KONFLIKT KUI PARATAMATUS - Maiki Meerbach

Konflikt kui paratamatus

Aegade algusest saadik on inimesi saatnud konfliktid. Kui kunagi ammu olid konfliktide põhjused sõltuvad ellujäämisest ja füsioloogiliste vajaduste rahuldamisest, siis inimkonna arenedes on muutunud ka konfliktide tekkepõhjused. Me kõik oleme erinevad, juba meie sünnipära määrab ära meie uskumused, kultuuri ja kombed. Kõige suuremad konfliktid inimkonna ajaloos ongi tekkinud just usulistel põhjustel. Kuigi Jumal olevat üks, on tema kummardamise viisid erinevad. Ühe tõde on teise vale ja kui nõuga ei saa, siis saab jõuga. 

Võib öelda, et konfliktid on kõikjal meie ümber. Olgu siinkohal juttu arusaamatusest ema ja lapse, mehe või naise vahel, tagakiusamisest, armukadedusest või mõnest muust vormist nagu näiteks sõda kahe tuumariigi vahel, igal juhul on konfliktid osa meie maailmast, mis alati toovad endaga kaasa konkreetseid tagajärgi. Üks on aga täiesti kindel, konfliktid ei saa inimkonna puhul kunagi olema sajaprotsendiliselt välditavad ja on seega paratamatud. Meie võimuses on aga otsustada selle üle, kuidas me tekkinud konflikti või konfliktidesse suhtume, mil moel reageerime või kuivõrd me ennast konfliktidest häirida laseme..

 Ei saa alati öelda, et konflikt on ainuüksi halb. Pinged ja vastasseisud ning ootamatud ja keerulised olukorrad, kus pole teada, mida ja kuidas teha, panevad inimesi käituma vastavalt sellele, kes nad tegelikult on. Pingelistes olukordades saame me aru, keda võib usaldada ja keda mitte, kes on tugev või kes nõrk. Lisaks õpetavad konfliktid meid iseendastki paremini aru saama. Seega on igas halvas olukorras peidus ka positiivsem pool. Me õpime ja areneme läbi konfliktide.

Inimesed mõistvad konflikti väga erinevalt. Kui üks arvab otsekohesuse olevat hea omaduse, siis teine vastupidi võib tõlgendada otsekohesust konfliktsusena ehk siis tülinorimisena. Kellele meist meeldiks enda kohta kuulda negatiivset ja halvustavat arvustamist? Otsekohene võib ju olla, aga alati tuleb enne mõelda, kuidas oma seisukohad teisele seeditavalt välja öelda. Kahjuks seda tihti ei osata ja konflikt on paratamatult käes.

Konflikt ei saa tekkida nende vahel, kes ei suhtle ja on ilmne, et isiksus etendab konflikti lahendamisel määravat osa. Ilmselt võivad sarnaste isiksuslike probleemidega inimesed käituda pingeolukorras väga erinevalt ja ühesuguse konfliktikäitumise stiil ei viita tingimata sarnasustele isiksuse probleemides ja vajadustes. Samas aga on võimalik rääkida suundumustest, mis võivad aidata konkreetsetel juhtudel mõista, mis on konfliktikäitumise taga või kuidas isiksuslikud probleemid konfliktides avalduvad.

Uurimistulemiste põhjal on täiskasvanud inimesel lisaks väljakujunenud arusaamadele ja väärtushinnangutele ka erinev isiksuse- või temperamenditüüp, mis on suures osas kaasasündinud. Kui kasvõi iseennast selliste teadmiste abil analüüsida, võib selgeks saada, miks mõnede inimestega on raskem ja teistega kergem suhelda.

Inimesed käituvad konfliktis äärmiselt isikupäraselt. Mõni on suur meister kompromisside tegemisel, teine ei anna oma seisukohtades sammugi järele. Üks läheb endast välja vähimagi eriarvamuse korral, teine valitseb oma tundeid ka isiklike rünnakute puhul.

Inimeste panus konfliktidesse on erinev, sest inimesed on isiksuslikult erinevad. Kuni inimkond ei ole oma arengus õppinud ära austama teisi enda ümber sellistena nagu nad on, jäävad konfliktid meie elu paratamatuks igapäevaosaks. Seega on konfliktid tänapäeval paratamatud ja jääb vaid loota, et inimesed kunagi jõuavad oma arengus välja selleni, et lõpevad sõjad, vaen ja seega negatiivne meie ja meid ümbritsevas elus.

Autor ei luba lugu kopeerida ega kuskil kasutada. Lubatud on vaid lingina jagamine FB-s vm.

ÜKS LUGU - Maiki Meerbach

Maiki Meerbach.

Üks lugu.

Vedru oli oma hüüdnime saanud kunagi ammu, juba lapsepõlves. Ta oli nimelt leiutanud endale kiire kõnnaku, mis väga kummaline vaadata oli, kuid tõepoolest ruttu edasi aitas jõuda.  Aga tal oli muule mõelda, kui teiste arvamusele ja seepärast tegi ta täpselt seda, mis pähe tuli. Kui tahtis, kõndis hüpeldes ja kui tahtis, laskis kõvasti peeru ka. Teised ei tahtnud kunagi Vedruga ühes ruumis olla või koos bussiga sõita, sest Vedru peeruhais oli väljakannatamatu. Vahepeal hüüti Vedrut ka Küünlameetriks, sest tal oli kombeks jõuluõhtutel surnuaias käia, sealt pikemaid küünlaid virutada ja ärbelda, et teeb nüüd kahemeetrise küünla ja viib raba äärde, kust siis rabavaimud ja muud elajad valguse peale kokku kogunevad ja kust neid siis hea võrguga kinni püüda on. Sest üks kodustatud vaim peaks ju igaühel olema või vähemalt võiks olla.

Niimoodi leiutades, katsetades ja igasuguseid tavamõistes seatempe tehes lõpetas Vedru koolid ja jõudis noormeheikka. Tema isa ja ema ei jõudnud ära oodata, millal Vedru ometi naise võtaks ja lapsed teeks. Nende sooviks oli ometi ükskord  normaalseid tittesid  hoida ja kantseldada, sest oma äraarvamatute vempudega oli Vedru ka oma vanemad selleks ajaks juba surmani ära tüüdata jõudnud. Vedru aga ei mõelnudki naist võtta, sest niiviisi oli tal ju hoopis parem elada. Võta veel naine risuks kaela, see muud ei tee, kui kaagutab ja näägutab ja tited viuksuvad ja on seda vaja või üldse kellelegi tarvis? Nii mõtles Vedru ja asus hoopis eneseotsingute teele.

Samas oli Looja Vedrule kinkinud väga kena meheliku väljanägemise. Tal olid pruunid lokkis juuksed, keskmisest pikem kasv ja harvaesinev pillimänguoskus. Ta võis ükskõik, millise instrumendi kätte võtta, seda veidi sõrmitseda ja juba lugu tuligi. Laulis ta ka hästi ja seda kõike ilma kusagil õppimata, lihtsalt kuulmise järele.

Vedru istus  päevade kaupa ninapidi raamatuis, käis kusagil teistele teadmata radadel ja naiste poole ei vaadanudki. Küla lõuapoolikud olid ta juba homoks jõudnud arvata, aga Vedrut ei morjendanud seegi. Mis see teiste asi on, kes tema on?! Vaadaku parem iseendid. Mis elu see on: hommikul üles, tööle, koju tagasi, paar pudelit õlut ja kui paar korda kuus seksi saab, siis ongi õnne tipul oma arust. See ei olnud Vedru rida. Vedrul olid elule suuremad nõudmised. Vedru eesmärgiks oli  kord midagi head ja ilusat ja originaalset leiutada ja tema naine, juhul, kui ta sellise endale üldse võtab, pidi olema ilus, tark ja hea ja temaga pidi olema võimalik arutada igasuguseid huvitavaid asju. Ja minna mõnikord raba äärde tontegi püüdma, kui vastav tuju juhtub tulema.

Nii möödusid aastad. Vahepeal olid igaviku teele läinud Vedru vanemad, jõudmatagi ära oodata oma pojukese mehekssaamist ja lapselapsi. Nad olid lõpu eel kaotanud igasuguse lootuse, et temast enam üldse mingit asja saab ja leppisid temaga just sellisena nagu ta oli.

Kord ühel päeval jõe ääres istudes ja oma mõtteid mõlgutades jõudis Vedruni  arusaamine: ta peab asuma teele Jumala juurde. See teadmine tabas teda nagu välk, sest siiani oli ta kirikust ennast kauge kaarega eemale hoidnud ja ennast selles suhtes arukaks pidanud, sest uskus: religioon on oopium ja targad inimesed ju oopiumi ei tarvita. Nii astuski ta Usuteaduste Instituuti, lõpetas selle väga heade tulemustega ning temast sai auväärne kirikhärra, keda koduküla küll tõsiselt võtta ei suutnud, aga ega koduküla ei ole ka ainukene koht maa peal, kus Jumalat teenida ja rahvast mõistlikkusele manitseda. Sest see, mida inimesed oma pühas uksmatuses olid teinud, ei meeldinud Vedrule enam ammu.

Nii teenis ta Jumalat, pidas kütkestavaid jutlusi, laulis ise, kui vaja ja elas igati ontlikku elu. Seda päevani, kui kirikuuksest astus sisse tema, Naine. Vedrul, nüüdseks juba härra Tammel, lõi silmade eest mustaks ja sõnad suus läksid sassi. Ja seda ei olnud temaga veel iial varem juhtunud. Esiti mõtles ta, et kuri vaim Naise näol on teda kiusama ja eksitama tulnud, kuid mida aeg edasi, seda tugevamalt kirg endast märku andis.

Kahjuks oli Naine abielus ja 5. lapse ema. Härra Tamm palus aeg ajalt Jumalalt Naise abikaasa surma, olles siis enda peale vihane. Teda hakkasid kammitsema süütunded ja vahetevahel ka hirm. Sest ta ei teadnud, kuidas edasi, aga tunne naise vastu oli nii suur, et ta ei suutnud seda kuidagi endas maha suruda.

Nii möödus veelgi mitu aastat, kuni kätte jõudiski päevake, mil Naise mees infarkti sai ja ilma igasuguste valudeta teise ilma läks. Kas juhtus see hr. Tamme palvete peale või polnudki talle Looja poolt pikemat eluiga määratud, ei saa mitte keegi kunagi teada. Surm ei küsi, tema võtab ja selle teadmisega elas kirikuõpetaja rahulikult edasi. Samas hakkas ta oma tundeid Naise vastu avalikult välja näitama. Esialgu lohutas, siis aitas laste probleeme lahendada, siis muid majapidamistöid teha kuni jäigi lõplikult Naise juurde.

Aga kogukond ei saanud sellist asja tolereerida. Kurjad keeled jahvatasid ja jahvatasid, kuni kogu jutt jõudis piiskopi kõrvu. Piiskop oli väga rangete põhimõtetega inimene ja ei pidanud pikalt aru ning viskas hr. Tamme kirikust välja ja kehtestas talle keelu töötada hingekarjasena nii praegu kui ka edaspidi kuni elu lõpuni. Mispeale hr. Tamm oli sunnitud pöörduma kodukülla tagasi.

Tänasel päeval  võib näha küla vahel jooksmas lastekarja, kes kõik Vedru moodi hüpeldes liiguvad, teevad täpselt seda, mis parasjagu pähe tuleb ja hüüavad oma isa tolle protestidest hoolimata Vedruks.

Ajalugu kipub alati korduma.

***********

Autori loata teose kopeerimine ja levitamine keelatud!

(Ei kehti lingi jagamise kohta Facebookis).

LUULETUSED - Maiki Meerbach

LUULETUSED - Maiki Meerbach

Halli pilve varjust kostab kajakate kisa

Raagus kase okstel kössis harakate paar

Vihmund maa on läbimärg, kuid sajab järjest lisa

Troostitu on kõdunevast ilust kaetud maa

****************************

Tänapäevane.

Eilne päev jäi selja taha, homne polnud aland veel

Seisin sinu akna taga, kardinaid ei olnud ees

Seisin pimedas ja külmas, vihma järjest sabistas

Vahtra ladvas minu kohal miski okstes rabistas

Seisin pimedas ja külmas, surusin end vastu puud

Hoidsin kinni sest kui sinust, enam polnud teha muud

Lootsin, et su tuppa mahun, südamesse samuti

Lootsin kõike sulle anda, ära läksid ometi

Ütlesid, et hoolid minust, et mind väga armastad

Aga siiski justkui õde, mitte nagu kallimat

Seisin pimedas ja külmas, kartsin tuppa vaadata

Kartsin väga, et seal keegi, keda õrnalt puudutad

Põsed olid vihmast märjad, märjad ehk ka pisaraist

Tahtsin korraks sind vaid näha ja siis minna sedamaid

Piilusin su aknast sisse, kardinaid ei olnud ees

Sinu kaisus voodis lebas õndsa näoga teine mees…

************************************

Igatsus.

Võib olla siis,

kui lilled õitsevad

võib olla hoopis

lehelangemise aegu

ma jõuan lõpuks sinuni,

sina lihtsalt oota.

Sest ma ju isegi ei tea

 veel täpselt, millal jõuan

    Su poole tulles olen  

Parasjagu seismas sillal

Kus kerge eksida

Ja sootuks hukkuda

See kõrge lend

Võib vabalt jääda viimaseks

Ja sind siis ehk ei näegi

Ma enam seismas

Ja mind ootamas

Ja ulatamas mulle

Kui vaid soovin

Sa iseennast

Ja sõnadeta tajuda

   Et hoolid

    just sellena

Kes olen hetkel

Või olin enne

Kui ma läksin

Või kelleks muutuda

Ma võisin sellel teel

Ma ammu lubasin

Et tulen

Niipea kuid vist ei jõua

Maad tulemiseks palju

Ja sillast vaja üle ronida

Sel käsipuid ei ole

Need ammu murdunud

Ei suuda kiirelt astuda

See võtab aega

Võib olla jõuan

Lehelangemise aegu

Või ühes lumega

No siiski vast

Veel enne kevadet

Ma tulen kindlasti

Sa veidi oota veel

Kõik võtab aega

 

**********************************

Vaikne kena külakene.

Laulda omal viisil

Mõni tõstis kisa ja mõni oli vait

Mõni arvas, et siin pole mingi õige paik

Mõni ütles toidulgi siin puudub õige maik

Mõni leidis enda kõrvalt mingi vänge leha

Mõni tahtis kõiki asju omamoodi teha

Mõni mõtles, et tal endal puudub õige vaist

Mõni aga uskuda ei suutnud ühtki teist

Mõni vaikselt tukkus ja lihtsalt uneles,

Mõni endast ainult ülivõrdes kõneles

Mõni laskis jalga kõige selle eest

Mõni väsis ära liiga raskest teest

Mina vaatan hämmeldunult, olles täitsa vait

Sest kõige selle keskel on minu kodupaik.


*****************************************

SÜGISENE

 Hallid ja igavad pilved

hallid ja porised teed

Üksikul puul kössis vares

Voolamas sogased veed

Vaevab ja surub ja rusub

pole ei päikest, ei tuult

Kaotanud homsesse usu

viimnegi leht langes puult

Tulen hallina minagi eilsest

Ja hallina homsesse läen

Kõik tunded on jahtunud leigeks

Ja värve ja sära ei näe

Tulin ja olen ja lähen

hallina hallide seas

Valgust ja soojust jäi väheks

hallide aegade reas


******************************************

Autori loata ei tohi teoseid avaldada ega levitada!
(See ei ehti lingi jagamise kohta Facebookis).