JUHTKOER JA LAPSED - Kaili Mikk.

 

Autori foto.

JUHTKOER JA LAPSED - Kaili Mikk.

Ma ei oska seda postitust kuidagipidi alustada...

Proovin ometi.

Kõndisin täna koos oma koera ja saatjaga mööda Annelinna kergliiklusteed. Jaama tänava poolt, Kalda tee suunas.

Jõudsime Anne-Kiire ristmikuni. Sääl mängivad lapsed ja noored ikka ja ikka. Sõidavad, hüppavad, jooksevad... Ja nii edasi.

Olen sealkandis alati ettevaatlik ja jälgiv. Mine tea, elu on ettearvamatu.

Novaat, jõudsime otse ristmikule. Kuulatan. Läheneb mõni sammuke.

Kuulen küsimust: "Kas pai teha võib?"

Vastan: "Täna ei tohi, koer teeb tööd. Teinekord. Mu koer on noor ja tema töö saaks häiritud..."

Küsija: "Mis tööd see koer teeb?"

Vastan: "Mul on juhtkoer. Ta juhendab mind. Mina ei näe..."

Vaikus vastab mulle...

Ütlen veel, et mu koer on praegu selline noorekene ja laseb end kergelt eksitada, luban kunagi teinekord...

Vaikus vastab mulle...

Astun koos oma koera ja saatjaga edasi.

Kuulen vaevu-vaevu meie seljataha jäävat häält küsimas: "Mis ta ütles?"

Ah, kuidas mu süda praegu valutab...

Ma ei tihka veel anda oma koera peakest silitamiseks. Veel on ta niisugune... Noh, selline... Natuke edev ja eblakas... Veel laseb tema end eksitada paidest, naeratustest, hüüdeist...

Aga ikka, mu süda on kurb. Lapsed ehk ei osanud hoomata...?

Siiski-siiski. ei tohi alahinnata lapsi ja noori! Mõelda vaid, kuidas nemad, erinevalt täiskasvanuist, oskavad küsida ja kaasa mõelda...

Pole kaugemal, kui poole aastajagu aega tagasi, mil paar juhust täiskasvanuga, kes juhtkoerale pai tahtsivad, ilma pikema jututa teha, oleks saanud saatuslikuks nii koerale kui tema omanikule...

Aitäh, vahvad lapsed, kes te mõistate ja taipate, oskate arukalt toimida ja suhtuda elu poolt pakutavaisse juhuseisse!

Aitäh, hääd Tartu linna lapsed ja noored mõistmaks seda, mida elu ja inimesed kõnelevad!

Ühel päeval, kui mu koer, mu praegu veel noor juhtkoer, kes juhendab mind, pimedat inimest, ühel päeval on mu koer targem-oskajam-taiplikum. Ta oskab vahet teha puhkehetkel ja paihetke vahel, ta oskab taibata töö ja puhkuse erinevust. Ühel päeval luban ikka pai teha! Julgege vaid küsida! Mitte aga ometigi ise, käsi pikal, juurde tormata. Sest jah, ilma küsimata pole hää ühelegi võõrale loomale pai tegema rutata. Ometigi on igale koeraomanikule rõõmus hetk see, mil tema looma märgatakse. Alati aga küsige, küsige, küsige ikka, et kas tohib paitada. Ja imesid juhtub rohkem, kui seda osatakse karta: ikka lubatakse koerale pai teha.

Olge tervitatud vahvad ja toredad lapsed ja noored!

Ja meie linna inimesed!

***************

Toimetaja märkus:

Postitus sotsiaalmeediast ning ka üks häiriv märkus autori sulest

Olen kahel korral postitanud tartlaste gruppi ühe loo. Loo lastest, noortest, juht- ja muidukoertest ning lihtsalt toredatest inimestest.

Esimesel korral koristati too jutuke ära kuue päeva pärast, pääle loo ülespanemist. Teisel korral sai lugu olla üleskirjutatuna nähtav vaevu kümme tundi. Esimese loo ülespaneku mahavõtmise eel sain vähemalt hoiatuse, et mu jutt ei vasta kogukonna reeglitele ja et mind ähvardab 24-tunnine FB blokeering. Teisel korral kadus mu lugu pikema jututa sealt grupist ää.

Kas on feisspuugi robot tõesti nii tark, et leidis mu loost jälle miskit kahtlast? Ja on peale esimese loo ilmumist mind jälgima nüüd hakanud? Või on kellegi õrn käsi võtnud mu lugusid õrnasti minema pühkida?

Ei tea, ei tea.

Teen katse. Panen selle loo siia, omaenda isiklikule FB lehele üles. Kaeme-kaeme, kaua seesinane siin stendil püsti püsib...

08.08.2021