TEINE HAAPSALU-LÄÄNEMAA - Vyacheslav Biryukov

Эти фотографии, все у что у меня в альбоме teine haapsalu - все сделано мною меньше, чем за один год и часть из них я продаю в фотомагазинах - это те фото, которые высокого качества, т.к. я всё-таки иллюстратор, а не фотограф и только начал заниматься фото. Но, конечно, всегда выкладываю фото на facebook тоже, но не как свою рекламу, а как рекламу Хаапсалу, чтобы больше людей узнало, что есть такой город и чтобы он стал таким же знаменитым, каким был когда-то в царское время, когда сюда приезжало на отдых много людей. Именно поэтому на всех фото не моё имя, а имя Haapsalu. И фото очень отличаются по стилю: есть грязный, безлюдный Хаапсалу - потому что он бывает таким. Есть и сказочный, яркий Хаапсалу - потому что он бывает таким тоже. И хоть назывется Другой Хаапсалу, но всё-таки это именно наш реальный Хаапсалу, только мы видим его по-разному: кто-то только грязь и то, что город умирает без людей, а кто-то только то, что он красивый и сказочный. Но, в любом случае, город один и реальный.

Vyacheslav Biryukov.

Mina ei "tuuni" oma pilte kunagi. Ja sageli tunduvad tuunitud pildid ülepakutud. Vyacheslav Biryukov on aga hakkama saanud tõelise kunstiga! Piltides on muinasjuttu ja ulmemaailma, unistusi ja romantikat, detailidetäpsust ja vaatemängulisust! Ja kui keegi ei usu, et Piiskopilinnuse ümber võiks olla vesi, siis...hakake uskuma! Hea on ju uskuda head ja ilusat!

Toimetaja.

RAPLAMAA OMAVALITSUSTE LIIDU JUHATUSE PÖÖRDUMINE EESTI VABARIIGI VALITSUSE POOLE

 

Pillid kotti?

Foto: Neeme Sihv

 RAPLAMAA OMAVALITSUSTE LIIDU JUHATUSE PÖÖRDUMINE EESTI VABARIIGI VALITSUSE POOLE

  Rapla maakonna omavalitsuste juhid on erinevatel seminaridel ja konsultatsioonidel soovinud endale teha selgeks Vabariigi Valitsuse poolt algatatud haldusreformi kava eesmärke ja sisu. Raplamaa Omavalitsuste Liidu juhatuse liikmed püüdsid 5. ja 9. novembril oma koosolekutel süveneda haldusreformi kontseptsiooni eelnõus kirjapandusse ning kavandada selle alusel järgmisi samme. Kahjuks ei loo haldusreformi kontseptsiooni eelnõu veendumust ega usaldust reformi eesmärgipärasuses, kuna käsitleb ainult omavalitsustele suunatud formaalseid nõudmisi. Raplamaa omavalitsuste juhid tunnevad vastutust Eesti Vabariigi kestvuse ja arengu eest. Me ei saa olla rahul keskvalitsuse poliitikaga, mis järjekindlalt eirab kohaliku omavalitsuse põhiseaduslikku õigust otsustada kohaliku elu küsimusi; poliitikaga, mille tulemusel kaovad maapiirkondadest töökohad, vähenevad nii era- kui avalikud teenused ja seetõttu lahkuvad inimesed. Keskvalitsuse viimaste aastate tegevuses suurte riigi äriühingute (riigiettevõte Eesti Raudtee AS, Eesti Energia AS arendusprojektid välisriikides, riigi osalusega äriühingud Tallinna Sadam AS ja Estonian Air AS jne) juhtimisel on selgeid ebakompetentsuse ja vastutamatuse ilminguid. Ettevõtete nõukogusid ja nende nõukogude liikmeid ei ole vastutusele võetud. Eesti riigile kahjulike strateegiliste otsuste valguses ei ole usaldusväärne jätkata ka kavandatava haldusreformiga. Samamoodi jätkates on ohus Eesti riigi omavalitsuslik järjepidevus. Peame vajalikuks, et enne haldusreformi seaduse jõustamist toimub: 1. kõigi Eesti piirkondade jätkusuutlikku arengut toetava regionaal- ja omavalitsuspoliitika väljatöötamine arvestades sealjuures omavalitsuste ja nende esindusorganite ettepanekutega, kaasaarvatud Eestimaa Linnade ja Valdade Üldkogu otsused, mis võeti vastu Tallinna Tehnikaülikoolis 31.03.2012; 2. kohalike omavalitsuste otsustus- ja finantsautonoomia tugevdamismehhanismide reaalne väljatöötamine; 3. keskvalitsuse ja omavalitsuste sisulise ning järjepidavalt toimiva partnerlusstrateegia väljatöötamine. Võttes aluseks eeltoodu ja veendumuse, et praegusel valitsusel puudub reformide elluviimiseks võimekus ja kohalike omavalitsuste usaldus, teeb Raplamaa Omavalitsuste Liidu juhatus ettepaneku Eesti Vabariigi Valitsusel täies koosseisus tagasi astuda. 

Margus Jaanson  

Raplamaa Omavalitsuste Liidu juhatuse esimees Raplas, 

10.novembril 2015

VAHEL ON KITSARINNALISUSEST KASU EHK KUIDAS LOODI NISSI VALLA KULTUURIKESKUS - Ermil Miggur

Vahel on kitsarinnalisusest kasu ehk kuidas loodi Nissi Valla Kultuurikeskus.

Üks selle kevade huvitavamaid vallavolikogu otsuseid on „Riisipere Kultuurimaja ja Turba Kultuurimaja ümberkorraldamine“. Selle tagasihoidliku pealkirjaga otsuse sisuks oli kaotada mõlemad asutused ning luua nende asemele Nissi Valla Kultuurikeskus. Iseenesest on tegu hea ja ainuõige otsusega, mille oleks võinud juba tüki aja eest ära teha. Kuid mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada, vaid sellest, kuidas pärast pikka mandumist selle otsuseni jõuti. Samuti on see lugu sellest, kuidas mitu halba sündmust võivad tegelikkuses viia hea asjani. Selleks tuleb alustada algusest.

Möödunud aasta detsembris korraldati konkurss Turba Kultuurimaja juhataja leidmiseks. Kahe lõppvooru pääsenud kandidaadi vahel oli tihe rebimine ja konkursikomisjoni lõplik valik ei olnud üksmeelne. Vabandan, kui siinkohal mõnele inimesele liiga teen, kuid mulle tundub, et valiku tegemise raskus seisnes vaid selles, et üks kandidaatidest oli kohalik ja teine mitte. Ehk siis kas otsustada kogemustega isiku kasuks või eelistada kohalikku? Lõpuks sai siiski kaine mõistus võitu, komisjon langetas otsuse suuremate kogemustega kandidaadi kasuks ja 25. veebruaril 2015 kinnitas vallavalitsus pikalt juhita olnud Turba kultuurimajale uue heade kogemustega juhi. Sellega justkui oleks võinud asja tehtuks lugeda, kuid pärast vallavalitsuse lõpliku otsust võtsid sündmused väga huvitava pöörde.

Vallavalitsuse otsus levis kulutulena ning põhjustas teatud ringkondades nö korraliku tormi teeklaasis. Levima hakkasid mitmesugused kuulujutud ning uue juhi suurimaks „patuks“ peeti just seda, et ta ei olnud kohalik inimene. Samal ajal oli Turba pensionäridel tulemas igakuine koosviibimine ning nad soovisid väga uue juhiga kohtuda. Volikogu esimees ja humanitaarnõunik võtsid uue juhi ühisele kohtumisele kaasa – see oli ju hea võimalus tutvustada uut inimest, anda selgitusi ning leevendada tekkinud pingeid. Tegelikkus kujunes aga selliseks, mida ei osanud keegi uneski ette näha. Mõned isikud sellel kohtumisel olid nii vaenulikult meelestatud, et uuele juhile sai osaks paljuski absurdsusesse kalduv ja erapoolik kriitika ning kohtumine päädis uue juhi otsusega loobuda Turba kultuurimaja juhataja ametikohast. Mina kahjuks või õnneks sellel koosviibimisel ei viibinud ning seega detailidesse ei lasku. Kuid see, kui inimene otsustab äsja vastuvõetud ametikohast loobuda, näitab ilmekalt läbielatu ebameeldivust. Ja seda ei saa talle ka pahaks panna, sest temal ju polnudki meid vaja. Meil oli vaja teda ning Turba kultuurimaja arengut.

Kuuldes Turba koosviibimisel toimunud fiaskost, olin lihtsalt sõnatu ega suutnud kuidagi aru saada (ning ei suuda siiani), kuidas on võimalik olla nii kitsarinnaline ning mitte näha oma ninast kaugemale!? Mismoodi ei saa inimesed aru, et olukorra parandamiseks on vaja muutusi, sest vanaviisi jätkates kaoks kultuur Turbast üldse!? Eriti kui arvestada tulevat haldusreformi jms. Inimesed, kes justkui peaksid hoolima üle kõige oma kultuurimajast ning tegema kõike selle säilitamiseks, on oma kolkapatriotismis nii kinni, et enne pigem tulistavad endale jalga, kui lasevad „võõra“ kultuurimaja juhtima. Kuhu sellise mõtlemisega jõuab, ei oska öelda. Õnneks, ei saanud lugu aga sellega veel sugugi läbi...

14. aprillil esitasid vallavanem ja volikogu esimees vallavalitsusele eelnõu nimega „Riisipere Kultuurimaja ja Turba Kultuurimaja ümberkorraldamine“, mis ütles järgmist: 

„Kultuuritöö korraldamine vallas on kohustusena pandud valla kultuurimajadele. Vastavalt Nissi valla kultuurimajade põhimäärustest tulenevatele õigustele ja kohustustele on kultuuritööd ja kultuurikorralduse praktikat kujundanud kultuurimajade juhatajad. Inimeste arusaamadest  tulenevalt on praktika kujunenud erinevaks.

Vallavolikogu peab vajalikuks valla kultuurielu ja kultuurikorralduse ühtlustamist ning kultuurimajade konsolideerimist. Volikogu on seisukohal, et kultuurimajade töö ümberkorraldamine, kultuuritegevuse ühendamine ühtse juhtimise alla võimaldaks parimal viisil:

-          valla kultuurikorralduse praktika ühtlustamist,

-          tegevuste ja ürituste asjatu dubleerimise vältimist,

-          kultuurimajadevahelise ebaterve konkurentsi vältimist, mis asutuse huvid esikohale                                                seadma kipub ning mis tarbija huve silmas pidavaid adekvaatseid valikuid teha ei lase,

-          mõistlikul viisil spetsialiseerumist ning töö ja tegevuste jagamist,

-          ühtse ülevallalise tööplaani ja kultuurikalendri rakendamist,

-          ülevallaliste ürituste ladusamat korraldamist.

Nimetatud eesmärkide saavutamiseks tuleb kultuurimajad ühendada üheks Nissi Vallavalitsuse hallatavaks asutuseks.“.

Esimest korda seda eelnõud lugedes valdas mind heameel selle üle, et lõpuks tehakse ära see, mida oleks pidanud tegema juba ammu. Mis siis, et otsuseni viisid päris ebameeldivad sündmused. Vallavalitsus arutas eelnõud 20. aprillil. Arvestades eelnevaid kogemusi oli minu põhiline mure, kuidas kommunikeerida ühinemist nii, et vallaelanikel ei tekiks paanikat ega väärarusaama nagu tähendaks „kahe asutuse kaotamine“ kultuurielu kadumist ning huviringide sulgemist. Mõistlik ja oluline oleks kohe muudatuste protsessi alguses kaasata võimalikult palju inimesi ja öelda kindlalt välja, et mõlemad majad jäävad avatuks ning olemasolevad ringid jätkavad. Ühendamise mõtteks on ju kultuurielu parandamine, mitte vastupidi. 

23. aprillil 2015 võeti see otsus volikogu poolt vastu ning huvitaval kombel mingit tormi veeklaasis sel korral ei tekkinudki. Kas talvel ebameeldivusi põhjustanud inimesed mõistsid, et nad läksid tol korral üle piiri, või oli asi milleski muus, igal juhul sujus edasine ilma suurema kärata. Pärast otsuse vastuvõtmist käis koos ka nö uue kultuurikeskuse mõttekoda (sinna kuulusid mõlema kultuurimaja nõukogu liikmed ja veel erinevad asjaosalised/huvilised), kus arutati uue asutuse loomist ja põhikirja loomise põhimõtteid. 18. juunil võttis volikogu vastu Nissi Valla Kultuurikeskuse põhimääruse. Põhimääruse sisu on küll omaette teema, kuid selle vastuvõtmine möödus ilma suurema kärata.

Jäi veel ellu viia ühendamise viimane etapp, st valida uuele tekkivale asutusele vääriline juht. Vallavalitsuse 14. juuli korraldusega kuulutati välja konkurss 1. septembril 2015 tööd alustava Nissi Valla Kultuurikeskuse juhataja ametikoha täitmiseks. Selle korraldusega kinnitati ühtlasi konkursikomisjon, mille üheks liikmeks määrati ka mind. Konkurss oli selles mõttes edukas, et avaldusi esitati mitu ning komisjonil oli pearagistamist kõvasti. Koos käidi lausa kolmel korral ning viimasel koosolekul valiti konkursi võitja. Kahjuks mõtles valituks osutunud kandidaat viimasel hetkel ümber ning konkurss tuli kuulutada luhtunuks. Selleks hetkeks oli olukord üpris kriitiline, sest oli käes august ning uus asutus pidi loetud nädalate pärast alustama. Jäi üle kaks võimalust: kas korraldada uus konkurss või teha kellelegi otsepakkumine. Otsustati pakkuda juhi kohta Kaja Rästasele, kes konkursil ei osalenud, kuid oli nüüd nõus pakkumise vastu võtma.

Loo lõpetuseks pean ütlema, et on inimesi, kes peaksid endale tõsiselt otsa vaatama ja mõtlema, kas nad aitavad valla arengule kaasa või hoopis takistavad seda. Kuid nagu öeldakse: lõpp hea, kõik hea. Nissi Valla Kultuurikeskus on uue juhi all kenasti tööle hakanud (seda näitavad uued üritused, uued tegevused, uus ajaleht jms) ning lootust on, et areng jätkub ka tulevikus. Püüan sellele positiivsele arengule ka ise värske Nissi Valla Kultuurikeskuse nõukogu liikmena kaasa aidata.

Ermil Miggur

Nissi Vallavalitsuse liige

2015.

ELUÕHTU - Eedi Villem.

Foto: Neeme Sihv

ELUÕHTU.

Kui Eve Kivi rääkis kord oma noorpõlve armastusest, Dean Reed`ist, siis see on asi, mida ma unustada ei suuda. Miks? Kas ainult sellepärast, et meil kõigi oma lapsepõlvearmastus, õigemini ehk lausa armastused? Lapsepõlv on ju ilus aeg! Vähemalt enamasti on nii! Mulle meeldib Dean Reed. Meeldis juba algusest peale, kui sai tema mõningaid lugusid kuulata vanal heal grammofonil või siis õigemini radioolal.  Mul see plaat siiani alles. Muidugi, kuulasin teisigi lauljaid ja ei häbene tunnistada, lausa kirjutasin laulusõnu laulikusse. Mitte salmikusse, see oli teine asi. Mis sest, et laulmisega on mul eluaeg olnud kurvad lood. Ei saaks mina kellegi akna all serenaadi laulda. Ehk vaid siis, kui tahaks terve küla rahva üles ajada või kui peaks harjutama tuletõrjesireeni osatäitmist Paunküla külateatri etenduses. Nii et jätan laulmise teistele, neile, kes seda oskavad.

Mida ma aga ise olen õppinud oma 47-ndaks eluaastaks? Ja kas see on siis juba iga, mis eelneb eluõhtule? Millal üldse on selline aeg käes? Siis kui oled tudisev vanake? Või varem? Või ei mängi tudisemine mingit rolli?

Aga jah, see "vilosohveerimine" polnudki mu mõte, kui tahtsin järsku oma esimese kirjandusliku shedöövri kirja panna! No sellesama, siin ja praegu, millest juba esimesed read ongi paberil. Või õigemini, paber oli ees siis, kui noor olin. Nüüd on ees arvuti. Millest ammustel aegadel unistadagi ei osanud. Kunagi sain endale vana kirjutusmasina, äkki lausa "Jantar" nimeks ehk merevaik. Või eksin ma jälle? Polegi vast oluline. Oluline oli see, et oli ammu tahtmine kirjutada. Aga ei osanud. Ja ega oska vist praegugi, aga ikka tahaks ju proovida! Ning miks mitte proovida, kui võib paberi kirjutusmasina vahelt väljavõtmise asemel vajutada vaid korra deliit ja....ongi kõik! Kui ei meeldi. Palju lihtsam kui elus! Elu nii kergelt ei deliidi. Kuigi vahel nii mõndagi asja tahaks kustutada. Mitte ainult enda, vaid ka kellegi teise mälust. Ei saa. Ja ehk ei peagi, sest siis ununeksid ju vead. Vead, millest õppida. Õppida mõistma. Hoidma. Hoolima. Et oskaks mõista, mida tähendavad need kõige ilusamad hetked. Mis annavad jõudu elada, ka siis, kui on väga raske!

Mis ma pidin aga tegema siis, kui lapsepõlves pioneerilaagris tutvusin imekauni tumedapäise, õrna ja saleda tüdrukuga ja pärast ei suutnud teda unustada!? Kui muidugi aus olla, siis ega ma ju unustada tahtnudki. Seega ka ei püüdnud ja kuna ei saanud sõnumit saata ega ka mitte reidis või feisbukis kirjutada, pidin lippama postkontorisse. Sel lihtsal põhjusel, et ei olnud mingit reiti ega feisbukki, oli hoopis postkontor ja kirjapaber ja margid. "Potshta SSSR" oli see, mis aitas hädast välja. Südamehäda pole ju naljaasi! Ja nii kirjutasingi kirja. Rohkem kui ühe. Ja ikka sain vastuseid ka. Neid oodata oli tänu pea nädalasele ajale ju lausa valusmagus. Sest valu oligi magus. Armastusevalu! Nüüd vist ei kujutaks ettegi, et peaks vastust nädala ootama, nagu tollal, kuni see sovetiaegne tigupost kirjavastuse tõi. Postkast oli mu tõeline sõber. Vahel ehk ka vaenlane, kui kiri natuke kauem viibis või vähemalt tundus hirmkaua viibivat. Kas tänapäeval ka niisuguse kärsitusega oodatakse telefonisõnumit? Küllap vist jah, kuigi ajad ja inimesed on vägagi muutunud.

Enim meenutan aga oma rongisõite. Ristilt Tallinna. Niisama, kui vahel ema andismõne rubla ja linna ennast "tuulutama" sõitsin. Ega ju poisikesel polnudki põhjust linna tükkida, liiga maakas olin selleks. Linnas oli huvitav ikkagi. Kasvõi kommivalik oli parem! Või ostsid tomati- või viinamarjamahla. sellest uhkest "klaastuutust"! Maitses kui parim asi ilmas! Noh, ütleme nii, et musi oli magusam, aga ega need nii kiiresti ei tulnudki. Kuigi üks põhjus oli, et olingi seesama maakas. Ja olen maakaks jäänud siiani, kuigi nüüd väikelinnas elan. Ja rongiga sõidan nüüdki vahel. Rongis oli siis hea. Parem kui praegu. Mida rongis tegid, selle valisid ju ikka ise. Olin suur lugeja, aga hea oli ka teistmoodi. Kui kotist "Saladusliku saare" välja võtsin, siis üle selle oli hea ka tüdrukuid piiluda. Oli midagi sellist, mida nüüd enam ei ole. Vastupilke. Mitte ei vaadatud ringi, sinust üle ja läbi. Nüüd nagu enam ei tohikski vaadata. Sest võid kohe ahistussüüdistuse saada! Tollal nii mõnigi kord pööras keegi häbelikult pilgu ära, vahel olin see ma muidugi ise. Kuum tulijutt läbi ihu kihutamas. Ikka hinges kripeldamas lootus tutvuda. Kuidas sa ikka jätad lootmata, kui naeratused võisid olla nii pimestavalt ilusad! Selliseid armsaid hetki nüüd enam rongis ei näe. Sest me oleme muutunud, nagu rongidki. Mis sest, et need nüüd paremad ja uhkemad. Ja mis sa seal näed, kui isegi istmed ei võimaldagi midagi näha. Ega kedagi. Heal juhul ehk vastasistujat. Kelleks võib olla hoopis mõni vanamemm. Mine tea, tegelikult võib see vanamemmgi meenutada oma noorusaja rongisõite. Annaks jumal, et ei oleks meenutusi sõidust kaugele külmale maale. Nagu oli mu vanaisal. Kes jäigi sinna Kolõma külma mulda. Nagu nüüd jäävad paljud võõrsile mulda, sest elu on meil hoolimata kiidulauludest tegelikult vägagi raske. Raha jätkub enamusel, aga mitte kõigil, äraelamiseks. Paljudel mitte enam oma kodu loomiseks. Minu maakodu on mul siiani hinges. Mis sest, et järgi sellest vaid mälestus. Jäi tühjaks, kui vanaema uude elukohta kolis. Siis, kui vanaisa enam tagasi ei tulnud. Suur tüdruk, mu ema, kaasas, läksid nemadki rongiga...

Ja nii ma sageli rongis mõtisklesin. Külmast maast mõistsin siis ju väga vähe, ega sellest eriti räägitudki. Kuigi vanaema kunagi ütles, vist ise hiljem oma sõnu kahetsedes, et Sipelga-Ants oli armukadedusest, et vanaema teise valis, kuskil midagi koputanud. Nüüd mõistan, et see ei tähendanud uksele koputamist vaid midagi hoopis halvemat. Küllap seda tundis me krantski, mu lapsepõlve igapäevane kaaslane looduses ja küla vahel. Ei hakanud ta kunagi sallima seda va Sipelga-Antsu. Küllap on tõsi see, et koerad tunnevad headuse ära. Ja see Ants oma õela, kõvera irvega, sinna külla maha jäigi. Üksikuna ja joodikuna...

Ohjah, ikka kaldun ma kõrvale sellest, kuidas rongisõit oli mu ilus aeg. Kõik need nooruspõlve suurimad armastused olid seotud kõige muu hulgas ka rongidega. Armastades siis tüdrukuid, möödalibisevat maastikku või lihtsalt mürisevaid ronge. Nende puupinkide tunne on siiani sisimas. Oli ka siis kui linnasõit ei olnud enam niisama sõit. Vaid kohtuma oma laagriarmastusega. Need kohtumised jätsid hinge sellise jälje, et sellest pole ma siiani lahti saanud. Elu tõi vahepeal kaasa nii rõõme kui pettumusi, ebaõnnestunud kooselusid kui valusaid lahkuminekuid. Mis kõige kurvem, ka laagriarmastusega läksid teed lahku. Ju ma ei osanud olla see, keda ta vajas. Aga oli see saatus, et ka tema ei leidnud pikka aega seda kõige hoolivamat, kõige mõistvamat?

Nüüd ma tahaksin, et pea 30 aastat peale seda esimest, suurimat, ilusaimat lapsepõlvearmastust, saaksime teineteist taas leidnuna, koos kuulata Apelsini "Armurõõmu" ning kulgeda eluõhtu poole. Kahekesi loojangusse minnes.  Vaikides. sest ega kõike ei peagi enam sõnadega väljendama. Tunne, et kõrval olla on hea, on piisav. Oleme ju taas koos! Koos. Nagu laulis ka Dean Reed. Together.....

Kahetsen vaid, et oma päevikud ära hävitasin. Nii saanuks ehk koos lugedagi neid naiivse noore poisi kirjutisi. Sellest esimesest armastusest, mis mind, kõige õnnelikumat inimest täna lausa pisarat vahel silma tooma sunnib. Aga mehed ju nutta ei tohiks. Need pisarad mingil hetkel on siiski ehk andestatavad. Ehk on ka hea  lugeja sellega nõus? Või hoopis leiad Sa, hea lugeja, mingi sarnasuse oma nooruspõlvega?

Eedi Villem.

2015.

MAAILMA PARANDAMINE ALGAB KOHVIST - Margit-Mariann Koppel.

Maailma parandamine algab kohvist

Tekst: Margit-Mariann Koppel

Otsekui maiana sündinuna ei saa ma päeva alustatud ilma kuuma sõõmu tassi hõrgu oivalise Suursuguseta - kohvita. Tänavusel kahekümnendal Maailmaküla Festivalil Helsingis, mille geograafiline tulipunkt oli justnimelt Aafrikal ja Aasial saime kogeda taaskord, et maailma muutmise lähe on peidus meis endis. Hiljaaegu juhtus mulle pihku Kurt Singeri raamat kodanikujulgusest, mis muuhulgas kätkeb õpetussõnu sellest, kuidas õppida tõhusalt sekkuma? Maailmaküla Festivali keskne temaatika oli arengukoostöö. Guineast pärit grioodi muusik, kora-rokkar Ba Cissoko, loonuna silla Lääne-Aafrika modernse muusika ja muusikatraditsioonide vahele, kasvanuna üles mandingode pärimuslugude keskel ning keda pühendas rahvapilli saladustesse onu, kõneles sellest, kuidas ta õpetab kora muusika kaudu lapsi, kellest 80% koolis ei käi. Muusikal on arengukoostöös oluline roll nagu on seda kohvil. Iga toit on valik, nii on seda ka rüübe. Valikute kaudu saame kübena mõjutada paljusid asju nagu on seda ka vastutustundlik tootmine. Suur laev muudab kurssi väga aeglaselt, aga see ei ole võimatu missioon. Firma Gourmet Coffee, mis on õdus hubane kohvik Kadriorus Koidula tänavas ja Coffee People on ere näide, kuidas kohvi kaudu on võimalik parandada arenguriikide põlisrahvaste elukeskkonda paikselt. Nende siia importimine probleeme ei lahenda. Mõelgem, et kohv on olnud teine tooraine peale naftat, sarnaselt söega, börsikaup. Puudub ühenduslüli farmeriga, tootjad on anonüümsed. Farmer pole elus oma kohvi maitsnud. Parimal juhul saab ta juua Nescafe 3 in 1 kohvilõhnalist ja - maitselist jooki. Nagu söekaevur kühveldaks ta päev läbi sütt kottidesse ning lahkuks. Kas sooviksime osta veini, millesse on silostatud kõik maailma viinamarjasordid, mida turundatakse vastavalt brändiväärtusele, aga sisu on sama? Ilmselt mitte. Mina kohe kindlasti massinimene ei ole ja masstoodangut ei tarbi. Aga miskipärast rabame poeriiulilt masstootena kohvisilo, mõtlemata, et kohv on ühtlasi marjajook, kust see pärineb, kuidas see on toodetud, kes on tootja, millal istutatud, millal on kasvuperiood ja korje, kuidas korjatud, kuivatatud, röstitud, millised on maitseomadused. Ka kallis vein võib osutuda solgiks, samuti võib kallis kohv lõhnata jubedalt ja odav kohv mekkida ülihästi ja lõhnata aromaatselt. Vietnam on teine kohvikasvatusmaa maailmas, on`s keegi midagigi sellest kuulnud? Aus vastus, et ilmselt mitte.

Kolmas laine kohvimaailmas viib kokku kohvi tootjad ning ostjad. Kohv ei ole pelgalt bränd ega tooraine, vaid nagu veinide puhul kõneldakse, mis farmist on ta pärit, milliselt kasvukõrguselt, millisest kohvisordist ja palju muudki. Uudsed kohvivalmistamise viisid annavad kohvile aega ja ruumi õitsele puhkeda, tänu millele avaldub suur hulk maitseid. Gourmet Coffee ja Coffee People üks asutajaid, omanikke ning juhte kohvigurmaan hr. Annar Alas omab barista tunnistust, milletaolist tol hetkel kui ta selle pälvis oli vaid seitsmel inimesel maailmas. Baristade maailmameistrivõistlustel kohtunikuna sai ta tutvuneda valitud farmidega ning väga heade kohvidega, mis ei olnud siinmail kättesaadavad. Tänu Annar Alasile ning Heili Politanovile nüüd on ning esimest korda elus on näiteks põlisameeriklaste inga aponte hõim Kolumbias oma esmakordselt kasvatatud ja röstitud kvaliteetkohvi maitsta saanud. Sealseid farmereid õpetatakse harima ja kasvatama kõrgkvaliteetset puhast kohvi ning kohvi väärtustama. Murdes allasurutud rahvaste alaväärsustundest tulenevat mõtteviisi, et ei tihata isegi mõelda, et nad võiksid seda teha. Üks mustanahaline kirjutas mulle kord näoraamatus sõnumina, et ta ei julge isegi mõelda, et ta võiks laulda. Aga miks mitte?

Ajaloolasena on minus tubli annus kultuurantropoloogi ning kireks on just meie kaugemad sugulashõimud - põlisameeriklased. Inga aponte hõimu näol on tegu Peruu Andide kõrgmägedes elanud nomaadidest sõdalaste inkade järeltulijatega, kes vallutajate eest looduslikuks pelgupaigaks kujunenud alal suutis aastaga saavutada kohvikasvatuses nõutud kvaliteedi. Väga väikesele niššile keskendunud Coffee People`le sobib üksnes parim ja kui see ei ole pärl, siis saaki ei osteta. Seekord osteti aasta möödudes pärast seal käiku ära kogu saak, 10000 kg kohvi, makstes kolm korda üle börsihinna. Hõim on saanud mitmekordse raha. Praeguseks on Kolumbiast ära toodud 5 konteinerit, mõistlik on tuua laevaga üle mere korraga üks konteiner, see on 20000 kg kohvi.

Annar Alas eelistab otsekaubandust ja osta otse farmerilt. Ahel on otsekaubanduse puhul läbipaistev. Õiglane kaubandus ei ole börsiga seotuna olles oma eesmärke täitnud, farmer saab 20 senti üle börsihinna. Ja elukvaliteeti õiglane kaubandus seal sel moel ei paranda. Küll aga suudab seda muutust saavutada tasapisi, kuid kindlalt otsekaubandus. Ei ole vist vaja mainidagi, et inga aponte hõim, kellega viis nad kokku kohaliku kooperatiivi kohvientusiast, kes saagi kokku kogub, peab eestlasi oma päästjaiks ning on neile ka tänusõnad läkitanud. Koostöö plaanid on pikaajalised, luues kohapeal sellele põlisrahvahõimule Kolumbia Ecuadori piiril eeldab, et kolm päeva ei saja, et tee kannaks, võimalused hariduseks ja paljuks muuks, mis meile on tavapärane.

Mis teeb inga aponte hõimu kasvatatud kohvist gurmee joogi? Tegu on kõige lõunapoolseima kohvikasvatuspiirkonnaga Kolumbias, kus on tugevad kohvitraditsioonid. Erilised agroklimaatilised mõjurid seletavad Cafe de Nariňo kõige kompleksemaid maitseomadusi ja muudavad selle kohvihuviliste erilise tähelepanu objektiks. Need atribuudid on tingitud peamiselt taimede kasvukõrgusest kuni 2300 m ja mägede temperatuuridest, mis muudavad radikaalselt päeva ja öö jooksul. Kohvi kasvatus sellistel kõrgustel on elujõuline ainult siis kui taimed on väga lähedal ekvaatorile, sest sedasi on tagatud pidev päikesevalgus terve aasta jooksul. Taimed suudavad öised külmad üle elada tänu soojale õhule, mis tõuseb orgudest. Lisaks kannatavad taimed ära ka päevased ekstreemsed temperatuurid. Need taime ja marja arenguga seotud tingimused võimaldavad akumuleerida teatud hapetel ja suhkrutel, mis muudavad Café de Nariňo biokeemilised omadused erinevaks kõigist teistest kohvidest. Eritöötlusega kohv „Super Cherry“ on ka maitselt erakordne Kolumbia kohv. Maitses on domineeriv küpse põldmarja magusus ja õunane happesus. Kohv on tekstuurilt kreemjas ja maitselt võimas. Järelmaitse on pikk ja kreemine, tunda on õuna ja kuivatatud musta ploomi. Jahtudes tuleb välja kohvi tõeline mahlasus…..Samas kui seal kasvatatud klassikaline kõrgel 2150 üle merepinna kasvanud Arabica kohv Caturra töötlusviisiga on särava marjase maitsega. Täidlase tekstuuriga kohvis harmoneerub sügav punase veini hape ja on tunda küpse kirsi magusus. Järelmaitse on pikk ja jõuline. Tänaseks on see ala esimene Kolumbias, kel on Denominacion Oriegon õigus. Ka viimased Cup of Excellence`d Kolumbias on võidetud just Nariňo kohvide poolt. See on tunnustatud ja nõutud kaubamärk omaette. Ja rambivalgusesse on toodud farmer, kel pidev uudishimu uute avastuste vastu.

Mõnes mõttes on kohvikasvatus kunst, nõustub Annar Alas. Ega asjata nimeta end inga aponte hõimu istandus Kolumbias end kohvikunsti mõisaks. Sealne inga aponte hõimu nime kandev kohv on meemaigune, tunda on magusat kirssi ja kakaod. Kohvikasvatus on pikk ja kannatust nõudev tegevus. Kus tavadel on oluline roll. Üldiselt ei kasvatata kohvi kõrgemal kui 2000 meetrit üle merepinna, kuid söakamas farmerid teevad seda, istutavad teisi sorte, katsetavad ja saavutavad suurepäraseid tulemusi. Pärast viljaliha eemaldamist kääritatakse kohvi nagu viinamarja ja siin tulebki mängu loomingulisus. Kui taolisi farmereid ei oleks, siis kestaks kõik vanaviisi.

Ent Kolumbia pole maadest ainumas. Valikus on praegu kohv Hondurasest, Guatemalast, Kolumbiast, Etioopiast ja Keeniast. On olnud valikus ka teisi, nt. Mehhiko, Panama, Costa Rica, Paapua- Uus-Guinea, Indoneesia. Kuid fookuses on kolm riiki, kes on sõelale jäänud ning need on Kolumbia, Etioopia ja Guatemala. Peagi on sealt pärit kohvid saadaval Eesti jaekaubanduses.

Kui võrrelda Kolumbia kohvi selle joogi sünnimaa Etioopia kõrval asuva Keenia omaga, siis on oluline erakordne kasvukõrgus, 2500 meetrit üle merepinna, mis teeb ka korje rängaks, sest tuleb turnida köitel rippudes mäenõlvadel. See vähendab saagikust, oad on pisemad, kuid sealt pärit kohvid on maitseküllaseimad, dessertkohvid. Aroomitugevus on suurim, tunda on arooniat, ploomi. Keenia kohvid on maailma kalleimad. Coffee People Keenia kohvi millegagi kokku ei sega, sest milleks hüva kraami solkida.

Kes hindab või soovib tundma õppida kuivi veine, sellele sobib kohvi hällist pärit Etioopia kohv, mis on tee sarnane, jasmiinine, peen, hõrk, tsitruselise happesusega. Samuti maailma kallimaid. Tõeline gurmaani kohv. Annar Alas võrdleb Etioopia kohvi veiniga Pinot Noir.

Kui mõelda, et ühest kilost saab 100 tassi kohvi ning kohvikilo maksab 27 eurot, mis teeb tassi hinnaks 27 senti, siis väikest luksust head kohvisõõmu vajame tass või kaks iga päev ning võiksime seda endale lubada, teades, et iga ostuga muudame maailma paremaks. Elus on tähtis koht pisiasjadel. Coffee People poe on üles leidnud paljud kohalikud pensionärid, kes palju endale lubada ei saa, küll aga hindavad tassikest puhast head kvaliteetset kohvi. Me ei ole üksnes need, mida sööme, vaid mida me joome. See on meist igaühe valikuküsimus.