JÄLLE JUUKSURIS - Jaanus Järs.

JÄLLE JUUKSURIS.

Jaanus Järs.

“Te võite ette minna”, ütles kõrvaltoolil istuv noormees, “ma veel ootan”. Küllap tahtis ta noorema juuksuri käe alla, selle juurde, kelle mustast soengust rippus alla ereroosa salk ning kelle puusad meenutasid suahiili hulatüdruku omi. Mina tüürisin hallineva daami juurde, kes ootas juba, käärid käes, seljas puhas ajatu joonega kittel. “Lõigake palun siiliks, või vähemalt hästi lühikeseks!” võtsin kokku oma vähenõudlikud soovid ning asetasin prillid peeglilauale. Daam hindas mind, jalutas pool tiiru ümber tooli. Siis tahtis asuda mu kulmude kallale. “Kulmud, las need jäävad,” sekkusin tagasihoidlikult esimese pikema karva langemise järel. “Arvate või?” vastas daam suure küsimärgiga, aga ei hakanud vaidlema ning jättis mu imestamisorganid alles. Heitis veel ühe kõrvalpilgu ja tõstis kammiga tuka kääride teele.

Metsistuma hakanud kiharad langesid üksteise järel õlgadele ja põrandale. Eest, tagant ja külgedelt. Siis veel salguke siit ja teine sealt. Väga kiire mul polnud, olin parkimiskella veerand tundi ette lükanud ning jälgisin huviga, mis minuga toimub. Juuksur asus mu kukla kallale ning käskis pilgu maha suunata. Piidlesin sahtleid ja kreemitopse. Lõpuks kasutas ka masinat, aga siiski üllatavalt vähe siilisoengu kohta. Paar tõmmet külgedelt ja kõrvade juurest. Nüüd tohtis jälle pilku tõsta. Selja taha ootajate hulka oli lisandunud uusi inimesi, nende hulgas noor naine. Pisut ebatavaline meeste juuksuris, aga ma ei näinud peeglist, kas naine ootab enda või kellegi teise järjekorda.

Juuksuridaam jätkas rahulikult. Tal oli plaan, aga ma ei taibanud veel, missugune. Siilisoeng see ilmselgelt ei olnud. Minu peegelpilt omandas korrastatuse ja meelekindluse, eesmärgid ja tahtejõu. Daam askeldas visalt nagu skulptor meisliga. Veel natuke siit, veel sealt. Panin tähele, et naine ootepingilt piilub mind üha tihemini. Kui noor ta õieti on? Ilma prillideta oli mul seda raske öelda. Noor, noorepoolne või lihtsalt hästi säilinud? Sale, nõtke, moodne, kütkestav, vaba. Virgutav ja võrgutav. Naine parimais aastais! Mida hetk edasi, seda pikemalt ta minu peegelpilti uuris. Tundsin ergutavat aroomi. Juuksur oli kammi sisse kreemitanud, kergitas ning kallutas mu tukka, võttis föönigi appi. Valguses sädeles juukselaki pilveke, mis laskus mu uut ilmet kinnistama. “Kas nii sobib?” küsis juuksur. “Sobib,” vastasin, “kui palju ma võlgnen?” “Kaheksa.”
Jalutasin oma nagis rippuva fliisini ning klappisin lühinägelike silmadega rahakotist kaheksa eurot. Siis võtsin laualt prillid ning sättisin ninale. Peeglist vaatas mulle vastu Pootsmann! Jüri Pootsmann! Ainult piip ja nokamüts olid veel puudu.

Luua.
Mai 2016.