KULTUURIMARKSISMI VÕIDUKÄIK ROOTSIS - (The Brussels Journal).

Kultuurimarksismi võidukäik Rootsis

Rootsi Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei juht Mona Sahlin kinnitas, et tema ja roheliste partei soovivad 2010. aastal moodustada koalitsioonivalitsuse. Millist poliitikat kavatseb selline valitsus siis  järgida? Rootsi roheliste partei (Miljöpartiet de Gröna) väidab oma ametlikul koduleheküljel, et haridussüsteemis peaks keskenduma "soolisele võrdõiguslikkusele" ja mõjutama lapsi juba varases eas vastukaaluks soorollidele, mida poistele ja tüdrukutele (kodus) õpetatakse. Selleks peavad lasteaiakasvatajad ja õpetajad läbima soolise võrdõiguslikkuse koolituse. Koolides soovitakse  lõpetada hinnete panemist.

"Me tahame kaotada hindamissüsteemi [tänapäeva koolides]. See tekitab vaid stressi ja ei ole õiglane ega objektiivne süsteem isiku potentsiaali hindamiseks."

Rootsi Roheline Partei eelistab ideoloogilist globalismi kõige ehedamal kujul. Nad soovivad asendada liikmesriigi kodakondsuse "maailmakodanikuga", võimaldada piiramatut migratsiooni üle kogu maailma, kehtestada globaalsed maksud ja tugevdada ÜRO võimet õiglase maailmakorra tagamiseks:

"Me ei usu kunstlike piiride vajalikusse. Meil on visioon piiramatust sisse- ja väljarände kohta, kus inimestel on õigus elada ja töötada ükskõik, kus nad siis tahavad... Me tahame teha Rootsist rahvusvahelise eeskuju, koostades piiramatu sisserände rakendamise kava. "

Nende põhifookus on diskrimineerimise ja rassismi vastane võitlus ning soov kehtestada karmid ja kiired karistused "diskrimineerimise" eest, aga leebed karistused paljude teiste kuritegude eest. Nad tahavad nt jõulude ja ülestõusmispühade asemele sekulaarseid pühi ning koolidesse rassismi ja diskrimineerimisvastast õppekava. Keelatakse ära kõik mis tahes inimgrupi (v.a tõenäoliselt valged ja eriti valged mehed) vastased eelarvamused ja muudetakse seadusega keelatuks igasugune sallimatus, olenemata sellest, kus seda väljendatakse. Nende poolt määratletud rassismivormide osas tuleks eriti agressiivselt välja juurida "islamofoobia". Kuid nad mõistavad siiski, et rassismi ei saa täielikult kaotada, enne kuni oleme lammutanud "rassistliku maailmakorra" ja asendanud selle õiglasema maailmaga, kus  keegi enam ei kannata ja vaeseid ei ekspluateerita.

Rootsi Roheliste Partei on selgesõnaliselt väitnud, et mõisted „naine“ ja „mees“ on "sotsiaalselt konstrueeritud" ja kõigile inimestele peale surutud. Selleks et saavutada uut maailmakorda, on äärmiselt oluline, et kõik sellised kunstlikud identiteedid laguneksid. Sellele peaks kaasa aitama haridussüsteem ja spetsiaalse väljaõppe saanud õpetajad. Nad usuvad, et "kõik inimesed" peaksid saama vabalt valida mis tahes nime, mida nad soovivad. Sama käib nende arvates „soo" kohta. Nad tahavad muuta kõik "sooneutraalseks," mitte ainult abielutseremoonia, vaid ka isikutunnistuse.

Minu arvates tähendab see seda, et ma saan valida oma isikutunnistusele naisenime ja kui riik mulle seda ei võimalda, siis rõhub ta mind. Kuna selliste kunstlike kategooriate nagu "mees" ja "naine" kasutamine aitab alal hoida orjastavat maailma, kus valitseb vaesus ja toimub globaalne soojenemine, siis järelduks siit nagu sureksid lapsed Sudaanis nälga, kui ma ei saa oma juhiloale nime "Mari" või "Kristiina". Lõppude lõpuks, mul võib ju peenis olla, aga see on sotsiaalselt konstrueeritud peenis ja aitab toetada ebaõiglast kapitalistlikku süsteemi.

Kahjuks on see ebateaduslik jama. Taani Aarhusi ülikooli professor Helmuth Nyborg viis läbi uurimuse, mis näitas, et sugude vahel on intelligentsuse osas olemas erinevused. Selline tulemus vallandas ulatusliku vastupanu. Tema sõnul "ei ole psühholoogias lubatud rääkida intelligentsusest. See viitab seisukohale, et intelligentsust ei saa mõõta ja inimesi vastavalt intelligentsusele järjestada. Kogu intelligentsust käsitlev valdkond on nn keelatud ala. Kui te ikka seda teemat jätkate, olete lihtsalt halb inimene. Isegi inimrühmade vaheliste erinevuste käsitlemine on ebamoraalne ja selge kurjus.

Vastavalt neuroteaduse eksperdile professor Annica Dahlströmile asuvad mehed intelligentsuse skaala äärmistes otstes. Kuigi on olemas naisgeeniusi, esineb neid meestega võrreldes palju harvem. Tema arvates tuleks jätta lapsed oma esimestel eluaastatel peamiselt oma ema hoole alla. Rootsi feministid väidavad, et ta on kuritarvitanud oma positsiooni teadlasena ja  tugevdanud soolisi stereotüüpe. Dahlström ütleb: "Poiste ja tüdrukute bioloogilised ja ajuga seotud erinevused on suuremad, kui me oleksime suutnud kunagi ette kujutada." Sugudevahelised erinevused tekivad juba looteeas ja on selgelt äratuntavad alates kolmandast eluaastast. Ajukeskused, mis tegelevad verbaalse suhtlemise, näoilmete ja kehakeele tõlgendamisega on isegi nii varases eas arenenud rohkem tüdrukutel. Sundides poisse käituma tüdrukutena ja vastupidi, on ebaloomulik ja kahjustab neid paratamatult. Sellist poliitikat võib teadlase arvates pidada isegi laste "vaimseks väärkohtlemiseks" Samas, just see toimub praegu (Rootsis), mõnikord isegi valitsuse toetusel.

Mona Sahlin on töötanud erinevatel ametikohtadel Sotsiaaldemokraatlikus valitsuses, ta on olnud muuhulgas demokraatia, integratsiooni ja soolise võrdõiguslikkuse minister. Sahlini sõnul on paljud rootslased kadedad immigrantidele, sest erinevalt rootslastest on neil oma kultuur, ajalugu ja midagi, mis neid ühendab. Ta on öelnud, et "kui kaks võrdse ettevalmistusega isikut kandideerib ühele töökohale, kus on vähe immigrante, saab tööle see, kelle  nimi on Muhamed... Valiku kriteeriumiks on Rootsi omast erinev etniline taust." See on üks võimalus, kuidas näidata, et põliselanikud on  mitmekultuuriliste doktriinide alusel oma riigis teisejärgulised kodanikud. Sahlin valiti sotsiaaldemokraatide juhiks 2007. aastal.

Vaid nädal pärast seda kui vasakäärmuslaste grupi Antifashistlik aktsioon (AFA)  liikmed olid ühel 2007.a. augusti päeval kimbutanud üht Rootsi kohtunikku ja rüüstanud tema maja, marssisid AFA liikmed  kõrvuti Rootsi politsei, valitsuse ja ajakirjanikega iga-aastasel geiparaadil. Selle järel asus rühm AFA musta riietatud või musta kapuutsiga liikmeid või AFA mustasärklastest esindajaid  peksma kõiki, kes nende arvates ei olnud piisavalt tolerantsed (vastavalt nende kodulehele sattus vähemalt üks inimene haiglasse sel päeval). Nendega koos marssis mitu politseinikku, kaasa arvatud  Rootsi geidest politsei organisatsioon.

Vastavalt ajakirjanik Kurt Lundgrenile osales Mona Sahlin, keda peeti tulevaseks peaministrikandidaadiks, 2007.a.  geifestivalil, kus ta sai pärast mitmetele orgasmiga seotud  küsimustele vastamise eest medali Fucking Medal Award. Kas ta mõtles ka sellele,  millist mõju avaldab see riigis, kus statistika näitab plahvatuslikku vägistamiste kasvu? Vastavalt kuulsale blogijale Dick Erixonile on teatatud vägistamiste arv Rootsis nüüd kolm korda kõrgem kui näiteks New Yorgis. Viimases on umbes sama palju elanikke, samas on see metropol, Rootsi riik aga koosneb peamiselt maapiirkondadest ja küladest. Rootsi tüdrukuid, keda kutsutakse "hooradeks", kardavad juba välja minna, kuid riigi vaieldamatult kõige mõjukam naine võtab endale sellise medali (Fucking Medal Award). Kuidas seda mõista?

Pealegi, kuidas neid "seksuaalse vabanemise" vaateid kokku sobitada mugava suhtega tema partei Moslemi Vennaskonna grupi vahel, kuna mitmed viimase rahvusvahelised juhid on teatanud, et homod tuleks ära tappa? Juhtiv moslemi vennaskonna vaimulik Yusuf al-Qaradawi  arutleb "araabiamaailma CNNis" - telekanalis Al-Jazeera erinevate karistuste üle, mida määrata homoseksuaalsuse eest, sealhulgas soovitatakse kõrgelt allaviskamist või põletamist: "Mõned arvavad,  et nad tuleks põlema panna, ja nii edasi. Ühesõnaga neis karistustes pole üksmeelele jõutud." Mona Sahlini arvates on parempoolne opositsioonipartei Rootsi Demokraadid 

"misogüüniline". Moslemi Vennaskond nende arvates seda siis ei ole? Rootsi kirik on teatanud, et ta on valmis laulatama geipaare. Kas sotsiaaldemokraadid kannavad varsti ka selle eest hoolt, et geipaarid  saaksid abielluda Moslemi Vennaskonna mošeedes? Veelgi huvitavam on, mida teevad AFA vasakpoolsed äärmuslased, kui muhameedlased keelduvad sellest homofoobia ettekäändel?

2007.a. mais oli Kurt Lundgrenil tähelepanuväärne lugu blogis. Ta kirjutas ühest ajakirjast, mis oli mõeldud koolieelsete asutuste kasvatajatele, kes tegelesid  0-6 aastaste lastega. Ajakiri sisaldas soovitusi edendada "soolist võrdõiguslikkust". Tema sõnul soovitasid ühe Stockholmi lasteaia kasvatajad  lapsevanematel poisse kleitidess riietada ja kasutada nendega suheldes tüdrukute eesnimesid. Praegu peavad poisid mõnes kohas kleiti kandma terve nädala. Lundgren peab sellist „soolist kasvatust“ hullemaks poliitilisest propagandast:

"Ma pean seksuaalhariduse andmist ja LGBT teemade tutvustamist eelkooliealistele lastele  nende väärkohtlemiseks... Väikelapsed, me räägime siin 3-6 aastastest, ei saa ennast koolieelsetes asutustes  sellise „seksuaalse rünnaku“ eest kaitsta. Laste juures ei ole nende vanemaid, nad on täiesti omapäi jäetud.

Kultuurimarksismi nn Frankfurdi koolkond eesotsas oma mõtlejate Antonio Gramsci ja Georg Lukacsega, peab oma eesmärgiks kukutada kapitalistlik valitsus hegemoniaalse kultuuri õõnestamise kaudu. Vastavalt Gramscile  ei saa sotsialistlik revolutsioon, mis ei leidnud  Venemaa 1917. aasta revolutsiooni järel küllalt laialdast vastukaja, toimuda enne, kui inimesed ei ole lõplikult vabastatud lääne kultuurist, eriti oma "kristlikust hingest." Lukacs ütles 1919. aastal: "Kes päästab meid lääne tsivilisatsioonist?" Seda saab teha läbi traditsioonilise moraali ja peremudeli lammutamise ja  väljakujunenud kultuuri õõnestamise kaudu, mida tehakse institutsioonides, meedias ja koolides  seestpoolt. Nüüd on võimalik näha, et see strateegia on olnud edukas Lääne meedias ja akadeemilistes ringkondades, mis on mitte ainult leige meie tsivilisatsiooni kaitsmise, vaid mõningatel juhtudel ka aktiivselt meie surmavaenlaste poolel. Iroonia on selles, et suurem osa lääne-eurooplastest pole isegi kunagi kuulnud Gramscist, kuid  sarnastel ideedel on olnud tohutu mõju nende elule.

Briti ajaloolane Roland Huntford kirjutas 1970ndate alguses Rootsist ühe raamatu The New Totalitarians (Uustotalitaristid). Ta märkis soolise võrdõiguslikkuse eriti agressiivset edendamist 1960 aastate lõpus ja 70ndate alguses. See oli tihedalt seotud seksuaalse vabastamise kampaaniaga:

Tõepoolest, sõna "vabadus" on Rootsis omandanud peaaegu eranditult seksuaalse vabaduse tähenduse, mis võib-olla lähtub arusaamast, mida ei taheta tunnistada, et see puudub või seda ei soovita igal pool. Läbi seksuaalhariduse noortele ja lakkamatu propaganda massimeedias vanematele põlvkondadele on  suuremat osa rootslastest pandud uskuma, et vabadust on võimalik saavutada vaid seksi kaudu. Kuna ta on seksuaalselt emantsipeerunud, usub rootslane, et ta on vaba mees ja ta hindab oma vabadust vaid seksuaalsest aspektist... Rootsi valitsus võtnud selle, mida ta meeleldi nimetab "seksuaalseks revolutsiooniks" oma tiiva alla. Lastele sisendatakse koolis, et seksuaalne emantsipatsioon on tema esmasünniõigus, ja seda tehakse sellisel viisil, mis näitaks, et riik pakub neile vabadust kõigist vanamoelistest piirangutest. "

Vanamoodsate piirangute all mõeldakse kristlikku moraali. Huntford märkis, et see kaasnes jõupingutustega pisendada või rünnata Lääne-Euroopa kultuuri enne Prantsuse revolutsiooni. Olof Palme, kes oli Rootsi sotsiaaldemokraatide peaminister 1960. aastate lõpust kuni 1986. aastani, ütles: "Mis renessanss? Lääne kultuur? Mis sellel meiega pistmist?"

"Poliitilise ja majandusliku vabaduse vähenedes", ütleb Aldous Huxley oma teoses „Hea uus ilm“ "hakkab kompensatsiooniks seksuaalne vabadus suurenema." See sobib ideaalselt Huntfordi

 kirjeldusega. Riik jätab sind ilma oma isiklikust, majanduslikust ja poliitilisest vabadusest, kuid annab teile vastutasuks seksuaalse vabaduse, demonstreerides ennast suure vabastajana. Rootsi on 2008. aastal ühiskond, kus puudub tegelik sõnavabadus neil, kes  mõtlevad valitsevast ideoloogiast erinevalt. Mida  ähvardavamaks ideoloogiline tsensuur ja poliitilised repressioonid muutuvad, seda raevukamalt demonstreeritakse "seksuaalset vabadust". Seks on vabadus; vabadus tähendab seksi ja ainult seksi.

Riigiasutused esitavad seda kui naiste emantsipatsiooni ja seksuaalse vabastamisest, kuid õigupoolest on tegemist rivaalitsevate mõjuallikate lammutamisega: traditsioonilise kristliku kultuuri ja tuumikperekonnaga. See teeb riigi ainult võimsamaks, sest nüüd võib ta reguleerida kõiki eluvaldkondi, ja mis kõige tähtsam, ta saab rahva lapsi õpetada oma äranägemise järgi, ilma, et vanemad saaks  liiga palju vahele segada. Riik asendab sulle peret, kasvatab su lapsi ja hoolitseb  sinu eakate vanemate eest.

Samal ajal on riigis kõige plahvatusohtlikum vägistamislaine lähiajaloos, mis on suuresti tingitud sisserändest. Kuigi Rootsi tüdrukuid kutsuvad immigrandid "hooradeks", rootsi poistel kästakse aga olla võimalikult "sooneutraalne". Traditsiooniliselt on rahvast kaitsnud mehelikud (mehised) mehed, kes on uhked oma pärandi üle. Hävitades põlisrahva meeste kultuurilise uhkuse ja maskuliinsuse, on riik muutunud tegelikult kaitsetuks. Aga võib-olla see oligi nii kavandatud?

Lääne-Euroopas pannakse suurt rõhku põliselanike kultuuripärandi hävitamisele ja sisendatakse valgetele süütunnet, eesmärgiga võõrandada neid omaenda ajaloost. Nad peaksid alanduma sisserändajate ees ja ütlema neile, kui väärtusetu ja kuri nende kultuur on või teine võimalus, kaeblema selle üle, et neil ei ole mingit kultuuri.

Kuigi kristlust on naeruvääristatud mitu põlvkonda, nii palju, et kristlased kurdavad tagakiusamist, kujutatakse islamit õpikutes heatahtliku religioonina ja tema suhtes on  avalikus sfääris suur austus. Võib-olla on mul konspiratoorne mõtteviis,  kuid see, kuidas multikulturalistid mõistavad hukka kristlust ja ülistavad islamit, annab tunnistust sellest, et ma ei saa muudmoodi kui küsida, kas mõned neist ei ole mitte teadlikult hakanud välja juurima kristluse nimelist katku meie kultuurist alatiseks. Nad naeruvääristavad seda igal võimalusel ja samal ajal impordivad rivaalitsevat religiooni, et kristlust selle vastu välja vahetada. Kui saabub päev, kui inimesed on lõplikult väsinud nihilismist, on kristlus sedavõrd diskrediteerinud, et see jäetakse elujõulise alternatiivina kõrvale, ja inimesed astuvad islamisse. Või äkki on tegemist lihtsalt sellega, et soovitatakse hävitada kõik eurooplaste ja Euroopa kultuuriga seonduv.

Rootsi on tuntud kui "mudelriik", kelle majanduslik süsteem kujutab endast kolmandat võimalust – midagi kapitalismi ja sotsialismi vahepealset, mis on nn valgustatud sotsialismi toode. 2008. aastal ei viita "Rootsi mudel" enam majanduslikule eduloole (Rootsi majandus kasvas kiiresti enne selle nn heaoluriigi loomist), vaid õudusloole kultuurilisest enesetapust, Gramsci kultuurimarksismist, ideoloogilise tsensuurist ja teisitimõtlejate repressioonidest. Rootsi ei ole selles mõttes ainulaadne. Sarnane trend on ilmne kogu läänemaailmas. Kuid poliitiline korrektsus on siin ebatavaline, kuna esineb oma kõige teravamal kujul, osaliselt seetõttu, et Rootsit peetaksegi "ideoloogiliseks riigiks"ja kindlasti juhib ta oma ideoloogiliste repressioonidega. Need meist, kellel on veel säilinud armastus kunagi traditsioonilise Rootsi kultuuri mõnede aspektide vastu,  võivad ainult loota, et mõni neist on veel elus ja võib uuesti esile kerkida, kui praegune ideoloogiline paradigma laguneb. Aga jääb küsimus, kui palju jääb alles Rootsi rahvast, kuni me jõuame sinnamaani. Kindel on, et rasked ajad on ees, mitte ainult Rootsis vaid kogu läänemaailmas, kuna mitmekultuurilisus hõlbustab meie ühiskonna aeglast lagunemist.


http://www.brusselsjournal.com/node/3582

Tõlkinud Mai Lüüs