VÕITLUS ISAMAA PÄRAST - Taavi Pärtel

 

Võitlus Isamaa pärast

Nagu teame, toimub juba sel pühapäeval - 20. juunil - Isamaa järjekordne suurkogu koos esimehe ümbervalimisega. Kandidaate on kaks - senine esimees Helir-Valdor Seeder ja siseopositsiooni kandidaat Lavly Perling, kes vaid mõne kuu eest erakonna liikmeks sai.

Võiks ju küsida, et miks see üldse nii oluline on: Isamaa toetajate arv on juba üle 5 aasta püsinud kas lausa valimiskünnise piiril või sellest vaid pisut kõrgemal. Pealegi pole ka korduvad esimehevahetused suutnud varem olukorda parandada. Vabalt võiks võtta isegi seisukoha, et kui Isamaa peaks kõige kaduva teed minema - mis siis ikka! Kindlasti tervitaksid ka paljud rahvuskonservatiivid oma peamise konkurendi kadumist.

Tegelikult on kaalul palju rohkem, kui esmapilgul paistab. Põhjus on selles, et just praeguse Isamaa eelkäijate "sõrmejäljed" on kõige reljeefsemalt nii taasiseseisvumisprotsessi käivitamise kui kogu taastatud Eesti Vabariigi alustugede küljes. Need asjaolud teevadki Isamaast isegi praegu küllalt suure osa rahvuslikult meelestatud inimeste jaoks endiselt väga tugeva moraalse autoriteedi.Andres Raid tõi ühes oma vestlussaates välja ka fakti, et ainuüksi sõna "Isamaa" mõjub päris paljudele isegi praegu magnetiliselt, seda just valimiste ajal.

Võib ka kindel olla, et paljud tegid 2019 oma valiku Isamaa kasuks just sel kaalutlusel, et järgmises valitsuses oleks kindlasti kaks rahvuslikult meelestatud erakonda - sest vaid sel juhul oleks kindel, et valitsus hakkab tõeliselt rahvuslikku poliitikat ajama ja ei lase ühelgi liberaalist partneril endast üle sõita. Nagu teame, täituski niimoodi arutlenud valijate soov ja sellest võitis kogu Eesti.

Taust

Ent kogu 2019.a. valimistejärgse aja on olnud tunda väga tugevat survet Reformierakonna poolt Isamaa suunas. Selle tulemusel tekkiski läinud suvel Isamaas opositsiooniline rühmitus Parempoolsed, mille kontseptsiooni lätted peituvad Res Publica aegades. Nimelt üritati nullindate esimesel poolel Res Publica ja Reformierakonna baasil luua ühte hiiglaslikku "Eesti Parteid", mis pidi muidugi ka Isamaaliiduvälja vahetama. Õnneks seda ei juhtunud, sest Res Publica oskas end ise enne ära hävitada - „võttes kurve liiga optimistlikult“, nagu vormel-1 maailmas öeldakse.

Nii toimuski „Eesti Partei“ sündimise asemel hoopis Res Publica ühinemine Isamaaliiduga. Kuigi pealtnäha oli tegu kahe maailmavaateliselt lähedase erakonnaga ja seetõttu ka ühinemine täiesti loogiline, oli üks probleem. Nimelt harrastati Res Publicas juba enne erakonnaks muutumist praktikat tuua „klubisse“ soovitud valimistulemuse saavutamiseks enne juhatuse ümbervalimist palju uusi liikmeid. Sama praktikat hakati järgima ka IRL-is.

Erakonda hakati massiliselt värbama täiesti suvalisi inimesi, kelle „isamaalisus“ väljendus heal juhul üksnes sisevalimistel. Ehk siis hääletamises nende poolt, keda nende vahetud „ülemused“ toetamisvääriliseks pidasid. Muidugi pole siis üllatav, et Isamaaliidu taustaga juhid sel moel järjest enam kõrvale tõrjuti, kuigi vahetult IRL-i sünni järel olid varasemad isamaaliitlased täiesti veendunud, et saavad respublikaanid oma kontrolli alla. Lõpuks ei suutnud isegi Mart Laar enam olukorda tasakaalus hoida ja astus seetõttu erakonna juhi kohalt tagasi.

Respublikaanide pealetung IRL-is põhjustas ühtlasi ka Vabaerakonna tekkimise. Tähelepanuväärne on, et sarnaselt „parempoolsetele“ ei olnud ka Vabaerakonna taga algul kindlat plaani moodustada erakond. Ometi selline erakond tekkis, pakkudes pikka aega ka IRL-ile endale väga tugevat konkurentsi. Oskuslikuma asjaajamise korral olekski Vabaerakond võib-olla suutnud IRL-i üldse välja vahetada.

Vabaerakonnale sai lõpuks saatuslikuks suutmatus end maailmavaateliselt kindlalt positsioneerida. Siiski ei saa kuidagi mööda vaadata ka süvariigi sihilikust tahtest Vabaerakond põhja lasta. See tuli ilmsiks 2019.a. valimiste eel, mil õukonnameedia Vabaerakonda sihilikult ignoreeris ja selle asemel haibiti üles hoopis populistlikku provokatsioonierakonda Eesti 200. Seda vaatamata sellele, et kui Vabaerakonnal oli isegi rahvuskonservatiividega võrreldava kvaliteediga programm olemas (eriti just majanduse poole pealt), siis Eesti 200-l polnud mingit kandvat ideed ega ka tõsiseltvõetavat programmi.

Nüüd on süvariigi poolt võetud sihikule Isamaa, mida tahetakse samamoodi hävitada. Kui see õnnestuks, avaneks valitsusel ja selle taga oleval süvariigil hea võimalus rahvuskonservatiividega arveteõiendamiseks.

Sel teel on siiski üks üsna tugev takistus - Isamaa praegune juhtkond, kelle ümber on koondunud ka praktiliselt kõik need, kellel on nii erakonna sees kui ka Eesti riigi viimase 30 aasta arengus olnud vähemalt märkimisväärseid teeneid.

Isamaaliste fundamentalistide võimuletulek erakonnas

Helir-Valdor Seeder valiti napi häälteenamusega esimeheks 2017. aastal, pärast seda, kui Margus Tsahkna erakonnast paanikas põgenes. Ka siis toimusid kahe kandidaadiga esimehevalimised, kus teiseks kandidaadiks oli Kaia Iva. Ainult et erinevalt praegusest siis vähegi võrreldavat vastasseisu ei olnud, sest üldine hoiak oli erakonnas juba siis selline, et oleks vaja lõpetada respublikaanlik kõigile meeldida soovimine ja pöörduda tagasi sellise poliitika juurde, mida tahavad näha isamaalised fundamentalistid.

Loomulikult oli taolise kursimuutuse soovi taga tugev surve rahvuskonservatiivide poolt, kes olid selleks ajaks IRL-ile juba tükk aega tagatulesid näidanud. Helir-Valdor Seeder tegigi natuke hiljem teatavaks, et IRL pöördub juurte juurde tagasi. Järgmisel aastal nimetati erakond ümber Isamaaks ning paar kuud enne Riigikogu valimisi toimunud vastasseisus ÜRO rändepakti ümber valiti väga selgelt rahvuskonservatiivne pool. Pärast 2019.a. Riigikogu valimisi oli uue valitsuse moodustamise võti võrdselt nii Keskerakonna kui Isamaa käes. Isegi pärast seda, kui Jüri Ratas oli juba otsustanud EKRE kasuks, oleks Isamaa võinud sellegipoolest EKRE osalusega valitsuse moodustamise nurjata.

Õnneks ei läinud Isamaa oma valijate petmise teed. Muidugi väidavad „parempoolsete“ toetajad vastupidist - et hoopis EKRE-ga ühte valitsusse minek ei olevat vastanud Isamaa valijate tahtele. Kuidas tegelikult oli, võis näha juba eelmiste Isamaa esimehevalimiste ajal, mil Seederi vastu kandideerinud Illimar Lepik von Wirén (kes ka praegu toetab Lavly Perlingut) sai vaid 14% häältest. Seega ei kannata vähimatki kriitikat see jutt, et koostöö EKRE-ga olevat Isamaa jaoks midagi „kohutavalt halba, piinlikku ja ebasoovitavat“. Vastasel juhul oleks Seederile vastuhääli palju rohkem olnud ja oleksime näinud ka nii mõnegi põlisisamaalase dramaatilist lahkumist erakonnast. Midagi sellist pole juhtunud.

Kes kontrollib Isamaad, saab kuulutada oma poliitika ainuõigeks

Ent kõik see oli vaid taust sellele, mille ümber praegu võitlus käib. Võitluse tuumaks on ikkagi see, kas Isamaa jääb rahvuskonservatiivide poolele või hoopis globalistide poolele. Tähtis on see just sel põhjusel, et võitjaks osutuv pool saab edaspidi väita, et just võitjaks jääva poole kurss ongi see „ainuõige“ ja väita koguni, et „see ongi see kurss, mis pandi paika juba 90-ndate alguses“.

Selle väite aluseks saabki juba lähipäevadel Isamaa liikmete poolt tehtav valik, mida hakatakse edaspidi võtma moraalse autoriteedina kogu Eesti ühiskonna jaoks. Ühelgi teisel erakonnal ju sarnast minevikul põhinevat autoriteedikapitali ei ole - Reformierakond asutati alles 1994, Keskerakond võitles Edgar Savisaare juhtimisel 25 aastat Eesti kui rahvusriigi vastu, sotsid pole õnneks kunagi väga tugevad olnudki ja on oma mõningase kapitali juba ammu-ammu maha mänginud. EKRE näol on tegu lausa 21. sajandi erakonnaga, seega pärineb tema autoriteedikapital eranditult viimasest kümnendist.

Just sel põhjusel ongi ka EKRE poolt vaadates siiski vaja, et Isamaa oleks nende poolel: see annab ka rahvuskonservatiividele palju tugevama moraalse autoriteedi, mis oleks küll ka ilma Isamaa toeta tugev, ent ikkagi ebapiisav rahvuskonservatiivse poliitika elluviimiseks. Mitte päris juhuslikult ei öelnud ka Martin Helme eelmisel suvel kord, et „tegelikult on kõige tähtsam mees koalitsioonis hoopis Helir-Valdor Seeder, sest ilma tema nõusolekuta ei toimu mitte midagi“. Koostöö tekitab pealegi sünergiat, suurendades mõlema osapoole väärtust nii oma kui ka üksteise valijate silmis.

Isamaa ei seadnud 1992 eesmärgiks Euroopa Liiduga liitumist

Nüüd ongi õige hetk välja tuua paar fakti Isamaa 1992.a. valimisprogrammist. Sealt leiame nimelt eesmärgi saavutada NATO täisliikme staatus, mis oli algusest peale täiesti loogiline ja ainuvõimalik. Ent kuidas olid lood Euroopa Liiduga? Vaat siit tulebki üllatuspomm: Euroopa Liiduga liitumist Isamaa 1992. aastal eesmärgiks üldse ei seadnud! Kuigi kogu programm nägi ette tihedat koostööd EL-ga, ei ole seal ühenduse endaga liitumisest sõnagi.

Järelikult ei pea paika mitte kellegi väited, et juba 1992. aastast peale asus Eesti vääramatule teele „liberaalse demokraatia“ ja turumajanduse globalistliku versiooni suunas, mida nüüd vaid „käputäis tigedaid marurahvuslasi“ püüab kui ajaloolist paratamatust väärata. Nojah, eks omal ajal väitsid ka kõikvõimalikud punaideoloogid, et kommunism võidab ükskord kogu maailmas ja see olevat lausa ajaloo loogika poolt paika pandud vääramatus.

Süvariik tahab Isamaad oma kontrolli alla saada

Kõike seda teavad mõistagi ka kõikvõimalikud süvariiklased ja sellepärast püüavadki nüüd „parempoolsete“ abil Isamaa praegusi juhte ära kukutada. Kardetavasti ongi SRS (Seeder, Reinsalu, Solman) koos oma toetajatega (Lauri Vahtre jt.) just selleks takistuseks, mis pole ka praegusel valitsusel lasknud täielikku diktatuuri kehtestada. Sest kahe erakonna vastu, kellest ühel on pealegi ühiskonna silmis endiselt väga tugev autoriteedikapital, minna ei söanda isegi mitte süvariik. Nad ei suudaks Isamaa „halvaks“ kuulutamist mitte mingi nipiga rahvale ära selgitada ja nad teavad seda suurepäraselt.

Hoopis teine olukord tekiks siis, kui SRS õnnestuks Isamaa eesotsast ära kukutada. Sel juhul saaksid süvariigi käsilased öelda, et ongi nii - „Isamaa tegi oma kindla valiku euroopaliku poliitika poolt“ ja kasutavad seejärel Isamaa moraalset autoriteeti omaenda järgnevate sigaduste õigustamiseks. Kuna EKRE jääks siis täiesti kindlalt üksinda kõigi vastu, ootavad sel juhul Eestit ees ülimalt dramaatilised vastasseisud (kui väga leebelt väljenduda). Isamaa moraalsest autoriteedist ei jääks muidugi pärast juhtkonna kukutamist enam kivi kivi peale, seda võib juba praegu ennustada. Süvariiklasi see küll ei häiri - nad on ju varemgi ohjeldamatult valetanud.

Loomulikult teavad nii Siim Kiisler kui teised „parempoolsed“ suurepäraselt, et mitte keegi neist ei kogu ei esimehe valimistel ega ka pärisvalimistel iialgi SRS-iga võrreldaval hulgal hääli. Sellepärast toodigi erakonda süvariiklane Lavly Perling, kellel on selle ülesande täitmiseks kindlasti paremad eeldused. Tema intervjuu Postimehes paljastas ometi väga selgelt, mis tema võidu korral juhtuks. Kuni selleni välja, et vaatamata oma praegusele väidetavale vastuseisule „vihakõne“ kriminaliseerimisele muudaks ta oma seisukohta üsna suure tõenäosusega kohe, kui Brüsselist surve piisavalt suureks läheb.

Erinevad arengustsenaariumid

Isamaas toimuvat jälgivad väga teraselt ka nii Kaja Kallas kui ka Jüri Ratas. Valitsuskoalitsioonis on praegu hakanud juba vastuolud tekkima ja võib arvata, et soodsa võimaluse korral tormaks kumbki osapool kohe uut koalitsiooni kokku klopsima. On täiesti selge, et Perlingu ja „parempoolsete“ juhitud Isamaa sobiks nii Reformierakonnale kui Keskerakonnale ideoloogilises mõttes palju paremini kui Seederi ja ülejäänud SRS-i juhitud Isamaa. Kolmandaks osapooleks saaksid siis kindlasti sotsid - nii et puhutakse elu sisse kas kunagisele kolmikliidu formaadile või Jüri Ratase esimesele valitsusele. Tulemuseks oleks nii või teisiti kohutav katastroof. Jaanuaris alustatud riigipööramine, mis pandi vahepeal pausile ilmselt just Isamaa sisevalimiste tulemuse ootuses, viiakse siis lõpule.

Võib juba ette ennustada, et süvariigi plaanide õnnestumisel läheb Isamaa ülikõva pauguga lõhki. Rahvuskonservatiivide read küll tugevnevad, ent see oleks nõrk lohutus olukorras, kus riik seisab silmitsi seninägematu vastasseisuga. Mis edasi saab, ei julge ennustadagi, et mitte süvariigi nuhkidele kogemata ideid anda.

Samas jäävad suured probleemid püsima ka siis, kui süvariigi plaanid läbi kukuvad. Küsimus on siis selles, kas suudab SRS ikkagi jääda oma fundamentalistidest valijatele truuks ja püsida EKRE kõrval rahvuskonservatiivses opositsioonis veel mitu aastat? Muidugi võib olla kiusatus taas võimule saada suur, ent kui selle hinnaks on oma valijatepoolse usalduse kaotamine, peaks see olema piisav motiiv EKRE kõrvale jäämiseks. Vastasel juhul kaotaksid hoopis Seederi toetajad oma isikliku moraalse autoriteedi ning sama saatus tabaks ka kogu erakonda. Seega oleks erakonna jaoks tulemus täpselt sama, mis Perlingu võidu korral.

Muidugi seisab SRS-il ees tohutu töö nende liikmetega, kelle jaoks on rahvusriigist rääkimine endiselt nagu hiina keel. See aadeteta ning vikerkaare-multikulti-ideoloogia poolt kergesti mõjutatav mass peab oma pantvangis ükskõik millist Isamaa juhti. Kahtlemata ongi see olnud ka põhjuseks, mis on seganud SRS-il seni jõulisemalt rahvusriigi kaitseks välja astumast. Veendusin selles ka ise, kui enne rahvuskonservatiivide sekka siirdumist 10 aastat IRL-is/Isamaas olles pahatihti oma mõtete avaldamise järel vastuseks vaid kõrvulukustavat vaikust kuulsin. Ega niisuguse massiga muud valikut polegi, kui anda võimalus oma seisukohta muuta või lasta neil erakonnast lahkuda.

Teadvustagem 30 aasta taguste valikute põhjusi

Kindlasti teeks selle töö natuke lihtsamaks see, kui hakataks rohkem meenutama seda, mis põhjustel 1992. aastal Isamaa ja ERSP poolt ikkagi hääletati. See teeks laiemalt mõistetavaks ka selle, mille eest praegu rahvuskonservatiivid seisavad. Äärmiselt suur osa valijatest, sh. Isamaa omadest, on ju selle juba kas unustanud või ei tea seda oma vanuse tõttu. Näiteks 80-ndate alguses sündinudki olid siis vaid u. 10-aastased. Kuigi nende seaski on õnneks omajagu neid, kes toetavad rahvuskonservatiivset poliitikat, võib siiski arvata, et nad on üldjuhul teinud oma valiku pigem sellepärast, et neile on lihtsalt vastuvõetamatu liberaalide ja sotside poliitika. Ent nemadki ei tea üldjuhul 1992.a. valiku sügavamaid põhjusi ülearu selgelt - kui neil pole just piisavalt häid teadmisi selle aja kohta ja head isiklikku kujutlusvõimet.

Ometi just selles ongi ka praegu Eestis toimuva tuum. 1992 hääletati ERSP ja Isamaa poolt just sellepärast, et taheti demokraatlikku turumajandusel põhinevat rahvusriiki, kus sõna on vaba ja kus saab tulevikus olema sama kõrge elatustase kui on põhjamaades.

Paraku oleme praeguseks jõudnud ringiga sinnasamma tagasi, kust sai alustatud. Meie silme all toimub nõukogude võimu taastamine, sedakorda juba üleeuroopalises (ja mitte ainult) mastaabis. Eestis viivad seda poliitikat ellu just nõukogude süvariigi poolt asutatud Reformierakond, Keskerakond ja sotsid, koos oma kõikvõimalike käsilastega meedias, „arvamusliidrite“ seas ja ametnikkonnas. Andrus Ansipi populistlik valimislubadus jõuda viie rikkaima Euroopa riigi hulka pole teostunud, kuigi tähtaeg kukub kohe.

Eesti asi saab olla üksnes rahvuskonservatiivne

Säärases olukorras mõjuvad pehmelt öeldes utoopilistena „parempoolsete“ soovid taaselustada varem edukalt toimunud kolmikliit koos Reformierakonna ja sotsidega. Kolmikliit toimis hästi ajal, mil põhiline diskussioon käis mitte väärtuste, vaid majanduse üle ning Eestil oli vaid üks vastane Venemaa näol, sest islamistid olid kusagil kaugel, Hiina mõju oli palju väiksem ja ka Euroopas-Ameerikas „mõistus maksis“ (kui ühte tuntud valimisloosungit meenutada). Praegu on olukord paraku totaalselt muutunud. Vaenlased on sõna otseses mõttes iga nurga taga varitsemas ja globalistlik majandusmudel jookseb järjest selgemalt ummikusse.

Seega ei toimiks varasemate aegade kolmikliidud enam mitte miskit moodi, isegi kui meil poleks teravat väärtuskonflikti üleval. Tagatipuks on sellised kolmikliidud tähendanud ikka seda, et Isamaa eelkäijatel on reeglina lastud see kõige raskem ja kõige mustem töö ära teha ning Reformierakond võtab kogu au endale - isegi, kui pole ise midagi liigutanud, mida nägime „pronksiöö“ päevil väga veenvalt. Kuidas isamaalased on siiani sellist asja taluda suutnud, jääb mõistatuseks.

Väga hästi toimis hoopis selline kolmikliit, kus EKRE ja Isamaa olid koos Keskerakonnaga ühes valitsuses. Sellesse aega langeb ka just EKRE tugeval toel teoks tehtud Isamaa peamise valimislubaduse - pensionireformi - täitmine. Vähem kui kahe aastaga tehti ära selline meeletu töö, mida nähti heal juhul Mart Laari valitsuste aegadel.

Mis puutub Kaja Kallase valeväitesse, nagu sooviks Martin Helme Isamaad hävitada, siis tegelikult ütles hea Martin saates „Räägime asjast“ hoopis, et Isamaa kadumine ei annaks EKRE-le midagi juurde - sest Isamaa toetus on ju nii madal. Selle asemel „tuleb hääli võtta sealt, kust neid võtta saab“ ehk siis Reformierakonnalt. Viimase totaalne ebakompetentsus, ka tema senise trumbi ehk majanduse poolel, annabki selleks suurepärase võimaluse. Reformierakond, Keskerakond, sotsid ega Eesti 200 ei kavatse pealegi mitte midagi teha tugeva rahvusliku majanduse sünniks. Neid huvitab vaid võim ja vähese saadaoleva raha enda taskusse kühveldamine. Rahvuskonservatiivid seevastu mõtlevad riigi arengu peale.

Olgu ka veel kord ära öeldud, et Eesti asi saab olla üksnes rahvuskonservatiivne: liberalism on oma aja ära elanud ja sotsialism oma eluvõõra olemusega on meile nii palju kurja teinud, et seda veel kord katsetada oleks lihtsalt kuritegelik. Eriti pärast neid õõvastavaid jaanuarikuiseid rahvahääletuse parandusettepanekuid, mis olid nii põhiseaduse kui ka üldiste rahvuslike huvide vastased.

Sellele kõigele peaksidki isamaalased oma valikut tehes mõtlema - kas lähtuda sellest, mida seati eesmärgiks 1992. aastal või mingitest lühiajalistest-lühinägelikest huvidest? Ehk paneb see kõik ka vähemalt osa "parempoolsetest" järele mõtlema ja oma seisukohti muutma. Selleks pole veel liiga hilja.

Taavi Pärtel

samuti isamaaline fundamentalist,

Isamaa valija juba aastast 1992 ja nüüdne rahvuskonservatiiv