ABIELU TÄHTSUSEST
VÄÄRTUS ON eetikas ja filosoofias püsiv hinnang, mis mingile kujundile on antud või selle juurde muul viisil kuulub. Üks väärtus, mis on püsinud paar aastatuhandet muutumatuna ja seda meie enda, Euroopa kultuuriruumis, on kristlik abielu. Katoliku kirik käsitleb abielu mehe ja naise vahelise lepinguna ning erinevalt teistest sakramentidest lepingupooli abielusakramendi jagajatena. Kristlikku abiellu saavad astuda mees ja naine, kes on vastastikku kinnitanud oma nõusolekut ja vaba tahet abielluda ning kel ei ole ilmalikust ega kanoonilisest õigusest tulenevaid takistusi abielluda.
EELK peapiiskopi Urmas Viilma ettepanek määratleda abielu põhiseaduses ühe mehe ja ühe naise vahelise liiduna teenib minu hinnangul elukultuuri. Hoolimata sellest, et luterlikus kirikus puudub otsene viide abielusakramendile, tunnistab kaudselt ka peapiiskop, et “abielu” mõiste vajab tänapäevases globaalses maailmas konstitutsioonilist kaitset. Säärase sammu on astunud juba üle kümne Euroopa riigi.
Vastandumine samasoolistele paaridele pole eesmärk omaette, nagu mõni ekslikult arvab. Samasooliste paaride kooselu on maine tegevus, nagu on ka eri sugupoolte kooselu. Abielu on aga religioosne tegevus. See on kahe eri sugupoole ettevõtmine, mis teenib kõige pühamat eesmärki siin maakeral, milleks on uus elu ja sellega kaasnev õpetus.
LOODUSSEADUSLIKULT on soorollide erinevus objektiivne, see ei sõltu poliitikast ega moest. Mees ja naine moodustavad koos täiuse, mille kõige kõrgem vorm on abielu. Sellest tulenevalt on üks ja õige abielu käsitlus olnud läbi aegade ühe mehe ja ühe naise vaheline liit. Tunnistagem endile, et kui meie ühiskonnas on tugevad abielud, siis saavad rahus elada ka need kooselu vormid, mis jäävad abielust allapoole.
Minu meelest peaks luterlik kirik tegema tulevikus ühe olulise järelduse: rääkigem pisut rohkem traditsioonilise abielu tähtsusest ning lõpuks taastagem ametlikult abielusakrament.
Foto: Sonjachnyj/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar