MIDA ÕPETAB PIIBEL LOOMADE JA LOODUSHOIU KOHTA? - Lewis Regenstein

 

MIDA ÕPETAB PIIBEL LOOMADE JA LOODUSHOIU KOHTA? - Lewis Regenstein

Sissejuhatus

Piibli ja judeokristliku traditsiooni kohaselt tuleb loomi kohelda lahkelt ja lugupidavalt. Massiviisiline kuritarvitamine ja kannatused, mida põhjustatakse igal aastal miljarditele loomadele igal aastal täiesti seaduslikult rikub seega selgelt kristliku usu põhimõtteid.

Tuhandeid aastaid tagasi, piibli kirjapaneku ajal olid tollased inimesed looduse ja koduloomade, eriti metsloomade ja kariloomadega tihedas kontaktis, eriti seoses karjakasvatusega. Piibel sisaldab rangeid eeskirju, mis reguleerib seda, kuidas kohelda põllumajandusloomi ja tegelikult kõiki Jumala olendeid, keda ei loodud taluma tarbetuid valu ja kannatusi.

Kaasaegne loomakasvatus on vastuolus kristlike põhiväärtustega. See hävitab terveid looduslike liikide populatsioone, vangistab tohutul hulgal loomi, asetades nad kehvadesse tingimustesse suurfarmides, saastab keskkonda, raiskab loodusvarasid ja kahjustab inimeste tervist.



Kümme käsku: Ärge ülekoormake loomi

Heebrea pühakirja Moosese seaduses keelatakse loomade tööga ülekoormamine ja nõutakse hulkuvate ja eksinud loomade abistamist. Paljudes ettekirjutustes on selgelt mõeldud loomade, mitte omanike heaolule.

Selles seaduses nõutakse, et aidataks ka loomi, kes kuuluvad vaenlastele, kelle ees ei ole neil mingit kohustusi ja sõprade omi. Ei tohi „minna mööda“ hätta sattunud loomast: „Kui sa kohtad oma vihamehe eksinud härga või eeslit, siis vii see temale tagasi! Kui sa näed oma vihamehe eeslit koorma all lamamas, siis ära jäta teda maha, vaid aita ta lahti päästa” (2Ms 23:5).

Kümnes käsus tuuakse eraldi välja, et kariloomi ja eesleid ei tohi sundida hingamispäeval töötama. 2. Moosese raamatu 23. peatükis annab Jumal Moosesele mitu loomakaitsealast seadusepügalat: „Kuus päeva tee oma tööd, aga seitsmendal päeval puhka; et su härg ja eesel kosuksid ...” (2Ms 23:12). Lisaks: „Aga seitsmes päev on Issanda päev, sinu Jumala hingamispäev. Siis sa ei tohi toimetada ühtegi talitust, ei sa ise ega su poeg ja tütar ... ei su härg ega eesel või mõni muu su loomadest” (5Ms 5:14).

Jumal käsib ka, et igal seitsmendal aastal ei tohi külvata saaki ega koristada põlde, viinamarjaistandusi ja oliivisalusid. Need tuleks jätta „koristamata ja harimata“ (2Ms 23:11). Jumala käsul tuleb seitsmendal aastal anda maale „täielik puhkeaeg ... Aga maa puhkeaja vili võib olla toiduks: teile, su sulasele ja teenijale, su päevilisele ja majalisele, kes elab võõrana su juures. Ka su karjale ja metsloomadele, kes su maal on, olgu toiduks kogu see saak“ (3Ms 25:4-7).


Loomadevastase julmuse keelamine

Piiblis keelatakse ka koduloomade vastane julmus. Oleks julm takistada härgadel töötamise ajal söömist ja sellest tulenevalt on 5. Moosese raamatus (25:4) kirjas: „Ära seo kinni härja suud, kui ta pahmast tallab.” Lisaks öeldakse 5. Moosese raamatus 22:10: „Ära künna härja ja eesliga paaris.” Erineva suuruse ja jõuga loomade kokku panemine koormaks nõrgemat või võib-olla mõlemaid.

Need iidsed seadused, mis püüdsid vähendada loomade kannatusi, on vastuolus kaasaegsete tootmismeetoditega. Näiteks tänapäeval eemaldavad põllumajandustootjad vasikaid, kes on mõeldud lihaks, kohe pärast sündi ema juurest, jättes nad ilma emapiimast, mis sisaldab neile vajalikku rauda. Vasikaid hoitakse kogu elu kitsastes latrites, kus nad ei saa ennast isegi ümber pöörata. Sellise olukorra tõttu jäävad vasikate lihased pehmeks ja verevaeseks, mis muudab kogu nende liha pehmeks ja kahvatuks. Taoline loomade kohtlemine ei sobi kokku piibli põhimõtetega.


Õige inimene hoolib oma looma elust

Õpetussõnades (12:10) öeldakse: „Õige hoolib oma looma hingest, aga õelate halastuski on julm.“ Selles olulises piiblisalmis jagatakse inimesed kahte liiki – ühed, kes on „õiged” ja oma loomade vastu head, ning „õelad”, kes kohtlevad oma hoolealuseid loomi halvasti.

Loos Rebekast rõhutatakse loomade lahket kohtlemist kui vajalikku positiivset isiklikuomadust. Selles loos saadab Aabraham oma usaldusväärse sulase pojale Isaakile sobivat naist otsima. Sulane valib välja Rebeka pärast seda, kui see on ilmutanud sõbralikku suhtumist, võttes kaevust vett ja andnud seda mitte ainult sulasele, vaid ka tema kaamelitele (1Ms 24:19).

Samamoodi kasutab Jumal 2. Saamueli 12. peatükis üht kurba lugu perekonna armastatud lemmik tallekese andestamatu tapmise kohta, et näidata kuningas Taavetile tema vigu.

Kui Jaakob kutsus kokku oma 12 poega, Iisraeli hõimu esindajad, et rääkida neile nende tulevikust, karistati Siimeoni ja Leevit muu hulgas ka härgade vigastamise eest (1Ms 49:6-7).




Ja metsloomadel on sinuga rahu

Psalmides näitatakse, et Jumala headus ja kaastunne ei ole kuulu ainult inimestele, vaid laieneb kõigile Jumala olenditele. Psalmis 36:7 ülistatakse Jumalat sõnadega: „... sa päästad inimesi ja loomi. Kui kallis on su heldus, Jumal! Sellepärast otsivad inimlapsed pelgupaika su tiibade varju all.“

Psalmis 145 see teema - Jumala mure kõigi olendite pärast - kordub: „Hea on Issand kõigile ja tema halastus üle kõige tema tegude ... Sina ... täidad kõik, mis elab, hea meelega“ (9, 16)

Samamoodi peegeldus Jumala mure loomade pärast, kui Ta selgitas Joonale oma otsust Niinevet mitte hävitada. „Selles suures linnas” oli 120 000 inimest ja „palju loomi“ (Jn 4:11).




Jumala ideaal hõlmab rahu loomadega

Hoosea raamatus (2:20) viidatakse sellele, et Jumal sõlmib loomadega lepingu, mis tagab neile ohutu elu , ilma et neid ei häiritaks või kütitaks, hävitades tapariistad: „Ja sel päeval teen ma nende heaks lepingu metsloomade, taeva lindude ja maa roomajatega; ammu ja mõõga ja sõja murran ma maalt ja nad võivad elada julgesti.“

Hiiobi raamatus (5:23) kirjeldatakse ideaalset päeva, mil inimkond saab olema rahujalal loodusega: „Sest sul on leping kividega väljal ja metsloomadel on sinuga rahu.“

Jesaja raamatus (11: 6-9) kirjeldatakse ilmekalt, kuidas loomariik saab osa rahuõnnistusest maa peal, kui see saabub: „Siis elab hunt tallega üheskoos ja panter lesib kitsekese kõrval; vasikas, noor lõvi ... ja lõvi sööb õlgi nagu veis. ... Ei tehta paha ega kahju kogu mu pühal mäel, sest maa on täis Issanda tundmist.“




Aukartus elu ees Uues Testamendis

Uues Testamendist leiab mitmeid loomi ja loodust kaitsvaid viiteid. Luuka evangeeliumis (12:6) rõhutab Jeesus, et Jumal armastab isegi kõige madalamaid olendeid: „Eks müüda viis varblast veeringu eest? Ja ükski neist ei ole unustatud Jumala ees”. Matteuse evangeeliumis (10:29) räägitakse Jeesuse usust selle kohta, et Jumal hoolib kõigist Jumala olenditest, isegi nendest, kes on meile rahalises mõttes väheväärtuslikud. Matteus aga tsiteerib Jeesust, õpetades Jumala lõpmatust tarkusest ja armastusest: „Eks kaks varblast müüda veeringu eest? Ja ometi ükski neist ei lange maha ilma teie Isa teadmata.“

Luuka evangeeliumist (13:15) loeme, kuidas Jeesus kasutab piibellikke loomade humaanse kohtlemise seadusi, et õigustada vigase naise tervendamist hingamispäeval, öeldes: „Eks igaüks teie seast päästa ka hingamispäeval oma härja või eesli sõime küljest lahti ja vii jooma?” Samamoodi õigustab Jeesus Luuka evangeeliumis ühe mehe tervendamist hingamispäeval sõnadega: „Kes on teie seas, kelle poeg või härg kukub kaevu, et ta kohe ei tõmbaks teda välja hingamispäeval?” (14:5). Ja Mäejutluses räägib Jeesus „taeva lindudest", öeldes, et „teie taevane Isa toidab neid" (Mt 6:26).

Huvitav on see, et Uues Testamendis ei kujutata kunagi Jeesust liha söömas, isegi mitte viimasel õhtusöömaajal, kuigi kahel korral pärast tema surma ja ülestõusmist kirjeldatakse, kuidas ta sööb kala.

Paljud kristlased näevad sügavat tähendust selles, et Jeesuse elu algas loomade seas (Lk 2:7). Pärast seda, kui Maarjale ja Joosepile keelduti Petlemmas, Juudamaal öömaja ja varjualuse andmisest, olid nad sunnitud kasutama loomasõime, kus Jeesus ilmale tuua. Nii sündis Jeesus nähtavasti selliste loomade keskel nagu eeslid, härjad, lehmad ja lambad.

Jeesuse austusest loomade suhtes annavad tunnistust tema korduvad loomadega seotud võrdumid ja viited, mida ta õpetamisel kasutas. Ta osutas oma jüngritele ja teistele usklikele kui lammastele ning võrdles Jumala hoolitsust Jeruusalemma eest kana hoolitsusega oma tibude eest. Jeesus võrdles ennast sageli ennast selliste loomadega nagu lammas ja tuvi, kes on tuntud oma süütuse, kuulekuse ja alandlikkuse poolest. Ta rääkis sageli sellest, et loomad on Jumala hoole all ning kutsus korduvalt üles ilmutama nende suhtes armastust, halastust ja kaastunnet, mis on kooskõlas humaanse ja looduse muutumatul kujul säilitamise eetikaga (preservation ethic), ning on selle aluseks.




Piibli sõnum loodushoiu kohta

Kogu piiblit läbivaks teemaks on inimeste kohustus austada ja kaitsta looduskeskkonda. Sageli viitab see sõnum otseselt neile probleemidele, millega me praegu silmitsi seisame: põllumajandusloomade vastane julmus, metsloomade ja looduslike elupaikade hävitamine ning maa, vee ja õhu saastamine.

Võib-olla on maailma esimene saastamisvastane seadus V Moosese raamatus (23:13–15), mis keelab maa saastamise inimtekkeliste jäätmetega. Jeremija (9:9-11) ja Habakuki (2:17) raamatutes hoiatab Jumal looduse ja metsloomade hävitamise eest. Jeremija raamatust leiab Jumala sõnad: „Mägede pärast tõstan ma nuttu ja kaebust, ka kõrbe karjamaade pärast nutulaulu, sest need on nõnda hävinud, et ükski seal ei käi ja karja häält pole kuulda. Nii hästi taeva linnud kui loomad on põgenenud ja ära läinud” (9:9). Ka Habakuk ennustab „… ja loomade hävitus teeb sulle hirmu, inimeste vere, samuti maale, linnale ja kõigi selle asukaile tehtud vägivalla pärast“ (2:17). Mõlemal juhul toob maa hävitamine - nii nagu me täna teeme põllumaa ja puutumatu loodusega - kaasa viletsust.

Piiblis osutatakse erakordset austust puude ja metsade vastu ning üks esimesi asju, mida iisraellastel teha kästi, kui nad „jõuavad” tõotatud maale, oli istutada puid ja lasta neil küpseda enne, kui hakatakse nende vilja sööma (3Ms 19:23).

Moosese seadus sisaldab tähelepanuväärset looduskaitsealast eeskirja, mille kohaselt on viljapuude hävitamine keelatud isegi sõjalise rünnaku ajal (5Ms20:19). Mujal Moosese seaduses on kehtestatud ranged ja üksikasjalikud eeskirjad puude hooldamise kohta. Näiteks 3. Moosese raamatust (19:23-25) loeme selle kohta, et viljapuid ei tohi esimestel aastatel lõigata ega koristada, et anda neile jõudu ja suurendada nende saagikust.

Kõikjal piiblis, kus rõhutatakse aukartust maa ees, edastatakse Pühakirja tugev loodushoiualane sõnum, hoiatades loodusvarade üleliigse kasutamise ja kurnamise eest. 3. Moosese raamatus (25:4) käseb Jumal: „ ... aga seitsmendal aastal olgu maal täielik puhkeaeg, puhkus Issanda auks: sa ei tohi külvata oma põldu ega noppida oma viinamäge!“

Ka sama raamatu salmides 26:3-6 kirjeldatakse, kuidas Jumala austab maad, lubades iisraellastele, et kui nad täidavad Jumala käske, siis maa tasub neile: „Kui te käite minu seaduse järgi ning peate mu käske ja teete nende järgi, siis annan ma teile vihma õigel ajal ning maa annab oma saagi ja puud väljal annavad oma vilja. ... Ja mina annan maale rahu ...“



Jumala armastus looduse vastu

Kõikjal 1. Moosese raamatus kohtleb Jumal kohtleb erilise soosinguga „kõiksugu elavaid olendeid“. Jumal lõi nad, õnnistas ja käskis neid: „Olge viljakad ja teid saagu palju“, iseloomustades nende loomist korduvalt väljendiga: „see oli hea“.

Mõned piibliteadlased peavad oluliseks asjaolu, et Jumal kuulutas iga asja, mille Ta oli loonud – vaalad, linnud, veised, „metslmad ... ja kõik roomajad maa peal ja muud maa loomad“ – iseenesest „heaks” (1Ms 1: 25), toetades harmoonilise universumi loomise mõtet.

Psalmis 104 võetakse tabavalt kokku Jumala hool oma loodu eest, ülistades Jumalat kõigi olendite hoolitsemise eest. Selles märgitakse, kuidas me kõik sõltume ökoloogilisest süsteemist, mille Jumal on loonud, kuulutades: „Kui palju on sinu töid, Issand! Sa oled nad teinud kõik targasti. Maa on täis sinu looduid. Siin on meri, suur ja lai; seal kubiseb lugemata palju loomi, pisikesi ja suuri ... sina avad oma käe, ja nende kõhud saavad täis head ... Sa läkitad välja oma vaimu, ja nad luuakse, ja sina uuendad maa näo. Kestku Issanda au igavesti! Issand rõõmustugu oma tegudest ...“ (Ps 104:24-31).

5. Moosese raamatus (8:7-9) kirjeldab Mooses Tõotatud maad ökoloogilise paradiisina, viidates selle rikkalikule ja kaunile keskkonnale ning kui „veeojade, allikate ja sügavate vete maale, mis voolavad orgudes ja mägedes …” Mooses rõhutab iisraellastele maa pühadust: „Maa, mille eest hoolitseb Issand, su Jumal, millel alaliselt, aasta algusest aasta lõpuni viibivad Issanda, su Jumala silmad (5Ms 11:12).

Jumala armastab maad selle enda pärast, mitte inimeste kasu silmas pidades. See selgub Jumala ja Iiobi vahelises jutuajamisest tormi ajal, kui Looja ütleb, et laseb „sadada asustamata maale, kõrbe, kus ei ole inimest, kõrbes, laastatud ja lageda küllastuseks, et lasta tärgata noort rohtu“ (Ii 38:26-27). Iiobi raamatus räägitakse meile, et inimesed peavad elama loodusega kooskõlas ning püüdma õppida sellelt targast ja salapärasest toimimisest: „Aga küsi ometi loomadelt, nad õpetaksid sind, ja taeva lindudelt, et need annaksid sulle teada, või kõnele maale, et ta teeks sind targaks ... Kes neist kõigist ei tea, et seda on teinud Issanda käsi?“ (Ii 12: 7-9).




Inimeste loodushoolduse alased kohustused

Piiblis mitte ainult ei rõhutata, et loodus peegeldab Jumala hiilgust ja suurust, vaid seal kinnitatakse ka, et inimestele on antud eriline vastutus kaitsta ja hoolt kanda looduskeskkonna eest. Kuid iroonilisel kombel on seda Pühakirja mandaati sageli kasutatud kui luba loodust saastada ja hävitada.

Tõenäoliselt ei ole piiblis ühtki teist nii valesti mõistetud ja tõlgendatud kirjakohta kui 1Ms 1:26, kus Jumal annab inimestele loa looduse ja loomade üle „valitseda“. Seda on sageli ekslikult peetud omandiõiguse sünonüümiks, mis annab nimestele õiguse kohelda loodust ja loomi oma suva järgi. Kuna aga Edeni aias ei olnud vägivalda ja Jumal kirjeldas kogu loomingut väga heana, on palju mõistlikum loomade valitsemise all mõista inimese püha kohust olla hea majapidaja looduses. Lisaks maa eest hoolitsemisele ja kaitsmisele kästakse 1. Moosese raamatus (1:28) „täita maa“.

Vastupidiselt neile, kes väidavad, et maa kuulub inimestele, kuulutab Jumal 3. Moosese raamatus (25:23): „Maa on minu päralt; sest teie olete ju võõrad ja majalised minu juures.“ Samuti viitab Psalm 24 sellele, et maailm ei kuulu inimkonnale, vaid Jumalale: „Issanda päralt on ilmamaa ja selle täius, maailma ja kõik, kes seal elavad ... „ Lisaks sellele loeb 5. Moosese raamatust (10:14): „Vaata, Issanda, su Jumala päralt on taevas ja taevaste taevas, maa ja kõik, mis seal on ...“ Kõik elusolendid kuuluvad Jumalale ja Psalmis 50:10-11 kuulutab Ta: „Sest kõik metsloomad on minu omad ja kariloomad tuhandeil mägedel. Ma tunnen kõiki mägede linde, ja loomad minu väljadel on mu juures.“




Loomade inimeste hoolde usaldamine

Piibel sisaldab arvukalt kitsendusi seoses metsloomade ja koduloomade hoolimatu või julma tapmisega. Koguja raamatus (3:19-21) kinnitatakse, inimesest on ülbe mõelda, et tema saatus erineb loomade saatusest: „Sest mis sünnib inimlastega, see sünnib loomadega - neile kõigile sünnib sama: nagu sureb üks, nõnda sureb teine. Ja neil kõigil on ühesugune hing; ja inimesel ei ole paremust looma ees, sest kõik on tühine. Kõik lähevad ühte paika, kõik on põrmust ja kõik saavad jälle põrmuks. Kes teabki, kas inimlaste hing tõuseb ülespoole või kas loomade hing vajub maa alla?“

Paljudes kohtades piiblis kohtleb Jumal inimesi ja loomi ühte moodi. Kui Jumal päästis Noa ja tema perekonna hävingust, päästis Ta ka loomad: „Siis Jumal mõtles Noale ja kõigile mestloomadele ja kõigile kariloomadele, kes temaga laevas olid“ (1Ms 8:1).

1. Moosese raamatus (9:8-10) räägitakse, et pärast suure üleujutuse taandumist lubas Jumal, et uputus ei hävita enam kunagi maad. Jumal tegi lepingu mitte ainult Noa ja tema järeltulijatega, vaid ka „iga teie juures oleva hinge vahel kõiges lihas ...“ Seega Jumal ei tee tegelikult vahet inimeste ja loomade vahel, et sõlmida leping „enese ja kõige liha vahel, mis maa peal on” (1Ms 9:12–17).

Paljude arust Jumala luba Noal loomi süüa annab inimkonnale õiguse loomi oma suva järgi kohelda. Loomade tapmine ja söömine tõi aga kaasa needuse – kui varem olid inimesed ja loomad elanud harmooniliselt koos, siis nüüd „teid peavad kartma ja pelgama kõik maa loomad ...” (1Ms 9:2). Vihavaen Jumala loomadega on suur hind, mida maksta nende söömisest tuleneva maitsemeele rahuldamise eest. On veel üks needus - rasv, kolesterool, kahjulikud kemikaalid ja muud ained, mis soodustavad südamehaigust, diabeeti, teatud vähke ja teisi degeneratiivseid haigusi, mis tapavad või hävitavad igal aastal miljoneid ameeriklasi.




Loomohvrid

Mõned inimesed küsivad, kuidas 3. Moosese raamatus kirjeldatud loomade rituaalseid ohverdusi lepitada väitega, et Jumal loomadest väga hoolib. Ohverduse näiline eesmärk oli patu lunastamine,, seega on mõistlik pidada loomohvreid vajalikuks sammuks, et eemalduda inimeste ohverdamisest (4Ms 31:30, 40) teel igasuguste ohvrite kaotamise suunas. Hilisemad prohvetid, sealhulgas Jesaja, Hoosea, Aamos, Miika ja Jeremija, mõistsid loomade ohverdamise hukka. Jesaja (1:11-13)näiteks räägib sellest, et Jumal palus iisraellastel ohvreid enam mitte tuua, kuna see oli Talle „vastumeelt“ Jesaja raamatu salmides 66:2-3 võrdles Jumal looma tapmist inimese mõrvamisega: „Ons inimese mahalööja härja tapjaga võrdne ...”

Ka Hoosea kirjutas: „Sest ustavus on see, mida ma tahan, mitte ohver; Jumala tundmine on enam kui põletusohvrid”(6:6). Jeremija kaudu kuulutas Jumal, et „teie põletusohvrid ei ole mulle meelepärased ja teie tapaohvrid ei kõlba mulle”(6:20). Jeremija vahendab veel Jumala sõnu: „Sest sel päeval, mil tõin nad ära Egiptusemaalt, ei rääkinud ma teie vanematega ega andnud neile käsku põletus- ja tapaohvri kohta“ (7:22). Kuningas Taavet kirjutas: „Tapa- ja roaohver ei ole su meele järgi“(Psalm 40:6). Jumala sõnumitooja Aamose sõnul mõistab Jumal ohverdamise sügavalt hukka: „sest kuigi te totoe mulle oma põletus- ja roaohvreid, ei ole mul neist hea meel ja ma ei vaatagi teie rasvase tänuohvri peale…(5:22).

Ka Miika kirjeldas Jumala vastumeelsust ohvrite suhtes: „Millega võiksin tulla Issanda ette, kummardama kõrge Jumala ette? Kas pean tulema ta ette põletusohvritega, aastaste mullikatega? Ons Issanda meele järgi tuhanded jäärad, kümne tuhanded õlijõed? Kas pean andma oma esmasündinud üleastumise eest, ihuvilja oma hinge patu eest? Tema on andnud sulle teada, inimene, mis on hea. Ja mida nõuab Issand sinult ei muud, kui et sa teeksid mis on õige, armastaksid heldust ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga?“(6:6–8).

Jeesus õpetuses peegeldusid hilisemate prohvetite õpetused ja Matteuse sõnul tsiteeris Jeesus vähemalt kaks korda korda Hooseat, öeldes: „Ma ei taha ohvrit, vaid halastust!” (9:13, 12: 7). Ta ajas templist välja kaupmehed, kes müüsid loomi ohverdamiseks ning need, kes vahetasid raha loomade ostmiseks, ja ka loomad (Jh 2:15).




Religioon ja loomakaitse

Neid Pühakirja looduhoidlikke ja humaanseid ettekirjutusi järgisid nii juudi rabid kui kristliku kiriku varased juhid. Esimese tuhande aasta jooksul on kristlastest pühakutel olnud tihedad ja sõbralikud suhted mets- ja koduloomadega. Selliste pühakute hulka kuulusid näiteks Giles, Jerome, Benedictus, Meinrad, Columba, Cuthbert, Patrick ja sajad teised. Kõige tuntum on muidugi loomade kaitsepühak Assisi Franciscus.

Sarnaselt on judaismile on olemas pikk traditsioon loomade ja looduse austamise kohta, mis põhineb Piibli õpetustel. Juudi entsüklopeedias märgitakse, et „loomade kohtlemist käsitlevate moraalsete ja õiguslike eeskirjade aluseks on põhimõte, et loomad on osa Jumala loomingust, mille eest inimene vastutab. Seadused ja muud viited ... piiblis selgitavad, et keelatud pole mitte ainult loomade vastane julmus, vaid, et Jumal nõuab meilt ka kaastunnet ja halastust nende vastu … Hilisemas rabiinlikus kirjanduses … pööratakse suurt tähelepanu veel sellele, et näidata Jumala halastavat suhtumist loomadese ning sellele, kui oluline on neile valu mitte põhjustada.”

Arstist misjonäri ja Nobeli rahupreemia laureaadi Albert Schweitzer arusaama kohaselt Jeesuse armastuskäsku järgiv nn eetiline inimene „kuuletub sunnile aidata igasugust elu“. Tema arvates ei peaks „ajaviiteks teeärsel lillel pead maha lööma, sest sellega patustab ta elu vastu, seismata paratamatuse võimu all.” Schweitzer kirjutas väga ilmekalt vajadusest tunda aukartust kõigi eluvormide vastu: Tõeliselt usklik inimene „ei küsi, mil määral see või teine elu väärtuslikuna osavõtmist pälvib ... Elu kui selline on tea jaoks püha.”

Teine juhtiv kristlik teoloog Norman Vincent Peale on öelnud: „Ma ei usu, et inimene võib olla tõeline kristlane ja samal ajal tahtlikult osaleda loomade julmas või hoolimatus kohtlemises.”

Jutlustaja Billy Graham on märkinud: „Piibel õpetab, et me ei tohi loomi julmal viisil kohelda ega karistada. Jumal on nad loonud ja sellest saadik, kui inimkonnale anti võim loomade üle, ei tohi me neid julmalt kohelda.“

Lloyd Putman on hoiatanud „usulise müoopia“ kasutamise eest, öeldes, et „meil on väike usk, kui seal ei ole ruumi ülejäänud Jumala olenditele.“ Kuulus Inglise teoloog kardinal John Henry Newman (1801- 1890) kirjutas kord: „Loomade julm kohtlemine viitab sellele, et inimene ei armasta Jumalat."

Paavst Johannes Paulus II on öelnud õhes oma jutluses, et kristlastel on moraalne kohustus kaitsta keskkonda: „Meie planeedi loodusvarade austamine” peab olema osa igaühe südametunnistusest Tema sõnul „loodusele tekitatud kahju” hüvitamine ... ja ennetamine on „tõsine moraalne kohustus”.

Lõppkokkuvõttes võib öelda, et kõige tugevam argument loomade lahke kohtlemise kasuks põhineb õigluse kaalutlustel. Mõned on küsinud, kuidas inimesed saavad paluda halastust ülevalt, kui nad ei ole armulikud nende vastu, kes elavad nende meelevallas?




Intensiivse loomakasvatuse põhjustatud häving

Piibli autorid ei saanud näha ette nüüdisaegses ühiskonnas loomadele tekitatud kannatusi ja hävitustööd nende kallal, mis rikub selgelt piibellike seaduste sisu ja ulatust. Näiteks põhjustab intensiivne loomakasvatus, kui ta surub miljardid loomad tuhandetesse rajatistesse, keskkonnale tohutut kahju. Sõnnik, keemilised pestitsiidid ja väetised saastavad meie jõgesid, järvi, ojasid, põhjaveekihte ja muid joogiveeallikaid, tappes kalu ja elusloodust ning põhjustades ränki terviseprobleeme inimestele, nagu vähki, raseduse katkemist ja sünnidefekte.

Veiste, sigade, kanade ja muude loomade kasvatamiseks kasutatakse tohutuid vee-, energiahulka ja teravilja, millega kaasnevad ka suured jäätmekogused. Kariloomad paiskavad õhku tohutul hulgal gaase, mis põhjustavad või süvendavad globaalset soojenemist ja kahandavad planeedi stratosfääri osoonikihti, mis kaitseb surmava kiirguse eest kogu elu Maal.

Üha suurenevast keskkonnakriisist on saanud üks kesksemaid poliitiliste debattide teemasid. Paljud inimesed ei mõista, et tegemist on ka moraalse ja vaimse küsimusega, sest inimkond on ületamas Maa suutlikkust pidada ülal mitte ainult elusloodust, vaid ka inimelu. Milline patt võib olla suurem patt kui hävitada tulevaste põlvkondade elu võimalus meie planeedil?

Õnneks võib paljude nende probleemide lahenduse leida piibli õpetustest. Kui neid järgitakse, siis maa ja selle olendite ees aukartuse edendamine võib ära hoida paljusid keskkonnaohte ja tagada inimkonnale turvalise tuleviku.




Lewis Regenstein

USA Humanistliku Seltsi

Interkonfessionaalse Nõukogu



president




Tõlkinud Maie Lüüs.