

Piisab, kui vaadata tänapäeva noorte iidoleid – popstaare, filminäitlejaid, meediakangelasi jne, keda iseloomustab sisemine tühjus ja moraalne hälbimus. Need „kangelased“ on kõike muud kui tõelised kangelased. Nad kehastavad peaaegu kõike seda, mis väärastavad, õõnestavad ja kahjustavad Lääne ühiskonda.

Nende sõnum kaasaja noortele on – anduge oma loomulikele tungidele, ärge mõelge tagajärgedele, tehke, mis pähe tuleb, peaasi et leiaksite kohese rahulduse.

Toome näiteks Lady Gaga laulu „Just dance“ (Lihtsalt tantsi)

I've had a little bit too much, much
All of the people start to rush. Start to rush by.
A dizzy twister dance. Can't find my drink or man.
Where are my keys, I lost my phone.
What's going on on the floor?
I love this record baby, but I can't see straight anymore.
Keep it cool what's the name of this club?
I can't remember but it's alright, I'm alright.
Koor: Just dance.

See on selge sõnum kõigile: naine laulab sellest, et on liiga palju joonud. Ta on toiminud vastutustundetult ja on nii tugevalt joobes, et pea käib ringi. Naine mõistab, et on läinud liiga kaugele, kaotanud võtmed, samuti telefoni. Tema seisund halveneb veelgi: ta nägemine on hägustunud ja isegi külastatud klubi nimi ununenud.

Kas saab olla destruktiivsemat sõnumit noortele, mis annab halba eeskuju ning moonutatud ettekujutuse reaalsusest? Ometi on see isik megastaar ja eeskujuks miljonitele noortele - tema plaate on müüdud üle 170 miljoni eksemplari. Kas ta sobib asendama Horatio Nelsonit?

Teine pidutsemise ja joomise ülistaja on Katy Perry, kes julgustab oma järgijaid anduma vastutustundetult naudingutele.

Kujutage nüüd võrdluseks ette, et kooli või noorteorganisatsiooni külastab rahvuskangelane ja kiidab noori, kes on korda saatnud midagi head – osalenud heategevuses või loonud midagi ilusat või teinud kõvasti tööd selle nimel, et saavutada spordis suurepäraseid tulemusi. Niimoodi tunnustatakse ja kinnistatakse positiivset eeskuju.

See aga ei ole üldse nii kadunud põlvkonna puhul, kes on pärit purunenud perekonnast, ja kel puuduvad mehised eeskujud ka kogukonnas. Nad küll püüavad meeleheitlikult arendada oma ideaalmina, aga see ei ole üldse ideaalne. See ideaal on sõna otseses mõttes vastupidine sellele, mis oli keskse tähtsusega Lääne tsivilisatsiooni kõrgajal.

Lääne tsivilisatsiooni võti oli ühtne kogukond ja tugev ühiskond. Tugev superego ja arenenud moraalsed põhimõtted, mille alusel ehitatakse üles kogukonda, kus inimesed koonduvad ühise hüvangu nimel. Positiivsed eeskujud peaksid tugevdama ideed, et üksikisik püüaks teha parima oma kogukonna heaks, seades selle ettepoole oma isekatest hedonistlikest vajadustest.

Rahvuslikeks eeskujudeks olid vooruslikud üksikisikud, kes aitasid tsivilisatsiooni edasi arendada ja rõhutasid, et panustamine oma rahva heaolusse on õige tee. Tänapäeva eeskujud on pahatihti täiesti vastupidised – tühised ja mõttelagedad ning väärastunud sõnumiga. Nende jüngrid on need, kes petavad oma partnereid, kasutavad narkootikume, hülgavad oma pere ja püüdlevad vaid omakasu ja naudingute poole.

Lääne tsivilisatsioon kujutab nüüd endast tervet põlvkonda noori inimesi, kes sõna otseses mõttes on taandarenud superego´ga.

Läänemaailma vaenlased mõistavad, et läänlaste tugevus ja kultuur seisneb selles, kui tihedalt nad on seotud oma mineviku ja ajalooliste saavutustega. Samuti mõistavad nad, et Läänemaailma tulevik on noored ja püüavad seetõttu luua lõhet põlvkondade vahele. Lääne inimene avastas ja vallutas maailma, jõudis tähtedeni, kuid tema vaenlastel on kavas saata läänlased roomates tagasi koopasse id´i primitiivse kutse peale.


8. FEMINISMI ROLL. ARMASTAVA EMA SURM

Nagu varem öeldud, ühiskond toimib ja töötab nagu hästiõlitatud masinavärk, kui seal jagatakse sarnaseid moraalseid väärtusi (cf superego). Kuna korda ja distsipliini tagab peamiselt jõuline mehekuju, on ühiskonnas olulised tugev isafiguur ja mehised eeskujud.

Lääne tsivilisatsiooni alustalad – leiutajad, töösturid, maadeuurijad ja sõjakangelased – on tihti meessoost, kuid see ei tähenda, et naised on ajaloost välja jäetud või nende rolli ühiskonnas vähendatud.

Ükski mees ei peaks naeruvääristama naist ega ükski naine suhtuma põlgusega mehesse, kuna nende rollid ühiskonnas pole ühesugused. Mees ja naine moodustavad koos ühtse ja püsiva perekonna ning nad kasvatavad ühiseid lapsi ja täiendavad teineteist. Nende erinevad füüsilised, vaimsed omadused ja oskused vaid rikastavad nende suhet.

Kui meest võib kirjeldada kui „perekonna pead“, võib naist iseloomustada vabalt kui „perekonna südant“. Armastaval ja emalikul naine oli Lääne ühiskonnas ja tuumperekonnas samasugune keskne roll kui mehel. See seisnes kaasatundvas, toetavas, hoolitsevas ja armastavas lapse kasvatamises.

Superego koosneb, nagu me oleme varem arutanud, kahest aspektist: südametunnistusest ja ideaalsest minapildist (sageli neid võrdsustatakse), mis rajaneb armastavalt emalt saadud empaatial, armastusel ja hoolitsusel.

Ema toidab, hellitab, hoiab vastsündinud last igal võimalikul moel, luues temaga püsiva sideme. Kas on armastava ema jaoks on suuremat saavutust kui edukalt üleskasvatatud lapsed, kellest saavad väärikad ühiskonnaliikmed ja kes annavad edasi samasugust positiivset eeskuju oma järglastele? Loomulik, loodusest seatud kutsumus on jääda ellu ja anda oma geene edasi järgmisele põlvkonnale. Selline on olnud ka ema kutsumus Lääne ühiskonna algusaegadest saadik.

Naised pole kunagi olnud "nõrgem" sugupool ja teda pole ka sellisena koheldud, pigem on naist peetud mehe oluliseks täiendajaks – kaaslaseks. Kui mees läks jahile, kalale, valmistas tööriistu, pidi naine kodus hakkama saama korraga mitme tööga – valmistama toitu, hoolitsema laste ja majapidamise eest. Naine oli kodukolde haldjas ning kodu korrashoid ja heaolu sõltus temast.

Kuid nüüd on need, kes soovivad näha Lääne tsivilisatsiooni hävingut, asunud eitama ja pilkama naise kui koduperenaise, armastava ema ja pühendunud kaaslase rolli. Need samad inimesed, kes on aidanud kaasa perekonna lagunemisele, ühiskondlike kaitsestruktuuride lõhkumisele ja noortele sobimatute eeskujude pealesurumisele Lääne ühiskonnas, on kavandanud ka rünnaku naise loomuliku rolli vastu ühiskonnas. Me tunneme seda mürgitavat ideoloogiat feminismi nime all.

Feminism ründab Lääne tsivilisatsiooni erineval moel. Nende eesmärk on külvata erimeelsusi meeste ja naiste vahele, õõnestades nendevahelist usaldust seal, kus varem oli mõistmise, koostöö ja harmoonia. See on täiesti ebaloomulik nähtus, mis ründab naissoo loomuliku tungi ühineda meessooga ja teineteist vastastikku täiendada, kasvatada ühiselt lapsi armastavas kahe vanemaga peres. Feministide rünnak on suunatud naise põhiolemuse vastu. See on rünnak kõige selle vastu, mida naised on saavutanud, andes pere ellu panuse armastava ema, truu abikaasa ja hea koduperenaisena.

Feministide võitlust „patriarhaadi“ või meessoo vastu nähakse ülla üritusena, mida teostavad need, kes soovivad tõsta mässu meessoost rõhujate vastu – vaatamata sellele, et see sugudevaheline lahing ei ole tõeline võitlus, vaid sepitsetud nende poolt, kes soovivad tekitada lahkhelisid ja jagunemisi Lääne ühiskonnas sees.


Seda sõda peetakse ahvatleva võrdsuse ettekäändel. Kuid nagu varem öeldud, reaalses maailmas ei eksisteeri võrdsust ning mehed ja naised ei peakski olema võrdsed. Mõlemad sugupooled peaksid töötama koos, kuna saavutavad rohkem koos kui üksi.

Feministid eeldavad, et naised ei saa olla võidukad naiselike ja emalikena, täites oma looduslike soorolle. Nad tahavad, et naised loobuksid oma looduslikest tungidest ja soovidest ning matkiksid selle asemel meeste omadusi. See täielikult ebaloomulik protsess sunnib naist olema nagu mees, et võistelda ebaloomulikult oma elukaaslasega selles, mida too teeb paremini.

Feministide fantaasia meessoo võitmiseks nende vahenditega on siiski raske, kui mitte võimatu ülesanne, sest naised ja mehed on täitnud erinevaid soorolle põlvest põlve kümneid tuhandeid aastaid. Mehel arenes välja tugev, lihaseline ja atleetlik kehaehitus, mis aitas tal saada parimaks jahimeheks. Samas vajas jahipidamine oskust, mis omakorda suurendas mehe ruumitaju. Nagu varem öeldud, naine omandas suurema kannatlikkuse ja võime teha mitut tööd üheaegselt, mis oli hädavajalik majapidamises ja laste kasvatamisel.

Feminism on loonud dihhotoomia, kus naine on sunnitud konkureerima oma meessoost kolleegiga, minnes vastuollu oma loomuliku kutsumusega ja kõrgelt arenenud oskustega. Aga naised püüavad üha enam olla nagu mehed ja see annab Lääne ühiskonnas teise surmahoobi armastava ema kuvandile.

Lääne perekonna süda – armastav emalik naine, on nüüd välja rebitud – ta on võltsvõrdsuse eest võitlevate feministide sõja ohver, aga seda sõda ei võideta ning see kahjustab ühiskonna tervist ja stabiilsust. Kui naised matkivad mehi, kaotavad nad selle, mis teeb neid nii eriliseks ja oluliseks Läänemaailmas.

Naistega võrreldes on mehed vähem emotsionaalsed. Selleks et konkureerida meestega, peab ka naine muutuma karmimaks ja vähem emotsionaalseks – mis sisuliselt tähendab loobumist nendest iseloomujoontest, mis teevad tast hea ema ja naise. Sellisel muutumisel on sügav mõju sellele, kuidas naine oma lapsi kasvatab ja meest kohtleb.

Ja veel enam, kui naine saab lapse, kipub ta tagasi tööle, jättes lapsed lasteaeda või hoidjate hoolde. Lapse esimestel eluaastatel on eluliselt tähtis, et ta tunneks ema lähedust. Emast eraldudes nõrgeneb side, mis hoiab tuumperekonda koos,ning selline lahusolek mõjutab ka lapse vaimset arengut.

Varajases etapis emast eemaldamine suurendab lapse stressi taset, mis võib viia isegi depressioonini ja kahjustada lapse nii füüsilist kui vaimset arengut. On huvitav, et kiindumusteooriates selgitatakse, et laste eest hoolitsejad – lapsehoidjad, vanavanemad, kasvatajad ei suuda asendada (armastavat) ema. Feministid aga soovivad kiirendada lapse eraldamist emast, et too naaseks ruttu tööle.

Kodus nähtud armastava ema eeskuju anti Lääne ühiskonnas edasi põlvest põlve, nagu poistele tugevat ja distsiplineerivat isakuju. Kuid võib juhtuda, et traditsioon, mida enne on õpetatud ja mäletatud pikka aega, vajub unustusse. Tänapäeva emad, keda feministid utsitavad tagant võitlema meestega oma töökohal ja jätma oma pere unarusse, annavad sarnast eeskuju edasi oma tütardele. Naiste halvenenud suhtumine meestesse, mille kohaselt viimaseid nähakse vaenlase, mitte armastaja, kaitsja ja partnerina, nakatab ka järgmise põlvkonna naisi.

Mäletatavasti on/olid koos töötavad ja perekonna moodustanud mehed-naised Lääne tsivilisatsiooni alustala. Tuumperekondade lõhkumine ema või isa kõrvalejätmise teel tähendab Lääne ühiskonna alustalade lammutamist.

Armastav ema polnud lihtsalt koduperenaine ja kindlasti mitte oma meessoost kaaslase ori, nagu feministid tahavad meid uskuma panna. Pakkudes stabiilsust, armastust, pidevat hoolt ja tähelepanu lastele, tagas ta neile vaimse tasakaalu, mis tekitas soodsa pinnase moraalipõhimõtete ja väärtushinnangute (ehk südametunnistuse/arenenud superego) omandamiseks. Kuna ema tagas lapsele keskkonna, kus tal oli võimalik õppida, kasvada ja areneda loovaks ja tasakaalukaks ühiskonnaliikmeks, oli tal otsustav roll Lääne tsivilisatsiooni arengus.

Ja sidusa ühiskonna saavad moodustada vaid inimesed, kes on vaimselt tasakaalukad ja kõrge moraaliga. Need ühised kõrged moraalsed väärtused ja traditsioonid seovad inimesi kokku ühtseks rühmaks – ühiskonnaks. Sellest järeldub, et feminism mitte ainult ei ründa mehi, vaid ka naisi ja kogu Lääne ühiskonda, kuna püüab torgata mõõka otse Lääne tsivilisatsiooni – armastava ema – südamesse.


9. FEMINISM JA PEREKONNA LAGUNEMINE

Tuumpere on teadupärast Lääne ühiskonna nurgakivi. Perekondlik side on tekkinud evolutsioonilise surve mõjul. Läänemaailmas oli pikaajaline partnerlus hädavajalik selleks, et kaitsta ja kasvatada üles ühiseid lapsi. Need paarid, kes kokku jäid ja koos perekonna hüvangu nimel koos tegutsesid oma järglaste ellujäämise tragamiseks, nägid oma vereliini jätkumist.

Mehe ja naise liitu kui perekonda kinnistati religiooni ja riiklik seaduste kaudu. Üksikisikud ühinesid suguharudeks, hõimudeks, seejärel rahvuseks.

Oleme seletanud tugeva isa- ja armastava ema(kuju) tähtsust laste kasvatamisel ning seda, kui vajalik on kahe vanemaga pere lapse vaimse arengu, ja mis veel tähtsam, superego edastamiseks järgmisele põlvkonnale.

Arutasime ka, et superego nõrgenemine on võimaldanud id´i (naudinguprintsiibi) kontrollimatut vallandumist, mis on viinud abielulahutuste arvu tõusuni, sest nii mehed kui ka naised püüavad eirata oma moraalseid kohustusi laste kasvatamisel ja partnerina ning järgivad selle asemel isekat individualismi ja naudingu teed.

Feminism ei ole progressiivne liikumine, mille eesmärk on vabastada naisi, vaid tegemist on lõhestava ideoloogiaga, mis soovib eirata meeste ja naiste loomulikke rolle ning ässitada neid üksteise vastu. See on vihaõpetus, kus sisendatakse viha nii tugevate meeste kui ka naiselike (õrnade) naiste vastu, soovides muuta nende loomulikku armastavat ja kaastundlikku olemust ja vahetada see viletsa „meheliku“ aseaine vastu.

Kuid feminismil on sügav mõju – milline terve mõistusega naine seoks ennast eluks ajaks oma vaenlase ja rõhujaga? See ideoloogia põhineb ju kesksel uskumusel, et praegune ühiskond kujutab endast „patriarhaati“ – sotsiaalset süsteemi, kus meeste käes on ülemvõim, millega nad kahjustavad neile alluvat naissugu. Feministide mõtlemisloogikast järeldub, kuna mees rõhub naist, ei ole see midagi muud kui tema ori ning seega on abielu ainult riigiseaduste ja religiooni kaudu seadustatud orjapidamine.

Sellist radikaalset mõttekäiku järgides jõuame veel äärmuslikuma järelduseni, et me elame maailmas, kus domineerib „vägistamiskultuur“. Sisuliselt on see pentsik teooria, mille kohaselt kõik mehed on potentsiaalsed vägistajad ja selle nähtuse õigustajad. Feminismis väidetakse ka, et mehed kasutavad vägistamist naiste kontrollimiseks ja alistamiseks ühiskonnas.

Selline arusaam annab hävitava löögi perekonnale. Mehe ja naise ühinemine on oluline iga rassi ja kultuuri ellujäämiseks – kui mehed ja naised moodustavad üksteisele vastanduvaid rühmi, ei ole lootustki nende ellujäämiseks. Ütlematagi on selge, et meestel on ebaproportsionaalselt rohkem võimu struktuurides, mis on Lääne ühiskonnas tekkinud ja arenenud – kuid sellest ei järeldu, et selline võim tähendab naiste rõhumist või et mehed oleksid naistega võrreldes olulisemad, st kõrgemal tasemel.

Mehed võtavad endale juhirolli naistest sagedamini, kuid selle põhjuseks on asjaolu, et mees on oma loomult rohkem distsipliini ja korra tagaja, mis on vajalik iga eduka juhi puhul. Naiste roll on olla armastav ema ja partner, kes toetab, suunab ja kindlustab laste varajast vaimset arengut ja kasvu. Naiste roll ei seisne ainult laste kasvatamises, vaid ka oma meessoost kaaslase toetamises. Selline toetus ja armastus võimaldab meestel saavutada ühiskonnas rohkem, kui nad üksi suudaksid, on ju levinud ütlus, et iga eduka mehe taga on tugev naine.

Oluline on ka see, et orjapidaja ei ohverdaks iial oma elu orja eest, kes on tema vara. Tal ei ole ka sellist armastust orja vastu, keda ta sunnib töötama. Siiski on miljonid Lääne mehed andnud oma elu, sumbates läbi kaaslaste ja vaenlaste verega niisutatud pori ja võidelnud selleks, et kaitsta naiste ja laste elu ja vabadust. Kui puhkes sõda, jäid naised koju, et olla kaitstud ohtude ja raskuste eest, millega mehed lahingus silmitsi seisid, et võidelda ka nende vabaduse eest. Katastroofi ajal evakueeriti alati lapsed ja naised enne – mehed võisid laevaga põhja minema, aga nad ei hoolinud oma elust, kui naised ja lapsed olid ohus.

Feministid räägivad sellest, et naise jaoks pole koju jäämine kunagi olnud luksus ja kodu pole kunagi olnud turvaline koht. Nad püüavad väita, et koduperenaine oli seotud kodu külge kui vang, samas kui mehel on vaba voli minna tööle ja veeta mõnusalt aega väljaspool kodu, ronida mööda ahvatlevat karjääriredelit pidi üles.

Naistele pole Läänemaailmas tegelikult kunagi alla vaadatud, vaid neid on seal tegelikult jumaldatud. Üks varasemaid klassikalisi kirjutisi, Homerose „Ilias“ on eepiline jutustus Trooja sõjast ja kangelastest. Kümned tuhanded mehed võitlesid kogu Vana-Kreekat haaranud sõjas ühe täiusliku naise (Trooja Helena) eest.

Selline naiste jumaldamine on olnud teemaks ka Lääne ühiskonna kirjanduses, kunstis, luules ja lauludes. Alates varasematest Lääne kultuuri tekstidest on seal esindatud ilu mõiste ja naiste keskne roll ühiskonnas. Naised ei olnud meestest alamad olendid, vaid sageli meestele inspiratsiooniks ja põhjuseks, miks mehed võitlesid vapralt ja veendunult, et naiste austust ära teenida.

Väide, et iga mees võib panna toime vägistamise, on sama õige kui see, et iga naine võib tappa oma lapse. Loomulikult on see absurdne viis, kuidas mehi või naisi iseloomustada. Kas on võimalik paremini luua vihkamist ja hõõrdumist sugude vahele, kui sisendada arusaama, et iga mees kujutab naisele võimalikku ohtu?

Lääne ühiskonnas mõistetakse vägistamine ühehäälselt hukka. Seda illustreerib asjaolu, et vägistajaid ei salli vanglas isegi teised kurjategijad. See vaevalt näitab, et meil valitseb „vägistamiskultuur“. Seksuaalne tõmme on loomulik nähtus, mida reguleerib id (naudinguprintsiip). Mehe superego kohaselt on vale sundida naist endaga seksima. Südametunnistus, milles arvestatakse naiste tundeid, on arenenud psüühika osa, mille on mehele lapsepõlves edasi andnud tema ema.

Lääne arenenud tsivilisatsioon ja ühiskond ei ole iial sallinud vägistamist. See on kohutav tegu ja läheb vastuollu mehe loomulike instinktidega naisi kaitsta, armastada ja nende eest hoolitseda. Mees ja naine on Lääne ühiskonnas jaganud armastust ja toetust teineteisele kogu aeg eluraskustega võitlemise ja vastastikuse koostöö kaudu.

Feminism on perevastane liikumine, mis ründab otse Lääne kultuuri südant. See ideoloogia püüab hävitada naise naiselikku ilu ja õrnust ning muuta ta rohkem mehelikuks olendiks, kes suudaks võistelda temaga mõttetus võimuvõitluses. Selle ideoloogia „teene“ seisneb ka lahutuste määra suurenemises ühiskonnas, sest abielunaised on ju müünud ennast rumalast peast orjusse ja vajavad sellest vabanemist. Kuna feminism ründab Lääne ühiskonna alustala – perekonna ühendavaid armastavaid sidemeid ja usaldust – kujutab ta ohtu Lääne tsivilisatsioonile üldiselt.


10. FEMINISMI ROLL LÄÄNE ÜHISKONNA SÜNDIMUSE DRASTILISES VÄHENEMISES

Feminism ei ründa ainult mehi, vaid ka naisi. Selleks et võimaldada naistele loomuvastast konkurentsi võltsvõrdsuse loosungi all, peab naine muutma oma käitumist ja võtma omaks maskuliinsed iseloomujooned. See aga tähendab loobumist ühest komponendist, mis on suure tähtsusega normaalse ja arenenud lapse üleskasvamisel – armastava ema kuvandist.

Feministid demoniseerivad mehi, levitades valesid „patriarhaadi“ ja „vägistamiskultuuri“ kohta, mis sunnib naisi mehi umbusaldama ja isegi vihkama. Naised ei taha enam olla armastavad emad, vaid valivad selle asemel konkurentsi meestega. Lastest aga, kellest võib saada takistus omakasupüüdlike eesmärkide saavutamisel, loobutakse. Feministi jaoks ei ole emaksolemine auväärne ülesanne, vaid see teeb nende arvates naisest orja oma mehele ja seob teda viimase külge. Pealegi kulutavad lapsed ressursse, aega ja raha.

See on Läänemaailma hinge hävingu oluline aspekt, mida Läänemaailma vaenlased taotlevad. Esmatähtsad on vaid materiaalsed eesmärgid ning vaimsetes ja hingelistes soovides, mis ühendavad armastavat paari, nähakse nüüd takistust uue ebajumala – materialismi, millele Läänemaailma inimesed pühendavad kogu oma elu - kummardamisele.

Sellise mõtteviisi kohaselt pole lapsed enam soovitud ja see mõjutab drastiliselt sündivust Lääne ühiskonnas. Naised otsustavad nüüd pigem oma sündimata lapsed eos tappa, et loobuda emadusest ning jätkata omakasu ja materialistlikke eesmärkide poole püüdlemist. Läänes on kiiresti kasvanud abortide arv. Lapse saamine ja järgmise põlvkonna eest hoolitsemine on kõige omakasupüüdmatum ja üllas tegu, mida noor naine võiks teha. Abort on aga kõige isekam ja ebamoraalsem [ka võikaim – tõlkija märkus] tegu.

Arenenud superego ja Lääne ühiskonna moraalikoodeks on seadnud alati esikohale noorte kaitsmise. See oli võit id´i (naudinguprintsiibi) üle, kuna omakasu asemel oli lapse pikaajaline heaolu ja vastutus.

Mõistagi on muidugi juhtumeid, kus aborti tuleks kaaluda, kuid selliseid juhtumeid esineb vähe ja harva. Näited: vägistamine, oht ema elule, loote defektid. Veelgi enam, selline laiaulatuslik abort teeb üsna kiiresti lõpu Lääne inimese tulevikule. Igal aastal pannakse ainuüksi Inglismaal ja Walesis toime üle 180 000 aborti; kui lisada ülejäänud Ühendkuningriik, võib see arv jõuda umbes veerand miljoni sündimata lapseni, kes igal aastal tapetakse. Loomulikult teeb see Läänemaailma vaenlastele vaid suurt rõõmu.

Feministid väidavad, et igal naisel õigus valida, mida teha oma kehaga! Aga see ei ole rangelt võttes tõsi; lapse keha on eraldi inimene, kes koosneb nii ema kui isa DNA-st – tegemist on elusa, hingava beebiga, kel töötavad süda ja meeled. Ja veel enam, laps tunneb valu ja reageerib ümbritsevale juba väga oma varajases arengujärgus.

Feminism näeb abordis naise võitu – võimu ja kontrolli näol. Tegelikult on siin tegemist isiklikust vastutusest loobumisega. See on järjekordne kahjulik ja väär signaal järgmisele põlvkonnale Lääne ühiskonnas – oma tegude eest ei pea vastutama ja moraalselt aktsepteeritakse kergema vastupanu teed minekut. Veelkord, lühiajaline kasu ja individuaalne nauding asetatakse ettepoole vastutusest ja pikaajalisest pühendumusest.

Mõjutades Lääne naiste mõtlemist, edendades materialistlikke eesmärke, meestega konkureerimist ja nendevastast usaldamatust aitab kaasa abortide arvu tõusule ja omakorda sündimuse vähenemisele Läänemaailmas.

Rahva tulevik peitub võimes edastada oma geene ja seejärel moraalipõhimõtteid ja väärtusi järgmisele põlvkonnale ning tagada et järgmine põlvkond elaks, saavutaks edu ja jätkaks esivanemate tallatud rajal. Kui sündimus langeb ja iga järgmine põlvkond on eelmisest vähearvukam, ootab seda rahvast paratamatult väljasuremine.

Õpitud moraal ja Lääne ühiskonna superego kohaselt, mida ühelt põlvkonnalt teisele anti, seati naised ja lapsed esikohale ning vajaduse korral pidi mees ohverdama oma elu, et kaitsta järglasi. Mehed tegid ka ohtlikumaid töid; lahkusid sõja ajal rindele, rügasid tööd teha, et toita ja katta oma pereliikmeid.

Nii madala sündimuse juures (1,3) väheneb rahvastik poole sajandiga poole võrra, languskiirusega, mida on peaaegu võimatu ümber pöörata. Kordusnäitajat 2,1 peetakse „asendusmääraks“- st keskmine sündide arv säilitab praeguse taseme. Kui sündimus langeb, siis elanikkond mitte ainult ei vähene, vaid toimub ka demograafiline üleminek noorelt rahvastikult vananevale. Selline demograafiline muutus tähendab suuremat survet noorematele, kellel selle asemel, et luua peret ja kasvatada lapsi, kulub järjest rohkem aega vanurite eest hoolitsemisele.

Monokultuursetes ühiskondades on sündimus langenud sõja-, nälja- ja kriisiperioodil – kuid hiljem siiski taastunud. Selle järel, kui mehed on naasnud, on tekkinud asjade loomuliku käiguna „beebibuum“.

Ent kahjuks me ei ela täiuslikus ühiskonnas – lääneriigid ei ole enam mono-, vaid multikultuurilised ja paljurassilised. Varem rääkisime, et kui üks rühm hakkab laiemas multikultuurses ja -rassilises ühiskonnas arvuliselt vähenema või kaotama seda kokku hoidvaid kultuurilisi sidemeid, siis tõenäoliselt haaravad tugevamad rühmad võimu, hävitavad teised või neelavad endasse.

Samas väidetakse pidevalt, et lääneriikide rahvaarv kasvab – Ühendkuningriigi elanikkond on viimase viiekümne aasta jooksul stabiilselt kasvanud 50-lt milj-lt 70 milj-le. Kui põliselanike arv Ühendkuningriigis kahaneb, nende sündimus langeb, siis saab teha ainult ühe järelduse, et rahvastiku tohutu kiirusega kasvu taga on sisseränne ja migrantide kogukondade sündimus. See viib Lääne tsivilisatsiooni ja kultuuri katastroofini, sest demograafiliste probleemide tõttu, mis kimbutab kõiki lääneriike, on üha tõenäolisem, et Lääne inimesest saab vähemus oma kodumaal.

Lääne naised peavad muutuma taas isetuks ja leidma endas üles loomuliku – naiseliku ja emaliku kutsumuse ning moodustama Lääne meestega pere, mis on seni Lääne ühiskonda nii hästi koos hoidnud ja Lääne tsivilisatsiooni alustalaks olnud. Kui mitte, saab senisest põlisrahvast dinosaurus, kes oli kunagi suurepärane olend, aga nüüd on ta väljasurnud –just seda Läänemaailma vaenlased ja feminismi propageerijad soovivadki.


11. MEHELIKKUSE HÄÄBUMINE JA FEMINISEERUMINE

Lääne mees on muutunud. Kunagine „alfa“ isane, tugev isakuju, kes tagas korra ja distsipliini ning oli autoriteet, on muutunud jõuetuks ja halvas mõttes naiselikuks.

Toimunud on loomuvastane rollivahetus – tugevast ja mehelikust juhiomadustega mehest on saanud naiselik, jõuetu ja kuulekas olend. Kunagine tugev kütt-korilane, pere kaitsja ja toitja on muutunud emotsionaalselt ebastabiilseks ning seda „tänu“ kahetsusväärsetele eeskujudele, meeste nõrgenenud rollile ühiskonnas ja üha sihitumale olelemisele.

Lääne mees võtnud uues rollis omaks kõik selle, mida tema esivanemad oleksid põlastanud. Ta eraldub teistest meestest, riietub ja käitub viisil, mis on rohkem omane naistele. Sellisel metamorfoosil on palju põhjusi ja see on Läänemaailma superego´le toimuva rünnaku vahetu tulemus. Lääne vaenlased on õõnestanud nii perekonda kui ka selle liikmeid – naist-meest, ema-isa.

Lapsed, kellel on tugevam side oma emaga varajasel arenguetapil, saavutavad suurema vaimse küpsuse. Suuremaks kasvades veedavad emaga rohkem aega neiud, noormehed aga tavaliselt isaga. See aitab lapses välja arendada nende loomulikke soorolle.

Maailmas, kus on järjest suurem arv purunenud peresid, on üha rohkem lapsi, kel puutub kontakt isaga, mistõttu paljud noored mehed kasvavad ilma isaliku mõjuta. Seega on ka nende esmane eeskuju kodus ema ja saavad neist feminiseeritud ja nõrgad mehed. Nagu emast eemaldamine varajases eas põhjustab lapse vaimse arengu kängumist ja isegi depressiooni, nii võib isakuju puudumine avaldada sarnast vaimset mõju.

Noormees, kel ei ole kodus isa, rajab oma ideaalmina emale ning tõenäoliselt on selles rohkem naiselikke jooni. Kuigi noormees õpib emalt kaastunnet ja empaatiat, ei arene tema kui mehe superego täielikult välja ning tõenäoliselt jääb tal puudu mehelikest omadustest.

Kunagised ühiskonna alustalad - kaitsestruktuurid – kogukonna liidrid ja eeskujud, kes olid isakujuks purunenud peredest pärit noortele meestele, kes olid pärit, on kaasaegses maailmas lagunemas. Nagu varem öeldud, viidi skaudi-, kadettide ja muudes meesliikumistes noormehi loodusesse ja õpetati seal ellujäämist. Nüüd piirdub poiste tegevus suures osas koduga, kus nad veedavad pikka aega üksinda arvutimänge mängides, telekat vaadates või koomikseid lugedes.

Sotsiaalsete olenditena vajavad inimesed rühmas tegutsemist ja suhtlemist. Noormehed, keda ümbritsevad ea- ja sookaaslased, kes võistlevad, võitlevad ja muud moodi mõõtu võtavad, samuti koos töötavad, üksteiselt õpivad, sõprussidemeid loovad – osalevad olulistes sotsiaalse suhtluse vormides. Virtuaalne suhtlemine ei ole nendega võrreldav, sest sel puuduvad näost-näkku suhtlemise olulised omadused, nagu silmside, võime lugeda teise isiku näoilmeid ning teine (välis)keskkond.

Loodus on ilus, aga ka karm ja vahel lausa julm. Väline füüsiline tegevus karastab noort ja ta on kontaktis oma füüsilise kehaga, õppides looduses tegutsema ja võtma vastu väljakutseid, mida esitab talle keskkond. Praegu kärbitakse ja pehmendatakse igasugust kehalist aktiivsust tervise ja ohutuse ettekäändel. Kunagi oli normaalne, et poisid kiiguvad köie otsas, ronivad puude otsa või sukelduvad vette, aga seda tahetakse nüüd üldse ära keelata. See annab signaali, et õige on olla füüsiliselt nõrk, et noormehed peavad maha suruma oma loomulikud tungid ja väljakutsed.

Peaaegu igas kultuuris on tavaks olnud tähistada täiskasvanuks saamist teatud rituaalidega. Elades hõimudena Põhja-Euroopa jäätunud tasandikel, moodustasid läänlaste esivanemad jahisalku ning arendasid oma jõudu ja oskusi, et koju süüa tuua. Nooremad mehed vaatasid alt üles vanematele meestele, neid imetledes ning oma superego ja minapildi väljakujundamisel eeskujuks võttes.

Noormehed tundsid suurt uhkust ja ühtekuuluvustunnet, kui neid võeti vastu täiskasvanud hõimumeeste sekka. See andis neile eneseväärikuse ja -usu, sest nad said meesteks, kelle lugupidav kohustus oli kaitsta ja teenida oma rahvast, ning lõpuks isaks, kes andis edasi oma oskused ja moraalipõhimõtted, mis olid kunagi talle pärandatud.

Selline suundumus – isa jäljendamine ja siirderituaalid jätkusid Läänemaailmas deindustrialiseerimise perioodini. Seni olid noormehed kooli lõpetamise järel läinud sageli tööle traditsioonilistesse tööstusharudesse oma elukohas, ja töötasid tavaliselt koos isaga. Neis tööstustes vajati mehiseid mehi, mis pani proovile nende vaimu ja nõudis jõudu – kaevandamine, kalapüük, rasketööstus ja töötlev tööstus. Olemas oli ka ettevõtteid, kus õpetati noormeestele erinevaid oskusi või ametit, mille üle nad võisid uhked olla. Puudus põlvkondadevaheline lõhe – poeg soovis olla isa moodi ja kanda edasi perekonna traditsioone.

Deindustrialiseerimise ajastul muutusid kunagised uhked mehed lodevaks, püüdes ära elada riiklikest toetustest ning nad veetsid aega kodus juues või muidu logeledes või olid sunnitud olema töökohal, mida pidasid alandavaks.

Sellest peale hakkas tekkima põlvkondadevaheline lõhe, kadus isa ja poja vaheline side ning poeg ei saanud vaadata alt üles diivanil lösutavale mehele, kes oli vaid vari kunagisest uhkest ja mehelikust mehest. Noormeestele esitatud meeseeskujud olid väga sageli nõrgad, kasutud ning äärmiselt feminiseerunud. Neis rõhutati isekat nautleva hedonismi taotlemist, millega kaasnes vastuhakk vanemale põlvkonnale ning kultuuri ja traditsioonide üle irvitamine. Eeskujuks said moodsad metroseksuaalidest mehed, kes hägustavad piiri meeste ja naiste vahel.

Mehed olid hästi riides, raseeritud ja muidu hoolitsetud välimusega, mis iseenesest pole taunimisväärne, aga nende mehelik superego jäi välja kujunemata ja edastamata, samuti ei antud edasi siiani põlvest põlve pärandatud moraali ja väärtusi, mis aitasid muuta ühiskonda sidusamaks. Kaduma hakkas arusaam ühisest kultuuripärandist ja traditsioonidest.

Üldiselt eelistab ka normaalne naine „sobivat“, tugevat meest, kellega lapsi muretseda, kes suudaks peret kaitsta ja üleval pidada. Läänemaailma naised teadsid, et karmi talve ja kriisiaja üleelamiseks on perele vaja tugevat meest. See oli osa nende emalikust instinktist – valida tugev mees, kes kaitseks nende ühiseid lapsi. Selline valik on väga loomulik kõikjal loomariigis.

Need bioloogilised tõsiasjad ja evolutsiooniline surve räägivad nüüd Läänemaailma inimese vastu. Tema tulevik sõltub Lääne naise üsast, kuid sinna tungivad üha enam võõrad geenid. Teised kultuurid, kus ei ole hüljatud oma traditsioone ja eluviisi, on muutunud võltslootuse majakaks neile naistele, kes otsivad sealt tugevaid alfa-isaseid oma kultuuri kaitseks. Kuid mujalt pärit mehed nähes Lääne mehe dekadentsi, hakkavad neid naisi pidama kergeks saagiks ja endale allutama.

Lääne meeste femineerimisprotsess algab nüüd juba noores eas ning sihipärase ja ennast teostava elu ning siirdetavade kadumine tagab selle, et poisist saab harva mees selle õiges tähenduses. Kehvad eeskujud ja meedia, mis edendab metroseksuaalidest meeste kuvandit kinnistab feminiseerumisprotsessi, edastades väärastunud arusaama ideaalsest minapildist noorte meeste puhul, kes võtavad üha enam omaks traditsioonilised naiselikud ambitsioonid ja riietuvad ka suures osas nagu naised.


12. ARMASTAVATE SUHETE LÕHKUMINE

Kaks kõige loomulikumat instinkti igal elusolendil on tahe elada ja paljuneda. Inimesed küsivad sageli: mis on elu mõte? Põhimõtteliselt on elu mõtteks elamine ise.

Kogu ajaloo vältel on maa peal kõige tugevamad, ellujäämiseks kõige paremini kohastunud ja looduslike eelistega inimesed teistest kauem elanud. Mida kauem aga organism elus on, seda paremad võimalused on tal paljuneda ja anda edasi oma geene järgmisele põlvkonnale. See on tinginud looduslikust valikust ja genofondi aeglasest täiustumisest pikema aja jooksul. Tugevad iseloomujooned ja omadused on hakanud rühmas tõenäoliselt domineerima ja on aja jooksul veel täiustunud.

Kümnete tuhandete aastate jooksul on see aeglane ja vaevarikas protsess põhjustanud palju olulisi muudatusi, et Lääne inimene areneks selliseks, missugune ta on täna. Kaks kõige ainulaadsemat iseloomujoont on tema arutlemisvõime ja leidlik vaim. Need omadused on kindlasti tingitud sellistest karmides tingimustest, mis olid valdavad Lääne ühiskonnas varajasel arenguperioodil Põhja-Euroopas.

Kui inimesed poleks olnud siis töökad, visad ja leidlikud, oleks nad karmi talve tingimustes külmunud, nälga surnud või muul moel hukkunud. See oli Lääne tsivilisatsiooni algus. Seesama leidlik ja loominguline vaim andis maailmale elektri, sisepõlemismootori, suurepärase arhitektuuri, aga ka kunsti- ja kultuuri meistriteosed.

Et see kõik sai toimuda, pidid inimesed paljunema. Seksuaalne iha (id) on loomulik, sest ta sunnib inimest jagama oma geene jagama ja looma järgmist põlvkonna – seega tagama meie ellujäämise. Kuid Lääne mees mõistis varsti, et teda ajendab midagi palju enamat ja id´i hakkas vaos hoidma ja kontrollima superego.

Karmi talve ja teiste raskete tingimuste tõttu Põhjas ei jäänud oma kaaslase hüljanud mehe järeltulijad ellu. Need, kes andusid oma madalamatele instinktidele ja omasid palju erinevaid partnereid, jätsid tavaliselt oma lapsed maha ning nende vereliin suri kiiresti välja. See oli Lääne tsivilisatsiooni algus, mil kujunes välja monogaamia ja elukestev partnerlus.

Siinkohal tuleb meelde tuletada, et inimolendid, olles küll osa loomariigist, on vaimselt loomadest teisiti arenenud. Side, mis meil omavahel kaaslasega tekib, põhineb palju enamal kui lihtsalt füüsiline veetlus, seksuaalne tõmme ja paljunemissoov. Kahe inimese vahel võib tekkida võimas emotsionaalne side, mis võib kesta kogu elu ja selle taga on armastus.

Armastus on kõige sügavam tunne, mis aitab inimesel pühenduda täielikult ainult ühele kaaslasele. Armastus on superego ja südametunnistuse oluline osa – midagi, mis võimaldab meil leida teistega sidet kõrgemal tasemel ja mis kõige olulisem, see alistab id´i (naudinguiha). Asjaolu, et me valime ühe isiku ja oleme talle truud, näitab vaoshoitust ja südametunnistust, mis viitab arenenud superego´le. Armastus viib seksuaalsuse kõrgemale tasemele ning edendab seega monogaamiat ja püsivaid inimsuhteid. Armastus on tuumperekonna ja seega ka Lääne tsivilisatsiooni alus.

Lääne ühiskonna arenedes kinnistati ja seadustati see armastus abielu vormis. Seda tõendab tänapäevane abielutõotus; "luban teda austada ja armastada, nii heas kui halvas, rikkuses ja vaesuses, rõõmus ja viletsuses, haiguses ja tervises, kuni surm meid lahutab". See ei ole sotsiaalne või religioosne konstrukt, vaid kajastab loomulikku tungi, mida kirik ja seadus püüdsid ühiskonna hüvanguks kinnistada.

Lääne inimese kollektiivne teadvus ja seeläbi ühiskond tervikuna mõistsid hukka need, kes ei suutnud taltsutada oma instinkte, ja tunnustasid neid, kes elasid kõlbeliselt ja monogaamse paarina. Kuid see polnud ainult ühiskond, kes karistas seksuaalse lodevuse eest – ka loodus tegi seda. Neil, kel olid palju partnereid, levisid tõenäoliselt suguhaigused, mis vähendasid selliste inimeste võimet paljuneda ja lühendasid isegi nende eluiga.

Inimesi naudingutele ahvatlev seksualiseerimine ühiskonnas õõnestab abielu, sotsiaalsest ühtekuuluvust, ning kõige enam püsivaid monogaamseid suhteid ja Lääne tsivilisatsiooni keset - tuumperekonda. Ühiskonna seksualiseerimise, pornograafia, alastuse ja seksuaalse sisuga materjali järelejätmatu pealesurumise kaudu on Lääne vaenlased õõnestanud armastust ja armastavat suhet, püüdes taandada Lääne inimest vaid seksuaalseks olendiks, kes ihkab rahuldada ainult oma madalamaid instinkte.

Kõige hullemini kahjustab superego´t pornograafiat, mis propageerib valimatut sugulist läbikäimist ja arvukate partnerite olemasolu põhimõttel: mida rohkem, seda parem. Lisaks on pornograafia viis, kuidas nautida kaunite Läänemaailma naiste häbistamist, alandamist ja objektistamist. Pornograafias ei peeta naisi armastusväärseteks partneriteks, kuna armastusakti asemel on tegemist vaid vägivalla- ja moraalse laostumise aktiga. Seal osalevatesse filmitähtedesse ei suhtuta armastuse ja lugupidamisega, vaid neid käsitletakse ilma hingeta seksuaalobjektidena.

Pornograafia eemaldab loomuliku komponendi seksuaalsest kogemusest ja seega ei ole see tõeliselt rahuldustpakkuv. See on nagu narkootikum, mis tekitab meestel sõltuvust, kuid selle erutav mõju kestab lühikest aega ja vajab doosi suurendamist ja sagedamat tarbimist, mis süvendab sõltlase mandumist.

Pornograafia ei piirdu enam räpaste tagahoovidega, vaid on nüüd muutunud kahjuks juba peavoolumeedia teemaks. Pornostaarid on kuulutatud kuulsusteks, kes edastavad väärastunud eeskujusid ja seda, mida peeti kunagi seksuaalse sisuga materjaliks, näidatakse telekas parimal eetriajal. Kõik see sütitab küll id´i ning vallandab ja suurendab Lääne mehe seksijanu, kuid kahjustab tema kollektiivset teadvust ja superego.

Kuigi feministid kritiseerivad iludusvõistlusi ja põlgavad loomuliku ilu ja tõelise naiselikkuse esiletõstmist, vaikivad nad alandavast ja vägivalda sisendavast pornotööstusest. Põhjus on lihtne, kuna mõlemad – feminism ja pornograafia on relvad, mille abil Lääne tsivilisatsioon (mille kese on tuumperekond) hävitada ja selle taga on ühed ja samad vaenlased. Seksualiseerimise tase ühiskonnas ja seksuaalse sisuga pornograafilise materjali kättesaadavus on hirmutav – see on kindel märk kogu Lääne ühiskonna moraalsest allakäigust.

Normaalsed ja arenenud superego´ga täiskasvanud suudavad ehk seista vastu seksuaalse sisuga materjalidega pommitamisele, kui neil on moraalsed väärtused, mis hoiavad id´i (naudinguiha) kontrolli all. Kuid selline seksualiseerimine laieneb ka noortele ja isegi lastele. Üha rohkem lapsi puutub kokku seksuaalsete teemadega, eeskujudega, seksuaalakti kujutatakse televisioonis ja filmis ning isegi hard-core porno on nüüd kättesaadav ja kergesti ligipääsetav igaühele, kes oskab arvutit kasutada. See kõik viib süütu lapsepõlve hävitamise ja laste seksualiseerimiseni.

Võtame näiteks ühe lauluteksti sõnad, mis pärinevad seksuaalse sisuga materjalist, millega lapsed kokku puutuvad. Seda esitab miljonite noorte tüdrukute iidol Rhianna, kes on üleilmne staar ja müünud üle 200 miljonit albumi ja singli.

Ma võin olla paha, kuid voodis olen tasemel. Mul kama, mulle meeldib see lõhn, mul savi, kui need murravad mu kondid, aga ahelad ja piitsad erutavad mind" (vaba tõlge)

Laste seksualiseerimine annab noortele poistele signaali, et naissugu on vaid lihatükk, keda tuleb objektistada ja et võimalikult palju partnereid on okei – et naisi ei pea armastama ega nendest lugu pidama, sest nad on lihtsalt seksuaalobjektid. Noored tüdrukud järeldavad aga sellest, et nad peavad ennast seksuaalselt välja pakkuma, et see ahvatleks mehi ning selle tulemusena on loomulik ja soovitav, et neile pöörataks seksuaalset tähelepanu.

Kõik see õõnestab lastele esitatud moraalseid väärtusi ja superego kõige sügavamal tasandil. Väljakujunemata superego´ga noored jäetakse id´i meelevalda ja sunnib neid minema destruktiivsele naudingute otsimise teele. Asja teeb selle veelgi hullemaks, et laste seksualiseerimine toimub ühiskonnas, kus puuduvad positiivsed eeskujud, vanemakuvandid ja kaitsestruktuurid, mis juhiksid lapsi tagasi õigesse suunda.


Seksuaalsuhteid alustatakse üha nooremalt ning need, kes seal osalevad ei ole veel vaimselt piisavalt arenenud, et tõeliselt mõista oma tegude tagajärgi või tegeleda nende tagajärgedega.

Normaalsed, armastavad ja loomulikud seksuaalsuhted, mis kujunesid Lääne ühiskonnas, visatakse üle parda ja asendatakse ühekülgse seksuaaltegevusega, mille eesmärgiks on ainult kehaline nauding ning kus ignoreeritakse südant, mõistust ja hinge. See mitte ei õõnesta ainult perekonda, vaid ohustab ka järgmise põlvkonna moraalset tugevust, samuti kahjustab ka meie enda seksuaalset ja vaimset tervist, kuna ainult põgusaid naudinguid taotledes ei leia me kunagi tõelist rahulolu.

Armastavate ja normaalsete seksuaalsuhete hävitamine õõnestab Lääne ühiskonna tuuma. Kui seksuaalsuse võrrandist eemaldatakse armastus, taandame ennast loomade tasemele ja mida enamat võiksidki Läänemaailma vaenlased soovidagi.


13. LÄÄNEMAAILMA VAIMU MURDMINE

Läänemaailma vaenlased on püüdnud õõnestada Lääne tsivilisatsiooni, rünnates selle alustalasid – perekonda, kaitsestruktuure läänlase superego´t – ühist arenenud vaimset teadvust: kultuuri, traditsioone ja moraalseid väärtused, mida on antud põlvkonnalt põlvkonnale ning mis hoidis koos seda ühiskonda.

Läänemaailm on kaotamas oma mõistust, keha ja hinge ning kunagi nii võimsat südant. Igaüks neist neljast komponendist on oluline osa, mis on teinud Lääne inimese võitmatuks. Seega peavad tema vaenlased välja mõtlema, kuidas väärata tema mõtlemist nii, et see muutuks vastuvõtlikuks ideedele, mis muidu tunduksid hullumeelsed. Igat ühiskonda õõnestaks inimeste veenmine loobuma oma partnerist ja perekonnast, kogukonnast ja kultuurist ning sundides naisi mässama meessoo vastu.

Rünnak Lääne tsivilisatsiooni vastu algas rünnakust mõtlemise vastu, mis on niigi pärsitud, ja vaimse tugevuse asemel võtnud süldi kuju, mis tähendab, et Lääne inimest võib veenda milles iganes. See poleks võimalik füüsiliselt, aga kujutage ette, et puur, milles inimest kinni hoitakse, ei ole tehtud rauast ja terasest, vaid see on nähtamatu ja et tema mõtteid kammitsevad mittemateriaalsed ahelad.

Mis võiks olla veel ideaalsem orjuse vorm, kui selline, kus pole ahelaid, valvureid ega pidevat järelevalvet, vaid orja hoitakse kuulekana muul moel? See on salakaval trikk, sest ori isegi ei tea, et ta on ori, ja peab ennast vabaks. Kui inimene usub, et ta on vaba, siis ta ei püüagi puurist põgeneda ega vangistaja vastu mässu tõsta. Ja veel enam, kui meel on orjastatud ja inimene kaotanud mõtlemisvõime, on talle lihtne sisendada mõtteid, ideid ja arusaamu, hoolimata nende sisust.

Selline asi ei juhtunud Läänemaailmas üle öö, päevade, nädalate ega isegi aastatega. Hoolikas manipuleerimine ja ajupesu toimus aastakümneid, enne kui ta viis Lääne inimese sellisele tasemele, kus ta on täna. Mürk, mida massiteabevahendid uute „väärtustena“ sisse söötsid, osutus väga ohtlikuks. Ajupesu on olnud aeglane, kuid uskumatult tõhus.

Läänes toimus ajupesu mugavalt inimese oma kodus. Teda ei sunnitud milleks; ei kiusatud ega pekstud, vaid ta läks vabatahtlikult ümberõpele. Kindel relv Läänemaailma vaenlaste käes on massimeedia. Filmimaailm, muusikatööstus, peavoolumeedia ja ajakirjandus – kõik on nende kontrolli all, kes soovivad Läänemaailma allakäiku.

Veelgi enam, see rünnak on kiirendanud ka meedia võimu tehnoloogilisi uuenduste ja üha enam omavahel seotud maailma kaudu. Läheme tagasi aastasse 1955 ja uurime üht vana filmi, mis pööras Lääne inimese arusaamad pea peale ja tõi sisse mässulisse eeskuju Lääne noortele, kavatsusega süvendada põlvkondade – isa ja poja vahelist lõhet.

Selle filmi pealkiri on Rebel Without a Cause („Põhjuseta mäss“). Filmis kujutatakse probleemset noort teismelist, kes ei saanud oma vanematega läbi ega tahtnud käia nende jälgedes – selle asemel valis ta mässu ühiskonna, selle autoriteetide ja traditsioonilise eluviisi vastu. Mis on veel tähenduslikum, sellel mässul ei olnud mingit eesmärki. Poiss ei võidelnud õilsa ürituse ega hea eesmärgi nimel, vaid lihtsalt mässu pärast. Ta ei võidelnud türanni või rõhuja ja julma peremehe vastu, vaid ausa, erapooletu ja sündsa ühiskonna visiooni vastu.

Film oli lavastatud ajastul, mil tugev ja ühtne kogukond, stabiilne ja kahe vanemaga ning tõrgeteta toimiv ühiskond oli veel enam-vähem normiks. Alaealine joodik Jim Stark oli lugupidamatu autoriteetide ja oma vanemate suhtes. Ta suitsetas sigarette, kihutas ringi autodega, sattus noavõitlusse ja tormas vanemate kodust alati minema, kui see talle sobis.

Selline käitumine oli ennekuulmatu ajal – eriti keskklassi seas, keda filmis kujutati. Jim Stark ei olnud tüüpiline teismeline; ta oli väljamõeldud tegelane, kelle autoriteks olid need, kes soovisid lõhestada Lääne ühiskonda. Miks aga teha film, kus demonstreeritakse väära käitumist, sihitut tegutsemist ja antakse negatiivset eeskuju miljonitele noortele?

Filmist sai sensatsioon ja peategelane Jim Starkist eeskuju miljonitele mõjutatavatele noortele, kes soovisid teda järgida. Põlvkondadevahelise lõhestamise eesmärk oli tagada, et Lääne ühiskonna eri põlvkonnad ei oleks enam üksteisega ühenduses. Sidusas kogukonnas antakse moraali, väärtusi ja traditsioone põlvest põlve edasi, aga nüüd tekkis võimalus see katkestada.

Möödus veel 40 aastat ja selliste kahjuliku mõjuga filmide tegemine jätkus. Aastal 1995 jõudis kinolinale film „Kids“ (Lapsed), mis oli järjekordne film noorte mässust. Filmi keskmes oli teismeliste kamp, eesotsas kahe sõbra Telly ja Casperiga. Kampa kuuluvad lapsed on alles 12-aastased, aga juba seksuaalselt aktiivsed. Nad varastavad, kuritarvitavad uimasteid ja lähevad isegi nii kaugele, et peksavad pargis ühe mehe surnuks.

Selle filmi sõnum on üllatavalt sarnane sellele, mida edastati filmis Rebel Without a Cause. Suur erinevus nende vahel esineb vaid filmi tonaalsuses ja graafilises laadis; filmis Kids näidatakse dramaatiliselt, kui kaugele on võimalik piire nihutada Lääne ühiskonnas lubatu osas.

Samal ajal tekkis rock'n'roll – mis oli muusikaline revolutsioon sarnaste ja võrdselt destruktiivsete impulssidega, mida edendas Hollywood. Kuid jällegi, see tendents ei ole midagi uut; see sai alguse juba viiekümnendatel Bill Haley´i ja ansambliga Comets, kelle laul „Rock Around the Clock“ sai hitiks.

Tänapäevaste standardite kohaselt tundub see laul üsna tavaline, aga pärast põhjalikku uurimist on selge, et selle sõnum on ööpäevaringne pidutsemine, hoolimata tagajärgedest. Kuigi „Rock Around the Clock“ tundub mitte midagi, võrreldes selle saastaga, mida esitab Lady Gaga, aga mõlemaid tuleb vaadelda oma aja kontekstis. Ehkki Bill Haley laulis ainult "ööpäevaringsest rokkimisest“, on põhisõnum lauludel sama – elu on üks lõputu pidu ja pillerkaar – naudingute otsimine. Mis puutub maitsesse või moraali – see, mis on nüüd tavaline, oleks olnud täiesti tabu või isegi mõeldamatu 40 või 52 aastat tagasi.

Need, kes on rünnanud Lääne inimese mõtlemist ja vaimu, on teinud seda aeglaselt ja metoodiliselt. Kui vaimne rünnak oleks alanud äkki ja agressiivselt, oleks olnud vähem tõenäoline, et selle vastu, mida peale suruti, oleks võideldud, kuid allakäik algas vargsi ja kiirenes järjest.

Ent need, kes soovivad Lääne tsivilisatsiooni kokkuvarisemist ütlevad lihtsalt, et tegemist on progressiga, aga tegelikult on see kõike muud kui positiivne. Kahjuks on Läänemaailma vaenlased kasutanud tehnoloogilist arengut ära läänlaste vastu, kelle usin ja leidlik loomus on pöördunud nende endi vastu.

Üks mõjukamaid ja maailma muutvaid leiutisi 20. sajandil, mis eriti kiirendab Lääne allakäiku, on televisioon. See saast, mida toodetakse Lääne meele ja mõistuse mürgitamiseks, ei piirdunud enam suure ekraani (kino) või raadioga, see levib nüüd kõikjal – kodudes, hüpnotiseerides perekondi, kes istuvad nüüd selle tehnoloogilise ime ees pilk ekraanile naelutatud. Kõige rohkem sõltuvust tekitavad ja destruktiivsemad on nn seebikad – igapäevased lood "tavaliste" inimeste elust, mis näivad esile toovat kõige halvemat ja väärastunumat ühiskonnaelus ning mida serveeritakse kui normaalset. Seebiooperites keskendutakse pereelule, isiklikele suhetele, seksuaaldraamadele ning emotsionaalsetele-moraalsetele konfliktidele – aga ka sotsiaalsetele küsimustele ühiskonnas.

Tegemist on lõputute seeriatega läbipõimunud lugudest, mis tõstavad esile negatiivset perekonna elus. Ajapikku püütakse seebikates sellist käitumist normaliseerida ja anda tegelikkusest valet ettekujutust. Eesmärk on panna vaataja uskuma, et see, mis ekraanil toimub, ongi normaalne ja selline käitumine vastuvõetav. Sellised sisendused hiilivad tasapisi kollektiivsesse, et muuta vaataja tegevust ja käitumist.

Selliseid sotsiaalseid nähtusi nagu abort, lahutus, homoseksuaalsus või multikultuurne ühiskond, kajastati ja kiideti heaks kõigepealt ka seebiooperites. Nagu filmid, nii ka seebikad edendavad oma sõnumit ja kompavad moraali piire. 1960ndate tuntud Briti seebiooperis Coronation Street oli esimest korda teemaks abielulahutus ja enesetapp ning 1998. aastal toodi sisse transseksualism.

Seebiooperid on sepitsetud selleks, et tõsta esile ja kiita heaks sotsiaalset ebakõla perekonnas ja kogukonnas – nad keskenduvad peaaegu alati ühiskonna negatiivsetele nähtustele ja propageerivad keelepeksu ja silmakirjalikkust. Seebioopereid teeb veelgi ohtlikumaks asjaolu, et aja jooksul muutuvad piirid tegelikkuse ja väljamõeldu vahel vaataja jaoks üha ähmasemaks. Näiteks on esitatud petitsioon ühe või teise seebikangelase saatuse kujundamiseks.

Selline piiride ähmastumine tegeliku elu ja väljamõeldise vahel ning negatiivne sõnum ühiskondlikust ebakõlast ei aita kuidagi kaasa stabiilse ühiskonna ülesehitamisele, nii et me ei peaks imestama, milleni Lääne ühiskond on jõudnud.

Kõik inimesed ei vaata seepe ja paljud saavad aru, et tegemist on väljamõelduga, kuid ka uudised ja jutusaated teenivad sama eesmärki. Ka neisse on lisatud poliitilisi ja sotsiaalseid sõnumeid kommentaaridena, mis on nüristavad Lääne vaimu ja õõnestavad ühiskondlikke alusväärtusi.

Uudistes kasutatakse kitsast perspektiivi ning hetkesündmusi kajastatakse läbi kitsa poliitilise spektri, mis on alati vasakule kreenis. Ja vaid harvadel juhtudel on lubatud mitte nõustuda peavoolu arvamusega ja ka see summutatakse kiiresti valitseva dogma poolt väljavilistamise ning naeruvääristamisega. Sellega tegeleb spetsiaalselt valitud publik, et näidata, nagu avalikkus toetaks seda näitemängu, mis toimub.

Lääne inimene usub, et ta on vaba, et tal on valik ning usub, et erinevate arvamuste vahel käib tõeline dialoog. Meedia esitatud sõnum ei ole ainult negatiivne ja destruktiivne, vaid see muutub aja jooksul üha negatiivsemaks ja destruktiivsemaks. Kui Lääne inimene tahab ennast kunagi vabaks murda ja uuesti selja sirgu lüüa, peab tema esimeseks sammuks olema oma vaimsete ahelate purustamine – ta peab suutma läbi näha talle räägitud valedest ja mõistma millised lõksud on talle seatud. Esimese asjana peab läänlane lahti rebima meedia raudsest haardest.


14. LÄÄNEMAAILMA FÜÜSILINE ALLAKÄIK

Iga ühiskonna või rahva tervis sõltub oma liikmete füüsilisest ja vaimsest tervisest. Ainult tugevad ja füüsiliselt terved inimesed suudavad ehitada üles suure tsivilisatsiooni. Kui see on tekkinud, läheb vaja tugevaid inimesi, kes seda kaitseks. Mida rohkem tsivilisatsioon areneb, seda innukamalt püüavad selle vaenlased seda lammutada.

Lääne inimese jõud ja vastupidavus kujunes pika aja jooksul, kui nad elasid karmides külma Põhja-Euroopa tingimustes, kus ainult kõige tugevamad ja töökamad suutsid ellu jääda ning kaitsta ja üles kasvatada järglasi. Selline looduslik valikuprotsess kinnistas mitmed omadusi – leidlikkust, tuumaperekonda ja loomulikult suurt füüsilist jõudu ja kohanemisvõimet, mis võimaldasinimesel oma elukeskkonnas toime tulla.

Lääne inimene mitte ainult ei rajanud kõrgtsivilisatsiooni ega võidelnud oma naabritega, vaid ka alistas ja koloniseeris ülejäänud maailma. Teda paelusid ka uurimisretked – ta soovis laiendada oma silmaringi, kuni iga maakera nurk oli avastatud. Kes ei teaks Vasco da Gama´t, kes avastas meretee Indiasse, Ameerika avastanud Kolumbust, Robert Falcon Scotti, kes juhis ekspeditsioone Antarktikasse ja esimest Mount Everesti vallutajat Edmund Hillary´t. Nende saavutused ei olnud nõrkade meeste teod, sest nõudsid füüsilist ja vaimset pingutust. Veelgi enam, kui arvestadaes, et neil polnud käepärast kaasaegset tehnoloogiat.

Läänemaailma vaenlased teavad, et iga rahva liikmete füüsilise jõu vähendamine aitab seda rahvast hävitada, Muutes inimesed nõrgaks, röövides neilt suutlikkuse ennast kaitsta ning mürgitades või rikkudes nende keha, satub kogukond, kus need inimesed elavad, ohtu ja muutub üha atraktiivsemaks saagiks potentsiaalsetele kiskjatele.

Arvestades, et terve mõistus ei poolda seisukohti, mis kahjustavad üksikisikut ja hävitavad inimese füüsilise keha, saab vaid rikutud mõtlemist hõlpsasti veenda nende destruktiivsete ideede asjakohasuses. Vanasõna „terves kehas terve vaim“ tundub tõsi.

Läänemaailmas võetakse mürki sisse vabatahtlikult, hävitades oma keha. Kunagine uhke, tugev ja terve Lääne sõdalane ja maadeavastaja on nüüd rasvunud ja piirdub lösutamisega diivanil teleka ees, lastes meedial oma aju pesta, pistes samal ajal suhu ebatervislikke snäkke. Selle tulemusena on meie inimeste füüsiline vorm viimaste aastakümnete jooksul dramaatiliselt langenud ja vöökoht märgatavalt suurenenud.

Tänapäeval näib „paks inimene“ normaalne ja keegi ei pea teda imelikuks. Ta ajab endale sisse tonnide kaupa suhkrustatud ja rasvaseid suupisteid, millel on väike toiteväärtus, ja mis mõjub aeglase mürgina inimese organismis, Sellise ülekaalu ja ebatervisliku eluviisi kulminatsioon on „oma keha aktsepteerimise“ liikumine. [Tegelikult on viimasel ajal levinud, vähemalt noorte põlvkondade seas, terviseliikumine, kus piiratakse/välditakse magusa ja rasvase söömist, meelemürke, k.a. alkoholi ning pööratakse tähelepanu füüsilisele liikumisele – Tõlkija märkus.]

Vale toitumine ja eluviis põhjustab südamehaigusi, hingamisraskusi, diabeeti ja nõrgestab immuunsüsteemi. Selline liigsöömine on id´i järjekordne triumf superego üle. Söömine on loomulik vajadus ja seda reguleerib id – soov rahuldada isu, ja kui see on täidetud, tunneme ennast hästi. Arenenud superego (sh ideaalmina) on meie moraali alus ja hoiab seega hoiab id´i oma kontrolli all, et me ei langeks liigsöömisse ja -joomisse.

Kiirelt ja lihtsalt saadav rahulolu toidust on viinud keemilisi säilitusaineid täis, kunstlike maitsetega, suure suhkru/soolakogusega ja väga vähese toiteväärtusega „kiirtoidu“ tarbimiseni. Need kunstlikud toidud on nagu narkootikumid – annavad küll kiire rahulduse, kuid see kaob peagi ja tekib vajadus uue „doosi“ järele. Lääne inimest, pommitatakse tohutul hulga reklaamidega, millest paljud on suunatud lastele, mis kahjustab nende mõtlemist ja meelitab neid juba varakult rämpstoitu ja ebatervislike snäkkidega ennast mürgitama.

Samamoodi nagu Lääne naise ilu ja naiselikkust rünnatakse läbi alandava seksuaalkäitumise pornograafias, nii tehakse seda ka ebatervisliku eluviisi ja ülekaalulisuse edendamise kaudu. On väga tõenäoline, et rasvumisepideemia röövib Lääne inimeselt suutlikkuse kaitsta ennast ja oma kogukonda, sest tema – kunagine sõdalase – füüsiline vorm ei sobi kõlba enam võitlusse minekuks. Ülekaalulisus mõjutab negatiivselt ka kogukondlikku ühtekuuluvust. Kui inimestel on oma kaalu tõttu raske liikuda, veedavad nad vaba aega pigem kodus kui lähevad välja ja suhtlevad teistega näost-näkku.

Kahjuks võtavad lapsed sellise nägemuse oma ideaalminast üle oma vanematelt, kelle arvates on ülekaal normaalne. Kuid lisaks sotsiaalsele isoleerimisele ja füüsilisele nõrkusele pärsib see ka Lääne inimeste võimet paljuneda. Alkoholi kui ka narkootikumide kuritarvitamine on Lääne ühiskonnas hüppeliselt kasvanud ja nooremad põlvkonnad järgivad negatiivseid eeskujusid, kelle arvates on lodev eluviis midagi normaalset. Nagu varem räägitud, reklaamitakse selliseid mässulisi ja ühe päeva liblika eeskujusid filmi- ja muusikamaailmas.

Vaatleme näiteks ühte andekat lauljat – Amy Winehouse´i. Ta rikkus narkootikumide ja alkoholiga oma lauljakarjääri ning lõpuks suri oma valede valikute tõttu. Normaalne ühiskond ei peaks Amy Winehouse rahvuskangelaseks, aga Londonis püstitati tema kuju. Kas ausambaid ei peaks püstitama neile, kes on panustanud isetult ühiskonda ja olnud moraalseks eeskujuks? Amy Winehouse pole kumbagi teinud – ta vaid järgnes oma id´ile ja tegutses isekalt, taotledes vahetut naudingut, mõtlemata hetkekski oma tegude tagajärgedele. Amy sündis jõukas peres ja tal ei puudunud võimalused elus; seda enam, et lauljakarjäär tegi temast miljonäri. Milline sõnum antakse edasi noortele, kui nad näevad, et Winehouse ausammast?

Kuid nii nagu on saastatud ja mürgitatud Lääne inimese leidlik ja arukas vaim, on ka tema füüsiline keha mandunud. See pole saavutatud jõuga, vaid kavalusega; Lääne inimest on märkamatult sunnitud hävitama ennast ka füüsiliselt. Ilma moraalsete väärtuste ja tugeva superego´ta on läänlane andunud lühiajaliste naudingute otsimisele. Ainuke lahendus oleks, et Lääne inimene avastaks taas oma juured ning hakkaks elama ja toituma tervislikult.


15. LÄÄNEMAAILMA HINGE KADUMINE

Hinge olemasolu teemat on juba ammu arutanud religioossed õpetlased, filosoofid ja teadlased. Tegelikult on hing sügavam teadvuse tasand – meie olemuse tuum.

Hinge on sageli peetud surematuks, ta asub kõrgemal kui elu ja surm ning elab igavesti. Kuigi hinge käsitletakse erinevalt, nähakse teda sageli „elu hõnguna“ – sellena, mis elustab keha ja teeb inimesest inimese. Hing asub eraldi kehast ja vaimust ning erineb neist. Te võite oma keha toita toiduga ja hoida seda vormis füüsilise aktiivsusega. Oma vaimu saab rahuldada teadmiste ja avastustega, aga hingerahu saavutamine nõuab sügavamat ja keerukamat pingutust. See on aga mitmel moel tähtsam kui ka füüsiline või vaimne rahulolu, sest kui hing on rahul, leiab inimene rahu nii enda kui ka maailmaga enda ümber. Rahutu hing kahjustab inimese suutlikkust saavutada muid eesmärke.

Hing on kõrgema teadvuse vorm ja seda ei saa seega otseselt teaduslikult uurida. Üldjoontes toidab hinge kolm lähedast suhet. Esimene ja kõige põhilisem on hingeline side inimese ja perekonna, lähedaste ja kogukonna liikmete vahel. Nagu varem räägitud, side, mis meil tekib partneriga, põhineb palju enamal kui tavalisel veetlusel, seksuaalsel tõmbel ja paljunemissoovil. Inimeste vahel võib välja kujuneda võimas tunne, mis loob eluaegse sideme kahe armastava partneri vahel – selle tunde nimi on armastus.

Armastus on üks side, mis toidab hinge. Me tunneme armastust ka oma vanemate vastu, ja kui saame lapsed, siis nende vastu. See võimas tunne toob meie hinge rahu ja loob ühtekuuluvustunde. See loomulik side laieneb meie lähedastele kogukonnas – sõpradele, sugulastele ja neile, kellele vaadatakse alt üles. Tugev perekond aitab lapsel areneda, õpetada talle elutarkusi. Neid kogemusi ja tundeid, mida vanem jagab lapsega on tõeliselt hingeline kogemus.

Teine hinge toitev suhe on meid ümbritseva keskkonna ja loodusega. Me arenesime looduses ja loodusega, seega oleme looduse looming ning meie areng on lahutamatult seotud loodusega. Loodusest sai Lääne inimene toitu, sooja, seltsi. Kogu materjal – puit, kivi ja metall, millest Lääne ühiskonnas midagi valmistati, on pärit loodusest ja Lääne inimene kasutas kõiki neid loodusvarasid, et rajada oma ühiskond ja suurim tsivilisatsioon, mis kestab tänapäevani.

Mida rohkem Lääne inimene tehnoloogiliselt arenes, seda kaugemale eemaldus ta oma keskkonnast ja loodusest. Eraldumine loodusest ja kapseldumine omaloodud ebaloomulikku tehiskeskkonda on vallandanud depressiooni – see on tavaline hinges valitseb tühjus. Skautlus, jaht, kalapüük, matkamine, tähistaeva all magamine – kõik see seob inimest mitte ainult loodusega, vaid ka oma esivanemate ja loomulikuma eluviisiga.

Viimane kolmest vaimsest sidemest, mis toidab hinge, on religioon – usk Jumalasse või hauatagusesse ellu. Religioon võib ühendada, aga ka lahutada, kuid see on etendanud tohutut rolli Läänemaailma arengus, kus inimene püüdis mõtestada selliseid nähtusi nagu hinge olemasolu, elukaar ja surm. Isegi kõige primitiivsemas ühiskonnas oli olemas religioon.

See ühendas kogukonda ja andis neile nii moraalseid kui ja vaimseid juhiseid. See on andnud inimestele sisemise tugevuse, aidanud neil toime tulla lähedaste surma ja muude isiklike kaotustega. Veelgi olulisem, religioon kõrvaldab surmahirmu ja annab inimestele usu, et elu on midagi enamat kui füüsiline olemine – et elul on kõrgem vaimne tähendus, ja et me ei eksisteeri ainult korraks ega kao siis olematusse.

Läänemaailma vaenlased on orjastanud Lääne inimese meele ja mõistuse ning mürgitanud tema keha, kuid samuti nõrgendanud tema hinge toitvaid suhteid. Perekond ja kogukonna ühtsus, religiooniasutused ja vaimsed uskumused, side looduskeskkonnaga on pideva rünnaku all ja neid nõrgestatakse jätkuvalt.

Läänemaailma uus „vaimne pühendumine“ on raha kulutamine ja materiaalsete esemete kogumine - mida rohkem me kulutame ja saame, seda paremini ennast tunneme. Tegelikult toob see vaid lühiajalist rahulolu – mitte kestvat õnne, mida saab tõelisest hingerahust. Materiaalsed esemed on vahendid, mitte eesmärk. Need konsumerismi templid ei ole sugugi kodused, loomulikud ega mingil moel vaimsed, kuid neist on saanud uued Läänemaailma pühakojad. Kaupade rohkuse tõttu ei väärtustata enam asju, mida ostetakse, erinevalt neist asjadest, mida pärandati perekonnas ühelt põlvkonnalt teisele. Kõik on ühekordseks kasutamiseks ja see kajastub ka selles kuidas käiakse ringi oma varaga.

Seda groteskset materialismi kinnistavad halvad eeskujud ja tühine kuulsuste kultuur, mis mõjutab Lääne inimest. Tekkinud on veidrad sotsiaalsed reeglid: naistel ei kõlbavat kanda sama kleiti kaks korda, meestel on aga oma staatuse sümbolid: autod, jne. See väärastunud moraal hägustab meie visiooni ja mõjutab seda, mida oma elus hindame: materialism on muutunud Lääne inimese uueks jumalaks!

See on täpselt see, mida Läänemaailma vaenlased on kavandanud: Lääne ühiskonnas toimub tormijooks, et saada kõige uuemaid tooteid ja võistelda selles teistega, kasutades krediitkaarte, laene jne. Lääne inimesest on saanud panga ori, kes on kogu aeg võlgu. Ta ei ole mitte ainult asendanud tõelise vaimsuse materialismiga, vaid on võimaldanud saada sel takistuseks kõige loomulikumale kutsumusele elus – perekonna loomisele ja laste saamisele.

Jällegi me näeme id´i võidukäiku – kohene nauding, mis on saadud raha eest, on tähtsam kui pikaajaline finantsstabiilsus. Lääne inimene peab uuesti avastama selle, mis teeb temast inimese – mis toidavad tema hinge ja annavad talle hingerahu, et olla harmoonias enda ja ümbritsevaga. Ta peab heitma endalt materialismi ahelad ja püüdlema tõelise vaimsuse poole – oma perekonna, (loodusliku) keskkonna ja läbi usuliste veendumuste kaudu.Tühjust, mida me tunnetame oma elus, ei saa täita materiaalsete asjadega; selline pühendumus materialismile, orjastav liigkasuvõtmine ja laenamine tuleb lõpetada.


16. LÄÄNEMAAILMA SÜDAME KAOTSIMINEK

Lääne inimese süda lähtus armastusest oma rahva vastu, keda oldi iga hinna eest valmis kaitsma. Lühidalt kokku võttes sümboliseerib see tema julgust ja vaprust, olles üks Lääne tsivilisatsiooni arengu oluline tegur.

Ajalooraamatud on täis lugusid sellest, kuidas see võimaldas Lääne inimesel suuri väljakutseid vastu võtta isegi siis, kui seisti vastamisi nurjumise või isegi surmaohuga. Lääne inimesel oli sõdalase, maadeavastaja ja pioneeri-teerajaja süda.

Üks suurepärane näide Lääne inimese julguse ja vapruse kohta on Viini lahing. Kuigi oldi arvulises vähemuses võrreldes Ottomani impeeriumi sõjaliste jõududega, saavutati võit, mis lõpetas Türgi okupatsiooni Ida-Euroopas ja aitas Lääne inimesel võtta taas kontroll oma kodumaal toimuva üle.

Sellised vaprad teod on Lääne südame kehastus ja neid motiveerib Lääne mehe armastus nende vastu, keda ta kaitseb, ja tema kohustus oma kogukonna ees. Läänemaailma süda on ka arenenud superego tulemus. Superego on nii tugev, et see mitte ainult ei alluta id´i, vaid tegelikult ka ego, kuna ületatakse isegi surmahirm.

Läänemaailma vaenlased teavad, et selleks, et purustada Lääne ühiskonna süda, kõrvaldada julgus ja vaprus, millega on tagasi tõrjunud paljusid sissetunge, tuleb murda ka läänlase sisemine jõud ja röövida talt võimalus kaitsta oma rahvast.

Nagu paljude teiste vandenõude puhul, algab see meediast – halbade eeskujude propageerimisest, mille eesmärk on Läänemaailma vaim murda. Seda rünnakut võib kokkuvõtlikult iseloomustada kahe sõnaga – valgete süütunne. Panna rass või kultuur ennast vihkama on kõige võimsam viis enda hävitamiseks. Seda enesevihkamise tunnet on sisendatud Läänemaailmas kaua ja lakkamatult valede ja pooltõdede kaudu, mis on mõeldud selleks, et panna Lääne inimest ennast süüdi tundma – kõige selle pärast, mida ta on teinud, mis ta on, ja lõppkokkuvõttes isegi selle pärast, et ta olemas on.

Need, kes kontrollivad meediat ning on õõnestanud ja kaaperdanud haridussüsteemi, on korraldanud mitmeid efektiivseid rünnakud, kus moonutatakse fakte Lääneriikide koloniaalsest minevikust, orjusest ja holokaustist. Kirjutades ümber ajalugu või esitades ajaloolisi sündmusi vales kontekstis või perspektiivis, on Läänemaailma vaenlastel õnnestunud panna Lääne noored oma esivanemaid põlgama. Seda tehes on tagatud, et traditsioon ja pärand hävivad, sest kes tahaks käia nende jälgedes, keda vihatakse?

Enam ei ole elus ühtegi läänlasest orjapidajat ega aafriklasest orja, kes kuulub või on kunagi kuulunud eelmainitule. Miks peaks Lääne inimesed end süüdi tundma millegi pärast, milles nad pole isiklikult osalenud – või makstakse vanemate patud laste kätte?

On tõsi, et imeväike osa Lääne ühiskonnast pidas aafriklastest orje, kuid selle ajaloolise tõe väljajätmine tähendab astumist libedale teele ja valet, mis põhjustab valgete süütunnet ja enesevihkamist. Tegelikult moodustasid orjad USA-s orjakaubanduse kõrgajal vaid 1,6 protsenti elanikkonnast. Orjus on eksisteerinud kirjaliku ajaloo algusest igas rassilises või etnilises rühmas ühel või teisel ajal, nt piibliaegadel, iidses Mesopotaamias, Egiptuses, Roomas ja kogu keskaja vältel. Orje ja orjakauplejaid on olnud igat värvi ja sageli muudeti orjadeks sõjavangid, kes toodi vallutajate poolt kaasa sõjasaagina. Kas see õigustab orjust? Muidugi mitte. Kuid ajaloolise korrektsuse huvides tuleb orjust kui sotsiaalset nähtust vaadelda õiges kontekstis.

Lõpuks oli William Wilberforce, Inglise poliitik ja filantroop see, kes juhtis liikumist, mille tulemusena orjus kaotati. Need olid Lääne inimesed, kes kaotasid orjuse, kasutades selleks raha, vahendeid ja sõjaväge. Vaatamata nende üllale tegevusele orjade vabastamisel ja orjanduse kaotamisel Lääneriikides, on orjus säilinud tänaseni. Moodne orjapidamine on mitmetesse miljarditesse dollaritesse ulatuv äri, mis ekspertide hinnangul annab tulu kuni 35 miljardit dollarit aastas. ÜRO hinnangul on ligikaudu 27–30 miljonit meest, naist ja last tänapäeval orjakaubanduse ohvrid. Need orjad on ülekaalukalt arenguriikides või kolmandates riikides, mitte lääneriikides, aga Läänemaailma vaenlased korrutavad ikka, et ainult Lääne inimene peab end süüdi tundma orjapidamise pärast.

Sama teemat laiendatakse, et suurendada süütunnet Lääneriikide koloniaalse mineviku tõttu. Lääne inimene oli oma loomult teerajaja-pioneer ja maadeavastaja, seega on loomulik, et nende uurimisretkede tulemusena tekkisid kolooniaid kogu maailmas. Ta koloniseeris Aafrika, Aasia ja Ameerika ning ehitas neil kontinentidel üles arenenud tsivilisatsiooni. Lääne inimene arendas kolooniates põllumajandust ja karjakasvatust, püüdis kala ja kaevandas maavarasid.

Ta jagas kõigi koloniseeritud rahvastega oma suurepärast tehnoloogiat ja kasutas seda põliselanike elu parandamiseks. Lääne inimene ehitas koole, haiglaid ja lõi muid infrastruktuuri osi. Ta viis neisse riikidesse arstiabi, andis puhta vee ja rajas kanalisatsiooni. Lääne inimene lõi kirjakeele, töötas välja tehnoloogiaid ja põllumajandusmeetodeid, mis tõstis kohalike põllukultuuride saagikust. Ta mitte ainult ei võtnud koloniseeritud maadest ressursse, vaid andis ka tagasi sama palju, kui mitte rohkem.

Holokaust on väidetav kuue miljoni juudi hävitamine sakslaste poolt II Maailmasõja ajal. Seda õpetatakse koolides ja esitatakse meedias kui suurimat kurjust, mis on kunagi olnud ning muidugi rõhutades, et selles on süüdi Lääne inimene ja tema rahvuslikud püüdlused. Holokausti „tööstus“ annab regulaarselt välja filme, raamatuid ja telesaateid, et hoida holokausti pidevalt Lääne inimese kollektiivses teadvuses.

Sellega tahetakse edastada sõnumit ka noortele põlvkondadele, et Lääne inimese armastus oma rahva ja kultuuri vastu ning enesemääramise tahe on otseselt põhjustanud jõhkraima kuriteo inimkonna ajaloos – et Lääne inimene peab tundma end süüdi kuritegude eest, mille on toime pannud tema esivanemad, ja et nende brutaalsus ja julmus ilmneb kõige paremini nende rahvuslikes püüdlustes.

Sageli öeldakse, et tõde ei karda uurimist. Ometi on holokaustile osaks saanud eriline puutumatus nagu religioossele õpetusele, mida ei tohi vaidlustada. Holokausti, orjandust ja kolonialismi on kasutatud kui piitsa, millega Lääne inimest nüpeldada ning talle süütunnet ja enesevihkamist sisendada. Seda väljendatakse kõige paremini üheainsa sõnaga, mis on nii võimas, et sunnib vaikima iga inimese, peatab iga arutelu ja kui kedagi sellega sildistatakse, saab sellest inimesest paaria – ühiskonna heidik. See sõna on „rassist“.

„Rassist“ on tänapäevane vaste keskaja mõistele „nõid“. Kui nõida ootas ees surm, siis rassismi süüdistuse tõttu võib kaotada töö, sattuda vanglasse ja lõppkokkuvõttes ta isoleeritakse ühiskonnast kui paaria. Lääne inimene ongi nüüd nii arg, et ei julge tõsta häält ühegi välisvaenlase vastu, kartes saada külge „rassisti“ silti.

Selle kohta pole paremat näidet tuua kui Põhja-Inglismaa linnast Rotherhamist. Seal väärkoheldi ja vägistati süstemaatiliselt rohkem kui 1 400 Lääne tüdrukut moslemi meeste poolt, kes olid valdavalt välismaist päritolu. Nende meeste tegevus, kuigi see näib nii haige, ei tulnud kellelegi šokina.

Seega pole ime, et need, keda motiveerib ahnus – olgu selleks siis poliitiline võim või omakasu –, varjavad kuritegusid oma isikliku kasu eesmärgil. See on olnud nii kogu ajaloo jooksul. Politseiametnikud ja poliitikud, kes etendasid oma osa noorte tüdrukute kuritarvitamise varjamises Rotherhamis, on põlastusväärsed, ja neid kõiki peaks kaebama kohtusse nende kaassüü tõttu neis kuritegudes.

Tõeliselt masendav on see, et kohalik kogukond, kust tüdrukud pärit olid, ei võtnud selle suhtes midagi ette. Täiskasvanud mehed otsustasid vaikida, kui nende tütreid seksuaalselt kuritarvitati, mitte seda avalikustada ega selle vastu võidelda. Nad ei kaitsnud oma lähedasi hirmust saada külge „rassisti“ silt (!). Mis isad need sellised on! Nad ei pöördunud politsei ega poliitikute poole, kes olid kõik kaasosalised kõnealustes kuritegudes, vaid andsid neile valimistel isegi oma hääle.

Lääne inimese julgus ja vaprus on jäänud nüüdseks minevikku. Ajaloofaktide tõlgendamise ja moonutamise kaudu õpetatakse Läänemaailma noori vihkama ja põlgama oma esivanemaid ning loobuma oma kultuurist ja pärandist. Läänlane on endale ise valvur, kes on ettevaatlik oma kõnes ja tegudes, et ta mingil juhul ei rikuks reegleid, mille on talle kehtestanud tema surmavaenlased.

Kuna Euroopa muutub üha multikultuursemaks ja erinevad kultuurid võitlevad võimu ja positsiooni pärast Lääne ühiskonnas, tekivad loomulikult konfliktid. Lääne inimene hakkab neis üha rohkem alla andma, sest tal puudub suutlikkus kaitsta ennast, oma lähedasi ja kogukonda. Lääne inimesest on järel vaid tema endise mineviku vari. Tema meel on ikestatud, keha nõrgenenud, vaim rikutud ning julgus ja vaprus radikaalselt vähenenud. Lääne vaenlased on välja rebinud Lääne inimese südame ja jätnud ta välismaalaste meelevalda, kes näevad temas väärt saaki.


17. INDIVIDUALISMI KULTUSE TEKKIMINE

Ükski Läänemaailma saavutus ega tsivilisatsioon ei oleks olnud võimalik, kui Lääne inimene ei oleks tegutsenud koos oma õdede-vendadega ja moodustanud kogukondi, hõime ja rahvusi suurema hüvangu nimel, tegemist ei ole olnud pelgalt üksikisikute saavutuste summaga.

Lääne inimene muutis maailma ja peaaegu iga seda teinud leiutis või avastus lähtus tema viljakast mõistusest, ja neid hakati kasutama tööstuses ja mujal tema poolt. See ei oleks olnud võimalik, kui Lääne ühiskond ei oleks hoidnud kokku ja töötanud koos nagu üks mees, muutes suured mõtted ja plaanid tegelikkuseks.

Võtkem näiteks suurepärane arhitektuur Lääneriikide linnades. Mõned nendest imedest nagu Colosseum Roomas ehitati tuhandete aastate eest ja ta tekitab inspiratsiooni ja imetlust isegi tänapäeval. On tõsi, et nende suurepäraste ehitiste plaanid olid sageli üksiku arhitekti või väikese rühma andekate kunstnike visioon. Kuid põhjus, miks need teoks said, seisneb selles, et neid ja nende loomingut toetas ühtekuuluv ühiskond.

Läänemaailma vaenlased rõhutavad individualismi kui kõige suuremat ja üllamat voorust. Tegelikult on sellest kujunenud Lääne ühiskonnas omamoodi kultus. Lääne inimesed võistlevad nüüd omavahel, kui isikupärased nad on, ja püüavad tõestada oma erinevust ümbritsevast. Ajapikku on see võtnud selleks üha äärmuslikumaid vorme, nt keha moonutamise osas.

Selline erinevuste rõhutamine aitab lõhkuda kogukonnatunnet. Rasketel aegadel on inimesed koondunud ja hakanud koos tegutsema, otsides ühiseid sidemeid ja taasühinenud kogukonnaks. Kui aga selle liikmes, kes on muutnud sedavõrd, et ei leia enam milleski ühist keelt, ei suuda isegi kriisiperioodil ühineda ühiselt tegutseda.


Nüüd istuvad Lääne inimesed ekraanide (televiisor, arvuti) ees tundide viisi, vaadates saateid, mängides mänge ja suheldes sotsiaalvõrgustikes. Need inimesed, kelle eelkäijad moodustasid kunagi tugeva kogukonna, ei suuda enam üksteisega suhelda „tänu“ individualistlikule lähenemisele, neil puuduvad ka sotsiaalsed oskused suhtlemiseks üha üksildasema ja eraldatuma elustiili tõttu.

Meenutagem, et umbes 50–70 aastat tagasi inimesed üldiselt tundsid oma tänava elanikke. Nad tundsid naabreid nimepidi ja teadsid, kus nad töötavad. Ja veel enam, nad suhtlesid nendega kohalikus pubis, kirikus ja kogukonna üritustel.

Üks viis, kuidas individualismi kultust ühiskonnas juurutada, on luua (uusi) subkultuure. Neid surutakse läbi samade kanalite kaudu, kust tuleb enamus Lääne ühiskonna ühtekuuluvuse õõnestamiseks mõeldud materjal. Üks põhilisi subkultuuri vorme tekib muusika ümber. Subkultuurid mõjutavad seda, kuidas selle kandjad räägivad, mis muusikat kuulavad, milliseid sümboleid kasutavad ning isegi, missugust elustiili viljelevad. See ei ole sama mis hobi või ajaviide.

Ühiskond ei ole enam ühtne, vaid koosneb erinevatest omavahel lõdvalt seotud subkultuuridest, mida võiks võrrelda hõimudega. Need hõimud mitte ainult ei erine üksteisest, vaid ka tunnevad teataval määral põlgust või isegi vastumeelsust teiste suhtes, aidates lõhestada ühiskonda.

Kuid selline on reaalsus. Mõelge lihtsalt sellele, kui palju erinevaid muusikaga seotud subkultuure esineb ühiskonnas: goodid, rokkarid, punkarid, hevimehed, reiverid, modid, kui nimetada vaid mõningaid. Modid ja rokkarid oli kaks vastandlikku subkultuuri, mis tekkisid 1960–1970ndatel. Rokkarid olid mootorrataste fännid ja nende välimus peegeldas seda. Nad kandsid tavaliselt musti nahkjakke ja saapaid. Modid sõitsid motorolleritega ja kandsid ülikonda või muud viisakamat riietust

Subkultuurid tõid kaasa ka vägivalla. Modid ja rokkarid sõdisid pidevalt üksteisega, ja mitte mingil muul põhjusel kui esindades erinevaid subkultuure. Selliste subkultuuride loomine on vaenlaste järjekordne rünnak Lääne tsivilisatsiooni vastu. Sarnaselt teistele rünnakutele, surutakse ka seda Lääne noortele peale meedia, muusikatööstuse ja halbade eeskujude kaudu.

Tänapäeval ei ole modid ja rokkarid muidugi enam domineerivad subkultuurid – viimaseid on nii palju, et on raske mõnda neist esile tõsta. Suure ja ühtse kogukonna asemel on Lääne noorus killustunud sadadesse erinevatesse rühmadesse. Noori meelitatakse sinna, et nad eristuksid „hallist massist“ ja paneksid ennast maksma .

Kujutage nüüd ette, kuhu see suundumus lõpuks välja viib – ühiskonna moodustavad täiesti ainulaadsed ja teistest erinevad kambad, kes eksisteerivad nagu saared omaette. Endale tähelepanu tõmbamiseks kasutatakse ükskõik mida. Aga miks need inimesed järgivad sellist hullumeelset moodi, teevad selliseid soenguid ja moonutavad keha? Selline käitumine viitab ebaküpsele inimesele, kellel on lapselik vajadus tähelepanu järele. Nende eluviis ja välimus justkui karjuks: „Vaadake mind“! Miks ulakas laps jonnib või viskab vanemaid toiduga? Vastus on lihtne, ulakas laps püüab niimoodi vanemate tähelepanu, sest ta tahab ennast tunda tähtsana.

Aga kui laps kasvab ja areneb ning ta saab vanematelt moraalipõhimõtted ja omandab käitumisnormid, siis ta enam ei karju ega käitu väljakutsuvalt, et saada oma tahtmist, vaid õpib õige kasvatuse tulemusena leppima sellega, et ta ei saa alati ja kohe kõike seda, mida nad soovib. Terve superego arenemisprotsessiga kaasneb väljakasvamine laps(el)ikust käitumisest. Kuigi täiskasvanud püüavad harva tähelepanu jonnimisega, kasutavad nad selleks individuaalsuse rõhutamist, käitudes ja riietudes nii, et tõmmata kõigi pilgud endale.

Nii nagu Lääne vaenlased on allakäiku edendanud filmide ja muusika kaudu, püüavad nad selleks kasutada ka individualismi kultust. See on muidugi imbunud ka sotsiaalmeediasse. Mida kõike ei tehta, et teisi šokeerida ja vastanduda, postitades ekstravagantseid selfie´isid.

Nagu lapsed, kes viskavad ennast maha kaupluse põrandale, nii püüavad täiskasvanud rahuldada oma id´i, tagades, et kõik neid vaataksid. See paneb isikut tundma erilise ja soovituna, just nagu laps, kui lapsevanem tõstab ta sülle ja kallistab teda.

Lääne vaenlased on kahjustatud ja õõnestanud superego, muutes tingimusi, mis võimaldaksid seda arendada. Selle tulemusena juhib täiskasvanute käitumist id, mille üks enimkahjustavaid tagajärgi on individualismi kultus, mis on oma olemuselt nii lapsik kui ka kahjustab Lääne ühiskonna ühtsust.

Kui individualismi kultus jõuab haripunkti, kus järjest enam inimesi ühineb tähelepanu janus, muutub see nähtus üha hullemaks ja häbiväärsemaks. Mõned noored kirjutavad blogides, et nad on tegelikult loomad, kes on vangistatud inimese kehasse. Täiskasvanud mehed kannavad laste mähkmeid ja püherdavad maas. Noored lasevad teha endale pööraseid kehamaalinguid ja moonutavad tundmatuseni oma keha. Meelelises segaduses inimesed nõuavad soomuutusi ja sandistavad oma genitaale. Kogu selle hulluse liikumapanevaks jõuks on vaid lapselik soov tähelepanu järele.

Selle tulemusena satuvad Lääne inimesed väga ebasoodsasse olukorda, kui neid peaks ohustama tugev ja ühtne võõrkultuur. Lõhestatud ühiskond ei suuda ennast tõhusalt kaitsta.

Meeldetuletuseks: Täiuslik ühiskond on inimrühm, kus jagatakse ühesugust kõlblust, ühiseid väärtusi ja soovi üheskoos edasi liikuda, tehes jõupingutusi oma kogukonna hüvanguks, samas unustamata üksikisiku õigusi ja tähtsust.

Lääne kogukondlik teadvus on hävitatud ja väikesed rühmad taotlevad omakasu, asetades oma huvid ühiskonna omadest kõrgemale. Ühised traditsioonid, kultuur, riietus ja välimus, mis on seda ühiskonda liitnud, on nüüd hüljatud individualismi kasuks. Läänemaailma vaenlased on etendanud riukalikku ja lõhestavat osa selle ühiskonna ühiste väärtuste ja ühtsuse õõnestamisel. Kahjuks asetab see läänlase teiste rasside ja kultuuride meelevalda Läänes, kes on veel säilitanud oma traditsioonid ja väärtused ning säilitanud ühtse kogukonna.


18. LÄÄNEMAAILMA SUPEREGO SURM

Läänemaailma vaenlased püüavad hävitada Lääne inimest ja tsivilisatsiooni, neid nõrgestada, õõnestada Lääne rahvaste ja riikide suveräänsust, et saaks neilt röövida kogu rikkuse. Selleks on vaja esmalt hävitada Lääne inimese olemus, milleks on tema superego. Kui see on hävitatud, kaovad omadused, mis on Lääne inimese suurte saavutuste taga.

Superego on muidugi omandatud psüühika osa – kõlblus, väärtused ja traditsioonid, mida on põlvkonnalt põlvkonnale edasi antud, ja tänu millele saavad neist noortest usaldusväärsed ja väärikad täiskasvanud. Läänemaailma superego on arenenud ja seda on arendanud üle 40 000 aasta, alates sellest ajast, kui asustati Põhja-Euroopa jäised maastikud. Lääne inimene lõi oma mentaliteedi ja mõtteviisi, pärandades järglastele oma superego, selle kaudu ka oma hinge.

Ellu jäid vaid need, kes hoidsid kokku ning olid lojaalsed oma perekonnale ja hõimule – seda ühtekuuluvustunnet arendati edasi ja kinnistati nendes väärtustes, mis noortele edasi anti. Arenes ka Läänemaailma superego; see polnud enam pelgalt siduvad moraalsed väärtused, vaid sisaldusid nüüd neis tuhandeaastastes traditsioonides ja olid aluseks rikkale kultuurile. Seda väljendati keele, kunsti, laulu, riidemoe ja arhitektuuri kaudu.

Need ajastute liiva jäetud „jalajäljed“ aitasid tulevastel põlvkondadel püsida õigel kursil. Lisaks kannustas see kogukonna kõndima mööda ühist rada ja tegutsema ühe tervikuna. Vaid nii on võimalus astuda vastu kõigile ohtudele. Aga kui ühtsus hakkab kaduma, ja tekivad erimeelsused, ei ole enam tegemist kogukonna, vaid lõdvalt seotud üksikisikutega, kes hakkavad liikuma erinevates suundades.

Meenutame mesitaru „ühiskonda“:

Kui vaenulik sissetungija ähvardab koloonia eksistentsi, kohtab ta tugevat vastupanu üksikutelt mesilastelt, kes tegutsevad siis koos kui üks tervik. Kurb tõde, on see, et taru kaitsmisega kaasneb paljude mesilaste hukk. Nõelamisel jääb nende astel vaenlase nahasse ja nad surevad. See näitab, et mesilane eelistab sõna otseses mõttes koloonia hüvangut oma elule. Kui selline kollektiivne teadvus tarus puuduks, oleksid mesilased ammu hävinenud.

Sama kehtib ka inimeste maailma kohta. Tsivilisatsioonid ja rahvad jäävad ellu vaid siis, kui hoitakse kokku ja tegutsetakse ühe tervikuna, et tõrjuda oma vaenlasi, või tulla toime muudel kriisiaegadel. Inimesi hoiab koos kogukondlik teadvus, kus üldine hüvang on tähtsam isiklikust. Kui Lääne inimene poleks olnud nii isekas oma rahva ja maa kaitsmisel, kui ta ei oleks pannud oma rahva heaolu esikohale, oleks see ühiskond juba ammu eksisteerimast lakanud. Nagu eespool öeldud, selleks et läänlane hävitada, on vaja rünnata tema superego.

Seda rünnakut korraldatakse hoolikalt arvukate vahendite abil, millest on eespool pikalt juttu olnud. Nende rünnakute eesmärgiks on luua lõhe erinevate põlvkondade vahele, ja kuna see takistab Lääne ühiskonnas seni keskse tähendusega moraalipõhimõtete, väärtuste ja traditsioonide edasiandmist, hakkab Lääne kogukond kaduma. Kui noortel puuduvad tugevad sidemed oma eelkäijatega, on nad kerge saak neile, kes soovivad neid viia veel kaugemale eksiteele.

Läänemaailma traditsioonid, mis on püsinud edukalt tuhandeid aastaid, visatakse ajaloo prügikasti mõne aastakümne jooksul. See on Lääne kultuuri surm, mis toob kaasa vaakumi. Seejärel täidetakse vaakum teiste, mitte enam positiivsete „väärtustega“, mida edendavad Läänemaailma vaenlased. Kunagine hea ja moraalne kultuur on asendatud mandunud ja allakäinud antikultuuriga. Endise positiivse suuna asemel viitab antikultuur paljudele erinevatele, kuid samavõrd viljatutele tupikteedele.

Lääne kultuur oli siiani hoolitsenud inimese keha, hinge, vaimu ja südame eest, hoides neid tervena. Nüüd ei ole kultuuri keskmes enam perekondlikud sidemed või rahvuslik uhkus. Selle asemel taotletakse lühiajalist hedonistlikku naudingut, loomalike instinktide kiiret rahuldamist. Hea tervisega Lääne ühiskond närbub aeglaselt ja mattub materialismi, lodevusse, narkomaaniasse, liiderdamisse ja isegi enda ja oma esivanemate ning nende ajalooliste saavutuste vihkamisse.

Ideaalne sõna selle nähtuse kirjeldamiseks on regress. Üksikisik kasvab ja areneb ning superegost saab inimese psüühika osa, mille ta on omandanud vanemate, isiklike saavutuste, enesekontrolli ja moraalipõhimõtete kaudu. Kui need puuduvad, algab taandareng ja selline inimene muutub vaimselt üha lapsikumaks tähelepanu, tunnustuse otsimisel.

Kui Lääne inimene oli osa sidusast kogukonnast, ei kujundanud viimase saavutused mitte ainult oma ühiskonda, vaid kogu maailma. Neid saavutusi on kõikvõimalikes valdkondades – kunst, arhitektuur, luule, kirjandus, laul, tants, maalikunst, inseneriteadus, füüsika, keemia, tööstus, jne.

Rooma Colosseum, Euroopa iidsed akveduktid ja lossid, Shakespeare ja Homeros, Keats, Michelangelo, Leonardo ja Turner – kõik inspireerivad maailma tänase päevani ja neile ei ole midagi vastu panna. Sellised leiutised nagu vahelduvvool, sisepõlemismootor ja meditsiini areng (vaktsiinid) on muutnud tervet maailma. Kõik need saavutused on Lääne inimese omad, kuid osutunud võimalikuks tänu tugevale kogukonnale ja koostööle, mis muutis erakordsete inimeste unistused ja ideed reaalsuseks.


19. ID´i VÕIDUKÄIK JA LÄÄNEMAAILMA LÕPP

Lääne ühiskonna hukk ei saabu ühe viimase suurejoonelise lahinguga, mis varjutaks kõik eelnevad. See ei toimu mõne „rassidevahelise sõja“ või mitme suure konflikti tagajärel, kus oleksid tõmmatud selged rindejooned ja kus võideldakse elu eest. Läänemaailma lõpp tuleb hiilivalt – ta on nagu vähkkasvaja, mis sööb organismi seestpoolt, kurnates seda pika aja jooksul.

Teooria Lääne inimese ja talle vaenulike sisserändajate vahelise rassilise või usulise ulatusliku konflikti kohta on vale ja eksitav. Selline sõda ei saa kunagi toimuda, selle asemel võetakse Lääs üle vaikselt maja, tänava, linna kaupa.

Selleks et tekiks hiiglaslik konflikt, peavad olema paigas rindejooned ja ühtsed vastaspooled. Lääne inimestel pole enam ühiseid sidemeid kultuuri, traditsioonide ega moraalsete väärtuste näol. Nende ühiskond ei ole enam ühtne ja sidus, vaid koosneb lõdvalt seotud üksikisikutest, mida on aidanud lõhestada üksteisele vastanduvad subkultuurid.

Ennast Läänes sisseseadnud sisserändajad moodustavad tugevaid ja lähedalt seotud kogukondi, mida juhivad kogukonna juhid, kes nõuavad austust; kus terved perekonnad elavad ühel ja samal tänaval ning tunnevad üksteist. Nad hoolitsevad üksteise eest, ajavad omavahel äri, osalevad ühesugustes religioossetes toimingutes. Need kogukonnad järgivad oma traditsioone ja soovivad säilitada oma ühist esivanemate pärandit, mis hoiab neid tihedalt koos.

Teine peamine põhjus, miks Lääne inimesel puudub motivatsioon võitlemiseks, seisneb selles, et tal ei ole enam toeks tugevat kogukonda ega ühist teadvust, ta ei pea enam midagi tõeliselt tähenduslikuks või väärtuslikuks.

Suured ohvrid, mida Lääne ühiskonnas on ajaloo vältel toodud, näitavad et kunagi olid tal prioriteedid paigas. Ta pidas oluliseks, seda mis tegi ta vaimselt tugevaks – perekonda, rahvast, usku ja kodumaad. Läänlasel olid tihe side oma tuumpere, kogukonna, religiooni ja maaga, kus ta elas. Nüüd on ta kõigest sellest lahti ütlemas. Lääne inimene ei ole enam seotud oma loodusliku keskkonnaga, selle asemel on ta peitu pugenud tellistest ja betoonist seinte vahele, kus tema pilk on kinni mitmesugustel vilkuvatel ekraanidel.

Lääne inimese uued prioriteedid on individualism, hedonism ja materialism, mis kõik on omakasupüüdlikud ning keskendunud meelelahutusele ja isikliku rahuldustunde leidmisele.

Meenutagem I maailmasõja päevi, mis olid ühed verisemad ja laastavamad, mida maailmas kunagi nähtud. Mis motiveeris Lääne inimest välja ronima kaevikutest otse turmtule alla või ise tuld avama okastraadiga piiratud alal? Mis motiveeris kõiki neid noori mehi tegema kangelastegusid ja seisma silmitsi surmaga? Mis tugevdas nende otsusekindlust ja võimaldas neil ületada oma loomulikku ellujäämisinstinkti?

Läänemaailma vaenlased on röövinud Lääne inimeselt tema vaimsuse ja kahjustanud tema hinge – asendanud tema loomulikud kutsumused väärastunud iidolitega. Läänes ei oleks võideldud vaenlaste vastu sellise innuga, kui oleks lihtsalt püütud mugavalt ära elada, pühendudes vaid isekatele naudingutele.

Lääne inimesele on tehtud ajupesu ja tema mõistus on ikestatud nn valgete süütundega, mis lähtub moonutatud ajalookäsitlusest. Tema vapper süda on alistunud hirmu tõttu, et teda võidakse nimetada „rassistiks“. Kas läänlasele ei oleks seda arvestades üldse eeldusi osaleda etnilises konfliktis ja ennast kaitsta? Kas ta pigem viskaks sussid püsti, st sureks, kui läheks lahingusse, kus on tõmmatud rassilised või religioossed rindejooned? Kas ta kaitseks neid inimesi, keda on õpetatud vihkama?

Siin tuleb taas meelde tuletada juhtumit, kus moslemite jõugud kuritarvitasid seksuaalselt tuhanded noori Lääne ühiskonna tüdrukud rohkem kui kümne aasta jooksul ja kus ohvrite lähedased kartsid seda avalikustada, hirmus saada endale külge „rassisti“ silti.

Lääne inimene ei ole enam vapper ja julge, vaid argpükslik. Mõte sellest, et ta tunnistatakse sotsiaalselt vastuvõetamatuks, tundub nüüd hullem kui asjaolu, et ta enda tütart vägistatakse! Lisaks „rassisti“ sildile ja nn valgete süütundele, on küsimus ka läänlase füüsilises ettevalmistuses.

Lääne inimese väljasuremine on aeglane protsess, mis kiireneb aja jooksul, kuni ta jääb vähemusse omal maal. See ei ole genotsiid relva abil, vaid „rikastava erinevuse“ ja demograafiliste muutuste kaudu. Igal aastal valguvad lääneriikidesse sajad tuhanded sisserändajad. Kuna neil on palju suurem sündimus, on selge, kuhu see suundumus viib. Loomulikult ei juhtu midagi üleöö. Lääne inimese sündimus on langenud kriitiliselt madalale (1,3), millest ei ole mingit tagasiteed.

21. sajandi keskpaigaks ei moodusta Lääne inimesed enam enamust oma kodumaal. Selleks ajaks on tõenäoliselt kogu poliitiline ja sotsiaalne maastik Läänes nii dramaatiliselt muutunud, et see ühiskond leiab end surivoodilt. Ilmselt langeb läänlane üha enam rassiliste või religioossete rünnakute ohvriks. Kui ta ei võitle juba praegu, kui ta on arvuliselt ülekaalus võrreldes sisserändajatega, ei tee ta seda kindlasti ka vähemuses olles. Oma osa etendab aastakümnete pikkune ajupesu ja nn valge süütunde propageerimine meedias.

Samuti võib suureneda sisserändajate kogukondade põhjustatud massirahutused ja vägivald. Ilma organiseeritud kogukonna, ühise kõlbluseta, sügavamate ja vaimsete prioriteetideta ei saa korraldada üldrahvalikku vastupanu. Veel enam, kui eksisteerib hirm „rassistiks“ tembeldamise ees.

Läänemaailma superego surmaga kaasneb id´i vallandumine. Ilma arenenud superego´ta ja kogukondliku teadvuseta taandatakse Lääne inimene olendiks, kes järgib vaid oma kõige madalamaid instinkte. Ta mitte ainult ei märka, mis toimub ümberringi – teda see isegi ei huvita. Ta soovib vaid rahuldada oma isekaid soove.

Kuid kõik ei ole veel kadunud. Hoolimata võltslunastusest ja kontrollitud vastuseisust vaenlastele on olemas ka tõeline lootus ja pääsemine. Lääne inimese tõeline pääsetee seisneb selle tagasinõudmises, mis tegi ta kunagi suureks ja kuulsaks ning oma superego ülesleidmises ja surnuist äratamises. Enne seda tuleb aga paljastada vaenlaste kavalalt sepitsetud võltslunastuse vandenõu ja sellele lõpp teha.


20. KONSERVATISMI UMMIKTEE

Konservatism on poliitiline ja sotsiaalne filosoofia, mille keskmes on traditsiooniliste ühiskondlike institutsioonide alalhoidmine. Olukorras, kus Lääne ühiskond käib jätkuvalt alla, õõnestatakse aastatuhandete jooksul kujunenud tavasid, moraalipõhimõtteid ja väärtusi, tundub konservatism Lääne kultuuri hoidvale inimesele loomulik liitlane.

Konservatiivsus siiski ei taotle progressi ega ühiskonna positiivses suunas edasiviimist, vaid püüab lihtsalt alal hoida seda osa minevikust, mis on veel alles. Sõjaolukorra analoogiat kasutades ei huvita konservatiive edasiminek, rünnak või vasturünnak – ta püüab kindlustada vaid oma praegust positsiooni.

Kui sõjavägi lihtsalt istub ja ootab, millal vaenlane teda ründab, annab ta esimesele võimaluse ümberorganiseerumiseks ja strateegia täiustamiseks. Ajapikku see õnnestubki ja kaitsja satub taas haavatavasse olukorda ja saab lõpuks lüüa. See protsess kurnab võitlejaid ja nende kaitseliinidest hakatakse läbi murdma ning nad kaotavad üha suurema osa oma valdusest, kuni need, kes seisavad praegusel rindejoonel, ei mäletagi enam, millisel positsioonil nad esialgu asusid, rääkimata selle tagasivõitmisest!

Konservatiiv näeb ainult ühte lahingut ja kaitseb seda, mida peab hetkel õigeks ja tõeseks, kuid ei näe suuremat pilti sõjast, millest see lahing on vaid osa. Lääne tsivilisatsiooni selline sõjapidamine ei päästa.

Varem on olnud juttu sellest, kuidas film ja muusika on meid mõjutanud ning see, mis kunagi oli täiesti vastuvõtmatu, on muutunud tavaliseks. Selline „areng“ on muidugi toimunud tasapisi mõne aastakümne jooksul. Moraalne allakäik jätkub kiires tempos.

Läänemaailma vaenlased ründavad Lääne ühiskonda erinevate kanalite kaudu – üks neist on sotsiaalpoliitika. Konservatiivid võtavad sotsiaalpoliitikas eesmärgiks säilitada praegune moraalne status quo, mida vaenlased ründavad nii kaua, kuni need moraalsed põhimõtted ja väärtused on täielikult hävitatud.

Konservatiivide positsioonid on alati armutu rünnaku all, ja lõpuks nad annavad vaenlasele järel, loovutades järjest rohkem oma valdusi. Sotsiaalpoliitikat ja ühiskonnanorme muudetakse pidevalt nende poolt, kes püüavad hävitada Lääne ühiskonda ning õõnestada tema põhiväärtusi ja sotsiaalseid struktuure. Hea näide selle kohta on, kuidas sotsiaalpoliitika kaudu jõuti Ühendkuningriigis homoseksuaalsuse heakskiitmiseni ja kuidas mõne aastaga muudeti poliitilist maastikku tundmatuseni.

Kuni aastani 1967 peeti homoseksuaalset käitumist Ühendkuningriigis ebaseaduslikuks, isegi eraelus. Ent 1967. aastal dekriminaliseeriti Inglismaal ja Walesis seksuaalkuritegude seadusega homoseksuaalne akt kahe nõusoleva mehe vahel, kui nad olid vähemalt 21-aastased ja hoiduvad sellest avalikkuses. See oli pöördeline hetk – ja paljudele konservatiivselt meelestatud inimestele see ei meeldinud. Ent sellega asi ei piirdunud. See oli alles algus.

Konservatiivide kaitseliin, kus homoseksuaalsus oli keelatud kahe täiskasvanu vahel – murti läbi. Paljudele tundus see isegi mõistlik, sest see, mida kaks täiskasvanut inimest oma kodus teevad (niikaua, kuni nad ei tee kellelegi halba) on nende oma asi. Kuid see polnud veel kõik ja homoseksuaalsuse toetajad läksid oma nõudmistega edasi.

1970. aastate jooksul kerkis esile suur hulk homoseksuaalseid gruppe ja Londonis peeti kõigi aegade esimene homofestival üle tuhande inimese osavõtul. Konservatiivide esialgne positsioon homoseksuaalsuse ebaseaduslikkuse osas oli nüüd juba unustatud ning vaatamata sellele, et homoseksualism oli lubatud vaid täiskasvanutele koduseinte vahel, hakati seda nüüd avalikult demonstreerima kui midagi vastuvõetavat ja seda normaliseerima. Konservatiivid, kes olid juba järele andnud, leiavad ennast taas uute rünnaku all.

See trend jätkus 1980ndatel, kui suurem tõuge anti AIDSi-haigete normaliseerimise ja aktsepteerimise kujul. Lõpuks pidid konservatiivid uuesti oma kaitseliinilt taanduma ja looma uue positsiooni. 1988. aastal muudetud Ühendkuningriigi 1986. aasta kohaliku omavalitsuse seaduses sätestati, et keelatud on avaldada homoseksuaalsusega seotud materjali reklaami eesmärgil või tutvustada seda koolis tavalise peresuhte alternatiivina.

Selline oli konservatiivide uus seisukoht – nad aktsepteerisid homoseksualismi, kuid ei soovinud pidada seda samaväärseks loomuliku perekonnaga. Lääne vaenlastel oli aga juba uus siht silme ees ja ka sellest kaitseliinist murti läbi – sellekohased märgid ilmnesid 1994. aastal, kui seksuaalse täisea vanusepiir langetati homoseksuaalidel 21-lt 18-le eluaastale.

2000. aastal tugevdati seda rünnakut 1988. aasta õigusakti tühistamisega. Sellele järgnes 2001. aastal seksuaalse täisea vanusepiiri langetamine 16. eluaastani kooskõlas heteroseksuaalsete paaridega. 2002. aastaks aga seadustati homoseksuaalsete paaride jaoks laste adopteerimine ja homoseksuaalse perekonna kohtlemine sarnaselt loomulikule perele.

2004. aastal legaliseeriti Suurbritannias samasooliste tsiviilpartnerlus ja 2014. aastaks oli homoseksuaalsetel paaridel õigus abielluda. Selleks ajaks olid konservatiivid juba ammu edasisest võitlusest loobunud. Homoseksualismi seadustamine ja normaliseerimine võttis vaid 47 aastat, kusjuures homodel on õigus abielluda ja lapsendada, moodustades väärastunud versiooni tuumperekonnast.

See on muidugi vaid üks näide sellest, kuidas konservatiivid tõmbavad piire liivale ja kaitsevad oma positsiooni, kuni neid sunnitakse taanduma ja nad näevad lõpuks, et kõik, mille nimel nad kunagi võitlesid, on kildudeks purunenud. Ja mis veel hullem, konservatiivide seisukohad on sedavõrd muutunud, et nad enam ei mäletagi, mille eest algselt võitlesid. Aga vaieldamatu tõsiasi on see, et konservatiivid pole kunagi isegi püüdnud oma endisi positsioone tagasi võita. Nende uued positsioonid on suuresti tingitud neile vaenlaste poolt peale surutud. Nad ei taha varasemaid seisukohti isegi tunnistada, häbenedes neid kui mineviku igandeid.

Sõjaolukorra analoogiat kasutades viivad konservatiivid oma sõjalisi operatsioone läbi vaenlaste seatud „tegevuseeskirjade“ alusel, järgides viimaste poliitilise võitluse kokkuleppe parameetreid, keelt ja poliitilist diskursust. Konservatiivid järgivad neid „ausa mängu“ reegleid, et avalda muljet oma toetajatele, kuid see on viljatu katse vaenlasi mõjutada. Selline käitumine on enesetapjalik katse ja saatus on juba enne konflikti otsustatud.

Konservatismi viga on argus. Konservatiivid püüavad meeleheitlikult olla head inimesed ja mitte ainult oma toetajatele, vaid ka vaenlastele. On konservatiive, kes hurjutavad oma mõttekaaslasi, kui need peaksid väitma, et võiks võidelda oma varasemate ideaalide eest ja võita tagasi oma valdusi.

Lääne „moraali“ nimetatakse „modernseks, progressiivseks“ või „ajast ees“ olevaks, sellele vastu astujaid peetakse aga „vihakõnelejateks“, „homofoobideks“ ja „kitsarinnaliseks“. Teisest küljest on need „seksuaalse vabanemise“ jutlustajad sageli seotud pedofiiliaga, aga nende tegusid varjatakse hoolega.

Seega vaenlasele järele andmises ja nende loodud leksika kasutamises ei ole midagi progressiivset. Kuid kui heita praegu pilk juhtivate konservatiivide partei põhikirjale mõnes lääneriigis, ei ole sel enam mingit sarnasust nt viiekümne aasta taguste põhimõtetega.

Selleks aga, et vaenlastest jagu saada, peab Lääne inimene omandama meelsuse, mille keskmes on tugev ideoloogia ja väärtuste kogum, mis ei lase end kõigutada ega painutada Läänemaailma allakäigu soodustajate arvamustest ega ideedest. Vaenlaste võitmiseks peab Lääne inimene olema sama visa ja pühendunud kui tema vaenlased, ja mitte ainult kaitsta oma seisukohta, vaid ka edasi pürgima ning võitlema oma ideaalide ja uskumuste edendamise eest.

Lääne inimene vajab tõelist alternatiivi, tõelist jõudu, millega saab ja tuleb astuda oma vaenlaste vastu ning mitte koogutada ja püüda mängida „kena inimest“.

21. LIBERTARISMI UMMIKTEE

On huvitav, et mõned nendest, kes on väidetavalt pühendunud traditsionalismile ja Lääne kultuuri kaitsmisele, peavad üheks võimaluseks libertarismi.

Libertarism (ladina keeles: liber, „vaba“) on poliitiline filosoofia, mis toetab vabadust kui oma peaeesmärki. Selle pooldajad püüavad suurendada autonoomiat ja valikuvabadust, rõhutades poliitilist vabadust, üksikiskute vabatahtlikku ühendust ja isiklike otsuste esmatähtsust. Lõppkokkuvõttes on libertarismi põhimõte lühidalt järgmine: igaühel on õigus teha nii, nagu ta soovib, kuni ta ei riku teiste õigusi.

Libertarismi võib selgelt pidada individualistlikuks ideoloogiaks, kus üksikisiku õigused seatakse kõrgemale kogukonna või riigi omadest. Aga selles seisneb ka tema probleem – individualism tähendab kunagise sidusa Lääne ühiskonna lammutamist.

Tolerants ehk „sallivus“ on üks kahtlane voorus, mis on pannud Lääne inimese sellesse keerulisse olukorda, kus ta täna viibib. Aristoteles on kord öelnud: „Tolerants ja apaatia on sureva ühiskonna viimased voorused“. Lääne inimese sallivus talle pealesurutud allakäigu suhtes on õõnestanud Lääne kultuuri ja viinud selle allakäigutrepile.


Kas mul pole õigus olla sallimatu nende asjade suhtes, mis ähvardavad minu lähedasi, peret ja kogukonda? Kas mul pole õigus olla sallimatu nende asjade suhtes, mis lõppkokkuvõttes ohustavad minu eluviisi ja seavad ohtu Lääne tsivilisatsiooni enda?

Tegelikult on ähmane mõiste „sallivus“ üks neid sõnu, mida Läänemaailma vaenlased armastavad sageli kasutada ja millega vaigistatakse sageli kriitilisi hääli seoses Lääneriikide sotsiaalpoliitika ja allakäiguga. Libertariaanidele samuti meeldib see mõiste. Nende arvates saaks selle abil Läänemaailma vaenlased nende oma lõksu püüda ja selle loogikaga segadusse ajada.

Lõppude lõpuks – kui traditsionalistid ja konservatiivid peavad olema sallivad igasuguse dekadentliku suundumuse ja subkultuuri suhtes, siis ka viimaste esindajad peavad suhtuma sallivalt traditsionalistidesse ja konservatiividesse. See kõlab hästi ning võib vähem tähelepaneliku lugeja jaoks tunduda hea kaitseplaan vaenlaste vastu. Aga kas see on nii? Kahjuks on Lääne tsivilisatsiooni kaitsmine vaenlaste poolt seatud eeskirjade alusel parimal juhul soovmõtlemine ja halvimal juhul täiesti naiivne lootus.

Asi on selles, et kui sa elad kanalisatsioonis, siis sa saad paratamatult kokku selles hulpivate ollustega – see pole küll mitte kõige meeldivam võrdlus, kuid sobib ideaalselt libertarismi ideoloogia kriitikaks.

Reaalsesse maailma tuues oleks see stsenaarium järgmine: te elate oma naise ja lastega ühel tänaval. Olete traditsionalist, usute Jumalasse, väärtustate Lääne kultuuri, perekonda ja peate tähtsaks traditsioonilise moraali ühiskonna normaalse toimimise jaoks. Kuid teie naabrid on homod, kes on adopteerinud arengumaadest lapse ning nad korraldavad oma sõpradega vastavaid pidusid. Teised naabrid kasutavad uimasteid, viljelevad hedonistlikku eluviisi ja on avatud suhtumisega ning harrastavad vaba seksi. Teie vastas aga elab üksikema, kel on seitse last erinevate meestega. Neil lastel puudub igasugune distsipliin, puhas kodu ja nad ise uitavad räpastena tänavatel.

Libertariaani arvates on selline kooslus normaalne ja seda peaks sallima. Peaasi, et teie naabrid austavad teie õigusi elada oma elu nii, nagu soovite, ja kasvatada vastavalt oma lapsi, kuid ka teie peaksite austama nende õigust elada nii, nagu nad heaks arvavad. Aga kas see on tõesti soodne ja meeldiv ümbrus, kus elada oma perega? Kas väärika Lääne perena tahame olla ümbritsetud sellisest seltskonnast? Jätta oma pere selliste mõjutuste meelevalda, hoolimata sellest kas naabrid on avalikult vaenulikud või mitte, oleks ennasthävitav. Eriti kehtib see noorte suhtes, keda on kerge mõjutada.

Aristoteles ei ründa ainult sallivust, vaid ka apaatiat e ükskõiksust. Viimane on libertarismi teine peamine „voorus“. Olles ümbritsetud allakäigust ja mitte midagi teha, on ükskõiksus ja hoolimatus. Kui kohusetundlik üksikisik näeb, et tema kogukonnas on midagi valesti, ei peaks ta ainult keelduma selle talumisest, vaid püüdma ka olukorda parandada. Lääne ühiskonna võti on kogukond vastupidiselt libertarismi seisukohale. See abstraktne poliitiline ideoloogia on suunatud üksikisiku hüvangu edendamisele meeleheitlikus katses trumbata ideoloogiliselt üle neid, kes soovivad hävitada Lääne inimest.

Lapsed peaksid nägema enda ümber sarnaseid tuumperekondi, häid lapsevanemaid, viisakaid lapsi, puhtaid kodusid ja positiivseid täiskasvanu eeskujusid – sellist ühiskonda, mis pani aluse tugevale Lääne tsivilisatsioonile ja aitas mitmetel põlvkondadel välja arendada oma superego. Lääne inimesel tuleks tagasi pöörduda selle – sidusa ja ühiste väärtustega ühiskonna juurde.

Kui konservatiivid seisavad koos ühel ühisel kaitseliinil, mahendades närviliselt oma kõnet ja poliitilist sõnumit, mis on asjatu katse mõjutada oma vaenlasi, siis libertariaanidel on erinev, kuid samavõrra enesetapjalik taktika. Nad paluvad jätta inimesed rahule, et need saaksid tegutseda vastavalt oma soovidele ja elada nii, nagu nad tahavad, ning edendada seda, mida nad heaks arvavad. Mõlema ideoloogia tulemuseks on Lääne inimese häving.

Kuigi libertariaan ei näe oma positsiooni kokkuvarisemist, ootab teda samavõrra karm saatus. Ajapikku seisab ta isoleeritud terve mõistuse häälena hulluse meres, vaadates, kuidas kõik, keda ta armastab, on haaratud sellesse, mida ta vihkab, püüdes haledalt vastu seista tõusule ja mõõnale, väites, et nad taluvad mõlemat, mis neid tahavad minema pühkida.

Libertarism on teine ideoloogia, mida Lääne vaenlased taluvad, ehkki sellesse ei suhtuta nii leebelt nagu „järeleandlikku“ alalhoidlikkusse, konservatismi. Kui konservatiivid on nagu kaljud, võib libertariaane vaadelda kui merest kerkivaid kõrgeid kivirahne, pärast seda kui väiksemad kivid on minema uhutud ja kaljuseina kaugemale sisemaa suunas lihvinud. Libertariaan seisab uhkelt, keset merd, aga ta on täiesti üksi ja mandrist eraldatud, kaotades lõpuks eesmärgi silmist, kui meri pidevalt peale tungib.

Libertarismis väidetakse, et on tähtis säilitada oma isikupära ja moraalne tugevus, mille abil saab jagu Lääne vaenlastest. See oleks äärmiselt juhul võimalik ühtses ühiskonnas. Ent Lääne inimene ei ela täiuslikus ühiskonnas ja massilise sisserände tõttu on ta oma kodumaal nüüd ümbritsetud erinevate kultuuride ja religioonidega, mis ei ole omaks võtnud individualismi ja kus on säilinud tugev kogukonnavaim ja ühised väärtused. Nii et ükskõik kui tugev on libertariaani vastuseis allakäigule ei suuda ta isoleeritud üksikisikuna muuta demograafilist olukorda. Ta võib saavutada moraalse üleoleku mõnes lahingus, kuid mitte kogu sõda.

Ei tohi unustada, et Lääne tsivilisatsioon oli midagi enamat kui üksikosade summa. Üksikisikud võivad tulla lagedale suurte leiutistega, kuid vaid ühtekuuluv ühiskond aitab neid valmistada. Libertarismis puudub tugev ja võimas kogukond, kes kaitseks tema saavutusi. Seega, nagu konservatism, nii ka libertarism tähendab lihtsalt aeglast ja hiilivat surma Läänemaailma jaoks. Nad ei suuda lükata tagasi pidevaid vaenlaste rünnakuid.

Tolerantsuse all mõeldaks suutlikkust taluda arvamusi või käitumist, mida põlatakse või millega ei nõustuta. Apaatia on huvi, entusiasmi või hoolivuse puudumine. Need kaks „voorust“ on vaimsed haigused, mille tõttu Lääne inimene istub vagusi ega võta midagi ette, et astuda vastu vaenlaste poolt pealesurutud allakäigule. Vaenlaste võitmiseks peab ta taastama sidusa kogukonna ja mitte ainult ei keelduma talle pealesurutud haiguste talumisest, vaid võitlema intensiivselt nende vastu ning parema ja normaalsema tuleviku nimel.


22. HOLLYWOODi NATSISM

Meedias ja ajakirjanduses näidatakse natsionaalsotsialismi võimalikult võika ja väärastununa, aga sageli ka eirates ajaloofakte. Nad on loonud nn hollywoodiliku natsismi, mis on ka tuntud kui natsi skinhead´id.

Sellele panid aluse sellised filmid nagu Romper Stomper ja American History X, kus püütakse rassilist ja kultuurilist teadvust seostada negatiivselt, mille eesmärk on peletada normaalsed inimesed eemale rahvuslusest ehk nn natsionalismist. See ongi selle subkultuuri mõte – esitada igasuguseid rahvuslikkuse ilminguid kui koledat ja kahjulikku nähtust.

Noored, kes tahavad oma vanemate ja ühiskonna vastu mässata jäljendavad Hollywoodi loodud natsigängide tegelasi, püüdes vastavalt käituda, riietuda ja teatud mõtteviisi omandada. Nad tarbivad ohtralt alkoholi, on ühiskonna vastaselt meelestatud, osalevad vägivallategudes ja ründavad sisserändajaid natsionalismi loosungi all.

Teadupärast oli ehtsatel natside kesksel kohal distsipliin ja kord ning nad kandsid vormiriietust. Ülekaalulistel, üleni tätoveeringutega kaetud meestel, kes laaberdavad purjakil ringi, kõrvaklapid peas, on selgelt rohkem ühist mandunud subkultuuride esindajatega. Tegelikult pole neil mingit kultuuri ning ilma teatud laulusõnadeta ja loosungiteta võiks neid pidada punkariteks, gootideks või rokkariteks vms.

Need skinhead´id esindavad täpselt samasugust hedonismi, dekadentsi, individualismi ja muusikamaitset kui teised Läänemaailma vaenlaste poolt loodud subkultuurid. Loomulikult sobivad nad diskrediteerima igasugust rahvuslikku liikumist. Tervemõistuslikud inimesed ei taha teha mingit tegemist ühiskonnavastaste nolkide või jõukudega.

Võtame näiteks läänlase perekonna, kes tunneb ennast ohustatuna oma kultuuri kadumise, massimigratsiooni ja noortele pealesurutava moraalituse pärast. Kui nad kaaluvad alternatiive praegusele poliitilisele süsteemile, tahavad nad midagi sellist, mis kujutab endast toimivat lahendust nende probleemidele. Vaevalt nad ühineksid jõukudega, eriti kuna see on linnades kasvav probleem. Nad tahavad hoopis tugevat ja tervet kogukonda, mis esindab neid väärtusi, mida nad kalliks peavad.

Tegelikult oleks mõistlik märkida, et normaalne loomulik perekond, kes jagab terveid moraalseid väärtusi ja huvi traditsioonide vastu, sarnaneb pigem sellistele perekondadele teisest kultuurist või rahvusest, kes teevad kõvasti tööd, hoolitsevad korralikult oma laste eest ja elavad moraalselt puhast elu. Hollywoodi natsism muudab rahvuslikkuse teema ebaatraktiivseks ja sunnib kaine mõistusega inimesi pöörduma seetõttu konservatismi või libertarismi poole.

Normaalsetel inimestel on raske mõista poodide või kodude rüüstamist ning on igal juhul ohvri poolel. Kahjuks peetakse rüüstajaid rahvuslikkuse esindajateks. Tavaline seaduskuulekas rahvas, kes on kannatanud agressiivse võõrkultuuri all, ei soovi seda olukorda lahendada samamoodi vägivallaga, kus saavad kannatada ka süütud inimesed. Nad soovivad vaid lõpetada sellise olukorra seaduslikult ja õiglaselt. Ainult korra ja distsipliiniga on võimalik teha lõpp kaosele ja hullumeelsusele.

Läänemaailma vaenlased teavad, et klopsides kokku liikumisi või organisatsioone, mis tegelevad rassiviha õhutamisega, eriti ajal, kui „rassistiks“ sildistamine on nii võimas, lämmatab igasugused muud lahendused juba eos. Skinhead´ide doktriini keskmes on sageli rassism, viha ja usk kõikehõlmavasse rassikonflikti ja see teeb sellise liikumise veel enam vastuvõetamatuks tervemõistuslikele inimestele.

Hollywoodi natsismi keskse veendumuse kohaselt haarab rassiline või usuline konflikt lõpuks kogu ühiskonda. Nagu varem põhjalikult arutatud, on selline konflikt vähe tõenäoline – ja isegi kui oleks, ei suudaks Lääne inimene selles võitu saavutada. Seega on skinhead´id sageli eskapistid ja fantaseerijad; nad soovivad elada välja oma fantaasiaid, sidudes seda rahvuslikkusega. Kuidas suudaks lodeva eluviisiga nautlevad jõugu liikmed taastada Lääne ühiskonda pärast oma oletatavat hiilgavat võitu?

Nagu varemgi öeldud, inimesed koonduvad ühiste väärtuste alusel, sest neil on mugavam nende seas, kellega nad ennast samastavad. Nagu teised subkultuurid ja rühmad, nii ka skinhead´id takistavad Lääne inimestel ühtsust saavutada. Nad ei ole ühendav jõud, vaid järjekordne muusikaline subkultuur, mis suurendab Lääne ühiskonna lõhestatust. Selliste rühmade liikumapanev jõud on tähelepanuvajadus ja enesega rahulolu otsimine, kuid rahvuslus vajab eduks võitjaid, mitte luusereid ega kaotajaid. Selleks tuleb valida õige pool ja moraal.




23. TÕELINE PÄÄSETEE – RAHVUSLIK PATRIOTISM

Lääne inimese ainus tõeline pääsetee seisneb rahvuslikus patriotismis. Lääs peab naasma oma juurte juurde ja kasutama ära seda, mis ta kord kuulsaks tegi. Ta peab võtma omaks ideoloogia, mis julgustab teda taasühinema oma vendade ja õdedega ning mis võimaldab tal taastada lõhestatud kogukondi. Samuti peab läänlane leidma uuesti sideme oma maa ja loodusega, mis on olnud tema koduks juba tuhandeid aastaid.

Lääne inimene peab püüdlema kõrgema kvaliteedi poole igas mõttes, kuid mitte enda auks, vaid laiemaks hüvanguks. See on eeskujuks neile, kes soovivad elada tervislikumat ja mõtestatumat elu. Ta peab valima ühe ideoloogia, mis ühendab kõik need voorused, ja selleks on rahvuslik patriotism. Ta peab võitlema nii kapitalismi kui ka kommunismi vastu ja ületama ühiskonna lõhestatuse, et luua ühtne ühiskond, mille keskmes on traditsioonid, kultuur ja pärand.

Esimene ja peamine rahvuslusliku patriotsimi juhtmõte on armastus oma rahva vastu – tõeline rahvuslane ei vihka teisi, kuid armastab oma rahvast ja kultuuri. Viha teistsuguste kultuuride vastu tähendaks tagasilööki rahvusluslikule patriotismile kui sellisele.

Maailm on imeline koht, mis koosneb erinevate kultuuride, rasside ja rahvuste keerukast mustrist - ja see peakski nii jääma. Ükski rass ega rahvus ei peaks ennast teistele peale suruma. Igal rahvusel ja kultuuril peaks olema õigus otsustada oma tuleviku ja arengusuuna üle, ilma et teised sellesse sekkuksid.Erinevaid inimesi ei peaks sundima koos elama ühes suures sulatusahjus, mis toob paratamatult kaasa konflikti ja hävitab ainulaadse eluviisi, mis on kujunenud tuhandete aastate jooksul. Sellel planeedil on kõigile ruumi ja igaühel peaks olema oma koht.

Lääne inimesel on õigus maale, kus ta on sündinud, mida ta on harinud tuhandeid aastaid ja mis on olnud koduks tema arvukatele põlvkondadele – maa omamine on tema sünniõigus. Igal rahvusel on õigus kaitsta oma kodumaad sissetungija vastu, kes püüab neid küüditada mujale või jõuga/kavalusega nende üle valitsema hakata. Igal riigil on õigus kontrollida oma piire ja piirata sisserännet äranägemise järgi. Ühelgi rahval ei mingit kohustust lubada teistest kultuuridest, rassidest või rahvustest inimestel ilma loata nende piiri ületada ja nende riiki asustada.

Erinevad keskkonnad – loodus – on vorminud erinevaid inimesi, millest lähtuvad iga rassi ja rahva iseloomulikud omadused. Neid omadusi ei tule ainult säilitada ja nende mitmekesisust ülistada, vaid väärtustada ja austada ka seda keskkonda, kus need on tekkinud. Vaatamata tehnoloogia arengule peaks Lääne inimene otsima uuesti ühendust loodusega ja püüelda selle poole, et elada kooskõlas looduskeskkonnaga. Usk, et inimene on looduse kroon, on ekslik järeldus, sest ta sõltub loodusest, kuigi ka tema mõju on oluline loodusele. Oma keskkonda ei tohiks reostada ega sellesse lugupidamatult või põlgusega suhtuda. Lääne inimene peaks püüdma olla lahke loomade vastu ja näitama üles oma kaastunnet teiste olendite vastu, mitte rikkuma looduslikku tasakaalu.

Igal riigil on õigus ennast kaitsta, kuid ta peab seda ka suutma. Seda suudab siiski vaid tugev ja terve rahvas. Sarnaselt looduslikule keskkonnale, ei tohiks ka inimene oma keha saastada mürgiste ainetega, ning keskenduma nii füüsilisele kui ka vaimsele tervisele. Noori ja vanu tuleks julgustada veetma tervislikult aega looduses.

Lääne inimene peab taas avastama Lääne ühised traditsioonid ja moraalsed väärtused, mis on nagu liim, mis hoiab ühiskonda koos nii headel kui ka halbadel aegadel. Traditsioone antakse edasi põlvkonnalt põlvkonnale, ühendades noori vanadega ja praegu elavaid inimesi oma eelkäijatega. Traditsioonide säilitamisega näitab Lääne inimene austust mineviku vastu, mida väljendatakse mitmel moel – laulude, tantsude, rõivastuse, religiooni ja kirjanduse kaudu.

Inimese elus pole kõrgemat eesmärki peale vaimse ja see lähtub religioonist, rahvusest, perekonnast ja sidemest loodusega. Neist ei tohi loobuda ebajumala – materialismi – nimel. Raha ja materiaalse heaolu tagaajamisest saadav õnn on üürike. Raha on vaid vahetusvahend ja materiaalse jõukuse mõõtja.

Tõeline tee õnnele ja Lääne ühiskonna kese ja nurgakivi on oma rahvas ja perekond, mis on sündinud ellujäämise vajadusest. Ideaaliks peaks olema peret ülalpidav isa, armastav ema ja viisakad lapsed ja seda tuleks kaitsta iga hinna eest. Igas perekonnas õpib järgmise põlvkond eelmiselt, säilitades seega kultuurilise järjepidevuse.

Rahvuslik patriotism on ainus ideoloogia, mis hõlmab kõiki eespool loetletud tahke – ja püüab selle kohaselt luua ka ideaalset ühiskonda, mille poole püüelda. Korra, distsipliini ja ühtse ühiskonna kaudu, kus mõeldakse ja tegutsetakse ühise teadvuse alusel, püütakse rahvusluslikus patriotsimis luua parem tulevik kogu kogukonna jaoks tervikuna.

Rahvuslus on ka ainus poliitiline ideoloogia, mis heidab kõrvale nii kapitalismi kui ka kommunismi. Ideaalse ühiskonna majandussüsteem põhineb tootlikul ettevõtlusel. Ideaalses ühiskonnas ei orjasta inimest materialism, teda ei sunnita töötama ilma stiimuliteta või preemiata. Tootlik ettevõtlus eeldab sotsiaalset südametunnistust, tagamaks igale ühiskonna hierarhia astmele materiaalne kasu, kuid kindlustatakse ka, et majanduslikust võrrandist ei eemaldataks eraomandit ja kasumit.

Kapitalistlikus ühiskonnas ei huvita kapitalisti töötaja õigused või heaolu, vaid ainult kasum. Kommunismis püütakse edendada klassivõitlust ebaloomuliku võrdsuse nimel. Ärge laske end eksitada: mõlemaid majanduslikke süsteeme kontrollivad vaenlased. Neid esitletakse kahe absoluudina, millele nagu puuduksid alternatiivid.

Rahvuslikus patriotismis püütakse tõsta kõigi elatustaset ning kuigi siin on tähtis struktuur ja hierarhia, on need kõigi hüvanguks. Rahvusluses võimaldatakse parimate tippu tõusmist ja püütakse edendada kõrget kvaliteeti kõiges, mis on täpselt see, mida Lääne inimene vajab praegu. Rahvuslikus ühiskonnas asetatakse pjedestaalile parimad, et luua eeskujusid ja edendada tipptaset. Kuid samas pööratakse tähelepanu ka kõigile elamisväärse elu tagamisele, püütakse luua ühtset ühiskonda, mis liigub ühes suunas ja ühiste eesmärkide nimel.

Lääne inimene peab püüdlema täiuslikkuse poole, mis innustaks teda uuesti üles tõusma ja muutma oma praegust suhtumist. Aga see ei tohiks toimuda iseka individualismi nimel, vaid kehastama üllaid rahvuslikke ja perekondlikke voorusi, ning püüdma toetada Lääne kultuuri, traditsioone ja vaimsust. Eelnevate põlvkondade rahvuslikud patrioodid olid kirjanikud, luuletajad, kunstnikud, leiutajaid, töösturid, sõjakangelased, kõnemehed ja sportlased. Lääs vajab ka nüüd neid - vapraid mehi ja naisi, kes tõuseksid üles ja inspireeriksid masse. Paljud Läänes mõistavad,et oleme suundumas kuristikku, kuid on liiga hirmul tegutsemiseks ja vajavad juhte.

Praegu on ainult kaks võimalust: kas vaadata pealt Lääne tsivilisatsiooni hävingut, või tõusta üles ja nõuda tagasi oma maad. Siin ei saa olla mingeid poolikuid meetmeid ega kohta argadele, individualistidele ja nartsissistidele. Sellel teel kõndimine ei pruugi olla lihtne ja võib võtta kaua aega. See võib olla vaevarikas, kus ei puudu rasked otsused. Võib tulla isegi aeg, mis nõuab üksikisikutelt suuri ohvreid. Aga kas on õilsamat põhjust enese ohverdamiseks kui oma rahvas ja perekond?


24. LÄÄNEMAAILMA PÄÄSETEE

Lääne inimest ootab ees väljasuremine – nii kultuurilises kui ka rahvuslikus mõttes. See ei ole midagi, mis juhtub kauges tulevikus, vaid juba järgmise sajandi jooksul. Tegelikult võib ta sattuda vähemusse oma kodumaal mõne aastakümne jooksul. Selleks, et mõista tegelikkust – tõelist demograafilist nihet, tarvitseb vaadata vaid, kes õpivad Lääneriikide koolides. Ühendkuningriigi põhikooli õpilastest moodustavad etnilised britid vaid ühe kolmandikku. Mis veel hullem, igal kuul siseneb Euroopasse tohutu hulk sisserändajaid, mis kiirendab sellist demograafilist suundumust ja halvendab Lääne inimese olukorda.

Aga ükskõik, kui lähedal on Lääne inimene kuristikule, kui sünged võivad asjaolud näida ja kui suur on selline tõenäosus – lootus kustub viimasena ja alati on võimalik leida pääsetee. Praegu ei ole õige aeg vaikselt mõtiskleda või meelt heita. On viimane aeg alustada võitlust - kas nüüd või mitte kunagi. Lääne inimene peab tegema valiku – kas jätkata senist individualistlikku suunda ja hedonistlikku allakäiku või uuesti tõusta üles ja ühendada rahvuslik-patriootilised jõud, nõudes tagasi oma maa ja võttes endale vastutuse oma saatuse üle.

Ent selleks, et Lääne inimene saaks uuesti üles tõusta, peab ta heitma endalt ahelad, mis on vaenlase sepistatud. Võitlus algab mõtteviisi muutmisega: me peame vaatama ennast peeglist ja hindama, mil määral on meid mõjutanud meile sissesöödetud ideoloogiline mürk.

Käesolevas teoses on autor näidanud, kuidas Lääne inimest ja ühiskonda on mõjutatud ja õõnestatud. Ta on välja toonud ja kritiseerinud paljusid erinevaid pahesid ja negatiivset mõju, mida Lääne inimesele on avaldatud. Ta ei kavatse kedagi solvata ega ärritada – pigem valgustada ja harida.

Sageli võib olla raske leppida karmi tõega – ja isegi veel raskem nõustuda kriitikaga enda pihta. Kuid me kõik oleme teinud vigu oma elus, keegi meist ei ole täiuslik. Me võime suhtuda kriitikasse kui vaimselt arenenud ja küpsed täiskasvanud. Kui keegi soovib ennast arendada ja targemaks saada, tuleb kuulata kriitikat ja tegutseda, püüelda selle poole, et eemaldada oma elust negatiivne mõju ja käitumismall.

Tähtis õppetund on see, kui tunnistame negatiivset mõju oma elus. Meid kõiki on haneks tõmmatud ja eksiteele viidud lõhestava Lääne vastase propagandaga, kuid kui me saame sellest teadlikuks, peame ümber hindama seda, kuhu suundume, ja muutma oma suunda, lõpetades valel rajal kõndimise. Tunnistada seda, et meid on lolliks tehtud ja, et oleme teinud vigu ja halbu otsuseid, nõuab suurt jõudu.

Kui oleme end vabastanud mõjutustest, mis on hävitanud Läänemaailma mõistuse, mürgitanud tema keha, kahjustanud hinge ja südant, saame hakata üles ehitama uut ja paremat tulevikku, ja Lääne inimest tagasi õigele teele suunama. Kui oleme end neist ahelatest vabastanud, peame tõusma üles ja püüdma saavutada kõiges kõrget kvaliteeti, mis oleks võinud panna meie esivanemad meie üle uhkust tundma. Me peame toetama Lääne kultuuri, traditsioone ja uuesti üles leidma Lääne superego.

Igaühel on midagi, mida ta oskab kõige paremini, millega panustada ennast sellega olukorda muutmisse. Püüdke anda endast parim igal päeval ka lihtsates asjades: olge viisakad, rääkige korrektselt, hoidke pea püsti, riietuge korralikult ja hoolitsege oma välimuse eest. Ärge laske end lõksu püüda, mis teie jaoks on valmis seatud.

Kui olete saavutanud kõrgema taseme, ühinege teistega, kes jagavad samu eesmärke ja kes soovivad samuti parimat kvaliteeti kõiges. Töötage mitte ainult enda, vaid iga kogukonnaliikme paremaks muutmiseks. Kui olete üles tõusnud ja andnud eeskuju, ulatage käsi ja aidake teisi, kes teie poole vaatavad ja soovivad jäljendada seda, mida teie olete teinud. Ühendades teisi enda ümber ja ehitades üles kogukondi ning avastades uuesti selle, mis kunagi ühendas Lääne inimesi, saab Läänemaailm taas suureks. Hinnake oma perekonda ja rahvast. Heitke kõrvale konsumerismi ja materialismi ebajumalakujud ning ehitage üles ühiskond, kus õnn ja rahulolu tulenevad vaimsetest püüdlustest.

Kuid mis kõige tähtsam, leidke endale partner, kes jagab teie maailmavaadet ja soovib seista teie kõrval. See on tähtis ka selleks, et Lääne inimesed ei sureks välja. Hoolitsege selle eest, et teie lapsed oleksid terved, viisakad ja hästi kasvatatud ja annaksid teistele eeskuju.

Tehnoloogia on fantastiline ja annab tunnistust Lääne leidlikust vaimust, kuid see ei tohiks asendada loomulikku looduslikku keskkonda ja eraldada inimest sellest. Harrastage tervislikku eluviisi ja õpetage lapsi sama tegema. Sõitke maale, veetke aega looduses ja nautige looduse ilu. Looduses olemine õilistab teie hinge ja uuendab elujõudu, annab tervist ja teeb tugevaks nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Sööge looduslikult puhast toitu ja tehke regulaarselt trenni – puhastage ennast mürgist, mis kahjustab teie keha ja on teinud endise Lääne sõjamehe lodevaks ja tahtejõuetuks.

Hinnake neid väärtusi, mis olid Lääne tsivilisatsiooni keskmes, mis võimaldasid sel ühiskonnal areneda ja maailma muuta. Pidage kalliks oma rahvast, perekonda ja hoidke elus traditsioone, mis on vastu pidanud tuhandeid aastaid. Ärge unustage, et ka väike grupp inimesi saab palju ära teha, et mõned pühendunud mehed ja naised võivad innustada teisi ja muuta niimoodi ajaloo kulgu. Väikestest tõrudest kasvavad võimsad tammed, ning see, mis esmapilgul võib tunduda poliitiliselt ja sotsiaalselt tähtsusetu, võib ühel päeval muuta kogu maailma.

Paljud Lääne inimesed kogevad tänapäeval rahulolematust, masendust, tundes, et nende elus puudub midagi olulist – need inimesed otsivad midagi enesest suuremat. Kui pakutakse võimalust elada tõelises ühtses, ühiseid väärtusi omavas kogukonnas, liitub sellega suur hulk inimesi, koondudes tugevate isiksuste selja taha. Kui Lääne inimene uurib vanu tavasid ning mõistab, et vaimne teostumine ning side oma maa ja verega on tähtsamad kui kahjulik mürk, mida Läänemaailma vaenlased sisse söödavad, saab ta taas vabaks. Kui te olete heitnud endalt ahelad, mis kammitsevad teie meelt, saate aidata teisi sama tegema ja ehitama üles lõhestatud kogukondi. Kui Lääne inimene on avastanud taas oma kogukondlikud ja kultuurilised juured ning saanud uuesti tugevaks ja ühtseks rahvaks, saab ta vabastada oma maa ja kontrollida oma saatust.