laupäev, 26. august 2017

KOHTUMINE JUUNIKOMMUNISTIGA - Lembitu Twerdianski




Kohtumine juunikommunistiga

 Meenutan üht kohtumist sellest ajast, kui töötasin Kaarepere metsakatsejaamas. Jõgeva rajoonis oli külas Harald Ilves, kunagine juunikommunist,  Lauristini, Kruusi ja Semperi võitluskaaslane. Ta oli olnud 1960te aastate esimesel poolel Eesti NSV ülemnõukogu juhataja. Nüüd oli teenekas Lenini ordeniga autasustatud veteran Ametiühingute keskkomitee esimees. Aga ametiühingud, nagu siis kirjas oli isegi ametiühingu liikmepiletil, on kommunismi kool. Seega, kui kuulsime, et pidime teiste hulgas talle oma majapidamist näitama ja teda kostitama, olime ootel, et mis õpetusi ta siis meile jagab.
Ilus suvepäev oli, kui olime külalisega väikese ringi teinud mööda Vooremaad, põiganud sisse kalamajandisse ja vutifarmi ning tiirutanud veidi metsas. Juba eelnevalt oli välja valitud kena sammaldunud liivapõndak vanade mändide all Kassinurmes.

Silvi oli ette valmistanud piknikukorvi, kus oli marineeritud angerjat ja seeni, värsket kurki ja tomatit ja veel üht-teist suupärast. Kaupo oli korvi lisanud põdrakonservi ja -vorsti ning pudeli vahuveini “Sovetskoje šampanskoje.” Ettenähtud kohal laotasime teki maha ja võtsime istet. Külaline osutus lõbusaks vestluskaaslaseks, mitte sugugi kuivaks ja ametlikuks parteimeheks, nagu kartsin. Rääkisime veidi oma tööst ja plaanidest, paistis, et see pakkus talle päris huvi. Lahkasime siis natuke maailma asju, aga kui külaline sai jutujärje enda kätte, polnudki enam vaja jututeemasid otsida.
Ta hakkas meenutama 1940-41 aasta pöördelisi sündmusi Eestis, millest ta aktiivselt osa võttis. Ždanovi mehed olid Varese valitsuse juhtimise kohe seltsimeheliku heasoovlikkusega oma kätte võtnud. Kutsuti kokku värskeltküpsetatud nõukogude aktivistid ja tehti neile teatavaks, et neile pannakse esimeseks ülesandeks kaks asja. Esiteks, kirjaoskamatuse likvideerimine tööliste ja talupoegade hulgas ja teiseks nõukogulikku elulaadi tutvustavate ja propageerivate asutuste, klubide ja punanurkade loomine. Nendes punanurkades tuleb erilist tööd teha just maanaistega!

Algul võtsid meie mehed seda huumorina ja selgitasid, et kirjaoskamatus on Eestis likvideeritud juba paarsada aastat tagasi. Muidu ei saanud siinmail naistki võtta ega mehele minna, kui leeriõpetuse käigus polnud kontrollitud lugemise ja kirjutamise oskust. Kirjaoskamatuid võib olla paari protsendi ringis vanainimeste hulgas, kes pole leeris käinud, ega abielusadamasse jõudnud, või on siis lihtsalt alaarenenud mõistusega.
Selle peale viibutati näppu ja manitseti, et uued seltsimehed ei alustaks kohe nende petmisega, see viib usalduse kaotuseni ja siis... Mis siis saab, ei öeldud otse, kuid anti mõista, et nõukogude võim sellist asja ei kannata ning kõik takistajad, äraandjad ja provokaatorid proletariaadi diktatuuri teel lähevad otsemaid ajaloo prügikasti.
Kampaania eesti rahva lugemaõpetamiseks vaibus alles siis, kui koos isehakanud “õpetajatega” sõideti läbi paar küla, kus nad oma valikul kontrollisid talumeeste ja naiste lugemisoskust. Mis neid kõige enam hämmastas, vanemad mehed, olid nad ju elanud balti mõisnike all tsaaririigiski, oskasid mitut keelt.

Seda agaramalt haarati kinni “punanurkade” rajamisest, kus “maanaistega saaks teha erilist tööd.” Selgitasime jälle, et meil on juba ammune rahva- ja seltsimajade traditsioon. Seal käib rahvas koos, seal korraldatakse õmblus- ja keedukursusi, tehakse teatrit, peetakse aktusi ja tantsupidusid. See neid ei rahuldanud. Kui käidi mõnda rahvamaja vaatamas, oli otsus lühike: neis kultiveeritakse vaenulikku, kulaklikku kultuuri!
Kõigepealt tuleb kõik need kooskäimise kohad ümber nimetada “Sotsialistliku kultuuri majadeks,” mis vene keeles lühendatult kõlas, “Doma sotskulta.” Meie mehed püüdsid jälle ettevaatlikult selgitada, et selline nimi eesti keeles kohe mitte ei lähe. Neid maju hakataks kohe hüüdma Sotskuldi majadeks. Siis oleks patriootiline üritus pööratud kohe irvitamiseks. Ždanovlased pidid siingi lõpuks järele andma, seltsimaju hakati nimetama lihtsalt kultuurimajadeks. Üks häbi siiski vähem!

Niimoodi siis hakati Eestis arendama nõukogulikku kultuuri 1940. aasta pöördelistel juunikuu päevadel. Pole siis ime, et mõnigi eesti haritlasest “vastristitud” nõukogude aktivist uues korras pettus, paar halvustavat sõna “kultuuritoojate” kohta ütles, oma leivast ilma jäi ja istumagi pandi.

*****************

 
UUS RAAMAT!
Raamatu „Läänlaste lood“ lühitutvustus
Raamatusse on kogutud mälestusi kogu vanalt Läänemaalt alates 20. saj. alguspäevilt kuni 21. saj. künniseni. Oma mälestusi jagavad kooliõpetajad, põllu- ja metsamehed, kalurid, insenerid, suurtalude peretütred, meierid, riigiametnikud , arst, akadeemikud, ülikoolide õppejõud, küüditatud ja suure sõja aegsed paadipõgenikud. Sarja esimese raamatu "Kullamaa mälestused" järg.
Raamat on võetud EV100 toimkonna poolt EV 100 sünnipäeva kingituste hulka ja selle trükkimist on toetanud Eesti Kultuurkapital.
Juttu on koolikorraldusest ja koolielust 30, 70 ja 100 aastat tagasi, inimsuhetest eesti külas tsaariaja lõpus, noores Eesti Wabariigis, suure sõja ja kolhooside ajal. Mälestusi on taluelust enne sõda, sõja ajal ja kolhooside loomisest läänerannikul ja mujal. Kolhooside algusaastaid on kirjeldatud kogu kaasneva omavoli, metsikuste ja grotesksusega vahetute kaasaelajate ja pealtnägijate poolt. Üksikasjalikult on kirjeldatud põgenemisi läände purjelaevadega Eesti läänerannikult. Mälestusi on metsavendade elust ja saatusest, Läänemaa kuulsatest leiutajatest, maanoorte tegemistest 1930tel, mitmest Läänemaa tuntud ühiskonnategelasest, Vabadussammaste taastamisest jm.
Mälestusi on kalurite elust ja tööst Läänemaa mandriosas ja Vormsil, metsameeste tegemistest ja juhtumistest , pidutsemistest ning eraelu salajasematest külgedest. Juttu on elust metsavahitalus 1950tel ja 60tel, õppimisest ja õpetamisest Luua metsatehnikumis, tudengite kohati üle võlli kippuvatest tükkidest, läänlaste juhtumitest Nõukogude Liidu ja maailmamerede avarustel, paljust muustki.
Lõpuosas on kultuuriloolisi mälestusi viimastest aastakümnetest.
Autoritest võiks mainida prof. Pille Kipparit, akadeemik Eduard Einmanni, dr. phil. Peeter Kaske, dr.phil. Ülo Erikut, dr. Urmas Suklest, prof. Valdemar Väli, Eesti Looduskaitse Seltsi asutajaliiget insener Abro Teemuskit, agronoom-ökonomisti Manivald Müüripeal`i, insener Mati Jetsi, koolijuhte Jaan Sihverit, Ferdinand Rajaveret, August Tarendit, Materjale on saadud veel akadeemik Mihkel Veidermalt, põllumajandusjuhilt Helgur Kaabelilt, metsainsener Ants Linnult, koduuurijalt Merike Ströömilt ja teistelt.
Raamatule anti EV 100 kingitustoimkonna poolt kingituse staatus Eesti Vabariigi 100 sünnipäevaks.
Raamat on A4 formaadis, kõvade kaantega, maht 375 lk. Sisaldab ligi 250 ajaloolist fotot. Hind 15 eurot.
Raamat jaemüügile ei lähe, tellida saab ainult otse koostajalt Lembitu Twerdjanskilt e-posti letarang@gmail.com kaudu.
Piiratult on saada veel sarja esimene raamat „Kullamaa mälestused“, mis sisaldab samas mahus mälestusi ning ajaloolisi fotosid Läänemaalt.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar