Foto: Neeme Sihv
Rahvaste suveräänsusest.
Suveräänsus on oluline rahvusvaheline mõiste, olles ÜRO ülesehituse nurgakiviks, kuid on samas äärmiselt vastuoluline ja mitmetahuline. Viimaste väidete tõestuseks vaatlemegi suuremat osa tänapäeva maailma riikidest seda eriti rahvusluse pinnal.
Maailmas räägitakse hinnanguliselt üle 6000 keele. ÜROsse kuulub 193 riiki. Elanike arvult on suurem riik Hiina, kus elab 1,37 miljardit elanikku, neist 91,5 % on hanid. Rahvaarvult järgneb Hiinale Inda 1,32 miljardi elanikuga. Väiksem ÜROsse kuuluv riik (peale Vatikani) on Nauru pindalaga 21,3 ruutkilomeetrit ja elanike arvuga 11288. Iseloomulik on, et kõikides iseseisvunud väikeriikides on üheks kasutatavaks keeleks emakeel. Enne iseseisvumist olid nad suurriikide kolooniad. Seega mõnede inimeste väljapakutu osade Eesti regioonide, näiteks Hiiumaa iseseisvumine, on alusetu jutt, kuna Hiiumaa ei vasta nendele kahele ülaltoodud kriteeriumidele.
Hiina riik tekkis Huanghe ja Jangtse jõe viljakates orgudes, kirjalikel andetel umbes 1700 aastal eKr. Kuna hiinlaste majandus, kultuuritase ja tsivilisatsioon on olnud arenenumad ümbritsevast, suudeti paljud rahvad endaga liita. Hiinlastele kuulub vähemalt 37 tehnilist leiutist maailmas, nagu kompass, ilutulestik, püssirohi, tikud, paber, siid jne. Ametlik hiina keel põhineb pekingi dialektil. Kiri on küll ühine, kuid dialekte on vähemalt 6, siis mitme piirkonna inimesed üksteist kõnekeeles ei mõistagi. Hiinas tunnustatakse 56 rahvust. Üks vana kultuuriga rahvaid Hiinas on tiibetlased. Tiibeti pindala on võrreldav Euroopa pindalaga. Viimati eksisteeris neil oma riik 1913-1951. Kuna piirkond on rikas maavaradest, toimub seal kiire tööstuse arendamine, mispärast asutakse sinna pidevalt hani rahvusest inimesi juurde. Tiibetis elab 13,7 miljonit inimest, nendest tiibetlasi 6,1 miljonit. Teine hiinlastele peavalu valmistav rahvus on turgi keelkonda kuuluvad uiguurid, keda on 13 miljonit. Ka nendel on aeg-ajalt oma riik eksisteerinud, viimati Ida-Turkestani (1944-1949) näol. Uiguuride üheks probleemiks omariikluse tekkeks on omavahelise ühtsuse puudumine ehk jõudude killustatus kolme erineva maailmavaate vahel.
Üheks Hiina suuremaks rahvaks lõunas on Guangxi-Tšuangi autonoomses piirkonnas kami-tai keelte hulka kuuluvat tšuangi keelt rääkiv umbes 16 miljonit inimest.
Indias räägitakse rohkem kui sadat keelt. Tunnustatud on 22 keelt. Erinevate rahvaste vahel vastuolu on suudetud üldjuhul vältida, sest on loodud suurte autonoomsete õigustega osariigid. Pindala suuruse järgi teine osariik Indias on Maharasthra 112 miljoni elanikuga, kellest 70 % räägib marathi keelt. Gujarati osariigis räägib 46 miljonid inimest gudžarati keelt. 125 miljonit elanikku räägib bhodžpuri keelt, kes elavad kolmes lähestikuses osariigis. Arvukalt räägitaks nii teluga kui tamili keelt. Jne. Tänu ulatuslikule osariikide autonoomsusele, riik nende tegevusse ei sekku, mis muudab asjaajamise Indias üsna keerukaks, nagu näeme ka meie laevakaitsjate kohuprotsessist, mis on kestavad juba aastaid.
Väljaspool Indiat suurimaks rahvaks ilma oma riigita on Ees-Aasias elavad kurdid. Neid elab nelja riigi territooriumil oluliselt üle 30 miljoni. Nende viimaste sajandite püüdlused omariiklusele on jooksnud liiva omavaheliste lahkhelide tõttu. Suurim võimalus oli neil peale I maailmasõda kui Osmanite riik kokku varises.
Nüüd on suuremaks probleemiks Türgi vastuseis, kus elab 15 miljonit kurdi. Türgi
valitsus sellist rahvust nagu kurdid ei tunnustagi. Neile on kurdid mägitürklased. Ka nüüd, peale Islamiriigi purustamist Iraagis, kus põhiroll oli kurdide pešmerga armeel, tekkisid kurdi juhtkonnas vastuolud ning loovutati Iraagi armeele vastupanuta kättevõidetud alad sh naftarikas Kirkuki piirkond, mis oli aastaid kuulunud kurdidele. Pole täpselt teada mis asjaoludel kurdid taandusid, võimalik et ameeriklaste survel, sest nemad relvastasid nii iraagi kui kurdi võitlejaid, kuid see tähendab neile olulist kaugenemist iseseisvumisest. Ameeriklased võisid lähtuda mitmest põhimõttest, esiteks soov Iraagi riigi territooriumi terviklkkust säilitada ja teiseks NATO liitlase Türgi soovist lähtudes, et nende läheduses ei tekikskes kurdi riiki. Kuid kuna Iraagis ilmselt säilib kurdi autonoomne piirkond, ei saa tulevikus midagi välistada, sest tuli hõõgub endiselt tuha all edasi. Kerge see omariikluse teke ei saa olema kurdide enda erimeelsuse kui ka nii Türgi kui Iraani vastuseisu tõttu.
Aafrika mandrit, mis on Euroopast 3 korda suurem, on kirju nii oma ajaloo kui etnilise koosseisu poolest. On olnud võimsaid riike, koloniseerimist ja vabadusvõitlust. Iseseisvaid riike on Aafrikas kokku 62. Osades iseseisvunud riikides toimuvad endiselt nii võimuvõitlused kui usukonfliktid ja etnilise kokkupõrked.
Vanimaks Aafrika riigiks loetakse Egiptust, kelle kohta on andmeid juba aastast 10 000 eKr. Tookord räägiti seal egiptuse keelt. Araablaste vallutuste tulemusena räägib nüüd kogu Egiptuse 82 miljonit kodanikku araabia keelt. Vana egiptuse kopti keelt räägib 8 miljonit. Põhiliselt on see keel kasutusel siiski ainult usutalituste läbiviimisel kopti kirikus.
Rahvaarvult suurem Aafrika riik on 193 miljoni elanikuga Nigeeria, mis on administratiivselt jagatud 36 osariigiks. Riigis on vähemalt 250 etnilist gruppi. Riigi ametlikuks keeleks on hausa keel. Teised suuremad rahvad on fulbed ja ibod. Hausa keele rääkijaid kakeksas riigis kokku on 43 miljonit. Suurim riik pindalalt Aafrikas on Kongo Demokraatlik Vabariik pindalaga 2 346 410 ruutkilomeetrit kus elab 65,8 miljonit elanikku kahesajas erinevas etnilises grupis. Suuremad Kongo RDV rahvad on lubud ja kongod vastavalt 12 ja 8 miljoni elanikuga.
Aafrika Liidu ametlikuks keeleks on bantu keelerühma kuuluv suahiili keel, mida räägib 80 miljonit. Suahiile endid on umbes 10 miljonit. Suahiili keel on riigi ametlik keel nii Tansaanias, Keenias kui Ugandas. Üheks vanaks riigiks Aafrikas on Etioopia, meie esiema Eeva arvatav sünnimaa. Mustanahalistest valgenahaliseks oleme muutunud D vitamiini vähenemise tõttu organismis. Etioopias elab 97 miljonit inimest, nendest 20 miljonit on ambarid, kelle keel on kasutusel ametliku riigikeelena. Riigi suurem rahvus on oromod 31 miljoni elanikuga, mis on üks suuemaid ilma oma riigita rahvaid maailmas.
Ameerika manner koloniseeriti XVI-XVIII sajandil eurooplaste (hispaanlased, inglased, prantslased, portugalased) poolt. Nende keeled on riigikeeltena kasutusel allutatud riikides. Mingil hetkel leidsid kohalejäänud kolonisaatorid võimaluse jõudu kasutades iseseisvuda ja luua oma riik.
Põhja-Ameerikasse jõudsid asukad Siberist umbes 15 tuhat aastat tagasi. Need on tänapäeva indiaanlaste järeltulijad, kes moodustavad praegusest USA rahvastikust alla 1 % ja on jagunenud 62 hõimu vahel. Suuremad, üle 300 000 elanikuga, hõimud on tšerokiid ja navahod. Põliste indiaanlaste olukord on parem Lõuna-Ameerika lääneosas, kus inkade järeltulijail ketšuatel on päris suur kogukond nii Peruus, Boliivias kui Ecuadoris Suurim on see Peruus 3,8 miljonit elanikku. Mehhiko indiaanlastel (tolteegid, asteekid, olmeegid, misteegid, maiad) moodustavad 116 miljonist riigi rahvastikust ligi 30 %, 2/3 rahvast moodostavad mestiitsid (valgete ja indiaanlaste järeltulijad).
2 korda (1980 ja 1995) on püüdnud iseseisvuda Kanada prantsuskeelne provints Quebec. Quebeci piirkond koloniseeriti XVII sajandil prantslaste poolt. Tema pindala on ligi 3 korda suurem Prantsusmaast. Elanikke nii suure maa kohta on siiski vähe, 8 miljonit. Kohalikud Quebeci elanikud soovisid lihtsalt rohkem eneseväljendamise võimalusi. Selline arusaam tekkis neil peale Prantsusmaa presidendi De Gaulle külaskäikku 1967. a, kes lahkudes ütles „Vive le Quebec libre!”. Kuna tänane Kanada valitsus tunnistab quebeklasi Kanada eri rahvusena on pinge näiliselt maas.
Üks suuremaid koloniaalikkest vabanenud riike Vaikse ookeani piirkonnas on 256 miljoni elanikuga Indoneesia, kelledest 95 miljonit inimest rääkivad jaava keelt. Sunda keelt räägib riigis 27 miljonit inimest. Erinevaid keeli on Indoneesias vähemalt sada. Indoneesia deviis „Ühtsus mitmekesistab” väljendab riigis kultuurilist ja etnilist mitmekesisust.
Euroopa on küll pisem maailma manner, kuid riikide põhjal nii väita ei saa. Euroopas on 50 riiki. Euroopa suurenes peale NSVL lagunemist 1990ndail 11 iseseisvunud liiduvabariigi ja 13 tema mõjuvõimualt alt vabanenud Ida-Euroopa riigi võrra. Seda lagunemist nimetab Vene president Putin nüüd geopoliitiliseks katastroofiks.
Nõukogude ajal, kui kohtusin paljude NSVL rahvaste esindajatega, ei soovinud neist keegi kuuluda NSVL koosseisu, sooviti iseseisvuda. Erandiks olid mõned moldaavlased kes soovisid ühineda Rumeeniaga. Ka väikerahvad, nagu tatarlased, avaarid (Dagestani põhirahvus) või kalmõkid, kel oma riiki polnud, soovisid seda. Venemaa poliitika oli olnud, lõikata erinevate rahvaste juurest ära tükke ja ühendada nad oma riigiga. See oli toimunud ka Gruusia (Georgia) puhul. Eksisteerisid Põhja Osseetia ANSV (aastast 1991 nimega Põhja-Osseetia Alaania Vabariik) Venemaa koossisus ja Lõuna-Osseetia AO (82 tuhat elanikku) Gruusia koosseisus. Kuid Lõuna-Osseetia inimesed eelistasid ühineda oma põhjapoolsete vendadega, mitte Gruusiaga. Kas oli põhjus see, et põhjas elab osseete 9 korda rohkem kui lõunas, või oli mingi muu põhjus mida mulle ei avaldatud. Georgiasse on sajandite jooksul ühendatud paljud vürtsiriigid ja väikerahvad. Võimalik et on kasutatud liialt jõudu, ei oska arvata. Kuid 80ndail külastades Abhaasias Salme küla, tundub see versioon tõesena. Seal öeldi, et neil oli Ahaasias hea elu seniks kuni need grusinad mägedest tulid. Tänaseks on veerand miljoni elanikuga Abhaasia iseseisvunud ja inimesed on eluga rahul. Elujärg on paranenud siiski suuresti tänu Venemaa abile. Kardetakse ainult, et Venemaa võib nad endaga liita, nagu liideti Krimmgi. Osseetide olukord oleks lahendatav kui põhja ja lõuna piirkonnad ühendada ja kuulutada välja uus Alania suverääne riik. See pole muidugi vastuvõetav Venemaale, sest siis sooviksid paljud Venemaa rahvad samuti oma riiki. Võimalik, et kunagi tulevikus võibki nii juhtuda kui tuleb järjekordne majanduskriis.
Suure Prantsuse Revolutsiooniga (1789-1815) saab alguse moodne Euroopa. Hakkavad tekkima suveräänsed rahvusriigid. Rahvusriikide tekke aluseks oli rahvuse kujunemine, millele aitasid kaasa nii majanduslikud, poliitilised kui kultuurilised liikumised. Euroopas pole seniajani vaibunud iseseisvusliikumised. Suuremad probleemid on Belgial flaamidega, Hispaanial katalaani ja baskidega, Suurbritannial šotlastega, Pransusmaal korsiklatega, Saksamaal baierlastega, Taanil fääridega, Itaalia Sitsiiia, Veneto ja Padaaniaga. Enamusel juhtudel on tekkinud see soov majanduslikul pinnal.
Fääri saarte pindala on 1399 ruutkilomeetrit, elanikke 17-l mägistel väikesaarel on 49117. Ametlikud keeled on taani ja fääri. Pool sajandid tagasi käisin korduvalt Fääri saartel. Selle ajaga on kasvanud nii rahvastik ja ka pealinn Torshavn 2 korda. Pealinna on asutatud 2 ülikooli. Saartel on 4 oma panka. On samuti oma raha. Fääri peamine sissetulek on seotud kalanduse ja lambakasvatusega. Kui tookord noorte soov oli pääseda õppima Kopenhaagenisse, siis nüüd eelistatakse jääda kohapeale. Saaretel on kõrgelt arenenud oma sotsiaalsüsteem. Iseseisvusreferendum on plaanitud aprillis 2018.
Korsika saar ja Baskimaa said oma riikides laialdase autonoomia, ilmselt seal iseseisvuslaste poolt niipea enam midagi ette ei võeta.
Belgia elanike arv on 11,35 miljonit, kellest 60% on flaamid. Flaamide piirkond Flandria toetab majanduslikult valloone, mis ongi tüli põhjuseks. Kuni aastani 1960 oli rikkam piirkond hoopis Valloonia ja toetati flaame. Kes seda enam mäletab, eriti poliitikud!
Šotimaa elanike arv on 5,3 miljonit. Maal on väärikas ajalugu, mis olulisel määral seotud iseolemisega. Juba müütiline kuningas Artur ja tema rüütlid olid sellega seotud. Ei suutnud ei roomlased ega britid šotlasi allutada. 1603. a tõusis Inglismaa troonile Šoti kuningas James VI. Siis sündiski kahe kuningriigi liitriik. 1999. a sai Šotimaa tagasi teatud piirangutega oma parlamendi. 2014. a korraldati iseseisvusreferendum, kus häältega 55,3% otsustati jääda edasi Suurbritannia koosseisu. Peale Suurbritannia otsust lahkuda Euroopa Liidust mida Šotimaa ei soovi, otsustati korraldada uus referendum iseolemiseks kas 2018 sügisel või 2019 kevadel. Kuna Šotimaa Põhjamere merepõhjas on suuted nafta ja gaasi varud, samuti on tal kõrgelt arenenud tööstus, oleks riigiks olemine majanduslikult garanteeritud.
Paistab, et kõige komplitseeritum on Kataloonia küsimus. Tema koossesisu kuulunud Barcelona vürstiriik eksisteeris pea tuhat aastat kuni Hispaania pärilussõjani 1714. a. Kuigi abiellumise teel oldi ühinenud nii Aragooni ja hiljem Kastiilia kuningriigiga, säilisid Barcelonas oma traditsioonid, tavad ja ka raha. Peale 1714. a on püütud korduvalt iseseisvuda, mis vahel on mõneks ajaks isegi õnnestunud. 1. X 2017 toimus referendum iseseisvumiseks, mida pea pool elanikkonnast toetas, kuigi Hispaania politsei püüdis vägivaldset seda takistada. Referendumi tulemusena kuulutas Kataloonia parlament välja uue riigi. Kuna Hispaania riik seda ei tunnista, siis ei saa seda tunnustada ka ükski teine riik, kuna seda tõlgendataks teise riigi siseasjadesse sekkumisena. Vastavat rahvusvahelistele kokkulepetele peavad riikide territooriumid säilitama terviklikkuse kui emariik seda teisiti ei otsusta, teiste sõnadega, ainult allutajal on õigus otsustada rahva suveräänsuse üle. Vastavalt põhimõttele, kel jõud sel õigus, rakendab nüüd Hispaania Kataloonia osas põhiseaduase sätet 155. Mööndusena korraldatakse 21. XII Kataloonia parlamendi valimised. Tundub, et võib sündida uus riik või teeb Hispaania Katalooniale majanduses olulisi järelandmisi ja jäädakse seejärel edasi Hispaania koosseisu.
Endel Susi.
Haapsalu 2017.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar