KRATILUGU JA KOLM SÕRME - Leevi Kirsimäe

 

Kratilugu.

Öeldakse, et juhuseid pole.

Juhtusin mõni päevake tagasi täitsa juhuslikult üht raadiointrvjuud kuulates äkisti oma kõrva kikitama. Intervjueeritav oli vist siis kas metsanduse ja puidutööstuse liidu juht või direktor, alul arvasin, et on härra Nigul, aga siis selgus, et mitte.

Küsiteldav oli aga ülimalt enesekindel tegelane, kes leidis, et meie puidutööstus on väga tähtis riiklik majandusharu ja et meie metsad on tegelikult ilusad, väga hästi hooldatud. Eesti metsade omanikud aga on väga haritud, targad,  tublid.  

Eesti metsade raiemaht peaks aga jätkuvalt olema 15 miljonit tihumeetrit, nii nagu siiani.  Seega pea poole suurem, kui seda nõuavad meie looduskaitsjad ja asjaomased teadlased. 

Intervjueeritav nimetas end ka  tööandjaks  ja  töökohtade loojaks  meie väikeses riigis.

Oli ka juttu  Eesti metsanduse arengukava üle arutamise koosolekust, kui reporter küsis äkki: „ Kas on tõsi, et teie sel koosolekul näitasite oma kolmandat sõrme ühele tuntud naisisikule?“ Vastus oli, et  oh ei, ma ainult vehkisin käega.“

Kummalised küsimused ühele juhtivtöötajale.

 Et kes siis? Selgus, et Raul Kirjanen on intervjueeritav. 

 Alles, jah alles see oli, kui nimetet isik figureeris Eesti Taastuvenergia Koja juhtfiguurina ja Eesti Metsamajanduskava Koostajate juhtgrupis.

Nii et Juht suure algustähega, Kirjanen siin, Kirjanen seal ja Kirjanen iga koha peal. Kus metsaga tegu või metsast jutt. Või pelletist.  Kirjanen seletas  ka reporterile asjatundlikult,  kuidas Taani riigis tema pelletit koostootmisjaamas väga roheliselt ära  kütetakse.

Täna tuli raadiost sõnum, et keskkonnaminister Kokk astub tagasi, tervis olla pahaks läinud. Ei, see polevat metsamajanduskava ja metsanduse punnseisu tõttu,  vaid hoopis isiklik asi,  ja et on hoopis vastupidi, et Kokk on olnud väga tubli ja suured tänud talle hea töö eest.

Nüüd peab leidma uue ministri. 

Loodetavasti tuleb keegi, kes pole ei tuulelipp, ei teeni kannuseid suurmonopolistide ees ja on keegi, kel ka nati  reaalsesse maailmasse on sissevaadet, mis  lubaks ehk isegi linnurahu kehtima, mida siiani  pole juhtunud.

Ei lubanud seda palju oodadet, palutet ja nõutet linnurahu ei Kiisler, ei Kokk. Viimane parandas kliimat, eelmine puhastas maad ja ilma prügist ja sai see-eest isegi presidendilt kohase preemia... 

Nojah.

Pelletimonopoli Suur Juht leidis muuhulgas ka, et erametsaomanikele, kelleks on ka praegu tihti  suurfirmad, kes talumaid kokku kahmitsevad, on solvav, kui neile mingeid piiranguid kehtestatakse. Eraomand, mets ja maa, olevat püha ja puutumata asi ja olevat omaniku püha õigus oma metsast võtta välja raha nii uue auto kui uue villa või/kui mistahes hüve tarbeks.

 Minu õel kommentaar siin, et suurfirma saaks seal lageraiet teha.

Veel leidis intervjueeritav, et lageraie ongi ok. Kohane. Tänapäevane. Ja kena ka.

Miks mulle meenub siin äkki üks internetist leitud intervjuu ühe eesti metsaärimehega, kes teadis kindlalt öelda, et ega need harvestrid  ja muud metsamasinad meie metsadesse tegelikult ikka üldse ei sobi, lõhuvad täielikult pinnase, mis on paha, väga paha , aga ta soovis samas olla ilmtingimata inkognito, vastasel korral löödavat ta risti ja tema äriga on lõpp. Et suupruukimine teemal on karistatav.

Miks mulle meenub siin kunagine pilapilt internetist, mis sedastab, et Eesti rahvuspuu on ei kask ega kuusk vaid KÄND.

 Miks mulle meenub äsjane kurb foto karust, kes on kummuli kännul ja hoiab kahe käpaga pead kinni, tema seljataga  aga laiub nagu suur stepiavarus, ääretu lagastatud raielank.

Miks?

Kas sellised reageeringud on siis naljanumbrid?

Et mis avitaks, et kurbus võiks minna, kevad tulla ja linnul  õigus laulda, ilma, et tema lapsed sööb monstrum, kel nimeks harvester. 

Või jätkub ikka sama, et eesti pellet kütab Euroopa elektrijaamu, mis on Tulus Äri, millele meie  riik maksab peale. Ja kütja riik. Ja töö ja vile  koos, täies hoos, 24/7, aasta ringi, ikka meie eesti metsades, sest elektrit tarbitakse ju ka 24/7 ja aastaringi.

On üks tubli metsamees Mati Sepp, kes kuuldavasti oskab rääkida kenasti nii puukallistaja kui kirvemehega, kas aga ka nendega, kelle käpa all on meie metsandus.?..

 Aga ta on öelnud oma kirjatükkides kuldaväärt sõnad,  et tuleb teha SEADUSED,  mida RMK kui Suur Eeskuju täidaks ja küllap siis tulevad ka erametsaomanikud järele. Muinasjutt. Nii ja naa. 

 

Aga kui korda teha METSASEADUS, mis on kurja juur, siis saab mõistus pinnale. On ju seesama metsaseadus tehtud ekstra!  pelletimajanduse tarbeks ja kes selle tegi, oli kaval ja tark ja ärihuvidega. 

Toon siin paralleeli meie Andres Talijärve mahitusel ära korraldatud eelmise riigikogu valimiste tarbeks korraldatud debattide nudimise. Ühel mehel peab olema ikka võimu, tarkust ja kavalust, et panna ennast kuulama valitsuse ja meedia, ellimineerimaks valimisdebattides nii metsa- kui ka keskkonna teema, mille asemel kolistabki meedia usinasti luukeresid, alustades EREst kui elurikkuse erakonnast kui kõige rohirohelisemast, siis Rohelised ja kui lõpuks muudki erakonnad kolisema hakkavad, siis on juba rahvas tüdinud ja ei viitsi enam kuulata, aeg aga läheb ja lõpeb nii, nagu oli plaanitud, ei mingit mula teatud teemal, pärast aga virin, et debatt oli lame, mage, igav ja mõttetu, et ei tea, et miks. Ja ei saagi teada. 

Riigikogu saab aga valitud, nii nagu vaja, ükskõikne nii keskkonna kui metsa probleemide vastu. Siis saab metsast võtta veel viimast, millest annabki  tublit tunnistust praegune metsamajanduskava punnseis. 

Annaks taevas, et Suure Juhi plaanitav 15 miljonit tihu ei läheks raiekavasse. Vaid läheks mõistlik  suurus.

Uudis meediast.

Kai Rimmel on Koka järglane asendusliikmena ja veel mitu isikut on kaalukausil, kes saab uueks keskkonnaministriks, selline uudis Vikerraadiost, äsja...

Uus uudis, et keskkonnaministriks saab rahandusministri endine nõunik. Raha on tähtis asi, ka olevat uus minister tudeerinud tugevasti Rohemajandust. Viimane uudis sedastab, et minister peab väga tähtsaks alternatiivenergiat. 

No eks ta ole, jäljed viivad jälle ligi puidu põletamisele, mis olevat tänase päeva pea ainuvõimalik ellujäämise aluspõhi. Ja kiitus hakkepuidu põletamisele. Säästuenergia. Päästuenergia.

Räägime lõpetuseks metsaseadusest, 1934 a metsaseadus ütleb, et raieringid ei või olla okaspuudel alla 80 ja lehtpuudel alla 40.   Ka on selles seaduse tekstis märgitud noore metsa kõrguseks 3 meetrit, meie metsaseadus aga märgib metsa kõrguseks, üldse, 1,3 meetrit

.

Targad on sedastanud, et kala hakkab mädanema peast. 

Meie Metsaseadus on huvitav. Kuni see ei muutu, ei muutu midagi. Nagu seda sedastab ka härra Sepp.

.

Metsaseaduse järgi on mets maa, millel on teatud omadused. Seega ei ole mets mets, vaid hoopis maa. 

Öeldud on selles seaduses,  punkt 1, et mets on ökosüsteem, mis koosneb metsamaast koos sellel kasvava ja eluneva taimestiku, loomastikuga.

Jah, seega ongi üks meie tark loodusminister Marku Lamp väga õigesti sedastanud, et metsa  taimestu ei olegi  seadusega ära määratletud. Nii ongi.

. Mets on seega vabalt ka kännustu, võsastu ja/või muu taimestu.

Punkt 2 ütleb, et metsamaa on maa, jah, maa, mis vastab VÄHEMALT ÜHELE järgmistest nõuetest: 1. maa on maakatastrisse kantud metsamaana.

VÕI

2. On vähemalt 0,1 ha suurune maa tükk, kus kasvavad puittaimed kõrgusega vähemalt 1,3 meetrit.

Seega ainult ühest  tingimusest/punktist piisab, et olla mets.

 Siit tuleneb ju ka lausa muinasjutuline lugulaul sellest, et Eestis olla metsa rohkem kui kunagi varem, vaat et lausa Põhjasõja aegadest alates.  Et metsa on palju ja tuleb aina raginal juurde.

3. Ja on veel ainult üks seadusesäte, punkt 3,  mis näitab loeteluna ära selle maa, mis ei ole metsamaa. Ainult huvitav on, et kes on küll see tola, kes peab metsamaaks/metsaks kalmistut, aiandit, istandikku või õuemaad. Et see tõsiasi tuleb seadusesse raiuda: õuemaa pole metsamaa.

Lõpetan oma loo juhuslikult kätte sattunud vana ajalehe artikliga, mis on justkui roosa propaganda meie metsade väärkasutamisele. 

Viio Aitsam, Maa Elu. 8.juuni 2017. „Kui mets ajab kaklema“, nii veider kui pealkiri, on ka sisu. Algab see sellega, et kirjas on, et ÕPPELEHES Sinu Mets on algajale metsahuvilisele seletatud, et Eestis mets otsa ei saa, kuna paikneme metsavööndis. Kui inimene metsas ei toimetaks, kataks loodus ise kõik metsaga. 

Siis on justkui vihje EMA-le, kui on öeldud, et , osundan: „Nimetuse poolest metsade abistamiseks ellu kutsutud liikumine võimendab SEDA oma Facebooki lehel. Sealt loen: „Algaja metsahuviline, ära usu...“ Kas ei tohi uskuda, et Eesti paikneb metsavööndis“. „

 

 Mida võimendab? Seda. Mida? Jääb selguseks, mida. Kas seda, et mets ajab kaklema? 

Artikkel sedastab, et ilmus ka ÕPPELEHE järgmine number, kus algajate rubriigis on seletatud, et metsaraie ei aja metsloomi metsast välja, vaid tekitab mitmele neist (et mitmele siis, huvitav) soodsaid elupaiku. Zoloog Tiit Randveer kirjutab, et :“....intensiivsem lageraie toob kaasa ......põdra, hirve, metskitse  arvukuse kasvu ja seega..... ka neist toituvate kiskjate arvu kasvu.“ Nii et intensiivsem lageraie ON  siis tähtis. 

Veel on nimetet  artiklis pikalt juttu Mikitast ja Masingust, ugrimugrilikust meelelaadist, ürgdemokraatiast ja mõnede teatud  inimeste väga looduslähedasest  eluviisist. 

 Kokku on see artikkel sama paljuütlev kui samas mitte midagi  ütlev, just nii nagu on juurde  lisatud illustratsioon puiduvirnadest, milledeks on nähtavasti üks noor lageraides mahaniidetud mets, oma peenikeste puutüvedega, milline  ilmselt läheb hakkeks. Siin pole ei oksahunnikuid ega palki, kõik on peenikesed tüved, kask, haab ja veel mingi puuliik, vist okaspuu. Kurb pilt.

Mets ei aja kedagi kaklema. Kaklema ajab väär metsanduspoliitika,, mis tugineb savijalgadel seadusandlusele.

MIS OLUKORRAS ON EESTI METSAD? - Mati Sepp

 

 

 

Foto: Mati Sepp

 

Mis olukord on Eesti metsaga?

Olen Eesti metsades töötanud tänaseks juba pea 14 aastat ja kui ma metsatööga alustasin, pidin raielangile jõudmiseks marssima enamasti mööda vanemaealisi metsamassiive. Mööda on läinud ligemale 14 aastat ja töökeskkond on drastiliselt ümberkujunenud. Raielangile jõudmiseks ei marsi ma enam metsamassiivides, vaid lageraiete ja noorendike vahel. Hariduslik taust on Luua Metsanduskoolist omandatud METSUR II ja lisaks veel eraldi Luua kooli metsanduslik haridus.

Minu soov on EKRE-le edasi anda väikese osa infost, mida olen kogunud viimase 5 aastaga looduskaitse rindel tegutsedes. Peamised teemad, millele olen keskendunud, on - juurdekasv, raiemaht, raie vanused ja kui palju meil seda metsa tegelikult reaalselt olemas on.

Alustuseks metsamaa ja metsa pindala – mets algab teatavasti 1,3 meetrisest võsast.

Kui lähtuda SMI 2019 andmetest, siis 51,4% Eesti maismaapindalast on metsamaana arvel ja hektaritesse panduna - 2 332 600 miljon ha on Eestil metsamaad. Samas juhiks tähelepanu, et metsamaa ei tähenda seda, et seal ka mets reaalselt peal kasvaks (mets algab 1,3 meetri kõrgusest võsast). Oluline on teada, et metsaga metsamaad on Eestis 2 142 000 ha ja sellest saame järeldada, et meil on 190 600 ha jagu lageraie lanke Eestimaal rahvale “silmailu” pakkumas. Lisaksin, et uuenemata lageraiete hulgale - 190 600 hektarile, tuleks veel juurde liita 191 300 hektarit ja saame teada, et 20 aastaga on Eestis kokku 381 000 ha metsa maha raiutud. Sellist raiesurvet pole Eesti metsad 100 aasta jooksul veel näinud, mis on läbi viidud 20 aastaga ja kahjuks leidub hulk inimesi isegi kõrgel ametikohtadel, kes arvavad, et võiks veel julgelt edasi raiuda sellises tempos. Sellises tempos raiumine soodustab ökosüsteemi killustumist, rahvas jääb ilma oma harjumuspärastest metsadest ja metsatööstust ootab lõpuks kindel krahh.

Siit edasi suunduks hetkel RMK metsadesse, kuna erasektori metsaandmetega on see probleem, et erametsade andmed on tihtilugu aegunud ja vahest lausa kuni 10 aastat püsinud valeandmetena metsaregistris üleval. Põhjus andmete aegumisele - erasektor ei ole kohustatud metsaregistrisse tegema andmetes uuendusi, kui nad oma metsad nt maha raiuvad ja sedasi on tekkinud väga palju vale- informatsiooni. Kuid siit nüüd põikame RMK ehk (riigi metsa).

RMK hallatava metsamaa pindala on 1 023 620 ha. RMK juhib rahva tähelepanu tihtilugu sellele, et nad raiuvad metsamaast iga aasta lagedaks 1%. Pindalaliselt raiub RMK 11 000 ha ringis aastas lageraiet ja sedasi on väidetavalt tagatud RMK-s 100 aastane raiering. Kahjuks on see RMK poolne väide teadlik poliitikute ja rahva eksitamine, kuna RMK-l on majandusmetsamaa pindala sootuks 633 793 ha. RMK metsamajandamine ei ole 100 aastase raieringiga, vaid sootuks 60 aastase raieringiga. Metsafirmade raiering on lausa 30 aastat ja erasektori lageraiete pindalad on üle 25 000 ha aastas.

Kui nüüd lähtuda asjaolust, et Eesti levinuim puuliik on mänd, kattes Eesti metsamaa pindalast peapuuliigina 31,3 % ja männi raievanus jääb 90 - 120a piiresse, siis on üsna arusaadav, et 60 aastase raieringiga RMK ei majanda männikuid jätkusuutlikult, ei majanduslikus ega ökoloogilises mõttes ning metsafirmad ammugi mitte. 1995 aastal oli männi raievanus 101-120a ja männi parimaks raieeaks majanduslikult peetakse 100-110 aastat. Põhjus, miks männi raievanust on langetatud, on minule teadmata, aga põhjus võib peituda selles, et tagada puidutööstusele toorainet.

RMK-l samas napib raieküpset metsa ja seetõttu raiutaksegi KAH aladelt. Lähtudes 2019 aastal avalikustatud RMK andmetest, selgub, et RMK raieküpsete puistute pindala tulundusmetsades on kokku kõigest 108 706 ha. Tasub teada, et keskkonnaminister allkirjastas 2019 a. detsembris määruse, mille tulemusel on RMK hallatavates metsades võimalik uuendusraietega järgmise viie aastaga maha raiuda 54 400 ha – see on pea pool RMK küpsest majandusmetsast. Sellises mahus lageraieid tehes, saaks kümne aastaga need metsad kõik raiutud (nende alade hulka kuuluvad külade lähedased metsad, linnade äärsed metsad jne). Kuid samal ajal oli valmivate metsade, s.t selliste metsade , mis saavad raieküpseks järgneva kümne aasta jooksul, pindala 2019. aastal RMK andmete järgi 69 889 ha, ehk ainult 64% võrreldes raieküpsete puistute pindalaga. See tähendab, et kui RMK teeks tulundusmetsades järgmised kümme aastat lageraieid ministri kinnitatud värskeima määruse järgi, siis kümne aasta pärast peab lageraiete mahtu vähendama korraga rohkem kui kolmandiku võrra, sest uusi raieküpseks saanud metsi lihtsalt rohkem ei ole.

 

Ajakirjanik küsib: “RMK juhatuse esimees Aigar Kallas, kas riigimetsa raieplaani täitmiseks tuleb järgmise kümne aasta jooksul lagedaks raiuda peaaegu kõik väljaspool kaitsealasid asuvad raieküpseks saanud metsad?”

Vastus Aigar Kallaselt: “Riigimetsa majandamiseks arvutatakse igal aastal vastavalt õigusaktidega kehtestatud reeglitele uuendusraiete arvestuslank, mille aluseks on metsade vanuseline jaotus”.

See, et RMK juht vastusest kõrvale põikleb, mind imestama ei pane, aga imestama paneb see, et EKRE keskkonnaminister Rene Kokk on selgelt väljendanud, et Eesti metsadega on kõik korras ja RMK on samuti kõik korras. Mina näen RMK numbritest, et asi pole korras ja arvestama peab sedagi, et RMK raiub väiksemas mahus, kui erasektor. Erasektoris on olukord veelgi tõsisem. Numbrid näitavad, et RMK raied on otseselt suunatud üleraiele. Siinkohal tasub veel mainida, et Keskkonnaministeeriumis ollakse hetkel seisukohal, et metsade jätkusuutliku arengu tagaks 11,5 mln tm ulatuv raiemaht Eesti metsades, mis tähendaks sisuliselt hetke raiemahu jätkumist aastani 2030, kuigi neto juurdekasv on kõigest 9,8 miljon tm . MAKi juhtkogus on välja pakutud, et aastase raiemahu kompromiss võiks olla 8 mln tm, et vähekenegi üleraiet leevendada, aga seda ei toeta Keskkonnaministeerium. Neto juurdekasvuga on veel seegi asi, et isegi parima tahtmise juures ei saaks kunagi kogu neto juurdekasvu raiuda ( inimesed ei majanda oma metsa ja on piirkondi, kuhu lihtsalt ei pääsegi ligi, näiteks sood.

 

Hetkel oleme sellises olukorras.

«Lühiajalise kasumi nimel hävitatakse võimalus pikaajaliseks, jätkusuutlikuks ja mitmekesiseks metsanduseks,» hindas Tartu ülikooli metsandusteadlane Asko Lõhmus.

«Jätkusuutliku metsaraie valem on kolm tihumeetrit puitu metsahektari kohta aastas, et säiliks mets kui ökosüsteem», seletas omaaegne metsaülem ning metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumi kaitsealade osakonna juhataja Mart Herman. Riigimetsas raiutakse praegu aga ligi kaks korda ja erametsas üle kolme korra rohkem.

Üleraiele viitab ka selgelt juurdekasvu analüüsimine. Teada on kogu metsa aastane bruto juurdekasv SMI alusel, mis paljuski teoreetiline number - 16,4 mln tm, mida pole võimalik kunagi metsast välja raiuda, kuna looduslik puude tihumeetriline väljalangemine on 30% või enamgi. Lisaks on 16,4 mln tm sisse arvestatud ka rangekaitse all olevate metsade juurdekasv ja range kaitseall on 14,1% Eesti metsamaast. Kuna rangekaitse all olevat metsa raiuda pole võimalik, tuleb lähtuda majandusmetsade juurdekasvust - 14 mln tm ja maha tuleb arvestada siit alustuseks 30% loomuliku puude suremist ja nii saamegi majandusmetsade neto juurdekasvuks 9,8 miljon tm. Eesti 10 aasta keskmine raiemaht on olnud juba hetkel 10,7 mln tm ja 2018 aastal ulatus lausa 12,7 mln tm. Kui pelgalt võrrelda majandusmetsade juurdekasvu raiemahtudega, siis peegeldub selgelt vastu metsade üleraie, mida Keskkonnaministeerium eitab. Keskkonnaministeeriumis paistab soov jätkata üleraiet vähemalt aastani 2030 ja lubada raiemahtu kuni 11,5 mln tm. Selle õigustamiseks kasutab Keskkonnaministeerium bruto juurdekasvu numbrit, mida tegelikult ei tohiks üldsegi kasutada (16,4 mln tm) sellises olukorras. Juurdekasvuga on veel see probleem, et kõige enam juurdekasvu annavad nooremapoolsed metsad. Ning mida rohkem vanu metsasid maha raiuda, seda suuremaks muutub aja jooksul juurdekasvu number ja seda enam saaks näiliselt raiuda.

Loodan, et suudata minuga sammu pidada ja kaasa mõelda ikka veel. 

 

Järgmiseks teemaks võtaks puude eluea ja raievanuste võrdluse. Põhjus selles, et metsandusliku taustaga info rõhub tihti sellele, et kui metsas puid õigel ajal ära ei raiu just sellises vanuses nagu metsaseadus on nad raieküpseks kuulutanud, siis mets mädaneb maha. Et selles asjas nüüd selgust saada - siis mänd võiks Eestis elada 350–500-aastaseks ja männikute parimaks raiumisvanuseks on peetud 100–110 aastat. Raievanus männil 90- 120 aastat ja 1995 aastal oli see 101-120 a. Kuused elavad 250–300-aastaseks, raievanus kuusel 60-90 a. ja 1995 aastal 81-100 a. Sanglepad, kased ja haavad elavad parimates tingimustes umbes 200-aastaseks, kuid enamik puid sureb 120–130-aastaselt. Raievanus kasel hetkel 60-70 a. ja 1995 aastal 71-80 a. Raievanus sanglepal 60 a., 1995 aastal 71-80 a. Raievanus haaval 30-50 a. ja 1995 aastal 51-60 a. Põhjus, miks ma ka 1995 aasta raievanused siia lisasin, peitub selles, et hoomaksite, kui suures ulatuses on kõigest 25 aastaga Keskkonnaministeeriumi abiga langetatud metsade raievanuseid ja paljuski metsatööstuse huvide kasuks (kahtlustan).

Teemasid, mis vajaks lahtikõnelemist on veelgi, sealhulgas SMI , KAH alad, ökoloogiline elurikkus ja selle mõju majandusele, seenkahjurid ja nende tõrje, kuuse-kooreürask jne, kuid kuna aeg on piiratud ja need pole otseselt vaja numbritesse nii väga panna, siis võimalusel saame neid jooksvalt lahata.

 

Kuid kõige lõpuks annaksin edasi Aveliina Helmi, Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi vanemteaduri kirjutatud read:

Meil ei ole põhjust Eestis loorberitel puhata ja arvata, et need mured meid ei puuduta. Käime oma maakasutuses juba aastaid tempokalt ühte sammu teiste Euroopa riikidega, nendesamadega, kust pärit turistide kohta oskab igaüks lookese rääkida, kuidas nad Eesti loodusesse sattudes käsi kokku lõid. Kuid kas teadsite, et Eestis katavad looduskaitsealad väiksemat osa maismaapindalast (18,8%) kui Euroopa riikides keskmiselt (21%), kusjuures jääme kõvasti alla suurtele ja oluliselt tihedamalt asustatud majandusriikidele, näiteks Saksamaale (37,8%) ja Prantsusmaale (25,8%)? Täpselt nii nagu mujal Euroopas, oleme ka Eestis hoogsalt kaotanud ja jätkuvalt kaotamas meie elurikkust hoidvaid olulisi ökosüsteeme - meie maastikest on viimase 70 aastaga kadunud 95% niiduelupaikadest, meie metsadest vaid kahte protsenti saab pidada loodusmetsadeks. Igal aastal kahaneb Eesti metsade ja põllumajandusmaastike lindude arvukus 57 000-111 000 paari võrra. Nii on ka Eestis inimese jalajälg liiga suur, et teistele piisavalt ruumi jätta. Oleme uhked oma looduskaitsealade ja rahvusparkide üle ja oleme seda õigusega. Kuid kui paneme kokku elurikkuse kao trendid ja meie teadmised sellest, kuidas elurikkus toimib, selgub, et vaid looduskaitsealadest ei piisa.

Ma tänan ja loodan, et EKRE päästab metsandussektori tulevast krahhist ja hoiab meile kõigile südame lähedast Eestimaa loodust.

Lugupidamisega

Mati Sepp (Tartu EKRE juhatuse liige)

 

-------------------

 

 

Käisin Toompeal EKRE fraktsioonile tutvustama Eesti metsade olukorda.

Ettevalmistus oli väga põhjalik ja jagan lugejatega oma kodutööd, mille põhjal tegin ettekande. 

Mati Sepp.

KOIDUKIIRTE EEL - MINU LUGU - Eliis Pillmaa

 

 Minu lugu

Kes on minu muusa? Milline kaitsejumalanna on
mulle kunsti õpetanud? Ma arvan, et selleks on
Melpomene, kreeka mütoloogias trgöödia muusa.
Võb ka teistmoodi seda sõnastada - minu
depressioon on mind inspireerinud. Asi ei ole selles,
et minu aju ei suudaks serotoniini toota, vaid mu elu
on viinud mind läbi selliste punktide, kus lihtsalt ei
ole olnud millegi üle õnnelik olla.
Ma olen depressiooniga võidelnud viimased viis
aastat. Luuletused on valminud viimase aasta
jooksul. „Koidukiirte eel” räägib minu elu kõige
tumedamast perioodist välja tulemisest. Ma arvan, et
selleks oli punkt kui olin enesetapukatse pärast
hullumajas, olukorras, kus mul ei olnud kohta, kus
elada, enamus mu perekonnast ja sõpradest olid
mind hüljanud ning mul puudus igasugune elu
eesmärk. Umbes aasta püüdsin
oma tundeid ignoreerida ja põgenesin enda eest.
Põgenemiseks oli erinevaid viise: alkohol, uimastid,
peod, enesevigastamine, näljutamine jms. Need olid
kõigest ajutised lahendused ja ei andnud pikemas
perspektiivis midagi. Üks hetk sain aru, et ma ei taha
enam põgeneda ja tegin oma elus kannapöörde.
Ma üritasin iseendaga tegelema hakata. Õppisin
väga tervislikult toituma, tarvitasin kõiksuguseid
toidulisandeid, hakkasin aktiivselt spordi ja joogaga
tegelema, magasin piisavalt, liikusin palju looduses,
käisin isegi kaaniravis. Kuid kuna olin nii sügavas
depressioonis, siis sellest kõigest ei olnud ikkagi abi.
Mäletan väga hästi hetke, kus istusin wc-s, tõmbasin
endalt peotäite viisi juukseid peast välja ja nutsin
hüsteeriliselt. See oli hetk, kus sain aru, et ma ei
suuda sellest olukorrast üksi välja tulla. Mu keha
andis sellest mulle märku, mul oli kujunenud välja
alopeetsia (haiglaslik juuste väljalangemine). Olin
kaotanud umbes 2/3 oma juustest.
Hakkasin otsima kõrvalist abi. Pöördusin
dermatoloogi, psühhiaatri kui ka psühholoogi poole.
Ma olen olnud terve elu antidepressantide vastu,
aga sel perioodil ma teadsin, et ma pean neid võtma 

hakkama, sest ma lihtsalt ei jõudnud enam. Mulle
kirjutati välja antidepressandid, rahustid ja unerohud.
Tasapisi hakkasin nägema oma elus värve ja kõik ei
olnud enam nii must. Arstide, oma isa, parima
sõbranna ja rohtude abiga ronisin ma kõige
sügavamast august välja.
Peale seda oli mul juba jõudu jälle isennast aidata.
Ma hakkasin tõeliselt avastama, mis mulle endale
meeldib ja mis mulle rõõmu pakub. Psühholoogi ja
raamatute abil hakkasin iseendast aru saama.
Muidugi oli ka palju tagasilööke, aga ma olen
praeguseks leidnud iseendas rahu ja kasvatand
ennast nii tugevaks, et kõrvalised tegurid ei suuda
mind enam nii rivist välja viia, et eluisu ära kaoks.
Ma ei ütle, et praegusel hetkel on minuga kõik kõige
paremas korras, aga ma saan oma eluga hakkama
ja minu jaoks on see juba koidu algus. Kõik hea
algab iseenda armastamisest, tuleb teha endaga
rahu.
Depressioon on väga levinud haigus. Ei ole kasu
eirata neid negatiivseid tundeid. Tuleb neile otsa
vaadata ja siis need ei tundugi enam nii hirmutavad.
Ma loodan, et see luulekogu aitab kasvõi ühel

depressioonis inimesel oma tundeid näha ja siis juba
osata nendega tegeleda.
Luuletuste taga on minu enda tehtud fotod (paar
fotot ka minust). Need illustreerivad ja aitavad
luuletuste mõtteid paremini välja tuua. Ma olen uhke,
et olen suutnud sügavast depressioonist välja tulla,
aga samas igal halval asjal on ka oma helgem pool.
Nüüd ma saan teistest inimestest, kes on samas
olukorras, palju paremini aru ja võib-olla oskan neid
ka natuke aidata. Samuti tänu sellele on valminud
need luuletused.

 

Loodan, et kirjastajad märkavad minu lugu ja saame need koostöös ka avaldada!
 

 

KAS LOOMADEL ON HING? - Marianne Widmalm

Marianne Widmalm


KAS LOOMADEL ON HING?


MIDA RÄÄGITAKSE SELLE KOHTA PIIBLIS.

„Hing“ on mõiste, mida kasutavad peamiselt usklikud. See moodustab inimesest selle osa, mis elab peale surma igavesti. Tänu sellele me elame ka füüsiliselt, kuid sealt on pärit ka teadvus ja tahtejõud. Ihu ei saa elada ilma hingeta. Viimast võib kirjeldada ka kui energiat, mida tänapäeva füüsika seisukohast ei saa hävitada, vaid muuta ainult selle vormi.

Usk hingesse eraldab usklikke ateistidest, kes eitavad hinge olemasolu ja järelikult ka elu pärast surma. Nende jaoks on elu seotud ainult füüsilise kehaga, kuigi see ei selgita teadvuse olemasolu - seda miks või kuidas elu üldse eksisteerib. Vastav näide on inimese elu algus eostamisel. Teadlased saavad seda protsessi ainult jälgida ja kirjeldada. Sügavamate küsimuste vastamine jääb väljapoole teaduslike teadmiste valdkonda, sest inimesed ise ei loo elu. Nad on selleks ainult kanalid. Elu, kaasa arvatud loodusseadused, on loonud Igavene Jumal.
Piibel räägib hingest kohe 1. Moosese raamatu alguses. Piiblis on kaks loomislugu, mida ühed peavad erinevateks lugudeks, samas kui teised usuvad, et teine lugu on esimese osa täiendus. Siin ma keskendun teisele loole (1Ms 2:7). Sealt loeme: „Ja Issand Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse eluhinguse: nõnda sai inimene elavaks hingeks.“

„Elav hing” on heebrea keeles „nefeš hajja“. „Hajja“ tähendab „elavat” ja „nefeš“ „hinge”. See viitab ka isiksusele või tahtele, mis on hinge aspektid.
Jumal lõi kõigepealt Adami ihu ja mees sai elavaks, kui Jahve puhus tema ninasse eluhinguse. Sellest, kuidas hing paneb ihu elama kirjutatakse ka 1Kn 17:21-22. Siin kuulis Issand Eelija palvet, et lapse „hing“ tuleks pärast surma temasse tagasi. Jumal vastas tema palvele ja nefeš tuli tagasi poisi ihusse ja ta oli jälle elus.

Esimese loomeloo kohaselt on mees ja naine loodud Jumala näo järele ning Looja otsustas lasta inimestel valitseda kõigi loomade üle. Siiski räägitakse seal ka hinge olemasolust loomadel.
1Ms 1:30: „Ja kõigile loomadele maa peal ja kõigile lindudele taeva all ja kõigile roomajaile maa peal, kelles on elav hing, annan ma kõiksugu haljast rohtu toiduks. Ja nõnda sündis.“

Seega on ka loomadel nagu Aadamalgi „nefeš hajja“. Sellega iseloomustatakse kõiki mereloomi ja lendavaid olendeid, mida Jahve on loonud (1Ms 1:20-21). 1Ms 1:24 kohaselt on loomadel ja roomajates, samuti kalades (3 Ms 11:10) elav hing.
Kui inimestele ei meeldi mõte, et loomadel on hing, sest piiblis ei kujutata Jumalat puhumas loomadele eluhingust, nii nagu ta Aadamale tegi, võib väita, et ka naistel ei ole hinge, sest seal ei ole ju öeldud, et Jumal seda hingust Eeva ninasse puhust.

Piibel on täis kirjakohti, kus loomad ja loodus ülistavad Jumalat. Selle kohta leiab tõendeid psalmidest, Jesaja ja Jihannese Ilmutusest, mis näitab, et kogu Jumala loodu on Jumalast teadlik.
Selle näiteks on Bileami eesli lugu, millest selgub, et loomad on palju enamat kui hingetud olendid. Bileami kutsutakse „halvaks prohvetiks“, sest kuigi ta tundis Jumalat, reetis ta Tema. Moabi kuningas palus Bileamil minna ja needa Iisraeli raha eest. Bileam ei suutnud seda käsku täita, sest Issand oli Iisraeli õnnistanud. Lõpuks leidis ta võimaluse, kuidas sõtitada Jumala viha Iisraeli vastu, meelitades viimast patustama. Kuid, kui Bileam sõidab oma ülesannet täitma eesli seljas, näeb see Issanda inglit tee peal seisvat. Eesel pidi kolm korda ingli eest kõrvale põikama ja Bileam lõi teda iga kord, sest tema ei näinud kedagi. Seejärel Issand „avas emaeesli suu” (4Ms 22:28) ja küsis Bileami käest, mida ta oli teinud, et mees teda lõi. Bileam vastas, et loom tembutas temaga. Siis ütles ta, et kui tal oleks mõõk, tapaks ta looma. Eesel vastab selle peale, et Bileam on temaga kogu oma elu ratsutanud ja küsib, kas ta on kunagi varem niimoodi käitunud. Bileam vastas eitavalt (4Ms 22:30). Siis avas Issand Bileami silmad ja ta nägi Issanda inglit mõõk käes. Bileam kummardas ja heitis silmili maha. Issanda ingel küsis, miks mees oli löönud looma kolm korda, ja ütles, et tema ise astus tema vastu välja, kuna see tee on hukutav „minu ees” (ingel on Issanda esindaja) (4 Ms 22:32). Ingel jätkas: "Kui ta poleks pöördunud mu eest, ma tõesti oleksin nüüd tapnud sinu ja jätnud tema elama“ (4 Ms 22:33).

Pange tähele, eesel nägi Issanda inglit ilma, et Jumal ta silmad avaks, erinevalt Bileamist. See tähendab, et loomad, tõenäoliselt oma süütuse tõttu, näevad vaimset maailma. Inimesed näevad seda aga ainult siis, kui Jumal teeb erandi, nagu juhtus siis, kui Ta pani eesli inimkeeles kõnelema. See lugu heidab valgust pigem Bileami kui eesli rumalusele. Mees tahtis eesli tappa, kuid sai teada, et too oli tegelikult tema elu päästnud. Issanda ingel ütles isegi, et kui eesel ei oleks inglit vältinud, oleks ta tapnud Bileami, mitte eesli (Ms 22:33). Teiste sõnadega, Issand kaitses looma inimese eest, kes eksis.

Hing annab ihule isiksuse, tahtejõu ja mõistuse ning me näeme kõiki neid jooni eeslil. Kuna see eesel suutis rääkida inimkeeles, ta isegi vaidles Bileamiga. Me teame juba, et loomad suhtlevad omavahel ja inimestega, lihtsalt oma keelt kasutades.
Seega ka loomad saavad osa tulevasest jumalariigist.

Js 11:6-9: „Siis elab hunt tallega üheskoos ja panter lesib kitsekese kõrval; vasikas, noor lõvi ja nuumveis on üheskoos ning pisike poiss ajab neid. Lehm ja karu käivad karjamaal, nende pojad lesivad üheskoos, ja lõvi sööb õlgi nagu veis. Imik mängib rästiku uru juures ja võõrutatu sirutab käe mürkmao koopasse. Ei tehta paha ega kahju kogu mu pühal mäel, sest maa on täis Issanda tundmist - otsekui veed katavad merepõhja.“

Loomad ei rikkunud ühtegi käsku Eedeni aias, välja arvatud madu, kes oli saatana kehastus. Järelikult Jumal neid ei karistata ega saada neid viimse kohtu ette. Seega kuulub paradiis neile. Kui paradiisis söömine jätkub, siis Jesaja ennustuse järgi pöördutakse tagasi taimetoidu juurde, nagu see oli Edeni aias inimestel ja loomadel enne surma loomist. Loomad ei olnud loodud algselt toiduallikana, vaid Aadamale kaaslaseks (1Ms 2:9,16–20).
Üks lugu, kust ilmneb, et loomadel on hing, on Jumala leping Noa ja tema järeltulijatega. Issand pani taevasse vikerkaare, mis oli tähiseks, et kogu inimkonda laastavat veeuputust enam ei tule. Kuid Ta sõlmis sellise lepingu ka kõigi loomadega. Tegelikult oli see leping Tema ja kogu maa (loodu) vahel (1Ms 9:13). Miks peaks Jumal tegema kokkuleppe iga olendi ja loodusega, kui sel puudub teadvus, mis on hinge tunnus? Leping on alati vähemalt kahepoolne.

Kas see tähendab, et hing on ainult inimestel ja loomadel? Või et ka mõned asjad on elus, aga ilma hingeta nagu taimed? Või on mõnel asjal hing, ilma et ta oleks elus, nagu mäed ja vesi. Me ei tea seda. Kuid selgelt on öeldud, et hing on inimestel ja loomadel, mis tähendab, et kui neil on hing, elavad nad ka peale surma.

Ent see, et ainult inimesed sõid hea ja kurja tundmise puu otsast ning neid loodi Jumala näo järgi, eraldab inimest ülejäänud loodust. See ei tähenda, et loomariigis ei oleks head või kurja või et loomad oleksid rumalad – nad ei ole seda. Nad küll järgivad instinkte ega tee teadlikult vahet hea ja kurja vahel, nagu meie, sest nad ei ole kunagi söönud keelatud vilja Eedenis. Inimeste pattulangemine küll mõjutab loomi, kuid nad jäävad ikakgi süütuse seisundisse.

Jeesuse surm on oluline mitte ainult inimeste, vaid ka loomade jaoks. Ta asendas ja lõpetas tulevikus igasuguse loomohvri, saades ise ohvritalleks - lõpikult, igavesti, kui Ta paasapüha ajal risti löödi. Issand Jumal oli juba varem väljendanud ohvri mõttetust ilma õigluseta. Prohvet Amos (5:21 jj) kõneles Jumala nimel ja ütles: „Ma olen teie pühadest nördinud, ma põlgan neid ja ma ei salli teie koosolekute lõhna. Sest kuigi te toote mulle oma põletus- ja roaohvreid, ei ole mul neist hea meel ja ma ei vaatagi teie rasvase tänuohvri peale. Saada ära mu eest oma laulude kära, ma ei taha kuulda su naablite mängu! Aga õigus voolaku nagu vesi ja õiglus nagu kuivamatu jõgi!“

Seda Jumal meilt tahabki: õigust ja õiglust.

Mõned ütlevad, et tollal ei olnud inimestel lemmikloomi ja seetõttu ei koheldud neid nii nagu täna. See on liigne lihtsustamine. Inimestel, kellel olid põllumajandusloomad või need, kellega ratsutati, oli nendega samasugune suhe nagu tänapäeva inimestel. Bileami eesli lugu on vaid üks näide piiblist ning teise näitena võiks tuua piibellikest aegadest Aleksander Suure ja tema hobuse Bucephaluse. Muistses Egiptuses kodustati kasse ja peeti suure au sees ning Indias on lehmad siiani pühad. Hobused on ühed tähtsaimad loomad ajaloos ja neil on tähtis roll Ilmutuse raamatus.
Ilm 6:1-8 kirjelduses kannavad nad nelja ratsanikku. Tavaliselt mõistetakse apokalüpsise all Jeesuse teist tulemist (peatükk 19). Ta ratsutab valgel hobusel, saadetuna oma sõjaväest, kes samuti istuvad valgetel hobustel, kaetuna valge linaga (s. 14), mis sümboliseerib puhtust. Hobused kandsid sõdureid ja Johannese Ilmutuse raamatus tekib kontrast Jeesusega, kes ratsutas Jeruusalemma eesli seljas. Vastupidiselt levinud arvamusele, et see oli märk tagasihoidlikkusest ja alandlikkusest, väljendas see kuninglikkust ja sõitu rahu nimel. Hobuseid, nagu eesleidki ei kohelda piiblis asjadena. Nad on kaassõdalased tulevases apokalüpsises, abilised talude jt ja seega kaaslased, kes elavad oma esialgse eesmärgi kohaselt, mille Jumal neile loomise ajal seadis. Me ei saa olla kaaslased kellelegi, kellel pole hinge.

Jeesus kirjeldas Issandat kui jumalat, kes teab igat pisiasja kogu oma loomingu kohta. Ta ütles: „Eks kaks varblast müüda veeringu eest? Ja ometi ükski neist ei lange maha ilma teie Isa teadmata.“ (Mt 10:29)

Jumala hool hõlmab kõigi, ka pisikeste varblaste elu ja surma. Tavalist väikest lindu võib saada tühise summa eest turult, kuid taevase Isa jaoks on kõik ühtviisi kallid. Jumal armastab igasugust elu, mille Ta on loonud: kogu elu on hindamatu. Selline on Jumala sõnum.

Nagu juba eespool öeldud, piiblist selgub et loomadel on hing, et Jumal armastab neid, ja nad kõik saavad tulevasse jumalariiki, erinevalt inimestest ilma viimse kohtu ette minemata. Loomadel ei ilmne mitte ainult sellised omadused nagu truudus ja tarkus, vaid ka armastus. Nad armastavad elu, oma järeltulijaid, kaaslast, sõpru ja mõnikord ka inimesi ning ei ole võimalik armastada ilma Jumalat tundmata, sest Jumal on armastus (1Jh 4:8).

Viimaks kirjakoht kõige võimsamast piibli osast - Iiobi raamatust. Iiob kuulutab Jumala kõikvõimsust.
Ii. 12:7-10: „Aga küsi ometi loomadelt, need õpetavad sind, ja taeva lindudelt, need räägivad sulle. Vaatle maad, see juhatab sind, ja mere kalu, need jutustavad sulle. Kes neist ei teaks, et Jehoova käsi on nad loonud? Tema käes on kõigi elavate hing ja iga inimese vaim.“

Viimases lauses on heebreakeelne „nefeš“ (eestikeelses piiblis) tõlgitud kui „hing”, samas kui „ruah“ on „vaim“. See tõendab, et ka loomadel on hing ja eelkõige seda, et erinevalt inimestest on kõik loomad teadlikumad ühest asjast, mis on kõige tähtsam: et kogu elu tuleb Jumalalt ning meie elud on Tema kätes ja ainult Tema kätes. Meil on palju õppida loomadelt.


Autorist

Marianne Widmalm on Rootsi päritolu teoloog, kes elab USA-s. Seal sai ta magistrikraadi Michigani Ülikoolis religiooni (eriti VT) ja rahvusvahelise poliitika õpingute alal Tema teosed: “Our Mother – the Holy Spirit” (Relevant Publishers LLC. US, 2019) and “God is not Alone“.

Tõlkinud Maie Lüüs

veebilehelt: https://blogs.timesofisrael.com/do-animals-have-souls-what-the-bible-says/

VASTUSEKS ANDRES METSOJALE - Mart Järvik

Foto: Neeme Sihv

Vastuseks Andres Metsojale - Mart Järvik

Isamaad esindavate Pärnu linnavolikogu liikmete kirjatükke lugedes leiame huvitava vastuolu: uue silla ehitamiseks polevat Pärnu piisavalt rikas, aga Rail Balticu ehitamiseks on Eesti riigil raha küll.

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) on suhtunud Rail Balticusse umbusklikult. Siiamaani pole kindlust, et Eesti panus uue kiirraudtee rajamisel ei ületa 19%, paljud kulutused (kohalike peatuste rajamine, uute rongide ostmine jne) pole abikõlbulikud. Selleks, et kulutused üle pea ei kasvaks, kirjutasid Keskerakonna, Isamaa ja EKRE esindajad üleriigilisse koalitsioonileppesse, et projekt vaadatakse üle, kui Euroopa Liidu järgmine eelarveperiood ei taga Rail Balticu projekti 81% kaasrahastust.

Pärnu koalitsioonilepingus seisab: „Peame oluliseks, et rajatav Rail Baltic läbiks Pärnut, valmistame ette Pärnu jaama ja juurdepääsude ehituse“. See peaks hajutama Andres Metsoja kahtluse, et me siin kohapeal mingit teistsugust poliitikat ajame. Pigem on meie koalitsioonipartnerid natuke optimistlikumad ja EKRE natuke pessimistlikum, kuid koos tegutseme ühise asja nimel.
Saan aru, miks Kaismal elavale Metsojale meeldib Rail Balticu rajamine uuele, mitte vanale trassile. Pärnumaal on kohti, kes trassi muutmisest võidavad ja kes kaotavad. Minagi näen näiteks Järvakandile uuest trassist kasu tõusvat, kuigi odavam oleks raudtee ehitamiseks kasutada senist trassi.

Optimistid ja pessimistid muutuvad, kui jutuks tuleb Pärnusse uue silla ehitamine. EKREst linnavolikogusse valitud, kuid hiljem Isamaasse üle hüpanud Aare Arva arvates pole Pärnu uue silla rajamiseks piisavalt rikas. Mis sest, et lõpuks on lootust jutust tegudeni jõuda ja riik on valmis silla ehitamist toetama.
Mina toetan mõistlikkust igas olukorras. Metsoja propageeritav tootmis- ja ärimaa maamaksust vabastamine oleks laustoetus ning tooks kasu näiteks Pärnu Sadamale, kellel on ettevõtte juhi sõnul läinud aprillikuus väga hästi. Kui Isamaa soovib oma toetajatele vastuteenet teha, võiks seda otse välja öelda, mitte kriisi leevendamisest rääkida.
Metsoja üritab mulle jätkuvalt nina alla hõõruda kunagist nalja, et juhtimises pole mingit vahet: üks juhib ja teised taga oksendavad. Palun vabandust, et ma nüüd natuke teravaks lähen, kuid tooksin paralleeli kiremise ja poliitikute käitumise vahel.

Kui kukeke rind ees ja kael väljasirutatult kireb, siis tavaliselt on selleks oma põhjus. Loodus annab kukele geenidega kaasa suunised, mille puhul ja millisel ajahetkel seda õige teha on. Kui kukeke on ajataju kaotanud ja kireb järjekindlalt valel ajal ja vales kohas, võib ta varsti end supipotist leida.
Parteisõduritel on „kiremiseks“ omad põhjused ja enamasti läheb laul lahti enne valimisi. Praegu on valimisteni veidi aega ja põhjuse „kiremiseks“ annab valearvestus, mille tagajärjel Pärnus valitsuskoalitsioon lagunes.
Kindlasti on võimust ilmajäänutel nüüd raske peeglisse vaadata ja oma vigu tunnistada. Midagi pole parata: Pärnu elu paremaks muutmise asemel suudab Isamaa nüüd üksnes „kireda“.

-------------------

Pärnu Postimees lugu ei avaldanud.

PTB - Mart Saarso

 

Niisiis, kallid kirjastajad kaasteelised,

Siinkohal teile üks niisugune pakkumine. See on toimetamata tekst, ilmselt esineb ka ortograafilisi vigu. Esimest proovipeatükki ma siinkohal ei avalda, sest maestro Jaak Jõerüüdi soovitus oli peale selle lugemist: "Mart, jätka samas vaimus, ainult õigete nimede ja õigete daatumitega". Mul on pakkuda ca 20 peatükki värvikatest aegadest ja inimestest ja ikka õigete nimede ja daatumitega. Ma ütlen seda nimelt avalikult, et pärast poleks õiendamist, et miks mind ei mainitud :) Seda paluks siis võtta, kui ärilist pakkumist mõnele ellujäävale kirjastusele :)

Olgu aga peatükk, mille teisena kirjutasin, siinkohal avalik, nö kaubanäidisena :)

------------------------




PTB

1984. aasta 16. jaanuaril asusin tööle Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuva Kalamajanduse Valitsuse Projekteerimise ja Tehnoloogia Büroo Kalamajanduslike Perspektiivuuringute ja Katsetootmise osakonda, esimese kategooria insener-konstruktori ametikohale. Sellele tööle meelitas mind juba tol ajal väsimatu visionääri kuulsusega purjetajast merendusentusiast Sulev Roosma.

See pika ja ajastu märki kandva nimetusega asutus paiknes vanas orasekarva puumajas, Pääsukese tänavas, kus nüüd asub Tallinna pilvelõhkujate kvartal. Jõudsin kontorisse mingi tähtsa koosoleku ajal ja pidin koridoris ootama. Kuna uks heli ei pidanud, olin sunnitud koosolekut paratamatult pealt kuulama. Peamiselt rääkis Sulev Roosma ja jutt käis mereuuringutest. Korraks sai sõna keegi aeglasevõitu kõnepruugiga mees, teoreetiline matemaatik Hillar Lõhmussaar, nagu ma hiljem teada sain. Ta seletas mitu korda järjest, et meres pidavat olema temperatuuri hüppekiht – termokliin ning lisas vabandavalt, et ega ta täpselt ei tea, aga on kuulnud. Avaldus tundus Sulevi poolt mulle ettemaalitud ekspertide meeskonna kohta kuidagi kummaline, kuid kummalisi avaldusi ja ilminguid olin ma piisavalt kogenud juba eelmises töökohas, Läänemere Kalamajanduse Instituudi Tallinna osakonnas. Ametisse vormistamine sujus kiirelt ja lihtsalt.

Pääsukese tänava majast meenub mulle mitte just palju. Kontor nagu ikka, direktor Tõnspoja kabinet, teadusala asedirektori, raamatupidamise ja Kalakasvatuse osakonna juhataja, sm. Ants Kaalu tööruumid, kus kogu aeg midagi tehti. Aga mida tehti, on jäänud ähmaseks tänase päevani.

Keldrikorrusel paiknes Töö Teadusliku Organiseerimise osakond, kolmeliikmelise koosseisuga, mis pidi idee poolest olema asutusesisese hädavajaliku tugiteenuse osutaja. Seda usinat ühikut juhtis vettinud välimusega, kiilaspäine krooniline alkohoolik Vello, kelle polüesterlakiga kaetud töölaual oli vaid vana numbrikettaga telefon ja kuueteistkandiline teeklaas, mis oma kleepuva sisu ja peremehe värisevate käte tõttu oli jätnud lakipinnale mitmeid kleepuvaid ringe. Vello jõi põhiliselt peedikat. Osakonna ülejäänud personali moodustasid kaks vene naist, keda võis kohata harva, sest nende päevad kulgesid mööda komisjonikauplusi traalides, hilpe ostes, müües ja vahetades. Iga kuu lõpus toksisid nad kirjutusmasinal (vist kordamööda) valmis osakonna töö aruande. Selles muudeti eelmise kuu omaga võrreldes ainult kuupäeva. Ülejäänud tekst olevat koostatud juba enne neid, nagu nad mulle seletasid. Niimoodi oli kogu büroo töö teaduslikult organiseeritud. Kas ka Vellol sellest aimu oli, ei julge ma oletada.

Sulev Roosma juhitud Kalamajanduslike Perspektiivuuringute ja Katsetootmise osakond asus aga aadressil Lauteri 1, ruumides, kus selle sajandi alguses töötas Eesti Maja restoran. Isikkoosseis oli mitmekesine ja mitte just koloriidivaene.

Meie juht, õpetaja ja vedur Sulev oli väsimatult ametis, seljas enamasti hõlmad lahti klubipintsak ja suurest rügamisest lips viltu valgel särgil. Temalt saime me igapäevaselt teada, et viime ellu Eesti mereprogrammi ning üldsõnalisi, kuid pateetiliselt sisendavaid juhiseid selleks ajalooliseks missiooniks. Suur juht rääkis oma ajast ees oleva teerajajana merekatastrist, millest, nagu mulle tundus, keegi täpselt aru ei saanud. Eesti mereprogrammi ei olnud me kunagi paberil näinud ja kuna teised infokandjad olid veel juurutamata, eksisteeris see vaid Sulevi peas. Kandvaks teemaks oli plaan viia läbi kõigi Eesti NSV lõhejõgede suudmete süvendamine, mis käibiva teooria (autor Sulev Roosma) kohaselt olid settematerjalist madalaks ummistunud ning ei võimaldanud suure süvisega lõhedel kudema pääseda. Seda, et osad Põhja-Eesti jõed olid industrialiseerimise tulemusena muudetud peaaegu bakterivabaks ning vahutasid, nagu voolaks neis detergendilahus, teooria ei käsitlenud. Ja polnud vajagi, sest mastaapne kraavitamisplaan pidi garanteerima paljudeks aastateks töö meie osakonnaga kaasa lohisevale süvenduskaravanile, mille lipulaevaks oli legendaarne süvendaja „Endla, kes 20. sajandi lõpus leidis oma otsa Ruhnu saare Ringsu sadamas. Kuna süvendustööd olid eksperimentaalne katsetootmine, ei kehtinud sellele plaanimajandus. Teisisõnu polnud vahet, kas ja kui palju veealust kaevamist toimus – preemiat maksti regulaarselt. Veel meenub projekt, mille sisuks oli järvevee pumpamine läbi planktonivõrgu, eesmärgiga koguda kasvanduse kaladele looduslikku toitu. Tehissööta ei jätkunud ja sageli oli see kaladele surmavalt mürgine. Ettevõtmine soikus, kuna sobivaid pumpasid ja planktonivõrku ei õnnestunud kalamajanduse varustussüsteemist hankida.

Üldiselt valitses Sulevi kohal olles õhkkond, nagu rindestaabis, sest meie ajaloolise missiooni mõistmisega oli suuri raskusi praktiliselt kõigil ametkondadel ja asutustel, kellega asju tuli ajada. Erandiks oli vaid Kalamajanduse Valitsuse varustuskontor, mille laost võis välja kirjutada mida tahes ja kui palju tahes. Kogu koorem kanti samal päeval raamatupidamises kulumaterjalina maha ja muutus bilansilises mõttes olematuks. Kui Sulevit kohal polnud, valitses vaikelu, mida elavdasid põhjusega või ka põhjuseta mõõdukad napsitamised.

Mind võeti tööle n.ö. koos teemaga, millega olin alustanud Kalamajanduse Instituudis. Tol ajal oli konjunktuurseks terminiks damping, ehk süvendamisel ammutatud settematerjali merre heitmine, selleks valitud kohtades. Kuna reostatud sadamate põhjast üles tõstetud muda oli mürgine, tuli uurida dampingu käigus tekkivate hõljumipilvede leviku mõju kalamajandusele. Ühiseks nimetajaks kõigil neil lennukatel ja osakonnale ilmselgelt üle jõu käivatel projektidel oli Toitlusprogramm, mis vaatamata Leonid Brezhnevi surmale, oli objektiivsetel põhjustel aktuaalne üle terve Nõukogude Liidu. Nõukogude inimesed elasid kroonilises toiduainete nappuses. Suvaline taotluskiri, mis algas sõnadega: „Toitlusprogrammi ellu viimiseks“, oli määratud saama positiivse vastuse, sest ükski ametnik ei riskinud minna vastuollu partei pealiiniga – see oleks lõhnanud üleviimise järele tootvale tööle või halvemal juhul kojameheks.

Osakonna ülejäänud töötajatel puudusid igasugused tunded mere vastu ning ka soov neil tekkida lasta. Hilisema Eesti Maja restorani saksakambri, mis sai minu laboriks ja oli ühtlasi Sulevi kabinet, eesruumis istus meie moldaavlannast sekretär Marina. Alati rõõmsa ja särasilmsena keetis ta kohvi, lobises telefoniga ja oli lihtsalt rõõmus. Tema ainsaks arvestatavaks puuduseks oli kehvapoolne kirjaoskus, mis ülemuse poolt loodud venekeelsed tekstid pisut raskelt arusaadavaks muutis. Ta nimelt kohendas masinal tippides sõnastust või ei saanud käekirjast aru. Kuna aga enamus ajaloolisi dokumente rändas läbi lugemata ajaloo prügikasti, ei olnud sellest suuremat häda. Loeti ju ainult, et Toitlusprogrammi täitmiseks ja siis küsiti: mida vajate, et tüütajast kiiremini vabaneda.

Erinevate laudade taga (kus parasjagu juhtus ruumi olema) istus suurt kasvu flegmaatiline Heldur Lõhmussaar ja joonistas pastakaga kollakale kontoripaberile ülejäänutele arusaamatutest sümbolitest koosnevaid võrrandeid. Temasse suhtuti lugupidamisega, kui meie akadeemilisuse nurgakivisse ning see andis talle absoluutse loomevabaduse. Helduri side osakonna suurte eesmärkidega oli teadmata isegi talle endale.

Ühes tillukeses toas pesitsesid meie geoloogid Viktor ja Sergei. Esimene, sünnilt odessalane, oli end Eesti NSV ühiskonda oskuslikult sisse sulatanud ning omandanud sotsialistliku vegeteerimise kõik peensused. Tema põhitegevuseks oli vanade raamatutega äritsemine. Märkimisväärse osa oma kasumist investeeris ta alkoholi, millest tema suuremapoolne nina oli muutunud punakaks. Viktorilt sai palju kasulikke õpetusi eluks äsja Venemaalt Tallinnasse kolinud Sergei, kellel olid kohanemisraskused lääneliku elulaadiga. Lisaks tegi talle vaeva sünnimaalt kaasa kolitud ämm. Nii aitas Viktor tal mitte ainult Tallinna vene kogukonnaga sidemeid luua, vaid ka ämmast põhjustatud stressi viinasse uputada. Sergei omandas joomisharjumuse silmapaistva ladususega. Tuleb tunnistada, et vahel rääkisid nad ka tööst, selle tegemiseni kunagi jõudmata. Nii oli kõigil lihtsam.

Omaette kabinetis istus saarlane Valter Sääsk, kes oli vist aukraadilt Sulevi asetäitja, kuid ajas tegusa inimesena hoopis mingeid muid asju, millest meil aimugi polnud. Ta oli omandanud kõrgema hariduse Moskvas, õppides ametiühingute instituudis, mida uhkelt kommunismi kooliks kutsuti. Venekeelsetele telefonikõnedele vastas ta: „Sjaesk”.

Selline oli meie loominguline kollektiiv, määratud niisiis ellu viima Eesti mereprogrammi, Toitlusprogrammi reeotsal.

Esimese tööülesandena pidin rentima laeva uurimistöödeks Pärnu lahel, sest sealset sadamat oli just eksperimentaalse katsetootmise korras süvendama hakatud. Eesti mereuurimismaastikul juba piisavalt hästi orienteeruvana läksin kohe Teaduste Akadeemia Pärnu välibaasi juhataja, Jüri Tensoni jutule. Ta oli mu vana hea toetaja juba Õpilasteadusliku Ühingu aegadest, varustajahingega merebioloog.

Tensoniga saime kaubale kiiresti. Leppisime kokku, et kalatraalerist uurimislaevaks kohandatud „Kiir” on terve suve valdavalt minu käsutuses ja maksta tuleb ainult reaalsete merepäevade eest, tormipühad ja lihtsalt seisupäevad olid tasuta. Tõtt öeldes ei huvitanud ülekanderaha, mida ei saanud sulaks vahetada eriliselt mitte kedagi ja oli rohkem virtuaalne nähtus.

Tagasi pealinnas, kandsin oma õnnestunud tehingust ülemusele ette. Mul oli õigustatud ootus saada tunnustust, kuid rahanumbritest kuuldes läks Sulevi nägu pilve. Ta selgitas murelikult, et minu igakuine plaaniline töömaht on kümme tuhat rubla ja kui ma seda ei täida, jääb kogu osakond preemiast ilma. Töömahu mõistet nõukogude poliitökonoomika arusaamade järgi polnud mulle, veel rikkumata inimesele, keskkoolis õpetatud. Siiski leidus mul piisavalt oidu, et lühikese nuputamise järel teha asjast õige kokkuvõte: kui kümmet tuhandet kuus läbi ei löö, vean alt ennast ja kollektiivi. Lihtne arvutus näitas aga, et vajaliku tulemuse saavutamiseks on laev liiga odav uurimisplatvorm. Seadsin sammud Mereinspektsiooni ja rentisin laevale lisaks helikopteri. See sõi raha kiiresti ja palju ning nõnda ei kujunenudki lisatasustatud lennutunnid ranniku kohal ülearu koormavaks. Kuna väljavaade kopteriga lõbusõitu teha ja soovi korral näiteks Pärnu lennujaamas sardelli söömas käia, tegi lõhejõgede suudmete projektist hooajaks kuuma teema, võisin enda asemele alati leida õhuvaatleja. Kui Teise Maailmasõja partisanivõitluse kogemustega Ants Kaal, binokkel kaelas lendama läks, mõmises küll Sulev midagi Piiblit vaatavast seast, aga sinna see jäi.

Tegelikult tuli rannikulähedaste looduslike hõljumipilvede õhust vaatlemine ja hariliku pliiatsiga mahakantud merekaardile kandmine mulle hilisemas elus kõvasti kasuks. Fotokaamera ainuüksi kopterisse kaasa võtmine ilma KGB eriloata olnuks kuritegu ja tegelikult polnud meie osakonnal ka ametlikku luba merekaarte kasutada. Need olin saanud heade suhete abil kalalaevadelt ja jahtklubist. Nõnda tuli arendada oma olematut joonistamisoskust ja dokumenteerida vaatlusi Darwini aegsete meetoditega.

Ühel päeval küsis merelt saabunud isa minult, et kus sa poeg siis nüüd töötad ja mis asju te seal ajate. Andsin talle põhjaliku ülevaate oma tööst PTB-s ja asutusest üldse. Kui olin raportiga lõpetanud, ütles isa, nagu hiljem selgus, prohvetlikud sõnad: „See Sharashkina kontora pannakse küll kinni:” See kokkuvõte ei tulenenud siiski tema ettenägemise võimest, vaid sellest, et ta oli loomult pessimist ning kaugsõidu meremehena ilma ja teistsuguseid ühiskonnakorraldusi näinud. Ilmselgelt ei oleks kaubalaevastikus meiesuguseid ka pikalt palgal peetud, sest seal tehti reaalset tööd – veeti laste sadamast sadamasse.

Meie osakond oleks suure tõenäosusega võinud palehigis tööd rügada vähemalt perestroika ajastuni, kuid Sulev eksis lihtsa reegli vastu, mida iga purjetaja peab teadma: ära kuse vastu tuult. Tema aga oli Eesti mereprogrammi nimel alustanud ristisõda Kalamajanduse Valitsusega. Nõudva tooniga kirju lennutati Ministrite Nõukogule ja kuhu iganes õnnestus, Moskvani välja. Ja nii saigi toitval käel hammustamisest kõrini.

Jõudsin tagasi nädalaselt seirereisilt Hüdrometeoroloogia Teenistuse ekspeditsioonilaeval „Orbita”. Osakonnas valitses tavatu õhustik, millest oli tunda, et välk on peldikusse löönud. Joodi, mis polnud tavatu, kuid tavatu oli see, et joodi, nagu oleks surnud lähedane sugulane. Ruumi sisenedes vaatasid kõik silmapaarid mind kaastundega – osakond oli likvideeritud ja kogu koosseisule antud teada koondamisest, mis oli nõukogude tingimustes äärmiselt harvaesinev nähtus.

Ilmselt minu nooruse või agaruse tõttu või lihtsalt halastusest noore inimese vastu, viidi mind ainsana üle Kalakasvatuse Uurimise osakonda, mida juhtis sm. Ants Kaal. Põhimõtteliselt ei muutunud peale ametinimetuse midagi, olin nüüd teise kategooria insener-tehnoloog. Kuna hõljumipilvedest, settepüüdjatest ja tahkete osakeste vertikaalsest voost meres ei teatud selles osakonnas üldse midagi, oli mu peaaegu täielikust loomevabadusest saanud absoluutne.

Kasutades tekkinud täielikku suveräänsust, vormistasin endale nn. teise viisa, mis andis õiguse meresõiduks väljaspool Nõukogude Liidu majandusvööndit ning komandeerusin pooleteiseks kuuks baaslaevale „Rand-1”, kes siirdus Toitlusprogrammi täitmiseks Gotlandi süviku piirkonda turska ja kilu külmutama ning karpidesse soolama. Kalurid nimelt viisid Toitlusptrogrammi ellu täiesti mitteteaduslikul viisil, lihtsalt nälgivatele Vene NFSV elanikele toidupoolist hankides. Mina, teadusliku töötajana, leotasin oma algelisi settepüüdjaid ja uurisin meres vajuvaid osakesi. Laevaelu on mulle alati sobinud.

Reisilt tagasi jõudsin just siis, kui jõi kogu PTB, ja seegi kord täielikus peiemeeleolus. Asutus oli Ministrite Nõukogu otsusega likvideeritud, kui mittevajalik.

REPLIIK KESKKONNAMINISTRILE - Urmas Tartes

Foto: Neeme Sihv

REPLIIK KESKKONNAMINISTRILE - Urmas Tartes

1) Mõisteruumist. Tänase metsadebati möödarääkimise üheks põhjuseks on mõiste mets mitmetimõistmine. Ökoloogilises mõites saab metsaks pidada üksnes sellist ökosüsteemi, kus suurte puude toimel hakkab tekkima oma iseloomulik mikrokliima. See ei ole veel põlismets, mis on metsakoosluste elurikkuse etalon. Täna tähistatakse sõnaga mets sisuliselt koosluseid niidust (esimesed lageraiejärgsed aastat) põlismetsani. Põlismetsad on kliimakskoolused, mida meie metsadest on kõigest ca 2%. Enamik meie metsakaitsealasied on endised majandusmetsad ja kasvukohale iseloomulik kooslus on neis alles kujunemas. Lahendust ei saa me enne, kui me teemat käsitledes kas ei täpsusta alati, mida me metsa mõistet kasutades silmas peame või võttagi selgelt kasutusele mõisted põlismets, kaitsealune mets, majandusmets jms..2) Kliimamüüdid. Metsamajandajate (ka RMK) pool esitatakse taas ja taas müüti nagu metsade intensiivsem majandamine (rohkem noort kasvavat metsa) saaks olla süsiniku lisasiduja ja seega oluline meede kliimasoojenemise leevendamisel. See on andmete ekslik käsitlemine, mis ei arvesta aineringe tervikuga.

Noor kasvav mets ei ole süsiniku lisasiduja vaid raiega metsast välja viidud süsinikukoguse taastaja. Alles siis, kui noorest metsast on taas saanud raieküps mets, on seal seotuna olnud süsiniku kogus enam-vähem taastunud. Seega saab süsiniku lisasidumine metsamajanduses tekkida üksnes puidust tehtud pikaealiste toodete kumulatiivse kogunemise läbi.

Ka IPCC rapordis on süsinikuteema avatud täiesti adekvaatselt, kuid seda tuleb lugeda erinevatest kohtadest ja aineringet tuleb arvestada tervikuna.

Kuid metsade (nii majandus- kui ka looduslike metsakoosluste pindala hoidmine on tähtis. Eriti tähtis on vanade (loodus)metsade hoidmine ja metsakaitsealad. See on koht, kus süsinik on dünaamilises akumuleerimisseisundis ja selle seal kinni hoidmine on oluline. Loodusmetsades on püsivalt seotuna rohkem süsinikku, kui mistahes intensiivsusega majandataval metsamaal. Tänases kontekstis on metsades ainsad süsiniku lisasidujad vaid meie metsakaitsealad.

Teadustöid tuleb lugeda ikka terviklikult ja samuti tuleb teadmised panna kokku süsteemi tervikusse. Täpselt nagu teadustöid ei tohi eitada ei tohi teadustööde tulemusest selektiivselt välja valida meeldivaid tulemusi.

3) Pikaajaline strateegia. Kuigi metsanduse arengukava tehakse 10 aasta pikkuse perioodi jaoks on seal möödapääsmatu käsitleda strateegiliselt ajavahemikku, mis on vähemalt sama pikk, kui pikima kestusega raiering. Kujundlikult peab strateegia vaatama 100 aastat ette, kus kõrvuti majandusliku kasutamisega on tasakaalustatult käsitletud ka elurikkuse ja eluvõrgustikuga seotud aspektid.

Kokkuvõtteks. Metsanduse arengukava ja metsade majandamise kontekstis tuleb põhitähelepanu pöörata kolmele asjaolule:
1. Vanade loodusmetsade hoidmine, metsakaitsealad ja koosluste taastamine (Kaitsealade vajalik kogus ja struktuur). See on oluline nii kliimaküsimustes kui ka eluvõrgustiku ja elurikkuse hoidmisel.
2) Jälgida, et metsamaa pindala püsiks
3) Keskenduda metsast varutavast puidust kestvustoodete disainimesele ja tegemisele. See on metsandussektori ainuke võimalus oma tegevuses kunagi põlismetsadest majandusmetsi tehes lahti lastud süsiniku taassidumiseks. Toodetes säilinud-säilitatud puidu kogus peab kumulatiivselt kuhjuma. Senises metsamajanduse maailmapraktikas pidevalt ja kumulatiivselt kuhjuvat puidukogust ei tähelda. Ka Jumalaema kiriku 700 aastat vanad sarikad said tuleohvriks.

------------------

Kommentaar on pärit Urmas Tartese näoraamatust, mis kirjutatud vastuseks keskkonnaministri seinale keskkonnaministri vastavale üleskutsele.

Hea loodusesõber!
Viimasel ajal on väljendatud üha suuremat muret Eesti metsade olukorra ja jätkusuutliku tuleviku osas. On kõlanud ka etteheiteid Riigimetsa Majandamise keskuse aadressil. 
Palun sind, hea loodusesõber, võta aega enne postituste kommenteerimist tutvuda erinevate hinnangutega Eesti metsanduse seisust.
Eesti mets on arvudesse pandud põhjalikus ülevaates:https://www.keskkonnaagentuur.ee/…/default/files/metsad2018… 
Käimas on metsanduse arengukava koostamine, kuhu oleme aja jooksul kaasanud erinevaid huvigruppe esindava auväärse koosseisu. Selle asemel, et üksteisega sotsiaalmeedia vahendusel pahandada, vaadake hoopis, kes võiks olla just teie maailmavaate esindaja MAK-i juures ning panustage arengukavasse konstruktiivselt.
Olen palunud RMK nõukogul võtta arutlemiseks vajadus viia läbi sõltumatu audit. Minu soov on viia läbi asjakohane auditeerimine nende esitatud süüdistuste paikapidavuse või mitte paikapidavuse osas, mida meedias on viimastel aegadel RMK suunas palju kõlanud.

9. jaanuar 2020.