KAS MUISTSED EESTLASED VÕITLESID OMA VABADUSE EEST? - Raivo Ird

Raivo Ird

„EESTI AJALUGU II” – KUI HEA RAAMAT!

Kas muistsed eestlased võitlesid oma vabaduse eest?

Rai

Uue ajalooraamatu „Eesti ajalugu II“ autorid väidavad, et 13. sajandil ei olnud olemas eestlasi ning tolle aja inimesed ei tundnud vabaduse mõistet. Lisaks muistsele vabadusvõitlusele on meie uuest ametlikust ajaloost kadunud ka saarlaste suur jumal Tharapita. Kas  need muudatused ajalookäsitluses on tõesti põhjendatud ning tehtud eesti rahvuse ja kultuuri säilimise huvides?

Eesti uuest ajalookäsitlusest on kadunud mitmeid tuttavaid sündmusi ning tegelasi. 

2013. aasta alguses ajakirjanduses lahvatanud diskussioon teose „Eesti ajalugu II“ üle, milles on loobutud termini „eestlaste muistne vabadusvõitlus“ kasutamisest, on praeguseks juba pisut maha jahtunud. Paraku kipuvad meie meedias nii jahtuma paljud väga olulised teemad - uut ja põnevat seepi jookseb ju pidevalt peale. Kuna aga eesti rahva ajalugu ja identiteet peaksid olema meie jaoks olulised ning aegumatud teemad, võtan seda arutelu nüüd jätkata. Mul on vahepeal olnud aega nimetatud raamatut lugeda, samuti olen lugenud nii autorite kui ka kriitikute kommentaare. Võtkem seda lugu kui minupoolset teemakokkuvõtet ja püüet leida vastust küsimusele - kas muistsed eestlased siis tegelikult ikkagi võitlesid oma vabaduse eest või mitte?

Nimetusest „eestlaste muistne vabadusvõitlus“ loobumine on selle teose juures seni kõige enam kriitikat pälvinud fakt. Mitmed ajaloolased (EnnTarvel, LauriVahtre, MarikaMägi, MartLaar ja Erik-NiilesKross) on leidnud, et autorite antud põhjendused ei ole pika ajal jooksul kinnistunud ja traditsiooniks saanud termini muutmiseks piisavad. Lisaks eestlaste muistsele vabadusvõitlusele puudub meie uuest importajaloost aga veel hulk tuttavaid sündmusi ning tegelasi. Ei leia me siit enam ei Aleksander Nevskit ega Modena Wilhelmi, nende asemele on ilmunud Aleksandr Jaroslavitš ja keegi Guglielmo. Autorite peamine põhjendus eesti keeles üldlevinud nimetustest loobumise kohta on nende puudumine teistes keeltes. Siinkohal võiks teha ettepaneku, et äkki hakkame Aleksander Suure kohta ka siis ütlema Aléxandros ho Mégas – kõlaks peenemalt ja euroopapärasemalt. Meie kaasaegse ajaloo kõrgelt haritud ümberloojatel võivad küll nende eneste arvates kõik paberid korras ja väljamaa nimetuste järgi ilusti õigetes kaustades olla, kuid millegipärast tunnevad lihtsad eestlased ikkagi, nagu oleks neilt midagi väga olulist ära võetud.

Raamatus „Eesti ajalugu II“ pole kohta eestlastele ega eestlusele.

Asusin raamatut „Eesti ajalugu II“ lugema suure huviga. Seda teost kätte võttes satub lugeja esmalt eessõnale, mille juures tekkisid aga mul, sellel hetkel veel täiesti avatud ja eelarvamustevabal lugejal, kohe probleemid erapooletu suhtumise säilitamisega. Mind häiris teksti üleolev ja dogmaatiline retoorika ning sellesse põimitud totrad poliitideoloogilised lõigukesed, mis õpetlikul toonil räägivad vennasrahvaste suurest sõprusest. Peab tunnistama, et kahjuks on selle võrdlemisi lühikese osa ideoloogilise punnitatusega oluliselt vähendatud kogu ülejäänud teose tõsiseltvõetavust.

Järgnevad „Kirde-Euroopa ristisõdu“ käsitlevad peatükid ei muutnud asja palju paremaks. Kriitikud on heitnud raamatule ette, et see ei pööra piisavalt tähelepanu eestlaste ajaloole. Tõsi, „Eesti ajalugu II“ on suurepärane teos, kui lugejat huvitab Liivimaa kiriku ajalugu -  täpne, üksikasjalik ning professionaalne. Samal ajal pole eestlastest, just seoses 13. sajandi sündmustega, eriti juttu. Mainimata on jäetud mitmed kirjalikest allikatest teadaolevad faktid, näiteks eestlaste otsustav roll Durbe lahingu (1260) käigus, millest räägib Liivimaa riimkroonika. Kõige tipuks, otsekui kirss tordi peal, ei ole raamatus „Eesti ajalugu II“ mitte kordagi nimetatud eestlaste muinasjumalat Tharapitat. Kui üheks peamiseks põhjuseks, miks eestlastest nii vähe juttu tehakse, on autorid toonud allikmaterjali puudumise, siis siinkohal seda probleemi küll ei ole – Henrik oma kroonikas mainib ju korduvalt „saarlaste suurt jumalat Tharapitat“. Milles on siis tegelik põhjus - miks on kustutatud ajaloost  meie ainus sellel ajastul dokumenteeritud muinasjumal? Kas pole ta tõesti seda väärt, et kulutada tema peale kaht rida raamatus, mis pajatab lehekülgede kaupa ristisõdijate ja katoliku kiriku tegemistest siinmail? Millised on õieti selle raamatu koostanud inimeste põhimõtted ja eesmärgid?

Terminit „eestlaste muistne vabadusvõitlus” ei ole suuremates keeltes kasutusel ning eestlaste vaatenurk toonastele sündmustele on ebaoluline.

Termini „eestlaste muistne vabadusvõitlus” kaotamist põhjendavad raamatu „Eesti ajalugu II“ autorid muu hulgas sellega, et suuremates ja tähtsamates keeltes ei olevat seda kasutusel. Huvitav, milline on see taevaste jumalate poolt valitud püha keel, mis peaks olema eestlase jaoks tema emakeelest tähtsam? Kas me oleme taas jõudnud sinnamaale, et peame eesti keelt ja selles levinud termineid kõlbulikuks vaid köögis või tagahoovis rääkimiseks?

Lisaks olevat laiemas perspektiivis vaadates olnud üldse tegemist vaid osaga suuremast maadejagamisest Kirde-Euroopa ristisõdade käigus, milline asjaolu tundub olevat palju olulisem, kui mingite tähtsusetute eestlaste vaatenurk, kes oma rumaluses ei soovinud „euroopalikku kultuuri” vastu võtta. „Kogu Eesti ajalugu on senini vaadatud konna perspektiivist, kus „meie“ oleme see konn. Muutsime lihtsalt vaatenurka, tõime konna perspektiivi kõrvale ka kure perspektiivi.“ (IvarLeimus  Postimehe arvamusportaalis12.01.13). Viimane väide ei ole päris korrektne, sest kure perspektiivi agara haipimise kõrval on konnade perspektiiv selles raamatus kahjuks hoopis esitamata ununenud. Kui asju juba nii globaalselt võtta, siis võiks ka Eesti Vabadussõda käsitleda kui üht vähetähtsat kohalikku konflikti Vene kodusõjas. Ka seal võitlesid eestlased mõlemal poolel, täpselt nagu muistses vabadusvõitluseski. Üllatus-üllatus - selles osas ongi juba otsa lahti teinud poliitik Jaak Allik, kes väitis rahvusringhäälingule, et "kunagi pole olnud Vene riigi kallaletungi Eestile. Alati on olnud suured ümberjaotamised Euroopas, kus Eesti on jäänud rataste vahele." (ERR08.04.13). Eestlastele ei ole mingeid välisvaenlaseid vajagi – me teeme ennast ise vabatahtlikult maatasa.

13. sajandil ei olnud olemas eestlaseid ja ei tuntud vabaduse mõistet.

Samuti väidavad raamatu „Eesti ajalugu II“ autorid, et muinasinimesed ei tundnud vabaduse mõistet ning toona polnudki eestlaseid veel üldse olemas. „13. sajandi sündmuste käsitlemine rahvusliku vabadusvõitlusena on anakronism, millega omistatakse keskaja inimestele ideed, mida neil ei olnud.“ (AntiSelart ajalehele Sirp 10.01.13). Minule isiklikult jääb täiesti arusaamatuks, kuidas on võimalik nimetusest „eestlaste muistne vabadusvõitlus” välja lugeda, et võideldi poliitilise vabaduse või riigi eest ning ma ei näe sõnade „vabadus“ ja „riik“ vahel mingit lahutamatut ja ilmeelduslikku seost. Ilmselgelt on autorid siin nüüd lisaks ajaloole ka meie emakeelt rikastama asunud. Kas igaühel peab olema riik, et ta saaks oma vabaduse eest võidelda? Ma arvan, et ei pea.

Autorite korduvad segased ning vasturääkivad seletused asja kohta viitavad paraku, et peamiseks põhjuseks taolise olulise muudatuse tegemisel on siiski olnud emotsionaalne soov, mitte mingi läbimõeldud ja põhjendatud teooria. Näiteks hämab ja keerutab teose peatoimetaja Anti Selart korduvalt meedias, võttes järgmises lauses tagasi selle, mida ta eelmises väidab. Selart möönab muuhulgas, et muistsed eestlased ikkagi „võitlesid oma vabaduse eest keskaegses tähenduses” (Vikerraadio„Eesti lugu“ 02.02.13) ja „kahtlemata viis sõjaline kaotus seniste vabaduste olulise piiramiseni” (EestiPäevaleht 14.01.13). Samuti tunnistab ta, et „etniliste rahvuste olemasolu keskajal ei ole eitatud” (Sirp 10.01.13) ning "Läti Henriku kroonika ja ka teised tekstid, kasutavad kõigi Eesti ala elanike kohta kokkuvõtvalt sõna eestlased, mis tähendab, et midagi ühist (eestlastel) ikkagi oli " (ERR 07.01.13). Selart ise tunnistab korduvalt, et mingite vabaduste eest toona siiski võideldi ja mingid eestlased siiski olid. Milles on siis küsimus?

Kriitikud leiavad, et võitlus vabaduse eest 13. sajandil toimus.

Üks raamatu kriitikutest, ajaloo emeriitprofessor Enn Tarvel, on veendunud, et 13. sajandi Eestimaal võitlus vabaduse eest siiski toimus. Autorite väite peale, vabaduse mõiste puudumise kohta keskajal, õnnitleb Tarvel neid „elegantse sõnadega mänglemise“ puhul ja lisab: „Oleks ju mõistlik eeldada, et tolle aja inimene lähtus siiski ka tavaarusaamast, et vabadus on välise sunni puudumine. On ju pikemata selge, et on vahe sellel oraval, kes on puuris ja sellel, kes on puu otsas. Samuti – mispärast peab tingimata nõudma, et pidi olema riiklus, et muidu ei saagi võidelda.“ Samuti ei leia Tarvel, et nimetuse „eestlaste muistne vabadusvõitlus“ puudumine suuremates keeltes muudab selle ebateaduslikuks. „Soomlased näiteks kasutavad omakeelset terminit „isoviha”, see on Põhjasõda Soomes ja ei teki niisugust küsimust soomlastel, et see oma termin oleks kuidagi ebateaduslikum.“ (Vikerraadio „Eesti Lugu“16.02.13).

Ajaloolane Lauri Vahtre leiab samuti, et väike ebatäpsus ei ole piisav põhjus kinnistunud nimetuse muutmiseks: „Põhjasõda on ikka Põhjasõda, ehkki see toimus nii põhjas kui ka lõunas. Saja-aastane sõda on ikka Saja-aastane sõda, mis siis, et kestis kauem. Muistne vabadusvõitlus oli ühe poole jaoks ikkagi võitlus maa ja isikliku vabaduse eest.“ (Postimees11.01.13). Eestlaste olemasolust muinasajal arvab Vahtre aga nii: „Läti Henrik kirjutab: „Siis tegid eestlased vandenõu ja liidutõotuse, et nad kõik saavad olema üks süda ja üks meel Kristuse nime vastu, ja läkitasid käskjalgu kõigisse Eestimaa maakondadesse.“ Ühtse rahvuse ja ühtse maa manifest par excellence.“ (Postimees- Arvamus 31.01.13). „Olukordi, kus on olemas ühtne maa ja rahvas, aga pole ühtset riiki, on ajaloos palju ette tulnud - võtame muistsed kreeklased. Aga kas me räägime Kreeka-Pärsia sõdadest? Ei ole põhjust jagada neid (kreeklasi) eraldi rahvasteks, spartalasteks, ateenlasteks jne.“ (Postimees- Arvamus 05.02.13).

Teose „Eesti ajalugu II“ põhjal võib väita, et eestlased olid 13. sajandil olemas ja vallutuste tagajärjel kaotasid nad vähemalt osaliselt oma vabaduse.

Lõpliku vastuse küsimusele, kas muistsed eestlased võitlesid 13. sajandil oma vabaduse eest, annab meile tegelikult selline tore ja sisukas teos nagu „Eesti ajalugu II“. Selles raamatus nimetavad autorid kohalikku rahvast 13. sajandi kontekstis järjekindlalt „eestlasteks”. Näiteks: „edust tiivustatuna kogusid eestlased Lembitu juhtimisel suure sõjaväe“ (EA II, lk 48) ja „jätkuvalt oli eestlaste käes Eesti suurim muinaslinnus – Varbola maalinn“ (EA II, lk 65).  Arusaamatuks jääb, miks ei võinud needsamad korduvalt mainitud eestlased, olid nad siis toona rahvus tänapäevases mõttes või mitte, oma vabaduse eest võidelda.

Ka vabaduse ja vabaduste teemat on raamatus „Eesti ajalugu II“ korduvalt käsitletud. Esiteks öeldakse: “Napid ülestähendused lubavad kinnitada, et ükski Eesti osa polnud 12. sajandi lõpul naabermaade suhtes püsivas alamlussuhtes.“ (EA II, lk 28). Järelikult olid Eesti ja siin elavad inimesed enne vallutusi enamal või vähemal määral vabad. „Alistamine tähendas mitmesuguseid koormisi ja kohustusi, mida tervikuna nimetati 13. sajandil „ristiusu ikkeks”.” (EA II, lk 68). Kui ike ei ole vabaduse piiramine, siis ma küll ei tea, mis asi see on. Lisaks määratleti kohalikele „kohustused usukommete täitmise osas ja karistused nõudest üleastumise eest” (EA II, lk 76) - tegemist on sulaselge usuvabaduse piiramisega. Lõpuks saame veel teada, et „varakeskaegses ühiskonnas jooksis tähtsaim ühiskondlik piir vabade ja mittevabade inimeste vahel“ (EA II, lk 110). Niisiis - raamatu „Eesti ajalugu II“ autorid ise kirjutavad oma teoses eestlastest ning vabadusest 13. sajandi kontekstis, eitades samal ajal avalikus meedias mõlema olemasolu. 

„Kui hea raamat!“ tahaks nüüd hüüda, nagu hüüdis Pantalone kultusnäidendis „Armastus kolme apelsini vastu.“ „Eesti ajalugu II“ on otsekui omaenese saba sööv mütoloogiline madu, kes oma libekeelsed loojad salakavalal kombel reedab ning avalikkuse ees lolliks teeb. Müstiline juhtum, müstiline raamat - tasub igal juhul lugeda!

Avaldatud ajalehes „Õpetajate Leht“ 23/13

Viide blogile: http://muinasaeg.blogspot.com/

OLEN NATSIPÄKAPIKK? - Neeme Sihv

Kelle kõrval on päkapikk?

OLEN NATSIPÄKAPIKK?

Olen siin ilmas elanud üle 50 aasta. Inimene vist otsibki alati selgust iseendas, oma olemuses ja elu mõttes! loetud kuude jooksul on arengud ja muutused Eestimaal olnud väga kiired ja paljud on järsku selgusele jõudnud, kes nad on. Või vähemalt kelleks neid nimetatakse, näiteks meedia kaudu.


Nädala sõna: Lapsüllatus

Kinder Surprise on lastele mõeldud šokolaadist üllatusmuna, mida ostes ei tea, milline mänguasi selle sees on. Lapsüllatus on valimisealistele kodanikele mõeldud EKRE nime kandev üllatusmuna, mille sees on Jaak Madison ja teised pisikesed natsipäkapikud.

Lõik on ajalehest Eesti Ekspress (11. 03. 2015). Lehest, mis kunagi ütles, et "Pimeduses kobab see, kes ei loe Ekspressi"! Tänaseks päevaks on paljud ajakirjanikud ennast ise pimedusest päevavalgele tirinud ja paljastanud oma olemuse. Olen ma selles kindel? Muidugi olen.

Mul oli ema ja isa, olid vanaemad ja vanaisad. Olen leidnud oma suguvõsa jälgi Eestimaal 18. sajandilgi. Aeg ju aina voolab, inimesed sünnivad ja surevad. Sünnivad ikka traditsioonilisel moel! Keegi ei jää meist igavest siia maale, aga püüdlema peab, et jääda inimeste südametesse ja mälestustesse.

Suure osa oma elust olen olnud ka vihaõhutaja. Vihkan alatust, petmist, sõdu, tapmist, vägistamist, vägivalda,  äärmuslust, julmust, pugemist, usalduse kuritarvitamist, pealekaebamist ja veel väga paljusid asju.  Mulle meeldib meie lipp, rukkililled, suitsupääsuke, loodus, inimesed, . Nüüdseks tean, et rukkilill meeldibki sellepärast, et see on natsi- ja kurjuse sümbol. Nii ju väidetakse meedias. Küllap on seda siis ka siutsupääsuke! Saatanast on vist ka meie taevas, maa ja õhk. Kui kunagi alustati sõda fosforiidi kaevandamise vastu, siis nüüd ollakse valmis maad maha müüma rafineeritumal moel. Rail Baltica, mida me vajame, aga mitte sellisel moel, nagu läbi üritatakse suruda, on hukatus meie maale, rahvale ja loodusele. Põlevkivi kaevandamine praeguses koguses, metsade hävitamine, mulla väljavedu tunduvad olema köömes selle kõrval, mis meid ees ootab. Ja kõik see saab toimuda vaid kellegi mahitusel. Muide, ma vihkan ka vandenõuteooriaid, aga mida aeg edasi, seda enam kipun mõndagi uskuma hakkama. Estonia, meie laevukese hukk, mis puudutas pea kõiki meist, on jäänudki vastusteta. Ma ei tahaks kuidagi uskuda, et hulk inimesi võidi uputada rahulikul ajal relvaveo vm selliste asjade tõttu. Kas aga Estonia vajas betooni alla matmist? Oli see jälgede kaotamise pärast? Ma ei tea. Ja ma ei tea, mida muutnuks tõde. Kui tõde olnuks muu kui tormi jõud....

Enamuse oma tööpõlvest olen olnud raudteel. Usun, et arenesin iga aastaga, põhiline eesmärk oli anda endast parim. Reisijate ja ettevõtte jaoks. Püüdsin anda alati panuse asjade paremaks muutmiseks nii tööl kui väljaspool seda. Püüdsin kaasa lüüa looduse uurimisel ja loodusuurijate aitamisel. Seda aega, mida vabast ajast kulutasin lisapanuse andmiseks ei suuda keegi ette kujutada.

Tean, et see panus ei olnudki nii väike ja sellest on võitnud nii inimesed kui riik. Eesti, minu kodu! Mida aeg edasi, seda rohkem ka püüdsin endast anda. Ning ma pole sugugi veel nii nõdraks muutunud, et ei suudaks seda ka edaspidi. Haapsalu raudtee, mis meile sama oluline kui RB, on veel taastamata. See, mille riik lõhkus, lõhkudes nii ka oma rahva elu. Viga ei julgeta tunnistada, suletakse silmad ehk õigemini peidetakse pea liiva alla.  Seegi näitab valitsejate palet!

Töö.

Pikka aega mõtlesin, kas liituda mõne erakonnaga. See annaks justkui midagi juurde elu mõttele, aitaks ehk midagi veelgi rohkem muuta. On ju ikka lihtsam jõuda tulemuseni koostöös! Kellegagi, kes mõtleb natuke nagu sina, kelle eesmärgid on tihti samad kõiges, nagu sinulgi, kes samuti mõtleb tihti mitte endale vaid teistele, nagu sinagi.  Olen sisimas "roheline" ja ehk oleksingi rohelistega liitunud, nagu liitusin EOÜ ja ELuS-ga. Kuid rohelised on olnud aja tuultes väga heitlikud. Herkel kutsus liituma Vabaerakonnaga. Ehk võinuksingi seda teha, kuid tol hetkel ei tundunud nad tõsiseltvõetavana ja ega ma nüüdki tea, kas nad seda on. Nende hulgas on palju tublisid mehi-naisi, kuid üldmulje ei ole veel piisavalt välja kujunenud. Sain aga tuttavaks ka mõne EKRE liikmega, nad polnud mingilgi moel pealetükkivad, pigem sõbralikult mõistvad. Ning tundusid hoolivat. Nii oma kodukandist kui riigist. Inimestest rääkimata. Ja nii ühel hetkel selle otsuse tegingi. Ja mõistvad oldi ka siis kui loobusin kevadel kandideerimast. Hiljuti küsis Keskerakonna poliitik, miks ma ei liitunud nendega!? Kas pidanuksin? Miks mitte, on ju see välja kasvanud Rahvarindest. Sisimas ehk olengi pigem tsentristlikkusele kalduv, kaugel äärmustest. Ei taibanud vastu küsida, et miks te siis ei kutsunud!? Ei kutsunud ka SDE ega RE ega IRL. Paljud nende ridadest olnud ju ka mu "vastasrindeks" ametnikena riigi poolel, kui olen püüdnud muudatusi elus teha või oma ettepanekutega riigiasutuste poole pöördunud. Ning suhtumine kodanikuühiskonda on olnud just see, mis pole tekitandu "suurt poolehoidu" nendesse erakondadesse. Palju on neid, kes väidetavalt seisvada INIMESTE JA RIIGI EEST, kuid tegelikkus kipub sõnadest lahku minema. Ometi,pole ju olnud erilist probleemi kooseksisteerimises. Aga hiljuti hakkas kuidagi kiiresti.lausa ootamatult välja kooruma, kes on kes. Ma pole kunagi vihanud homoseksuaale, nende elu nende kodus on nende endi asi. Kuid üllatusega sain peagi aru, et homoäärmuslased (mitte need, kes "kapist välja" tulid, vaid pigem need, kes kapi taga õssitavad) on asunud räigetele rünnakutele. Kindlasti pole nad vaid kooseluseaduse taga, vaid on oma kombitsad surunud palju rohkematesse elu valdkondadesse. Olgu siis läbi LGBT ühenduse või Feministeeriumi või millegi muu, mida me veel ei tajugi. Iseenesest ma võinuks ju seda mõistagi, kui tegemist ei oleks kahe näoga Janustega. Kujutatakse ennast sõbralike, sallivate ja mõistvate inimestena, kui aga mask langeb, siis on nähe tegelikud vihaõhutajad. Tegelikult oli see mulle isegi kergendus, sest sain aru, et mina oma vihkamistega polegi see äärmus. Vaid nad on olemas, minu kõrval! Üllatav on aga see, et nende võim on nii suur, et nüüdseks on paljastunud väga paljude tegelaste tõeline pale! Ja surprise-surprise - nad ei häbenegi näidata seda, kes nad tegelikult on! Olgu siis tegemist sutropide-kampuste-rannamäede või kellega iganes! Kas nad tunnevad, et nende seljatagune on nii kindel või on nende selja taga hoopis kellegi nui? Või ei taju nad enam üldse, mis on inimlik ja mis mitte?

Nagu olete juba mõistnud, ei pea ma ennast mitte kuidagi vihkajaks, sallimatuks ega natsiks. Mis siis, et pean normaalseks elu oma kodus, mitte kümnete tuhandete ja miljoniteni ulatuvat migratsiooni!

Kodu.

Ükskõik kus meie ümber. Ahjaa, mõnigi võib öelda, et eestlased ju ise praegu hordidena trügivad välismaale. Aga miks? Targad inimesed teavad põhjuseid. Orjastaatusest maheküüditamiseni välja. Ja ei ole ainus lahkumise põhjus sugugi raha! Suures osas hoopis varjatud hoolimatus riigi poolt! On ju lollilegi selge, et väga paljud ei oleks kuhugi läinud. Kui lausa "ei sunnitkas". Varjatult. Laiutades näiteks käsi ja öedes, et maapiirkondade tühjenemine on paratamatus! Vale, see on soovimatus anda endast parim, et elu oleks elatav igas viimases kui kolkas!

Võiks ju eeldada, et esimese konservatiivsuse vastase rünnaku tulemused peaks panema mõtlema! Aga ei, rünnakud jätkuvad. Delfi, ehmatades, et nende vastavate artiklite pläralad on täis mitte niivõrd natsimeelsus vaid hoopiski poolehoidu EKRE-le, sulges oma anonüümse kommentaariumi. Ja selgitas seda järgnenud loos. Kui vaatasin selle pläralasse, siis EKRE-t selgelt toetavatel, südameist tulevat kommentaaridel  ligi 2000 plussi sajakonna miinuse vastu! Kas kaevatakse teistele auku, et ise sisse kukkuda?

Tänaseks on aga mõõt täis! Näis kas liberaalsed äärmuslased, kes oma rahvast ründavad, ilmneb kord taipu vabandada!? Või läheb ajaratas loomulikku teed ja tõelised vihaõhutajad kukuvadki kaevatud auku!

Mina ei ole natsipäkapikk! Eesti Ekspress, seda väljaandev meediagrupp! Te olete solvanud mind ja küllap veel tuhandeid inimesi! Tõsiselt solvanud! Ja see ei ole andestatav enne kui olen saanud avaliku vabanduse! Nagu ka kõik teised EKRE liikmed!

HEAD SÕBRAD! EESTI KONGRESSI KÜLALISED - Ülle Michelson.

Autori foto.

Head, sõbrad! Head, EESTI KONGRESSI külalised!

Aias töötades on aega mõelda kevadisi rahutuid mõtteid. Kusagil nurmedel lõõrib juba lõo, tihastel on pesakastides omad toimetused, vihmaussid ronivad soojemasse mullakamarasse, esimesed rohulibled ja lilled tõstavad oma ninasid Päikese poole. Lumikellukesed juba õitsevad ning saadavad omi salasignaale pajuurbadel luusivatele mesilastele. Põllud veel ootavad. See on TÕDE kevadest.
Täna tahtsin panna kirja ja saata need oma mullalõhnased heitlused peatselt oma 25. aastapäeva tähistavale Eesti Kongressile:

Tõde, tõde, tõde... Miks mõni ajakirjanik või kaugel maal elanud ajaloolane arvab, et see tema tõde on see ainuke, õige ja kogu tõde? Mis sellest välja tuleks, kui me kõik hakkaksime valjul häälel kuulutama oma nurjatuid tõdesid oma musta pesu pesemisest, sellest, mis tegelikult toimub tagatubades, millest räägiti meie laevahukuööl või kui mitu presidendi auraha kellegi till üles jõuab kaaluda? Mis on sellise kuulutamise tõde?
Miks minu tahe valida uut jõudu, EKRE-t, Riigikokku on vale tõde? Miks arvatakse, et Eesti riigi kõige olulisem seadus, olukorras, kus riik jookseb noortest inimestest välismaale tühjaks, on kooseluseadus – selle-asemel, et väärtustada perekonna põhiväärtusi, mille eest erakond Isamaaliit nii vankumatult kunagi on seisnud? Kas nonde teine- ja üksteise vastu nühkijate õigus on tänases Eestis olulisem tõde? Kas meie poliitikute ja hoiakute kujundajate käitumine ilkumisel ja ärapanemisel, tujurikkumisel ja vägivalla propageerimisel on eeskujuks noortele nende TÕDE?

...Aga AED VAJAB HARIMIST, põõsad kujundamist, räbu kokkuriisumist, õied nuusutamist, sammal silumist ... see on KEVADE TÕDE armastusest ja oma tööst. Tööd tuleb teha, muidu tulevad kurjad mõtted.

Ma tahan elada õigusriigis, kus ei pea kahtluse alla seadma valimistulemusi; riigis, kus ei pea elama toetustest ja almustest vaid oma ausalt väljaõpitud ja -teenitud palgast; riigis, kust noored ei taha lahkuda; riigis, kus väärtustatakse tervet ja jätkusuutlikku perekonda.
Ma tahan elada riigis, kus mind ei saadaks kajana pidevalt VEB-fondi ja Autorolla skandaalid, kus riigi kapitali ei kanditaks süüdimatult riigist välja ning asendamatud poliitikud ei kõngeks mitme-ameti-pidamisel oma võimu- ja rahaahnuse ränga koorma all.
Ma tahan elada tervemas Eestis, kus alkoholipoliitika oleks sarnane Põhja-Euroopas levinud korrale ja inimeste huumorimeel oleks mitte salvav vaid eluterve.
Ma tahan elada riigis, kus suurtootjate soosimine ei hävitaks maaelu, vaid kus ka väikeettevõtja üksinda töötades suudaks tasuda ausalt riigile maksu ja endale palka.
Ma tahan elada riigis, kus tänavatel kõnnivad särasilmsed inimesed, aga mitte mustariietatud hallid varjud.
Ma tahan elada riigis, kus ma ei peaks pärast Delfi artikli lugemist puhkema nutma rukkilillede ja riigilipu pärast.
Ma tahan elada riigis oma rahva ja sõprade seas, kus me võime olla julgelt kaitsel oma riigipiiri-taguse naabri pärast, sest meie valmisolek võitluseks silmakirjalikkuse ja valega on MEIE TÕDE!

Mäletan, kui väärikalt ja julgelt ma sisenesin ESTONIA kontserdimajja 25 aastat tagasi, kõrvus kajamas veel Tammsaare juures kuuldu. Tahan tänada, teid, julged mehed ja naised, kes te panite kirja Eestimaa inimeste ees- ja perekonnanimed, et just nemad taastaksid meie riigi kord reedetud ja katkestatud iseseisvuse, puhuksid elu sisse mahajäetud kodudele ja ausale kooliharidusele ning traageldaksid kokku lõhkikistud TÕE.

Rohkem riigimehelikkust ja väärikust, Eesti riigi tänased valitsejad! Mullast oleme me võetud ja mullaks peame kord saama, aga sinna vahele jääb meile kingitud imeline elu. See on kevade tõde.

Õhtuleht versus Jaak Valge.

Jaak Madison.

Foto: Neeme Sihv

Õhtuleht saatis küsimuse Jaak Valgele. Jaak Valge vastas, aga Delfi jättis vastuse avaldamata. Meie avaldame selle.

KÜSIMUS:

Tere
Mida arvate teie ajaloolasena, selle kohta, et EKRE ridades noorima saadikuna riigikogusse pääsenud Jaak Madisoni paari aasta tagune blogipostitus, kus noorpoliitik arutleb "vääriti mõistetud" fašismi ja natsionaalsotsialismi "positiivse poole" üle, õigustades seda?
Siim Randla

VASTUS:

Tere!

Ma arvan, et tegemist on nõiajahiga, püüdega leida iga hinna eest EKRE kohta midagi kompromiteerivat. Oleks kummaline, kui noored inimesed ei arutaks üldse maailma asjade üle. Tol ajal ei teadnud noor inimene, et temast poliitik saab, ning ei osanud ka ehk valida sobivamat sõnakasutust. Küllap võib ka Teie kooliaja kirjanditest leida lõike, mida täna kompromiteerivalt tõlgendada saaks. Natsionaalsotsialism ja kommunism on mõlemad hukka mõistetud, ning hoopis tõsiselt kompromiteerivaid - tänapäeva poliitikasse täiesti sobimatuid mõtteid võiksite leida ka tipp-poliitikute Marju Lauristini, Rait Maruste, Siim Kallase ja teiste kommunistide väljaütlemistest, mida nad pealegi tegid omal ajal täisealisena. Ometi me ei hõõru neid neile nina alla, ja ilmselt õigesti teeme, sest kontekst oli teine ning inimestel on õigus muutuda.

Tervitades,
Jaak Valge

MIKS VARASTATAKSE MEIE HÄÄLED - Malle Pärn.

Foto: Neeme Sihv

MIKS VARASTATAKSE MEIE HÄÄLED?

On olemas loodusseadused, mida inimene ei saa muuta. Nendele tuleb alluda, kui me tahame siin maailmas elada. Me oleme osa selle maailma elavast loodusest. Ja looduses on seadused, reeglid, mis reguleerivad, panevad paika ühiselu süsteemi, meie omavahelised suhted, ja suhted ka nii-öelda eluta loodusega. Kõik, kogu loodus on selle Looja kaitse all. Loodusseadused on muutumatud, need on sellesse maailma sisse kodeeritud.

Ent inimesed loovad ka ise seadusi. Kunagi tehti need seadused, lähtudes olemasolevatest, nii-öelda Jumala seadustest, mis olid Pühakirjas. Nüüd tehakse neid seadusi järjest rohkem oma tahtmist mööda, väga sageli üldse mitte arvestades looduse või loomuse seadustega.

Meie valimisseadus on vigane, koguni mitmes suhtes. Üle kahekümne aasta on meie poliitikud ikka sellesama seaduse järgi ennast Toompeale valinud, ehkki nendest vigadest on kogu aeg juttu olnud.

Need, keda nii-öelda valitakse, on rahul, aga valijad ei ole rahul. Sest nemad tahavad, et seal oleksid inimesed, keda nemad on valinud. Mitte need, keda partei valib, või kes ISE on ise sinna nimekirja etteotsa trüginud. Meil ei ole enam ammu mingit valimist. Meil on trügimine.

Jah, parteid otsustavad, kes pääseb Toompeale. Ent ikkagi soovitan ma inimestel valida seda kandidaati, keda tahaks valida, kes tundub piisavalt usaldusväärne ja vääriline, et tema kätte võiks usaldada oma elu korraldamise. See annab nii temale kui ta parteile sõnumi, näitab neile, kes nende nimekirjades tegelikult on need, kes peaksid olema nimekirja eesotsas, keda rahvas tahaks Toompeal näha.

Ja muidugi tuleks protestida. Miks varastatakse meie hääled ja antakse edasi nendele, keda me EI OLE valinud? Valija hääl peab kuuluma sellele, kellele ta selle andis. Kuni meil selles suhtes ausust ei ole, seni ei ole me üldse mingi demokraatlik riik. Ja miks visatakse prügikasti need tuhanded hääled, mis läksid inimesele, kelle partei ei ületanud “künnist”?

Miks meil üldse on vaja võimu pärast kakelda? Võim ei ole mingi väärtus, võim on ju tegelikult vastutus! Isegi see, kes ei vastuta (nagu meie poliitikud, enamasti), vastutab tegelikkuses ometi. Kalambuur, jah? Tark saab aru. Igaüks meist vastutab kõigi oma mõtete, sõnade ja tegude eest. Rumal on see, kes seda ei mõista, ent ka rumalus võib olla inimesele karistuseks selle eest, et ta pole vastutanud. Inimene kujundab oma mõtete ja tegevusega oma elu.

Minu  meelest demokraatia ei ole võitlus võimu pärast, vaid kõikide ühiskonnaliikmete parimate omaduste ärakasutamine ühiste eesmärkide saavutamisel. Üheskoos, ilma kaklemiseta, ilma halvustamiseta, liikumine ühiste eesmärkide poole, kus igaüks annab ühistegevuse heaks oma anded, tarkuse, hoolivuse, kaastunde, ja kõik muud head inimlikud omadused.

Tõsi on see, et demokraatia tegelikuks toimimiseks on vaja väga teadlikke, arukaid, ausaid ja vastutustundlikke riigikodanikke. Meie kodanikuühiskond on üsna väljaarenemata, seda pole soovitudki välja arendada, sest siis ei saaks parteid ja rahamagnaadid oma tahtmist teha.

MALLE PÄRN
veebruar, 2015

MIS MEIST SAANUD ON, EESTIMAA? - Tarmo Hints

MIS MEIST SAANUD ON, EESTIMAA?

Ei hakka selle kirjutisega kellelegi ütlema, et kuidas teie või nemad peavad elama. See pole kellegi asi. See on iga inimese enda valik. Kuid mis mind ajendas panema kirja taolisi mõtteid, mis said siis välja toodud?
Mäletan aastat 1991. Mäletan ka varasemaid aastaid, kui olin veel teismeline poisike ja nägin seda kõike. Balti Kett, erinevad laulupeod ja üritused, mis ei möödunud ilma kohustuslike Alo Matiiseni laulude Ivo Linna kähehääleta. See oli põnev aeg, mida ma võib-olla teismelisena ei tajunud sellisel moel, kui oleks ehk tahtnud. Sest noh teadagi, eks teismelistel on oma mõtted ja soovid. Ootused olid ju suured, tahtmisi kindlasti veelgi enam. Teed kõik valla, tee mida tahad.
Nüüd saab Balti Ketist sellel aastal 26 aastat. Riigi ametlikust taasiseseisvumisest 24 aastat. Aga see, mis meist saanud on, ei ole mitte see, mille pärast omal ajal mindi Toompeale kasvõi paljakäsi, kui tuli teade, et Toompead rünnatakse. Aeg on selle kõik inimeste mälust kustutanud. Järgi on jäänud tavalistel inimestel mured ja ladvikul võimulpüsimise soov. Muidugi, eks 1. Märts tõi praeguseks ka ladvikule suure hulga murepilvi pea kohale, sest nüüd peab ju parlamendihoones istuma koos ka eestimeelsetega. Ja teotahteliste eestimeelsetega. Enne veel aga, et nad üldse julgesid suurte poiste mängumaale tungida, peab neid palju ja paksult tõrvama, et nad ei hakkaks arvama, et nemad nüüd ongi need, kes midagi Eestimaal muuta julgeksid. Milliseks demokraatiailminguks saab nimetada Eesti Päevalehe juhtkirja, kus räägitakse konkreetselt, et vihakõne pidajad olla saanud parlamenti. Ja see kirjutaja ei adu, et see mis tema kirja pani, ei vasta mitte mingil moel, ei demokraatiareeglitele ega ei lähe kokku ka pealkirjaga, kus konkreetselt tegeletaksegi vihakõnega. Milleks, tahaks sellise kirjatöö peale küsida? Eestimaa on ju meil kõigil üks.
Sildistamise all muutus Eesti Päevaleht ootamatult 30 aasta taguseks „Rahva hääleks“, kus tõemeeli kirjutati „roiskuvast“ kapitalismist. Ainult, et nüüdne võti on keeranud uude aega ning nüüdsed väljaanded annavad meile mõista, loomulikult nii peenelt, kui saab, et rahvusluse idee on nn. „roiskunud“. Et EKRE on midagi kardinaalselt sellist, mis ei lähe kokku ei Eesti tegemiste, ega millegi muuga. Et nad on natsid, teevad tõrvikurongkäike, julgevad välja öelda oma arvamust jne. Ja selle peale ei tulda, et kuna meil peaks olema rahvusriik ja sõnavabadus, siis see on täiesti normaalne nähe. Ja selle nurga all antakse mõista, et EKRE on ohtlik isegi meie rahvuslikule julgeolekule. Parafraseerides sellisel juhul „klassikuid“ tahaks siis hüüda „Tule taevas appi“. Kas see on siis see, milleni me oleme jõudnud kogu selle 24 taasiseseisvusaasta jooksul. Et rahvuslikult ja kainelt mõtlevad inimesed on marginaalid. Segamini aetakse, nii nagu see oli ka hr. Efraim Zuroffi külaskäigu puhul kaks mõistet: natsism ja patriotism.
Ja see ei ole ju veel kaugeltki kõik. Sildistamise nurga alt vaadatuna sobiks ju ideaalselt tampida ka sellist noort meest, nagu Jaak Madisoni, sest omal ajal oma blogis julges arutleda teemade, mida peetakse tabuks. Tean ja tunnen Jaaku väga hästi, mõlemad kandideerisime ühes piirkonnas, aga on ju tore tampida teda ja natsisilti külge kleepida, sest kole küll, kui seda teha ei saaks. Mis kohe tekitab küsimuse, et kui Jaak oleks näiteks oma blogis luuletusi kirjutanud ainult, kas siis oleksid asjad teistmoodi olnud. Kui inimene arutleb vabas vormis taolise teema üle, kas siis arvatakse, et tema sisemus töötabki sinna suunda. Küsiks sellisel juhul, et kui Jaak ei oleks parlamenti saanud, kas keegi oleks vaevunud sellel teemal üleüldse mingeid asju üles panema? Vaevalt. Kellele oleks parlamendist välja jäänud inimene huvi pakkunud. Inimesest luuakse sellisel juhul kuvand ja ongi kõik. Eeldatakse asju, aga reaalselt inimest ei tunta ning sellisel juhul tundub see ju õiglane, et kirjutame sellest nii. Paraku meenutab see anekdooti Picassost, kes maalis ühte meesterahvast oma tavapärases võtmes. Pärast seda, kui oli maali üle andnud ja mees ennast pildi peal ära ei tundnud vastas Picasso lihtsalt, et maalisin teist pildi sellisena, sest mina nägin teid sellisena. Nüüd aga proovige olla sarnane sellele, kes pildil on.
Ja siis on loomulikult juba hea natsisilti tervele parteile külge kleepida. Aga seda ei nähta, et EKRE oma kasinate sissetulekutega on toetanud näiteks erinevaid inimgruppe. Näiteks kristlikke kogudusi. Reaalseid inimesi, kellel on tõesti vajadusi. Et ei kasutatud oma reklaamides maksumaksja raha, vaid kraabiti see kokku liikmetel omast taskust. Kellel vähem, kellel rohkem. Minul endal ei olnud isegi võimalik teha aktiivset valimiskampaaniat, sest kultuuritöötajad ei saa tavaliselt nii palju, kui see võimalik oleks. Pealegi ei olnud nii palju aega, et aktiivset reklaami töö kõrvalt teha. Rääkisin ühe EKRE liikmega Pärnumaal, et samal ajal, kui teiste erakondade tegevus oli ainult lubamine, EKRE aitas ka sealset leivakirikut regulaarselt rahadega, nii palju, kui see võimalik oli. Enamus kristlasi (olen ka ise kristlane) on EKRE suhtes positiivselt meelestatud. Ja ma võin öelda, et kui arvatakse, et EKRE-le tõi 7 kohta Eesti parlamendis ainult see kurikuulus kooseluseadus (millega mindi konkreetselt rahva tahte vastu), siis eksitakse kardinaalselt. Senini ei ole ükski parlamendipartei teinud midagi selle jaoks, et asjad oleksid teistmoodi. Selleks ei pea ainult enne valimisi inimestele meelde tuletama, et ollakse olemas, vaid oma tegudega ka tõestama, et tõesti asjad lähevad nii nagu lubatakse. Aga ma tahaks näha, kas aasta pärast toimib see ühe partei poolt välja hüütud lause „Alampalgaks 1000 eurot“ või „teeme 390-st 830“. Nagu teate seda vanasõna, et näljasele oleks vaja anda mitte kala, vaid õng. Aga seda õnge paraku ei olda valmis andma, sest miks siis on nii, et meie täies tööjõus mehed peavad oma töö ja elatise välja teenima Soomes ja mujal töötades? Kui neid samas oleks ka Eestis vaja.
Nii, et enne, kui me hakkame mõtlema selle peale, et elu kusagil mujal oleks hea või veel parem ja aitame riigi poolt, kui EU liige sellele kaasa(näiteks Kreekas), peaksime ikka mõtlema, kuidas asjad siin on. Ja selle asemel, et rahvusriigi idee kandjaid materdada, võiks pigem mõelda, et see Eesti riik on meil ainus, mis meil on ja teist ei ole meil kusagilt võtta. Kui tahetakse minna demokraatia ja sõnavabaduse vastu või luua sellest mingisugune mängukann, nii nagu see on Läänes, kus nn. vihakõne eest represseeritakse inimesi ja kus mõningad situatsioonid on niivõrd absurdsed, et ei hakka sellest isegi rääkima, siis tekib küsimus, et kas kogu asja kandvaks ideeks saab lõpuks diktatuur või? Ärgu saagu minust lugejad valesti aru. Ma ei ütle, et ida pool oleksid asjad paremad. Meie Idanaabril näituseks ei ole isegi elementaarset arusaamist sellest, kes või mis on demokraatia. Sest see tõesti ei ole demokraatia, kui opositsiooniliider tänava peal lihtsalt maha lastakse või ajakirjanikke tapetakse. Nii, et neil on juba diktatuur, aga see on teistsugune. See on selline diktatuur, millega vanemad Eesti inimesed juba tuttavad olid Stalini aegadel. Küll ehk pisut leebemal kujul, sest esialgu Venemaal vangilaagreid veel ei ole. Loodetavasti.
Nii, et EKRE ei ole marginaalid. Sest sellisel juhul peaks pigem küsima, kas meie mõiste Eestist, kui rahvusriigist on marginaalne. See on meie kõikide kodu, kes siin elavad. Kõigi nende kodu, kes austavad Eestit, kui rahvusriiki. Ka nende kodu, kes on siia mujalt tulnud ja tahavad siin ka tööd teha. Just tööd teha, sest mõelgem hetkeks selle peale, milline on Euroopa olukord, kus 30% sisserännanutest teevad mingit tööd ja ülejäänud vahivad niisama? Kui palju saaks Euroopa teha siis, kui kõik see raha ei laotaks laiali ainult käsi pikalt ees elatusraha nõudjaile?
Nii, et suur küsimus on: mis on meist saanud? Vaadake pisut ennast kõrvalt ja mõelge nüüd, et kas see on nüüd see, mille pärast 1918 aastal kuulutati välja Eesti Vabariik ja peeti Vabadussõda? Kas see on see, mille pärast 1944 aastal, mindi praktiliselt paljakäsi sissetungivatele Vene vägedele vastu, lootuses, et ehk jääb riik alles. Kas see on see, mille pärast rahvas läks paljakäsi kaitsma Toompead, Teletorni, Tele- ja Raadiomaja. Kas ei ole siis pisut silmakirjalik, kui me ehitame üles metsavennapunkri nende meeste mälestuseks, kes isegi siis, kui lootust enam ei olnud, selle riigi eest sõdisid ning samas süüdistame teist inimest natsismis. Ja kusjuures alusetult. Kui see on see, mille pärast seda kõike vaja oli, siis ütlen, et meil oleks ikka tõsiselt vaja mõelda restardi peale. Mitte ainult riigi restardi peale, vaid mõttemaailma restardi peale. Just selle koha restardi peale, mis asub meil kahe kõrva vahel.
Tarmo Hints
EKRE Paide linna esimees

Päevalehe reklaam.

Meie ajaleht võtab vastu ka reklaami! Samuti antireklaami!
Esimene klient on Eesti Päevaleht!

Aitäh Eesti Päevalehele, et ta teeb ka tasuta reklaami! Ega EKRE hakka ju ometi maksumaksja raha selleks kulutama!