Eestlase puu.
Süda murduda võib kui võimas puu,
kui meelen muld ja maa ja rahvas,
lund vahel ma igatsen,
et kataks see kõik haavad maas.
Kunagi maad tallasid ristirüütlid,
me ei kadunud selt maalt,
nii ka südametes räuskasid,
okupandid viisnurgamaalt.
Ei võtnud meid jäägitult must surm, see katk,
vaid haavu lisandus me hinge,
kuid rahvas seisab kangelt
kui põhjamaine puu.
Nüid trügib aga hinge,
pagulaste tormav vool,
sula lumi, et paljastuks muld
sest katmata, rõivata on ilusaim me maa.
Ärge kartke mesikeelseid sallijaid,
nendel pole eestlaslikku hinge,
nende ees seiske nii sirgelt,
et murduks hoopis nad....
Eedi Villem,
Eestimaa
2016
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar