GULAG JA KIRJANDUS - Mart Niklus

GULAG ja kirjandus

Mart Nikluse kõne Jüri Kuke XX mälestuskonverentsil

Tartu Ülikooli aulas 27. märtsil 2016

           

Lugupeetud mälestuskonverentsist osavõtjad!

            Minu ettekande pealkiri „GULAG ja kirjandus” hõlmab tegelikult üpris laiahaardelise mõiste. Paarikümne minuti jooksul, mis mulle siin aega ette on nähtud, pole seetõttu võimalik teema kõiki külgi läbi arutada.

            Ütlen kohe alguses, et arutusele ei tule küüditatute sentimentaalsed mälestused, mida eesti keeles on avaldatud ikka ja jälle. Ega ka maailmakirjanduse suurteosed GULAGist – millele pani aluse kunagine poliitilistel motiividel represseeritu, hilisem Nobeli kirjanduspreemia laureaat Aleksandr Solženitsõn (1918-2008) oma teostega „Üks päev Ivan Denissovitši elus” (1962, eesti keeles 1963, tõlkinud Lennart Meri ja Enn Sarv) ning kolmeköiteline „GULAGi arhipelaag” (1973-1975, eesti keeles 1990, tõlkinud Henno Arrak jt).

            Kahju küll, kuid esitatud põhjustel jäävad praegusest käsitlusest välja meie enda vanema põlve, poliitilistel motiividel represseeritud autorid Artur Alliksaar (1923-1966), Raimond Kaugver (1926-1992) ja Hans Kargaja (1920-1994). Neist esimesele kuulub luuletuskogu „Olematus võiks ju ka olemata olla” (1968), teisele laialdasemalt tuntud romaan „Nelikümmend küünalt” (1966) ja kolmandale „Vangina imedemaal” (1998).

Niisiis piirdun peamiselt eestlastest saatusekaaslaste loomingu või neid puudutavate teostega. Andmestik pärineb alates möödunud sajandi keskelt. Seesugust GULAGi puudutavat kirjandust püüan siinkohal käsitleda enam-vähem kronoloogilises järjestuses ja autorite kaupa.

Paljud võib-olla ei teagi, et 1950.-1960ndate aastate GULAGis, sealhulgas Mordva poliitlaagrites kandsid karistust mitmed kirjanduslike kalduvustega inimesed, kelle vaimsed vajadused ja huvid ei piirdunud üksnes raamatute või ajakirjanduse lugemisega (peale emakeele veel paaris-kolmes keeles), vaid kes ka ise luuletamise ja tõlkimise näol või mõnes muus vormis ilmutasid loomingulist aktiivsust.

Range tsensuuri tõttu puudus nendel kirjameestel võimalus oma loomingut väljaspool GULAGi populariseerida või trükis avaldada. Kogu aeg ähvardas ju konfiskeerimise või kaotsimineku oht – hea seegi, kui aeg-ajalt sai midagi teisele poole okastraati või trelle smuugeldada. Trükis avaldamine sai enamasti võimalikuks alles pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist 1991. aastal – see tähendab, pärast GLAVLITi (Nõukogude Liidu tsensuuri) likvideerimist.

1.                            Vangistatud kirjameeste rivi etteotsa tuleb paigutada meie vastupanuliikumise grand old man Alfred Käärmann (1922-2010) – lähimineviku metsavend, kes poliitvangistuses oli mööda saatnud 16 aastat, vabanes vangistusest 1968. aastal, kuid elamisloa Eestis sai alles 1981. aastal. Kaotas 1945. aastal metsavendadele korraldatud haarangus vasaku käe, kuid parema käe ja kauni käekirjaga kirjutas neli raamatut: „Surmavaenlase vastu” (1998, 229 lk, teine trükk 2007, 245 lk), mille pealkiri kõneleb ise enda eest. Kaks, suures osas isiklikku elu puudutavat teost: „Udumäe kodutütar” (1998, 63 lk) ja „Vabaduse vaim” (2000, 97 lk). Lõpuks veel „Sissitegevuse käsiraamat”. Tsiteerin viimatimainitust ainult ühe lause (lk 11): „Surmavaenlase võimas propaganda on alati teinud kõik, et Kurjuse Impeeriumi inimsusevastaseid kuritegusid maha salata või õigustada.” Peale eesti keele valdas veel läti, saksa ja vene keelt. Teadaolevalt on Alfred Käärmann ainus eestlasest metsavend, kellest USA kõige tuntum ajaleht New York Times International (23. 08. 2003) on avaldanud Michael Wines’i põhjaliku artikli, millele lisatud foto juures on järgmine tekst (tõlkes): „Parem surra metsas relv käes kui sovetilaagris”. Eesti Kongressi saadik aastatel 1991-1992. Muidugi äratab tähelepanu, et andmeid Alfred Käärmanni kohta pole ei Eesti Entsüklopeedia 14. köites (Eesti elulood) ega ka TEA Entsüklopeedia 12. köites.

2.                            Erik Udam (1938-1990) – Tallinna Polütehnilise Instituudi 1961. aastal lõpetanud energeetika spetsialist. Meistersportlane maadluses (kergekeskkaal), keda Tiit Lääne „Eesti spordi taskuentsüklopeedias” (2010) jätab mainimata. Lühiinfo Erik Udami kohta on siiski olemas EE 14. köites (lk 563), kus teda nimetatakse vabadusvõitlejaks ja poliitikuks. Oli aastatel 1955-1956 ja 1961-1966 poliitilistel motiividel vangistatud, kandis karistust Mordva vangilaagris, kus temaga tutvusin. Postuumselt avaldati Erik Udami kohta kogumik pealkirjaga „Mees, keda ei murtud” (2001, 264 lk), milles oma muljeid jagavad Heiki Ahonen (1956), Jüri Pertmann (1938), Valdur Raudvassar (1938), Endel Ratas (1938-2006), välismaalastest Viktors Kalninš (1938-2001), Viktoras Petkus (1928-2012) jt. Varalahkunud Erik Udamist oleks Eesti Vabariigis edaspidi võinud saada riigimees.

3.                            Tiit Madisson (1950) – Lähimineviku kommunismivangidest tõenäoliselt kõige produktiivsem kirjamees, tuntud raadioajakirjanikuna Vaba Euroopa Eesti toimetusest, samuti Lihula vallavanemana sajandivahetusel. Saatnud aastaid mööda Siberis ja Rootsis, praegune elukoht Hispaanias. Tiit Madissoni teostest olgu mainitud „Vastasseis” (1996), „Riigipööraja märkmik” (1999), „Lihula õppetund” (2005), „Holokaust” (2006), „Aprillimässu lugu” (2008), lisaks veel uue raamatu käsikiri. Rahvuslaste Keskliidu asutaja, üks halastamatumaid postsovetliku Eesti kriitikuid: „Tiit Madisson on olnud lakmuspaber, paljastamaks kelle aated on järjekindlad ja kelle omad konjuktuursed.” (Madis Hint, Eesti Päevaleht). Küllap vist samal põhjusel on ka Tiit Madisson EE 14. köites jäetud mainimata.

4.                            Viktor Niitsoo (1952) – Poliitvangistusest aastatel 1980-1982 koos järgnenud kaheaastasest asumiselesaatmisest hoolimata on Viktor Niitsoo saatusekaaslastest tõenäoliselt kõige akadeemilisema vaimuga. Pärast mainitud repressioone lõpetas Tartu Ülikooli ajaloolasena, magistrikraadi pälvis aastal 1998. Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei üks asutajaid ja aktiviste. Riigikogu liige või asendusliige aastatel 1992-1999. Avaldanud raamatud „Vastupanu 1955-1985” (1997, 208 lk) ja „Müürimurdjad. MRP-AEG ja ERSP lugu” (2002, 224 lk). Reprodutseerime siinkohal kriitpaberil fotod viimatimainitud raamatust, kus neist ühel Arnold Rüütel autasustab KGB Tartu osakonna töötajat Peeter Sepperit. Viktor Niitsoo põhjalik, seni avaldamata uurimus „EVVA – Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus” (Tallinn 2013, 325 lk) vääriks doktoritöö järku ning mõnevõrra täiendatud kujul trükis avaldamist. Seeläbi saaks lõpuks avalikustatud üks kõige tabu’maid või varjatumaid peatükke poliitvangistuste ajaloos postsovetlikus Eestis. Arusaadavatel põhjustel on ka Viktor Niitsoo nimi eespoolmainitud teatmeteosest välja jäetud.

5.                            Enn Tarto (1938) – Nõukogude Liidu poliitvang aastatel 1956-1960, 1962-1967, 1983-1988. Poliitikuna vahetanud erakondi ja kirikukogudusi, aastatel 1992, 1995 ja 1999 valitud Riigikogu liikmeks. Arvukate teenetemärkide kavaler, sajandi suurkuju (2000), Tartu linna aukodanik (2011), Kaitseliidu auliige, Tartu Memento endine esimees jne. Avaldanud mahuka artiklite kogumiku „Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes” (2009,

       354 lk, CD-plaat), mis sisaldab kirjutisi ja sõnavõtte aastatest 1989-2008, sealhulgas „Kas ikka on nii, et läheme ühest liidust teise?” (lk 314-316). Raamatule on eessõna kirjutanud Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik Uno Mereste, kes ütleb (lk 9): „Huvitavaks juhtjooneks Enn Tarto võitlejaelus on olnud tema kindel soov võidelda eeskätt millegi eest, mitte millegi vastu. Seda mõtet on ta korduvalt rõhutanud.” („Vabadusvõitlus pole lõppenud!” jms). Seega täielik vastand eespoolmainitud Alfred Käärmannile, Tiit Madissonile, Viktor Niitsoole jpt. Kui rõhutatakse võitlust millegi eest – mitte aga kellegi või millegi vastu – tekib küsimus, kas sellisel juhul on tegemist pooliku vabadusvõitluse, ümmarguse jutu, ilukõne või hoopis millegi muuga. Mittemõistetaval põhjusel on kogumikust välja jäetud KGB ühte abistajat heroiseeriv kirjatükk pealkirjaga „Enne mõtle, siis ütle.” (2004).

6.                            Priit Silla (1940) – Üks nendest poliitvangidest, kes pärast kolmeaastast vangistust lõpetas 1970. aastal Tartu Ülikooli, erialalt eesti filoloog. Töötanud tehnilise kirjanduse tõlkijana, õpetajana, ajakirjanikuna, Kaitseliidu Sakala maleva noorkotkaste juhina, sama maleva propagandapealikuna, ajaleht Oma Maa peatoimetajana. Avaldanud väga õpetliku, autobiograafilise sisuga raamatu „Tõe karvane pool” (2012, 281 lk), milles värvikalt kirjeldatakse laagrielu ning selgitatakse muu hulgas, et autori elu põhimissioon on olnud kommunismi õõnestamine. Riigivapi V klassi ordeni kavaler. EE 14. köites tema nime ei mainita.

7.                            Jaan Isotamm (1939-2014). Vangistati 1950. aastal rahvuslikus õpilasorganisatsioonis osalemise eest, saadeti seitsmeks aastaks Mordva vangilaagrisse. Pärast vabanemist töötas Tartus nii öövahina kui ka ajakiri Akadeemia toimetuse liikmena. Johnny B. Isotamme pseudonüümi all alustas kirjanduslikku tegevust (peamiselt luuletaja ja publitsistina), nn noorte autorite seltskonnas harrastas hipilikku elulaadi. Tähtsaim teos on postuumselt välja antud artiklite, intervjuude ja sõnavõttude kogumik „Nägija pimedate maal” (2015, 776 lk). EE 14. köites (lk 102) on märgusõna Isotamm, Johnny B. (õieti Jaan) olemas.

8.                            Lagle Parek (1941) – küüditatu aastatel 1949-1954 Siberis ja poliitvang aastatel 1983-1987. Lõpetanud 1960. aastal Tallinna Ehitustehnikumi, hiljem töötanud projekteerimisinstituutides. MRP-AEG ja Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei asutajaliikmeid, Eesti Vabariigi kunagine siseminister, üks presidendikandidaatidest aastal 1992, praegu Pirita kloostris. Lagle Parekilt on ilmunud mälestustekogumik „Mina ei tea, kust ma rõõmu võtan” (2010, 424 lk). EE 14. köites (lk 358) on märgusõna autori kohta olemas.

9.                            Arvo Pesti (1956-2010) – poliitvang aastatel 1983-1987. Lõpetanud Tartu Riikliku Ülikooli vene filoloogina, intellektuaalsetelt võimetelt võrreldav eespoolmainitud Viktor Niitsoo ja järgneva Sergei Soldatoviga. Arhiivmaterjalidele tuginedes koostanud mahuka kogumiku „Dissidentlik liikumine Eestis aastatel 1972-1987” (2009, 664 lk), milles suures osas vene keelest eesti keelde tõlgituna esitatakse koopiaid sovetiaegsetest ülekuulamis- ja läbiotsimisprotokollidest, ekspertiisiaktidest, kohtuotsustest „dissidentide” (st vabadusvõitlejate, vastupanuliikumisest osavõtnute) nn kriminaalasjades, poliitvangide kirjadest omastele jm. Raamat on kommenteeritud, rikkalikult illustreeritud ning oleks väärinud riiklikku preemiat. Muidugimõista Arvo Pesti nime EE 14. köite märksõnade hulgas ei leidu.

10.                        Sergei Soldatov (1933-2003) – Narvast pärinev eestivenelane, kes oli lõpetanud Leningradi Tehnilise Ülikooli masinaehituse erialal ning töötas hiljem Tallinna Polütehnilise Instituudi masinaehituse kateedris õppejõuna. Valdas kõnes ja kirjas vabalt eesti keelt, oli Kalju Mätiku, Artjom Juškevitši jt nn kohtuprotsessis 1975. aastal mainitud isikute kaasosaline. Pärast kuueaastast karistust Mordva poliitlaagrites saadeti N Liidust välja. Töötas seejärel Vabadusraadio Eesti osakonnas. 1993. aastal asutas Frankfurdis Maini ääres ajaloo ja filosoofia uurimiskeskuse Katharsis. Avaldanud Läänes mitmeid raamatuid, eesti keeles ilmunud „Sõltumatu almanahh” (I, II, III, 20. sajandi lõpul), „Sinimägede taustal”, „Kurva tõe otsingul” (2005, 228 lk).

11.                        Enn Uibo (1912-1965) – ajakirjanik ja luuletaja, kelle traagiline saatus on võrreldav eespoolmainitud Artur Alliksaare omaga (Taivo Uibo, kellega ta polnud sugulane, nimetab Enn Uibot rahvuskangelaseks). Luuletuskogud „Kuldkõrte igatsus” (1935) ja „Homse nimel” (1938), postuumselt ilmunud valikkogu „Testament” (Memento luuleraamat nr 6, Tallinn, 1995). Enn Uibo on mainitud EE 14. köites (lk 564).

12.                        Taivo Uibo (1936) – spordi- ja kirjamees, keda erinevalt Enn Uibost EE 14. köites pole. Avaldas tänavu mälestusteraamatu „Vabadustahtega KGB vastu” (208 lk), milles üksikasjalikult kirjeldab oma kemplemisi KGBlastega: (registrist võib leida paarkümmend nime). Või nagu ta ise ütleb: „Mul oli seljataga äraarvamatu hulk jutuajamisi tšekistidega, alates esimestest ülekuulamistest.” Siia arvatavasti kuulusid ka GESTAPO-tüüpi asutusele tunnistuste andmine ja nendest lahtiütlemine, ning tundub, et taolist logorröad kujutletaksegi… „vabadustahtena”. Peatükis „Riskantne mäng” (lk 191-199 jm) tunnistab autor oma lähedasi suhteid võõrriigi salaluure- ja terroriorganisatsiooniga, kusjuures agendinimeks saanud ta Toomas. Rohkem ma selle praeguseks kõrghariduse omandanud ja 1970ndatel aastatel juhtivatel ametikohtadel töötanud „isamaapäästja” raamatut ei kommenteeriks, tsiteerin vaid nimetatud väljaande lehekülge 94: „Järgmisena proovisime Ülo Niinemetsa, kes oli vangistatud Tartu Ülikoolist esimese kursuse keemiatudengina. Üliõpilasi erinevalt leedu ja läti noortest meie hulgas üldse polnud, hiljem ülearu kuulsaks saanud Mart Niklus oli 11. laagris.” Seesuguses kinnituses leidub vähemalt üks faktiviga: Mart Niklus saatis koos Taivo Uiboga tükk aega mööda ka 7. laagris.

Pole kahjuks kuigi palju andmeid selle kohta, missugustes tingimustes said loetletud autorid oma mõtteid kirja said panna, kuidas või kelle toetusel neid aga hiljem trükis avaldada.

Pole aga mingi avastus, et mainitud kirjameeste „käekiri” on üksteisest üpriski erinev. Leidub nende hulgas selliseidki, kes on küll rohkesti argumenteeritud ja huvitavaid artikleid paberile pannud (Valdur Raudvassar) või teiste autorite trükiseid toimetanud (Kalju Mätik) – kuid ise pole veel ühtegi raamatut kaante vahele saanud. Selliste hulka kuuluvad eespoolmainitud Jüri Pertmann, Heiki Ahonen, lisaks veel Jarmo Kiik (1939), Mati Kiirend (1939) jt.

Mehed – mida või keda te siis ikka veel ootate?

Erialalt pole ma ei literaat, kirjandusteadlane ega ka kirjanduskriitik – paremal juhul olen vaid teaduskirjanduse tõlkija. Selle, mida kiirustades siin täna ette kandsin, võiksid põhjalikuma uurimise ja analüüsimise alla võtta meie kirjanikud ja psühholoogid, ajaloolased ja juristid.

Lugupeetud kuulajad! Kindlasti panite tähele, et pooled siin loetletud endistest kommunismivangidest on kõrgharidusega, mis paljudel juhtudel annab tunnistust andekusest, visadusest ja sihikindlusest. Ütlematagi on selge, et sovetivõimude poolt represseeritute hulgas leidub teisigi mehiseid, intelligentseid, patriootlikult meelestatud inimesi, kelle maailmavaate käsitlus, kirjasõna uurimine ja jäädvustamine mõnes kommentaaridega varustatud almanahhis vääriks senisest hoopiski suuremat tähelepanu.

Tänan!

AVALIK PÖÖRDUMINE - Mart Niklus

Eesti Vabariigi president hr Toomas Hendrik Ilves
Eesti Vabariigi peaminister hr Taavi Rõivas
Eesti Vabariigi välisminister pr Marina Kaljurand
Õiguskantsler pr Ülle Madise
Kaitsepolitseiameti peadirektor hr Arnold Sinisalu
Riigikogu väliskomisjoni esimees hr Sven Mikser
Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees hr Kalle Laanet
Eesti Vabariigi ja rahvusvaheline üldsus

Langenud Vabadusvõitleja Päeva XX aulakonverentsist osavõtjate

DEKLARATSIOON

2. veebruari 1920 Tartu rahulepingu rahvusvahelise õigusjõu jätkumisest

Eesti Vabariigi maa- ja veealade ulatuse suhtes

 Eesti parlamendis on läbinud esimese lugemise Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni riigipiiri leping, samuti Narva ja Soome lahe merealade piiritlemise lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu. Mõlemad eelnõud on vastuolus Eesti Vabariigi 1992. aastal jõustunud Põhiseadusega. Kavatsetavate piirilepingutega jäetakse Eesti Vabariigi koosseisust välja valdav osa Petseri maakonnast ja Narva jõe tagused vallad, loovutades need alad Venemaa Föderatsioonile.

Vabariigi Põhiseaduse §122 ütleb: „Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega.” Selles lauses esinev sõna „ja” tähendab, et nii Tartu rahuleping kui ka teised piirilepingud kehtivad samaaegselt.
Veel 1939. aastal kinnitas mainitud lepingu teine osapool Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vastastikuse abistamise paktis 2. veebruari 1920 Tartu rahulepingu kehtivust.
Kuna kehtiva Põhiseaduse §123 kohaselt Eesti Vabariik ei sõlmi Põhiseadusega vastuolus olevaid rahvusvahelisi lepinguid, siis ei omanda praeguse valitsuse kavandatav dokument õigusjõudu. Teiste sõnadega – on õigustühine sõlmimise hetkest alates (ex tunc), sõltumata Riigikogu praeguselt või mõnelt tulevaselt koosseisult saadavast heakskiidust. Seda senikaua, kui kehtib Eesti Vabariigi praegune, 1992. aasta Põhiseadus.
Käesoleva deklaratsiooniga nõuame Vabariigi Valitsuselt ülalkirjeldatud välislepingute ratifitseerimise seaduse eelnõu tagasivõttu. Põhiseadusevastast otsust langetades või põhiseadusevastast õigusakti vastu võttes minetaks Riigikogu ühtlasi oma põhiseadusliku võimuvoli.
Avaldajad kuulutavad, et Põhiseaduse rikkumise teel sõlmitud rahvusvaheline akt ei ole Eesti Vabariigile, Eesti Vabariigi kodanikele, samuti teistele, Eesti Vabariigiga õigussuhetes olevatele füüsilistele ja juriidilistele isikutele kohustuslik. Põhiseaduse ülima õigusjõu tõttu jääb Eesti–Venemaa eelkirjeldatud põhiseadusevastase lepingu või kokkuleppe sõlmimisest või Riigikogus heakskiitmisest hoolimata 2. veebruari 1920 Tartu rahuleping de iure endistviisi määrama Eesti riigipiiri Venemaaga.
Eesti Vabariigi Põhiseaduse §2 ütleb: „Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik.” Karistusseadustiku §232 („Riigireetmine”) lisab, et  välisriigi abistamine Eesti Vabariigi territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud vägivallata tegevuses on karistatav 6- kuni 20-aastase või eluaegse vangistusega.


Tartu Ülikooli aulas, 27. märtsil 2016

KIRI MINEVIKUST - Liisi Kund.

 
Kiri minevikust.

Liisi Kund.

On tavalise tööpäeva kevadõhtu ja leian end oma lemmik tegevuse juurest- ehk uurida vanu asju.
Sel korral on mul mapp, mis sisaldab kümneid kirju kodustelt, sõpradelt, mis saadeti vanaisa Uno Mändlale, kui Ta oli Soomes sõjaväes ja hiljem Norilskis sunnitöölaagris.  Vanadest kirjadest laotub lahti olnud maailma tunnete tulv: emotsioonid, hirmud, argielu, pisirõõmud jne. Saanud sünnikodust kaasa vanaisa juttudest mälupildid, siis hakkab kirjasisu filmina jooksma. Inimesed fotodelt, sõbrad Tema sünnipäevadelt, need lõputud lood.

Amalie Elvine Altermann*Altnurme

Üks kiri aga on teistsugune- see on saadetud Norilskist  ENSV-sse minu vanaisa tädile Amalie Elvine Altermann*Altnurme (Pless)-le, keda lihtsamalt kutsuti Ally´ks. Kirjutaja on üks neist tuhandetest, kes vangilaagris aastaid pidi kannatama- minu vanaisa saatusekaaslane, kes just on saanud teada, et Ta saab vabaks, saab koju- koju omaste juurde.
Lugesin kirja läbi ja oleks vale väita, et silma ei kiskunud märjaks. Puhas rõõm ja siirus segamini murega, mis pitsitamas südant, sest Tema küll saab vabaks aga nii paljud jäävad veel maha ja hirm tuleviku ees, samas rahustav teadmine, et küll saab hakkama.
Neil päevil, mil kirju lugesin, olin lugenud lisaks mitmeid mälestuslugusid märtsiküüditamisest.
Iga lugu, vähem või rohkem traagiline, sekka ka pääsemisi puhtalt õnne najal. Minema viidute maailmad aga kanditi ümber uutesse tingimustesse, kus kõigele vaatamata üritati elada, leida oma rada, teha tööd.
Vangilaagreis olijad, lisaks eemalolemisele, pidid iga päev võitlema ellujäämise nimel. Iga pakk, mis kodused saatsid läks vahetuskaubaks tüki leiva või riidetüki vastu.
Siberi elu pani inimesi tegema inimloomusele vastuvõetamatuid tegusi, käivitus alalhoiuinstinkt oma ürgseimas vormis.
Kõige selle vägivalla, näljakorina, üksilduse ja surma keskel on alati olnud üks soov, mis viis edasi-  usk vabadusse.

Lipnik Uno Mändla Soome sõjaväes, 1943-44.

Minu vanaisa ütles mulle, et ilma lootuse ja soovita saada vabaks- saada veel kunagi koju, poleks Ta vastu pidanud 11 aastat rasket sunnitöölaagrit. Seda  sama lootusesädet kandis kirja kirjutaja oma südames ja usk vabadusse peegeldus igalt realt. Mis siis, et tol hetkel oli see rohkem füüsilistest vanglamüüridest vabanemine ja kuigi Eesti ei olnud vaba- oli selle kirja kirjutajal lõpuks vabadus minna, liikuda: vabadus alustada oma elu, vabadus teha valikuid, nii õigeid, kui valesid. Sel hetkel, selles ajas, oli see suurim vabadus.


Minu peret on tolleaegsed sündmused puudutanud lähedalt ja valusalt- elamata jäänud elud, lapsed, mis kunagi ei saanud sündida, unistused, mis purunesid.  Kõige selle juures ma ei mäleta kordagi, et oleks unistatud rikkustest, varakusest, soovist hirmsasti saada kellekski ja olla keegi.  Hinnati hariduse olulisust, töökust, lähedaste abistamist- koos olemist.  Väärtushinnangud olid hoopis teised.

Löön kirjade mapi kinni ja leian end Eesti Vabariigist, kus elamiseks mul on kõik võimalused, minu pere, minu kodu ja minuga on teadmine, et niikaua, kuniks keegi mind vägisi siit minema ei vii ja nii kaua kuniks mul on kaks kätt küljes ja mõistus terav- on kõik võimalik ja on kõik hästi.

Uno Mändla vanaduspõlves.

Ajalugu üritatakse pidevalt ümber kirjutada, ilustada, räägitakse, et võitjate üle kohut ei peeta. Mina aga ei lase teatud sündmustel mälust kaduda. Minu lapsed kuulevad neid lugusid ja annan oma parima, et neist kasvaksid isamaalised ja õiglase mõtlemisega vabad inimesed.


Kallis tädi Ally!

Kallistan Teid, tugevalt, tugevalt tänase päeva puhul! Tädi,- selles kallistuses pole tunda väsinud vangi rammetut jõudu. Selles on elu täis jõudu, tahet ja energiat elamiseks, tema kohustuste täitmiseks! Soovin Teile eelolevaks elu-aastaks kõike hääd! Tädi Ally- järgmise sünnipäeva pühitseme koos- oleks ka Uno siis meiega!... Ja siis pühitseme seda kahekordset tähtpäeva, Teie sünnipäeva ja minu elu pöördpunkti väärikalt.
Kallis tädi Ally, ei suuda seda kõike Teile kirjeldada, mis olen täna hingeliselt läbi elanud. Käisin täna kohtus- mind mõisteti vabaks!...Vabaks;- vabadusse; kodumaale; omaste keskele - see kõik on nagu liiga suur ōnn inimesele, kes on aastaid seda kōike igatsenud, nähes seda kõike aga nii kauge ja kätte- saamatuna. Ja ikka ja jälle küsin ise- endalt: kas tōesti seisan vabaduselävel, väljun siit mõne päeva pärast!?
Olen praegu õnnelik, samas aga tükivad vägisi pisarad lämmatama seda õnne! Jätta siia inimesed, kaaslased, kes on nii lähedased ja kallid ja kes samade unistustega on aastast aastasse püüdnud kõik raskused ja valud ületada. Kuis tahaks nad võtta endaga- tuua kodumaale! Nii lõpmatult valus on jätta siia kahte lähedast inimest: sõbratar koolipingist ja Uno! Oh - pääseks ka nemad!...
Unolt sain täna õhtul kirja ja, ja Ta ei teagi veel, et ma juba täna kohtus olin ja mind vabaks mõisteti! Oleksin hommikul saanud Talle teate saata kohtusse minekust, kartsin aga et mind ei vabastata ja Ta oleks asjata muretsenud minu pärast. Nüüd saab Ta sellest teada alles esmaspäeva õhtul.
Jääb veel tööl käia umbes nädal, kuni paberid formistatakse ja siis lähen aia taha. Ennem teise (aug.) kuu algust aga kindlasti koju sõitu ei saa alustada, sest passi saan siit ja sõidupiletite saamiseks on suured järjekorrad. Igatahes augustikuu lõpuks olen tingimata vanas Tallinnas ja kohtan Teid ja emakest!
Kallis tädi Ally, süda nii valutab, unest pole juttugi. Ees seisab ju uus elu, millest alata vōi kuidas- ei suuda seda veel mōista! ... Vanemate juurde kolhoosi põllule- sellest on küllaltki selge pilt, kuid vast kusagilt ikka tööd leian.
Tädi Ally, see on arvatavasti viimane kiri siitsest põhja linnast- varsti sõidan ise! Enne ära sõitu püüan aga kohtuda Unoga- on see ju kõige suurem soov praegu!

Tervitage vanavanemaid! Teile kallistusi, kohtumiseni!

Enna

Norilskis, 10. juulil 1954. a.

Tallinn
2016.

KELLELE ON VAJA UUT RAIL BALTICAT? - Illimar Paul.

 

Kas inimeste lähedal või kindlalt üle?

Saku, vaade rongiaknast.

Foto: Neeme Sihv 

Kellele on vaja uut Rail Balticat?
Illimar Paul, PROLOG-i auliige

Vaatamata küllaltki aktiivsele suhtlemisele väliskaubandus- ja logistikaringkondade esindajatega pole mul seni õnnestunud kuulda ega lugeda mitte ühtegi argumenteeritud arvamust mitte kelleltki selle kohta, kuidas täpselt uus Rail Baltica, s.t Eestini ulatuva Euroopa rööpmelaiusega (1435mm) kiirraudtee, nende ärile kasu tooma hakkaks? Millised on need ärimudelid, mis neil ilma uue Rail Balticata realiseerimata jäävad? Pean silmas reaalse kauba ja reisijate raudteeveoga tegelevaid või sellega vahetult integreeritud ärisid, mitte taristu planeerimisele, projekteerimisele, ehitamisele ja hooldusele lootvaid tegevusi ning projekti ümber sumisevat bürokraatia- ja puugimajandust. Mis need ärid on, mis täna olemasoleva ning täiesti töökorras Rail Balticaga enam hakkama ei saa ja vajavad selle kõrvale uut? Olemasoleva all pean silmas eksisteerivat põhja-lõuna suunalist nn Vene rööpmelaiusega (1520mm) raudteetrassi Leedu-Poola piirini (peagi Kaunase Intermodaalse Terminalini) ja seal üleminekut Euroopa rööpmelaiusele.

Tõsistest tegijatest teavitas viimati Transiidikeskus käesoleva aasta jaanuari lõpus, et loobub peale kahe ja poole aasta pikkust ettevalmistustööd põhja-lõuna suunaliste raudteevedude plaanist, kuna see ei suuda mereveoga konkureerida. Selle projekti peamine lootus oli pandud merevedude eeldatud kallinemisele laevakütuses lubatud väävlisisalduse piiri alandamise tõttu Lääne- ja Põhjamerel alates 2015. aastast, mida tulenevalt nafta odavnemisest paraku ei toimunud. Enne Transiidikeskust on põhja-lõuna suunaliste regulaarvedude plaanid peale aastatepikkuseid põhjalikke ettevalmistustöid riiulisse tõstnud ka paar Eesti juhtivat raudteelogistikaettevõtet. Eesti Raudteel veetavate veoste maht on langenud alla kriitilise piiri, mis tähendab, et kaubaveotasudest ei suudeta enam katta raudtee ülalpidamiskulusid. Kuna reisijateveost ei laeku raudteele piisavalt isegi mitte talviseks lumekoristuseks, tuleb puudujäägid katta maksumaksjal. Täna oleme seega olukorras, kus omame Euroopa ühte kaasaegseimat ja efektiivseimat raudteevõrgustikku, millele tuleb ebapiisavate veosemahtude tõttu peale maksta. Jutud sellest, kuidas uue ja kiirema Rail Baltica rajamine olemasoleva, tühjana seisva, raudteetrassi kõrvale kaubavood ja välisinvesteeringud kaasa toovad, on ilma vettpidavate argumentideta muinasjutud.

Kust need muinasjutud pärinevad?
Jaanuaris 2007 Euroopa Komisjoni Regionaalpoliitika Peadirektoraadi poolt esitletud Rail Baltica raudtee teostatavusuuringu peamised järeldused on diametraalses vastuolus nende eeldustega, millest praegu uue Rail Baltica projektis lähtutakse. Toonase COWI uuringuraporti järgselt oleks kõige mõistlikum, riskivabam, keskkonnasäästlikum ja majanduslikult jõulisemaks lahenduseks Rail Baltica trassi Eesti lõigu kulgemine marsruudil Valga-Tartu-Jõgeva-Tapa-Tallinn olemasoleval 1520mm rööpmelaiusel liikluse 120km/h miinimumkiirusega. Ümberlaadimisega Euroopa 1435mm rööpmelaiusele Kaunase Intermodaalses Terminalis. Kuna selle COWI järeldustega raporti leidmise võimalusi on tänaseks märkimisväärselt kitsendatud, toon siinkohal ära otselingi eestikeelsele versioonile Euroopa Komisjoni kodulehel http://ec.europa.eu/.../evaluation/railbaltica/concl_et.PDF

Järgnenud raudtee arendamisel lähtuti nelja aasta jooksul nendest ratsionaalsetest järeldustest. Rail Baltica arenduse raames rajati muuhulgas Euroopa Liidu kaasaegseim Koidula piirijaam. 2011.a. suve hakul toimus aga loogikavastane kannapööre, mille ajendiks oli AECOMilt tellitud Balti riike läbiva Euroopa rööpmelaiusega kiirraudtee teostatavus- ja tasuvusuuringu lõppraporti avaldamine. See küsitava väärtusega raport on saanud uue Rail Baltica rajamise vajalikkuse, möödapääsmatuse ja garanteeritud tasuvuse ainuõigustuseks. Pime fanatism, millega selle raporti järeldusi järgitakse ning kõiki alternatiive eitatakse, on kultuslik. Paraku tundub aga raporti koostanud AECOM olevat agentuur, kes kirjutab õige hinna eest valmis misiganes tellija soovile vastavad raportid, järeldused ja prognoosid. The Wall Street Journal avaldas 21. septembril 2015 uudise selle kohta, et AECOM mõisteti Austraalias kohtu poolt süüdi ühes riigi ajaloo suurimas uuringupettuses ning firmale määrati 201 miljoni dollari suurune trahv. AECOMi süü seisnes alusetute ning ülioptimistlike prognoosidega uuringuraporti esitamises investoritele kümnekonna aasta eest, millest lähtuti peale valmimist pankrotistunud kiirtee rajamisel Austraalia idarannikule. 2,2 miljardit maksma läinud kiirtee müüdi 2013.a. vaid 618 miljoni dollari eest, kuna tegelikuks liiklusmahuks kujunes vaid murdosa AECOMi prognoosides lubatust.

Olen vastutavatele ametnikele erinevatel Rail Baltica teemakonverentsidel ja -seminaridel korduvalt sama küsimust esitanud, et mis muudab AECOMi raporti ülemuslikuks COWI oma suhtes ning kelle otsusega on tunnistatud AECOMi hinnangud absoluutseks tõeks, millest kogu uue Rail Baltica projektis lähtutakse? Vastust sellele küsimusele ei ole. Huvitav, kas Austraalia kohtupretsedendi järgselt keegi oma nime alt sellele küsimusele enam üldse vastata julgekski?

Tee mittekusagile
Kuna ratsionaalseid põhjendusi uue Rail Baltica rajamisele pole ning tegevuste aluseks olevad prognoosid on ostetud kohtus petturluses süüdi mõistetud agentuurilt, tundub üha loogilisema seletusena paaniliselt agressiivsele uue Rail Baltica läbisurumisele poliitikute ja ametnike poolt, et tegemist on klassikalise “Tee mittekusagile” rajamise stsenaariumiga. See termin pärineb IMFi poolt 1998.a. märtsis avaldatud Vito Tanzi ja Hamid Davoodi poolt teostatud uuringust, kus selle all mõistetakse mastaapset avaliku sektori korruptsiooni. Kuna altkäemaksude summad kalkluleeritakse protsentidena investeerimisprojekti eelarvest, on korrumpeerunud poliitikutele kalleim alternatiiv kõige ahvatlevam.
Loodetavasti on ka õiguskaitse- ja julgeolekuorganid uue Rail Baltica puhul samale järeldusele jõudnud ning toimepandud kuriteo tagantjärele uurimise asemel õnnestub seekord suuri ning korvamatuid kahjusid ennetada.

**************

Muutmata variant. 

Korrigeerituna avaldatud Äripäevas.

LILLEMANDALATE NÄITUS TOILAS - Tiina Azojan

 

  "Lillemandalate " näitus Toilas .


  Olen Tiina Azojan Raplamaalt, Märjamaa vallast, Valgu külast. Töötan mittetulundusorganisatsioonis Vaimupuu fotograafina. Fotograafiaga olen  tegelenud 10 aastat. Ühel päeval tekkis soov midagi huvitavat fotodest töödelda. Läksin photoshopi koolitusele,  Andrus Noorhani käe alla Tallinnasse ning seal tekkis soov mandalaid töödelda.Katsetasin lilledega ja nii  sündisid huvitavad ja kõnekad pildid. Iga mandalal on oma emotsioon ja meeleolu sees. Mandala tegemine on omaette kunst, kunagi ei sünni samast õiest samasugust mandalat, sest iga kord näed  teiseti ja töötluse käigus sünnivad erinevad.

Algul tegingi endale, kuid jagades  mandalaid oma facebooki kontol, tekkis sõpradel huvi, et kuidas need näeksid välja fotodel ja seinal. Koostöös prinditeenustefirmaga Minu Print need valmisidki. Need on trükitud satiinlõuendile ja  raamitud. Minu Print jagas mu esimese näituse seina pilti oma kodulehel ja facebooki lehel . Neid nägi Toila raamatukogu juhataja Lea Rand ja tänu temale jõudsid mu pildid Toila raamatukokku näitusmüügile, mis kestab 07.03 – 31.04. 2016.a.

 Tiina Azojan

8. märts 2016

VILJANDI LOOD JA LEGENDID - Heiki Raudla

 

 Lossimägedest sai rahva jalutuskoht.

Lossimägesid hakati korrastama ja sinna kõnniteid rajama umbes siis, kui aastail
1890–1897 oli linnapeaks tasase loomuga apteeker Max Schöler. Enne seda oli
linnavalitsusel raske võitlus parun Ungern-Sternbergiga, kes soovis ehitada omale
lossivaremetesse uue härrastemaja. 25. juulil 1892 kirjutas Sakala sellega seoses: „Nagu kuulda, on meie linnavalitsus Viljandi mõisa omanikuga parun Oswald von Ungern-Sternbergiga selle üle nõu pidanud, kuidas lossimägesid rahva jalutuskäigu tarvis kaunimaks ja kõlbulikumaks teha.” Ilmselt saadi kokkuleppele, sest korrastustööd Rahvas Lossimägedes 20. sajandi algul lossimägedes läksid lahti. Schölerile oli abiks eluaegne linna kubjas M. Jürine, kes joonistas ette selleks vajalikud plaanid. Rajati kõnniteed, kõrged kohad tehti
madalamateks, mõned orud täideti, puhkamiseks paigutati istepingid. Peamiselt
tegid selle töö arestitrahvi istujad ilma palgata. Iga tööl käidud päeva eest said nad
kaks päeva aresti maha. Kõikidest plaanidest jõudis Schöler ära teha kolmandiku.
Ta jõudis siiski alustada Lossi tänava otsas asunud vallikraavi täitmist prügiga, et
linnarahvas saaks otse mägedesse minna. Paraku jäi see pooleli, sest uus linnapea
Otto von Engelhardt pani asja seisma ja alustas hoopis linna tapamaja ehitamist.
Tänulikud Viljandi naised kinkisid aga 1893. aastal Schölerile kullassepp Matthias
Rozebarinsky töökojas valmistatud hõbepeekri.

Pildil: Rahvas Lossimägedes 2. sajandi algul.

*******************************

 Maailmakuulus naislendur sündis Viljandis.

Paljud on kuulnud, et Viljandis
oli 1930. aastatel lennundus väga
populaarne. Vähem teatakse, et
sajandi algul Venemaal ja kogu
maailmas kuulsaks saanud naislendur
Ljubov Golantschikoff on
pärit Viljandist. Seda enam, et
venekeelsed allikad väidavad, et
ta sündis hoopis 1889. aastal Peterburis
ühes vaeses perekonnas.
Eesti kirikuraamatud aga ütlesid
hoopis midagi muud. Selgus, et
Ljubov sündis 9. septembril 1888
(vkj) postiametniku Aleksander
Golantschikoffi ja tema naise Olga
peres Viljandis viimase kuuenda
lapsena. Isa suri siis, kui Ljubov
polnud veel aastanegi. Veel selgus kirikuraamatuist, et vallaline ja Pihkva kubermangus
sündinud 28-aastane luterlane Karl Grünwald Fritzu poeg abiellus 26.
augustil 1890 Viljandis 31-aastase õigeuskliku Olga Golantschikoffiga. Seega sai Karl
Grünwaldist Ljubovi kasuisa. 1909. aasta Viljandi aadressraamatus on kirjas, et Karl
Grünwald elas Tartu tänav 21, kus tal oli ka töökoda. Tõepoolest, selline maja on
ka praegu olemas. Kus Ljubov Viljandis koolis käis, pole teada. Kaasaegsete sõnul
oli ta väga kena välimuse ja ilusa lauluhäälega. Viljandi kirikuraamatu andmeil läks
ta 1910. aastal Peterburi, õppis seal raamatupidamiskursustel ja laulis varieteedes
mustlaslaule, esinedes Molly More nime all. Ühes Peterburi varietees hakkas ta 1910.
aastal silma vene lendurile Mihhail Jefimovile, kes viis ta lendama.
Ljubov sattus lendamisest vaimustusse. 1911 astus ta lennukooli ja lõpetas 9.
oktoobril 1911 Esimese Vene Õhusõiduseltsi Gamajuni lennukursused. Pärast lendurieksami
sooritamist hakkas ta osalema demonstratsioonlendudel. 1912. aastal
sõitis Berliini, sai kuulsalt Anthony Fokkerilt, kes jõudis temasse armuda, kasutada
monoplaani. Ljubov oli erakordselt andekas. Juba 22. novembril 1912 püstitas ta
naiste maailmarekordi, tõustes 2 200 m kõrgusele, ületades Melli Beese oma. Ljubovi
hüüdnimi oli lendurite seas Pushka (kahur). 1913. aastal sõitis koos prantslase Louis
Letordiga lennukiga Berliinist Pariisi. I maailmasõja ajal oli ta katselendur lendurvaatleja
Kiievi ligidal, hiljem punaste lennuüksuses lennuinstruktor. Peale I maailmasõda
abiellus ta leivatööstur Boris Filippoviga, emigreerus Saksamaale ja 1923.
aastal Ameerikasse. Seal oli ta nimi Luba G. Phillips. Ta plaanis ületada 10. juulil 1927
Atlandi ookeani, kuid Charles Lindbergh jõudis ette. Seejärel töötas ta New Yorgis
Broadwayl asuva luksushotelli Ansonia ilusalongis ning 1942. aastast taksojuhina
New Yorgis ja suri tõenäoliselt 1961. aastal.

Pildil:  Ljubov Golantschikoff lennukiga.

******************************

 Kui Viljandi sai elektri

Viljandis oli elektri kasutusele võtmise mõtte algataja linnasekretär Georg von Freymann,
kes saatis ajalehele Felliner Anzeiger vastava kirja. Kiri ilmus 30. detsembril
1899. Kuidas üleskutsele reageeriti, pole teda, kuid 1900. aasta juunis viibis Viljandis
linnapea Otto von Engelhardti kutsel aktsiaseltsi Volta volinik insener A. Smolin.
Juba 11. jaanuaril 1900 ilmus Sakalas järgmine uudis: „Viljandi linnal on suur uudis
oodata: petrooleumi lampide asemele on järsku elektrivalgus tulemas. Nimelt annab
linnasekretär linnavalitsuse käsul teada, et elektriseltsi valitsus linnapääle palve
on saatnud, et tal luba antaks Viljandi uulitsaid ja platse kui ka majasid ja kauplusi
elektriga valgustama hakata ja lisab juurde, et temale teada antaks, kui palju lampe
linnale ja selle ümbrusele kuni 5 versta kaugusele tarvis läheb. Iga lambi eest, millel
16 küünla valgusjõud, tuleks 7 rbl aastas maksta ja iga lambi põlemise tunnist 1,4
kop.” 19. juulil 1900 toimus volikogu koosolek, kus teise punktina arutati ka elektri
küsimust ning otsustati esitada selleks vastav taotlus. Esimese tegeliku teoni jõudis
linnanõunik Robert Schmidt. 11. oktoobril 1901 kirjutas Felliner Anzeiger: „Firma A.
A. Rosenbergi praegune omanik, linnanõunik Robert Schmidt on oma õlletehasesse
elektritööstuse kui ka valgustuse sisse seadnud. Alates möödunud laupäevast, 7.
oktoobrist on see tööstus, mille
Tallinna ühing Volta ja vabrik
Louisehütte valmistasid, käigus olnud.”
Elektrisisseseaded, jõujaam
ja liin õlletehasest veskisse
olid valmis juba suvel.
Schmidti firma tarbimisvõimsus
oli 10 kW, kuid voolu said
ka mõned linnamajad. 1904.

aastal alanud Vene-Jaapani

sõja ja 1905. aasta revolutsiooni
tõttu seiskus elektrifitseerimine
Viljandis mitmeks aastaks.
Uus etapp algas Viljandis
1910. aastal, mil firma Herman
Tensuda võttis üle kohaliku
elektrijaama. 12. jaanuaril 1911
kirjutas Sakala: „Aastaga on
elekter siin nii palju võitnud,
et pea kõikides ärides on sisse
seatud elektrivalgus. Tensuda
jaama võimsus oli 25–30 kW.”
Tensuda jaam asus Kirsimäel.
1994. aasta maikuus pühiti
maa pealt 1746. aastal rajatud
Viljandi vana mõisa vundament, mis asus Kirsimäe vana käimla juures. Ühekorruseline
puumaja oli 31,5 meetrit pikk ja 12 meetrit lai. Vana mõis oli lähtepunktiks
mitme elektriajalooliselt tähtsa objekti asukoha määramisel. Üks nendest oli 1909.
aasta sügisel Inthal-Maueri ja Co ehitatud Viljandi esimene ülelinnaline elektrijaam,
mille viimane omanik oli Herman Tensuda.
26. mail 1912 otsustas linnavolikogu, et linn asutab oma elektrijaama. Selle
jõujaama rajas firma Schukert&Co, elektriliinid ehitasid Siemens ja Halske. Uus
elektrijaam asukohaga Ranna pst 6 polnud veel töölegi jõudnud hakata, kui algas
nurin liigsete kulude pärast. Sellele vaatamata alustas uus jaam võimsusega 68 kW 2.
novembril 1912 tööd. Selle käivitas 85-hobujõuline lokomotiiv. Tarbijal oli võimalik
valida kas 110 või 220 V. Varsti selgus, et elektrijaama on vaja laiendada. See toimus
1922. aastal ja siis jäi alles vaid 220 V. Selle elektrijaama piiriks jäi 200 kW ja sellest
jätkus isegi Kantrekülale, kuhu veeti liin 1923. aasta septembris. 1926. aastal oli jaamal
juba 840 abonenti, 1927. aastal 980, kerkis üles täiendava elektrivoolu saamise
küsimus. Arutusel oli kaks varianti: kas ehitada uus elektrijaam Valuojale või osta
voolu Ulila elektrijaamast. Peale pikki vaidlusi otsustati Ulila kasuks. 31. augustil kell
21.22 hakkas Viljandi saama Ulila elektrit. Pidulik tseremoonia toimus Valuoja kaldale
ehitatud alajaama juures. Praegu asub seal jalgrattapood. Aga veel 1934. aastal

oli linnavalitsuses palgal kaks meest, kes tänavalaternaid sisse ja välja lülitasid, sest
muu viis oleks olnud kallim. Elektrit hakati kasutama järjest enam. 1936. aastal nägid
viljandlased Vabaduse platsil esimest elektriküünaldega jõulupuud. 1938. aasta
augustis pöördus ETK Viljandi linnavalitsuse poole sooviga, et ettevõttele lubataks
Viljandis välja panna valgustusreklaam uue ärihoone ehk EVE maja kohale. Linnavalitsus
toetas soovi. Seega oli ETK esimene, kes hakkas Viljandis oma saadusi ja kaupu
reklaamima kaugele paistva elektrivalgusega.

Pildil: Elektriliinide paigaldamine Viljandis 1912. aastal.

********************************

Paar lugu Heiki Raudla raamatust "VILJANDI LOOD JA LEGENDID".

 http://www.rahvaraamat.ee/p/viljandi-lood-ja-legendid/733584/et?isbn=9789949388172

AITAME HEIDY TREENINGLAAGRISSE - üleskutse.

Aitame unistuse teoks teha – saadame iluuisutaja Heidy Mari Ainjärve rahvusvahelisse treeninglaagrisse

Toetame koos Eesti noore iluuisutaja arengut ja aitame tal saavutada edu tulevastel võistlustel! Anname hoogu väikese sporditüdruku suurele unistusele – osaleda suvises iluuisutamise õppetreeninglaagris!
”Minust saab iluuisutamise olümpiavõitja!” usub Heidy Mari. „Selle suure eesmärgi poole püüdlemisel olen juba esimesed edukad sammud astunud. Ja kuigi treener Tiiu Valgemäe usk minu tuleviku edusse on mulle suureks tunnustuseks ja innustuseks, on tipptasemel sporti teha ilma piisava rahalise toetuseta võimatu.“
Koostöös Stardipaigaga ja heade toetajate kaasabil soovib Heidy Mari koguda rahalist toetust, et osaleda ja treenida suvises rahvusvahelises laagris.

Suvise treeninglaagri 1. etapp toimub juunis Tallinnas Škoda Jäähallis ja 2. etapp viib juulis USAsse West Palm Beachi jäähalli, kus treenivad parimad iluuisutajad üle kogu maailma. Suvi on iluuisutajate kõige intensiivsem treeningperiood, ettevalmistus järgmiseks hooajaks. Just suvelaagrites valmivad koostöös treenerite ja koreograafiga uued võistluskavad. Õpitakse uusi ja keerulisemaid elemente, “õngemehe” kaasabil saavutatakse enesekindlus hüpetes ja paraneb hüpete tehniline kvaliteet, piruettides arendatakse keerulisemaid kombinatsioone ja lihvitakse pöörlemiskiirust.
Tallinna suvelaagris treenivad sportlasi absoluutsed tippklassi treenerid Tiiu Valgemäe, Marina Kudriavtseva, Nicolas Perna, Alexei Kozlov, Elena Muhhina ja Andrei Tšuviljajev, kes jagavad oma teadmisi, oskusi ja kogemusi uisutajatele Eestist, Soomest, Venemaalt, Türgist, Valgevenest, Lätist ja Suurbritanniast. Sama intensiivselt jätkub treeninglaager USAs, West Palm Beachis, kus treeneriteks Igor Pachkevich (tehnika), Olga Voložinskaja (koreograaf), Sergei Petrovski (õngemees), Sergei Platov (sammud) ja Tiiu Valgemäe (piruetid).

Pöördume kõigi heade inimeste poole, kellele on südamelähedane iluuisutamine ja kes on valmis toetama väikese iluuisutaja suurt unistust – anname koos hoogu ja teeme võimalikuks tema sellesuvise õppetreeninglaagri Tallinnas ning lennutame ta ühiste jõududega USAsse uute teadmiste ja oskuste järele.

 http://stardipaik.ee/projektid/uisutamine/iluuisutaja-heidy-mari-treeninglaagrisse/