KATKEND LASTERAAMATUST "PETU"
"Pet-uu,
Pet-uu! Tule vanaema juurde tuppa! Ära jää võrkkiigele magama! Muidu tulevad
varesed ja nokivad su silmad peast!" hüüdis vend oma õde.
Oli
augusti lõpp. Päike paistis kõrgelt ja ninatark tüdruk armastas lesida
võrkkiigel. Ta lasi taevavalgusel oma tedretähnilist nägu paitada, tuulepoistel
juukseid silitada, sest nii oli kõige mõnusam unistada. Seda enam, et ema oli
lausunud, et päike armastab tedretähnilise näoga lapsi. "Juhuuu! Mina
olengi päikeselaps!" rõõmustas tüdruk.Ja korraga see kisa, see raamidesse
surumine. Petu oli juba lapsena isiksus, kes ei kannatanud keelde ja käske. Ta
unistas ennast kollaseks liblikaks, kes lendab õielt- õiele ja värvib maailma
ühe tiivaviipega päikesevärviliseks. Tema arvates oli päike toona
mitmevärviline.
Petu oli
lillelaps, kes igatses jalutada tundide viisi metsas, kõnelda puude, põõsaste
ja lilledega. Tüdruk, kes unistas end vihmaste ilmadega sopalombis mängima,
ilma, et oleks kunagi külm hakanud. Tüdruk, kes nägi kõikjal ilu. Isegi
lehmakoogid muutis elavaks. Tegi neile kividest silmad, tammetõrudest nina ja
tulpide kroonlehtedest suud. Ta pani looduse enda ümber elama.
****
"Palju
õnne sünnipäevaks!"õnnitles naabrinaine tüdrukut ja kinkis talle nelja
aastaseks saamise puhul hiigelõuna. See oli nii armas kingitus, mida tüdruk
isegi ampsata ei raatsinud. Tahtis, et see õunake kivistuks ja jääks elu aeg
teda saatma, kuid...
Petu
oli pärit paljulapselisest perest. Ihnus oli talle võõras. Vanemad õed oskasid
tüdrukut ümber näpu keerata, noolides ampsu järel ampsu. Nii see unistus
puruneski. Petu käis nukralt õunapuu alt täpselt samasugust õuna otsimas, kuid
tulutult. Kõik õunad olid seal ussitanud ja poole väiksemad. Pisikesi putukaid
ja usse tüdruk kartis. Isegi nii hullult, et ükskord, kui putukas oli jala
peale roninud, kisas ta nii valjusti, et kogu majarahvas jooksis välja
vaatama.
Margit Peterson
Raamatu illustratsioonid: Signe Lauk
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar