Vaba Eestimaa Ajaleht: NÕMMEKA LOOD ELUST ENESEST

NÕMMEKA LOOD ELUST ENESEST - Kristina Reineller

Aga kõik sai alguse sellest, kui poeg endale koera võttis. Meie Kollane Karvane ju suri surnuks. 13-aastaselt.

Enne seda sai koerale kass võetud, et Kollasel Karvasel igav ei oleks. Nüüd Näutstiger täitsa üksi ja koera polegi.

Ega loodus tühja kohta salli. Minu “kõrnits” st poeg teatas siis ühel päeval, et oleks see tema koer vaja Nõmmele toimetada. Mõeldud-tehtud.

Kass muidugi arvas, et ta uut koera ei taha, eriti sellist. Täna põgenes pooleks päevaks kodust ära ja me juba mõtlesime, et ta on endale uue” teenindava personali” leidnud. Aga ei, Näuts tuli ikka koju tagasi.

Selline tore ligi 50 kilo kaaluv kutsikas. Pidi ikka 70-ne kiloseks saama, kui piisavalt vanust juurde võtab.

Veenus nimeks tal. Mina kutsun Needuseks. Reageerib päris hästi.

Eile siis käisime esimest korda siin jalutamas. Mina üksi ei riskinud minna. Ikka koos mehega läksime. Tagasi tulles võtsin ohjad st rihma enda kätte.

Ossajutt, milline tasuta tsirkus!

Meil ju siin teed puhta jääs. Sellise koeraga pole mingiit vaktsiinipassi ega spordisaali vaja, sõitsin nagu vesisuuskadel üle jääväljade.Ei tea, kui palju kaloreid selle aja jooksul põletasin, aga sellist lugerit pole ilmselt veel välja mõeldud.

Igal juhul sai selgeks see, et koer on tore ja tubli, aga mitte mina pole see, kes ütleb, kuhu minna.

Suure vaevaga jõudsime peaaegu Kurni tänavale. Aga seal olid inimesed. Nu seda õnnetust veel vaja! See meie kutsikas on lihtsalt äärmiselt inimsõbralik. Tal on kohe vaja kogu aeg kellegagi suhelda. Eriti muidugi meeldivad lapsed.

Mina siis liueldes selle eluka taga rihma küljes, karjusin kõvasti :”Appiii! Jube libe on! Ei ole kuri koer, ma lihtsalt ei saa pidama. Ettevaatust, lakub surnuks!”

Üks tädi karjus samuti :”Appi!” ja põgenes teadmata suunas.

Inimesed naersid ja lasid ennast lakkuda. Samal ajal lamasin mina armetult poriloigus mõeldes, et hea, et niigi läits.

Et no lihtsalt igaks juhuks, kui mind tänavatel sellise elukaga näete, siis mina pole süüdi ja see hammustada ei oska veel. Lihtsalt suur on. Poeg küll ütles, et 2-3-ks nädalaks, aga elu on õpetanud, et pole püsivamaid asju kui ajutised asjad.

**********************************

See meie Veenus-Needus on ikka hüperaktiivne puberteet. Täielik energiapomm. Natuke rahulikum on siis, kui teiste koertega möllata saab. Kahjuks Pipi “sekretär” haigevoodis ja pole võimalik ilmselt koerale möllamise dokumente vormistada.

Mängime küll pontuga selliseid toredaid mänge nagu “kes tirib köit kõvemini”, “kes kukub maha, kui talle selga hüpata”, “kes närib keda”, “kes jõuab kassini enne” jne. Siis on veel selline tegevus, et “ma tantsin teiega kui võrdne võrdsega”. Ütleme ausalt, see lontrus on ikka tunduvalt” võrdsem” kui mina. Aga ikka jääb loomal energiat üle.

Suutis meil ära närida õues eile ühe plastämbri kaane, tüki koormakilet ja paar kasehalgu. Ei tea, kui palju ta nendest materjalidest manustada jõudis, aga ülejäänud tükid püüdsin kokku koguda nii hästi või halvasti kui suutsin.

Õhtul vedasin koera "pesa" õue, et see ära kloppida ja siis loom arvas, et on see vast üks tore mäng. Haaras hammastega suure magamiskoti sealt pesast ja jooksis sellega mööda aeda ringi, mina abitult tema järel üle lumehangede kakerdamas. Sealjuures sai ta muidugi terve koti külje katki näritud nii, et vatti lendas. Ega ma saanudki seda magamiskotti enne kätte, kui mees appi tuli. Olime kolmekesi nagu luik, haug ja vähk. Üritasin vatti siis kokku korjata, mida see needus veel polnud jõudnud alla neelata. Valge lume pealt pimedas seda teha osutus praktiliselt ilmvõimatuks.

Ma ei saa üldse aru, miks sellele pontulontule peab kalleid ja kvaliteetseid koerakrõbinaid andma. Et nagu toidulisandiks või midagi?

Pool ööd nõelusin seda koera kotti, mille juures Veenus arvas, et see on ka tore mäng. Selle mängu nimi võiks koera meelest olla ”mina võtan ühest kotinurgast hammastega kinni ja püüan seda lohistada. Sina vehkle käte ja jalgadega ja karju kõigest kõrist- ei võta niiti ja nõela”. Tuleb ausalt tunnistada, et mulle see mäng väga ei meeldinud.

Näutstiger ei aktsepteeri absoluutselt seda mürakat ega tema tegemisi meie majapidamises.

Küll saab mõlemale loomale regulaarselt loenguid peetud viisakast suhtlemisest, aga see neile nagu hane selga vesi. Seletasin püüdlikult kassloomale, et meie pole koera võtnud ja see oli ju ainult kaheks nädalaks. Aga nüüd saab juba kuu mööda ja ta hakkab usku kaotama. Igal hommikul ja õhtul vaatab kass mind sellise etteheitva näoga.

Pilt illustratiivne, sest Näuts enam vabatahtlikult pildile ei tule.

***********************************

Kuna Elektrilevi mulle eile teatas, et saadab teadjamehed kahe nädala pärast minu elektrikilpi üle vaatama, siis ei osanud neid täna oodata. Ühel hetkel oli võõras auto aia taga ja minu telefon heliseb.

Viisaka inimesena võtan alati telefoni vastu(kui mul see parasjagu läheduses on või kui ma ei maga).

“Me siin tulime seda elektrikappi vaatama ja lund lükkama”, kostus sealt telefonist.

“Olete teretulnud, lausa 2 teenust ühes! Astuge aga väravast sisse!”, lubasin leebelt.

“Vaatame, et teil siin suure koera jäljed lume peal. Kas teil on koer? Kui suur ja kui kuri ja kus ta üldse on?”, küsiti teiselt poolt.

“Nu üsna suur on ja üsna kutsikas on. Toas on. Aga ta võib välja ka pääseda. Väga ohtlik on- võib surnuks lakkuda! Igaks juhuks hoiatan, et meil on kass ka.”

Mehed sellepeale teises toru otsas hetkeks vakatasid, siis hakkasid naerma ja tulid väravast sisse.

Selgus, et jalad on ka väga tõhusad lumelükkamise vahendid. Lumelabidate laenutamise eest ei saagi paraku Elektrilevile arvet esitada.

Mõtlesin, et lähen siis vaatan lähemalt, kuidas see peakaitse käib sisse- välja-sisse välja…

Needus muidugi arvas, et tema läheb vaatab esimesena. Murdis mu juba trepil armetult kõhuli nii, et kukkusin näoli lumme. Oleks siis veel ainult lumi olnud. Selgus, et seal lume all oli koristamata jäänud sulaselge koera s...t.

Igal juhul leidis koeralontrus, et lõpuks ometi on talle mängukaaslased toodud. Rõõmustas mis kole ja näitas igatepidi üles oma kargamise- ja lakkumisoskust.

Üks elektrionu võttis koeraga mängimise enda peale, et teine saaks vajalikke toiminguid teha. Ma ei tea, kuidas see teine mees sellesse suhtus, aga pontu oli sahisevalt rahul.

Lõpuks panid need toredad meesterahvad meile uue asjanduse sinna posti külge. Ütlesid, et see eelmine on väga võõras ja vanamoodne asi ja see ei lähe mitte.

Palusin veel onudelt, et nad sisestaks sinna selliseid numbreid, kus enne ega peale nulli poleks suurt midagi. Millegipärast nad ei tahtnud. Ütlesid, et siis peavad igal kuul siin minu juures käima.

Töö sai tehtud ja kõik justkui korras, aga mina pontulontrust tuppa tagasi ei saanud. Ta näitas üles selliseid märke, et läheb koos elektrionudega järgmist objekti üle vaatama. Ajasin seda kutsikut mööda aeda taga, rihm käes, ei miskit. Kuts arvas, et täitsa lõbus mäng on.

Lõpuks ajasime kolmekesi seda koera taga. Igal juhul kätte tema saime ja tuppa ta tõin.

Mehed pühkisid laubalt higi ja suundusid järgmisele objektile.

Hõikasin neile järele :”Vaat, kui oleksite ikka mulle need nullid kirja pannud, siis saaksite iga kell koeraga mängida!”

**************************************

Ega ma pikalt ära käinud, ainult poes korraks. Kuigi eks see pisut kauem aega võttis kuna meie tänavad siin ju nii korras, et läks imetlemisega kohe pikemalt. Kui varem sai ainult lume ja jää üle imetella, siis nüüd on deviis ”Lumi, jää ja vesi- need me sõbrad kolmekesi!” Seda viimast sadas ikka korralikult ja üsna järjekindlalt kaela ka. Otsustasin, et poest mina jalgsi tagasi ei lähe.

Ootasin bussi ära, et üks peatusevahe sõita(kahju, et see jõulukuusena särav buss-tramm kogu aeg ei sõida) ja kodupeatusesse jõudsin. Aga läbi pargi tuleb ju minna, et väravani jõuda. Pargiteed sellised, et jää all ja 10 cm vett peal.

Leidsin, et lihtsam on kakerdada üle hekkide ja siis sumbata põlvini lumes, kui hakata selle veealuse jääga jõudu katsuma, Hing valutamas sees, et koer ju üksinda kodus, arvuti ja telekapult jäid ka laua peale. Viimati ta suutis telekapuldi molekulaarseteks algosadeks lammutada nii, et tuli röntgenis käia ja tuvastada, mitu patareid ära sõi. Õnneks mitte ühtegi, aga üks patarei on siiamaani kadunud.

Suutsin kuidagi väravast sisse ja toaukseni liuelda. See pilt, mis toas avanes, polnud just rõõmsat rahulolu tekitav. Mu kroksid olid jälle poole õhemaks jäänud, uksehinge külge oli imelisel kombel kinnitatud närimisköis(mida ilmselgelt oli otstarbekohaselt kasutatud, aga uks veel siiski püsis ees) ja suur köögipaberi rull oli võtnud hirmuäratava kuju või õigemini see, mis tast alles oli jäänud.

Hingasin raskelt kolm korda sisse ja välja ja ütlesin pontulontrusele, mida ma kogu sellest tegevusest arvan. Tõmbas saba jalgevahele ja kadus uksest välja.

Siis sain omaette ennast tühjaks naerda, sest see pilt toapõrandal OLI naljakas.

Ja siis tuli meelde see, kuidas meie armsa kodupoe müüjaga vestlus kulges.

“Sjoovijn jilusat pjäeva Tjeile”, ütles ta.

“Teile ikka ka, aga ei ole see päev nii ilus midagi, vihma kallab nagu oavarrest ja koer näris mu jope ka katki. ”

“Joavars hea. Kjevad tjuleb.”

Ja automaatselt hakkasin aktsendiga rääkima. “Tjuleb, tjuleb, kjus ta pjaaseb.”

Ei ole minul mingi rahvuse vastu midagi ,ma räägin õige mitut keelt ja olen ise ka mingit pidi venelanna. Lihtsalt see suhtlus oli nii soe, et tundsin, et siin ongi omad ja siin on kodu. Tühja nendest koeratrikkidest.

Kevad tuleb.

***************************************************

Pilt raamatust "Uuka Kulgar" - punane lind, kes hävitab kõik oma teel.

Muidugi võib küsida, et mis Nõmmel sellega pistmist on, aga vat ikka on küll. Vähemalt natuke.

Võin ette hoiatada, et see pole väga naljakas lugu, kui muidugi mind seal keskmes mitte arvestada.

Niiumbes 7 aastat tagasi pöördus minu poole kirjastus “Hea Lugu”, et illustreeriksin Arnold Susi käsikirja, mille tema tütar Heli oli hoolega säilitanud. Nende juttude saatel kasvas üles suur osa eesti kogukonnast, kes Siberisse küüditatud. Nõuka ajal ei võtnud ükski kirjastus seda käsikirja vastu- ei olnud sobilik kirjandus nõukogude noorele. Tegu justkui lasteraamatuga, aga sinna sisse on peidetud sügav valu ja lootus ja armastus. Lugesin selle käsikirja läbi ja nutsin. Selline imeliselt soe ja lähedane tunne tekkis. Eriti hull oli üks peatükk “Tüdruk, kes läks taevasse”. Kuna mu enda tütar oli just selle teekonna ette võtnud, siis joonistasin tema sinna sisse. Tundsin nii tohutut aukartust sellise teksti illustreerimise ees, et paar kuud ei suutnud ühtki korraliku pilti välja võluda.

Pr. Heli Susi elas Nõmmel. Need jutud sündisid nii, et isa jutustas oma tütrele õhtujuttudeks. Ja pr. Helii(väga armas inimene, kes nüüd ka juba taevastel radadel) nõudis just minu illustratsioone. Olime mõlemad selle koostöö üle pisarateni liigutatud. Kinkisin talle tema valikul ühe originaalillustratsiooni ka. Originaalid on ju 3-5 korda suuremad kui raamatupildid.

Raamat “Uuka Kulgar, metsa poeg” võiks olla veel raamatupoodides müügil. Aga raamatukogudest saab kindlasti. Sinna sisse on kirjutatud terve eesti rahva, ka Nõmme ajalugu. Allegoorias muidugi.

Fotodel raamatu esitlus ja minu näitus Tartu Kunstikoolis. Seal oli 3 korrust ja oli muidugi pilte ka teistest raamatutest.

Lihtsalt lõpetuseks küsin, et ehk võiks siin Nõmmel ka kunagi mingit näitust organiseerida?

***************************************

Tekkis täna mõte poes käies ehk õigemini sealt tulles.

Ikka tuleb ju poes see kalts ette panna, et sind välja ei visataks. Sain sujuvalt kõik ostud tehtud, astusin poeuksest välja ja rebisin maski näost. Suur, väga suur tuul oli õues. Külm ka. Võitlesin oma kapuutsiga, et seda üle oma juustekuhja tõmmata. Sain hakkama...peaaegu. Kindad sain ka kätte.

Ja siis märkasin, et poe ette sõidab buss, seesama buss, mis mind otse mu kodu juurde viiks. Poekotid olid ka rasked ja mõtlesin, et võiks siis ikka ühe peatusevahe sõita. Mõeldud-tehtud, aga tegemine ei läinud nii kergelt nagu mõtlemine.

Mask tuleb ju bussis näkku panna. Aga kuna mul kindad käes, siis ei saanud seda nii kiiresti taskust kätte. Tõmbasin kiiresti kindad käest, torkasin taskusse ja siis üritasin ülihelikiirusel taskutest maski leida. Muidugi jäid näppu kõik antud momendil ebavajalikud asjad- taskurätt, kindad, poetšekk ja 20 senti. Lõpuks sain maski ka kätte. Aga tuli juba kiiresti oma toidukotid haarata ja bussipeale joosta, et ikka sellest "tripist" osa saada.

Jooksin bussi peale ja meelde tuli seik Tartu turu bussipeatusest, kus üks tädi ka jooksis oma suurte turukottidega viimasel hetkel bussi peale ja prantsatas kõhuli nii, et kogu tema kraam mööda bussipõrandat laiali veeres. Eks kõik ikka aitasid tal seda kokku korjata, aga tädi ise teatas rõõmsalt :"Oleks edasigi jooksnud, aga näe, buss jäi ette."

Püüdsin siis bussi peale jõudes seda maski endale kuidagi ette saada. Mul sellised looduse poolt suured kõrvad tehtud nagu Potsatajal. Vasaku maski sanga ots jäi kenasti püsima, aga vat ühe käega sinna parema kõrva, juuste ja kapuutsi vahele ei tahtnud kuidagi jääda. Lisaks mõlkus mõte selle kahe kõrva vahel, et kuidagi tuleks ju seda rohelist kaarti ka valideerida.

Hoidsin siis kotte ühes käes, maski ja hinge teise käega kinni.

Õnneks oli ainult üks peatusevahe. Valideerimiseni ei jõudnud.

Aga selle aja jooksul jõudis minus idaneda selline kummaline mõte- mida peaksid tegema need inimesed, kellel ongi ainult 1 kõrv?

***************************

Jõuluõhtul olime kolmekesi- mina, mees ja kass.

Edasi läks asi keerulisemaks. Poeg ähvardas tulla koos pruudi ja koeraga, kes kaalub juba 4-kuuselt rohkem kui maja (koer, mitte pruut) ja sööb ära kõik, mida pakutakse ja ka selle, mida ei pakuta ja kassi ja taldriku takkapihta..

Olime siis ootusärevuses. Sõber pidi ka sauna tulema. Koer ja pruut ei tulnud- nii suurt autot ei leidnud, et lõvipuur oleks ära mahtunud. Isegi rongi uksest poleks sisse mahtunud. Isegi ilma pruudita.

Sõber tuli ja poeg ka. Sauna sai tehtud, ahjupraad, verivostid, hapukapsad ja kõik muu nagu traditsioonid ette näevad, et kurjaks ei saaks.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Pidin täna poodi minema, sest sigaretid olid otsakorral. Mind võib loomulikult hukka mõista, aga olen 30 aastat sarisuitsetaja, muid haigusi ei põe. Isegi tripper ja süüfilis on minust mööda läinud, koroonast rääkimata. Ravimatu haigus on ilmselt lugemine, kirjutamine ja joonistamine, aga selle vastu pole veel vaktsiini leitud.

Igal juhul ma siis trampisin sinna poe poole, et vajalikku kraami osta. Jube libe oli. Aga naljakas oli ka, kui seal niiviisi liuglesin nagu Karlsson ilma propellerita.

Mingill hetkel kohtus minu keha maaga. Ei saa öelda, et see väga valus oleks olnud- mul ikkagi paks kasukas seljas. Rapsisin jalgadega ja üritasin kuidagiviisi püsti saada. Hetkeks tundsin ennast abitult nagu lepatriinu, kes on selili kukkunud. Aga siis hakkas huvitav. Lamasin seal selili keset sõiduteed ja vaatasin üles. Ei, mitte taevasse, lihtsalt üles. Ja seal olid lund täis kuuseoksad (tuli meelde, kuidas orav suvel sealt mulle pähe hüppas) ja lumeraskuse all koolduvad männioksad ja tegelikult oli nii hea tunne, et mul on mõnus soe kasukas ja võingi siin tükk aega pikutada ja üles vaadata enne, kui ehk mõni auto must üle sõidab.

Nu ma ju proovisin küll püsti tõusta. Aga see nägi ilmselt välja nii nagu mandlite operatsioon läbi p..seaugu. Olukord oli suhteliselt traagiline, juba koostasin oma olematut testamenti.

Kaks noorsandi nägid mu rööprähklemist eemalt ja tõttasid appi. Olgu Nõmme neile armuline.

Ja olgu rahu tänaval, taevas ja nõnda ka maa peal.

***************************

Linnumaja lood.

Mõtlesime, et ehitame maja. Kuna üks maja oli juba peaaegu valmis ehitatud, siis ehitasime natuke väiksema maja- linnumaja. Mees saagis, hööveldas ja lihvis, mina olin lihtsalt maria ehk siis värvisin ja joonistasin pilte peale.

Selgus, et meie linnumajast sai äärmiselt populaarne koht. Kergetele lindudele ikka mõeldud. Kuigi üks vares tahtis ükspäev terve maja ära viia. Mõni rähn ja orav käivad ka mõnipäev manti võtmas. Tavaliselt muidugi toimetab maja ümber ja sees mitukümmend tihast. Ja siis on need “kalkunid” ehk rästad. Üks on eriti ülbe, selline must ja suur ja kollase nokaga. See teeb kõigile linnukestele tuule alla. Istub ülbelt majas justkui omaks seal sissekirjutust ja loobib kahe nokapoolega seemneid välja.

Igapäevaselt on avatud National Geographic on live.

Meie peamine teadlane-ornitoloog Näutstiger istub ennastasalgavalt pikki tunde aknal ja vaatleb linde (kui ta just parasjagu šampusekorgiga ei mängi). Vurrud liiguvad, saba teeb tiire- ilmselt loendamise tähtis moment.

Eile istusin koos hr. Ornitoloogiga ligi tunni akna juures. See seltskond oli ikka imetore. Vahepeal pani mees neile (linnukestele, mitte kassile. See on meil juba jäme nagu Carfield) natuke toitu juurde ka. Ega nad meid enam karda. Ainus, kelle pärast muretsevad, on linnuvaatleja Näutstiger. Kuigi nii kõrgele ta siiski hüpata ei jõua. Lihtsalt istub seal linnumaja all ja teeb nägu “Viinamarjad on kõrgel ja hapud ja tegelikult ma ei tahagi neid.”

Püüdsin seda linnumöllu pildile ka saada, aga ei saa minust ikka staarfotograafi. Ja minu meelest teevad need linnuksed nimme nii, et kui just olen kellegi kaadrisse saanud, siis näitab mulle keelt ja lehvib minema, seeme nokas.

Aga mõte ikka selles, et hoidkem ja märgakem igasugu sulelisi ja karvaseid meie ümber. Inimesi ka muidugi vahete-vahel, kui aega üle jääb.

*************************

Et vältida arusaamatusi ja solvumist, siis pisut pildi taustaloost. Sõber tuli külla aastapäeva puhul. Sai tehtud hulgim ettevalmistusi kohustuslike kiluleibade näol. Ei jõudnud enne neid kilurappeid ja kõiki munakoori ära koristada, kui ta juba pildistas, muie näol.

Mina muidugi vehkisin käte ja jalgadega ja hüüdsin:"Ära tee, ära tee! Milleks? Miks sa kiluleibadest pilti ei tee?" Ta naeris ja ütles, et näitan teistele ka, kuidas ja millega sa oma sõpru kostitad.

Eks sai kiluleibadest ka pilti tehtud, aga milleks seda ikka näidata. Need on ju kõigil olemas. Või kas ikka on?

Tegelikult mõte selles, et märgakem neid, kellel ei ole. Neid on palju. Plakati tegi sõber muidugi naeruga, aga see on naer läbi pisarate.

Hoidkem üksteist.

(K)ILULIST ISAMAA SÜNNIPÄEVA!

***********************