PIDU LISSINOS - Lembitu Twerdjanski

Pidu Lissinos 

 

Töötasin 1970te aastate algul Luua, tollase nimetusega Palamuse metsamajanduse tehnikumi asedirektorina õppealal. Kuulusime Eesti sovhoostehnikumide hulka koos Kuremaa, Jäneda, Väimela, Vinni, Vana-Võidu (Gagarini-nim), Kehtna ja teistega. Igal aastal oli tehnikumide kokkusaamine, mis roteerus. Võisteldi spordis, tehti isetegevust, korraldati mälumänge jne. Kuid meil oli veel üks naaber ja sõsartehnikum igas Balti riigis ja üks ka Leningradi oblastis Lissinos. Lissino metsatehnikum oli asutatud 1870.aastal

Kui Lissino metsatehnikumil oli 100 a juubel, olid Venemaa sõsartehnikumide kõrval kutsutud ka Läti, Leedu ja Eesti metsatehnikumid.

 Lissino oli vanim ja auväärseim metsakool Venemaal. Paiknes Aleksander II suveresidentsis.  20 sajandi esimese aastakümneni oli sinna sissesaamine suur au ja paras katsumus pürgijaile. See oli keiserlik metsaametkonna kaadri väljaõpetamise koht. Eelnevalt tuli osata korralikult ratsutada ning vehklemisturniiril mõõka käsitleda. Need alad olid ka õppetöö osaks. Paljud aadlikud alustasid seal oma riigiteenistust. Lõpetajad said ka esimese sõjaväelise, alamporutšiku, auastme.

Peale ekskursioone dendropargis, metsas ja lossi ümbruse parkides kutsuti pidulauda, mis oli imperaatorlikus lossisaalis. Pikkade laudade taha mahtus sadu külalisi. Peale ekskursioone dendropargis, metsas ja lossi ümbruse parkides kutsuti pidulauda, mis oli imperaatorlikus lossisaalis. Pikkade laudade taha mahtus sadu külalisi. Laudadele lähenesid tõelisel venepärasel liugsammul kirjutes, maani sarafanides ning erkpunaste ja  –siniste laubarättidega  kaunid neiud. Neiud kandsid suuri alumiiniumist pesukausse nagu neid saunades võib kohata. Kuhjas, auravate pelmeenidega pesukausid asetati ritta laudadele umbes kolmemeetriste vahedega. Olid tõesti haruldaselt maitsvad vene pelmeenid! 

Üks puudus torkas vaid silma, lauanurgal oli ainult 7 nuga.  Meie tehnikumi direktor Kaupo Ilmet oli  kohalike kommetega tuttav ja hoidis end laua otsa ligi, kus nägi nuge olevat. Nii sai kogu Eesti delegatsioon ka noad. Lätlased olid meie peale pahased, lubasid järgmine kord kui Aizupesse sõidame, meid ilma nugadeta jätta ja Eesti delegatsioonile ainult alumiiniumlusikad söömiseks panna. Aga ega tegelikult seal lauas polnudki midagi nugadega teha! Kui aga praegu neile pelmeenidele mõtlen, läheb suu vesiseks! 

Õhtul korraldati kõigi tehnikumide juhtkondadele eraldi vastuvõtt  Imperaatorlikus troonisaalis. Selle kohta pole aga enam midagi erilist lisada. Väga aromaatne tee tükksuhkruga ja vahukoorega, ümmargused teeklaasid hõbedastes “podstakannikutes,“  külm valge viin „Russkii Standart“ kristallkarahvinides ja suupisted vene moodi, punase ja musta kalmarja ning suitsetatud tuurabalõki ning beluugalõikudega, võileivad suitsutatud hirve- ja karulihaga, peal sidrunilõik.  Hõbevaagnad, kristallpitsid, noad, kahvlid ja muu lauahõbe. Ja jälle iga laua juures liuglev neiu, nüüd aga hõbe- ja kullakirjalistes sarafanides ning hõbedavärvilise laubadiadeemiga. Ja muidugi ülevoolava külalislahkusega hoolitsus nende poolt, et mitte ükski komponent eelnimetatud gurmeedest  käeulatusest otsa ei lõpeks.  

Lembitu Twerdjanski.  Kullamaa – Haapsalu, oktoobris 2018.a