Tahaks ka hüüda- MIS OMETIGI TOIMUB !!!??? - Madis Veskimägi.
Olen palju kirjutanud meditsiinisüsteemi probleemidest ja käsitlustõrgetest, harvem ka vigadest. Süsteem, mis on mõeldud kõige nõrgema, haige kaitseks , toetuseks ja aitamiseks muutub ise suuremaks kannatuste põhjustajaks. Põhjendatakse sageli, et raha ei ole, seetõttu ongi nii palju probleeme. Väidan, et enamus probleemidest on tingitud eelkõige
süsteemsetest vigadest, meditsiinisüsteemi korralduslikest vastuoludest, harvem ka pealiskaudsusest ja kiirustamisest. Aja leidmine süvenemiseks, enda paigutamine patsiendi või tema lähedaste olukorda- see ei maksa ju midagi?
Nüüd aga mind vapustanud viimaste aegade haigusjuhtudes. Ei hakka meenutama igivanu probleeme, vaid siinkirjeldatud on tõesti need, mida olen hiljuti kogenud. Jälgin loomulikult hoolega patsiendi ja omaste privaatsust, mingil juhul ei soovi ise muutuda uute kannatuste põhjustajaks. Leian aga, et probleemist mööda vaatamine või vaikimine halvendab olukorda, oluline on nendest õppimine.
Ja veel, selle postituse lõpus julgen laiemalt tutvustada oma mõtet, mis on tekkinud peale minu tädi lahkumist ägeda kirurgilise haiguse tõttu. Haigus oleks pidanud diagnoositama EMO-s 2 tunniga, analüüsid näitasid aga seda, mitte haiglasviibimise 5. päeval.
I LUGU.
Õhtul, kella 21 paiku helistab hooldekodu juhataja ja teatab ühe hoolealuse lahkumisest. Patsient oli olnud raske seisundi tõttu haiglaravil, puudus paranemine ja haige toimetati tagasi hooldekodusse. Öeldi veel, pole vahet, kus inimene sureb. Paar päeva hiljem saabuski surm, kl 20 paiku. Surma tuvastamise kord on selline- vastava väljaõppega meditsiinitöötaja, arst või õde peab surma tuvastama, välistama välistest teguritest tingitud surma ( nähtav vigastus, mürgistus jm) ja vormistama surmateatise. Selle alusel on võimalik lahkunu transport koolnuhoidlasse. Ilma selle dokumendita ei tohiks lahkunu transport toimuda. Patsiendi surmateate saamisel saab arst koostada arstliku surmatõendi surmani viinud diagnoosidega. Perearsti tööajal saab surma tuvastada tervisekeskuse töötaja, muul ajal aga teeb seda kiirabi, kuigi kiirabilist olukorda pole. Nii ka tehti- elutegevuse lõppemisel kutsuti kiirabi, see sõidab Tõstamaale 50 km kauguselt, kas Lihulast või Pärnust. Juhtus nii, et lahkunu ühtegi dokumenti polnud hooldekodul näidata. Kiirabi sõitis seejärel tagasi, öeldi veel- vaadake ise kuidas hommikuni toime tulete, perearst peab edasi toimetama.
Soe aeg, ruumis temperatuur u 25 C, kõrvalvoodis elav inimene. Päris õudne, kui järgi mõelda. Leppisin hooldekodu töötajaga kokku aja, u kl 22.30, kui saan tulla ja vormistada kõige lõplikuma diagnoosi- exitus letalis. Lahkunu teki all, elumärgid puuduvad, puuduvad vägivaldse surma tunnused. Avanev pilt aga häiriv- lahkunu silmad ja suu lahti, algav koolnukangestus. Sarnases olukorras olen ise värskelt surnut korrastanud- alalõua toetamine sideme või rätiga, silmade sulgemine, sest hiljem on seda juba raskem teha. Küllap oli kiirabil nii kiire, et ka selleks ei leitud aega. Hooldaja selgitused, et tegemist on tõesti selle lahkunuga, ei mõjutanud kiirabi otsust, tõesti, mitte midagi tegemata vuras auto tuldud teed pidi tagasi. Ei mingit kirja hooldekodule ega ka hiljem digilukku. Meenub varem loetud uudislugu - kiirabi käis surma konstanteerimas ja küsis omastelt ID kaarti, see anti, kiirabi ei süvenenud, kelle ID kaart see on ning vormistas surmateatise. Selgus, et see oli elava inimese ID kaart, selle inimese, kellelt seda ka küsiti.
Kiirabitöötaja oli väga kuri, kui see pisiasi selgus ja vormistas uue dokumendi , päriselt lahkunule. Kui lahkunu lähedane läks hiljem panka asju ajama- selgus sünge tõsiasi- registrite alusel on ta surnud ja ei saa kuidagi teha ametlikke toiminguid! Hiljem kulus mitmeid kuid, tõestamaks, et ta ikka elab ja kiirabi poolt oli surmateatise koostamine ekslik.
Meenub veel räigem lugu- vanem inimene leiti surnuna, kiirabi vaatas lahkunut eemalt ja kinnitas surma. Hiljem vormistas arst ümarate diagnoosidega surmatunnistuse, lahkunu suunati krematsiooni. Krematooriumitöötaja hakkas lahkunut ette valmistama tuhastamiseks, selgus aga tõsiasi- lahkunu riided verest läbi imbunud ja seljal ilmne noahaav. Võeti ühendust politseiga, järgnes uurimine ning mõrva tunnustega juhtumi lahendus, kohtumeditsiiniline lahang ja pikem uurimine.
Kirjeldasin neid kiirabitöötaja vigu teatud kibestumisega, selle lahkunu nimi oli täpselt teada, seda kinnitas hooldekodutöötaja. Lahkunu ei saa ise kinnitada oma nime, pealegi on dokumendifoto väga erinev värskelt lahkunu näost. Leian, et kiirabi oleks siiski võinud teha esmase surmateatise, säästa hooldaja, hooldekodujuhataja ja ka minu aega. Vahest olulisem on ka lahkunu väärikuse hoidmine.
II LUGU.
Juhtus mõni aeg tagasi, kui hooldekodu külastades paluti vaadata vanemat inimest, kes oli kukkumise järgselt jäänud voodihaigeks. Varasemalt iseseisvalt liikuv ja enesehoolduse ja söömisega hakkama saav inimene lamas voodis, poolteadvuseta. Tema pööramine läbivaatuseks ei õnnestunud, tekkis tugev valu selja piirkonnas. Vaatlusel ka vasaku randmepiirkonna tugev verevalum. Kukkumine juhtus 4-5 päeva tagasi, kiirabi kutsuti kohe selle järgselt kannatanu seisundi hindamiseks. Kiirabi piirdus „vaatamisega“ ja vuras tagasi, soovitades võtta valurohtu. Patsiendi seisund halvenes, hakkas tekkima teadvushäire, uus kiirabikutse ja kõik kordus - ei leitud probleemi. Minu tagasihoidlikul läbivaatusel esines ilmse käeluu murru tunnused- verevalum, tugev valu katsumisel ja liigutamisel, (vt foto allpool).
Kahtlustasin ka selgroolüli murdu, igasugune kerepööramine tõi kaasa õnnetu oigamise. Ega midagi, helistasin ise kiirabisse, kirjeldasin olukorda ja palusin haige transportida haiglasse. Peale EMO uuringuid diagnoositi käeluu murd ja killustunud selgroolüli murd, järgnes paar nädalat haiglaravi. Kommentaarid on liigsed !
III LUGU.
Vastuvõtule pöördus keskealine inimene, kes kurtis tugevat alaseljavalu. Valu tekkis u 3 nädalat varem, kui patsient tunde järgi raskust tõstes seljas raksatas. Patsient elab Pärnu lähedal, ta pöördus ortopeedi tasulisele vastuvõtule, talle tehti „seljasüst“. Süst aga ei leevendanud valu, patsient püüdis teha kõik, mis oskas, kuid vaevus ei kadunud. Nii pöördus ta vastuvõtule Tõstamaa kabinetti.
Süvenesin anamneesi ehk haiguse üksikasjade täpsustamisele ja tõlgendamisele. Koormuse tõstmise ajal tekkiv raks seljas ja püsiv valu - see andis põhjuse kahtlustada tõsisemat probleemi, lülimurdu. Kahtlust kinnitas terav valu nimmeosa piirkonnas ja nähtav selgroo muutus. Üle koridori on meie kuulus röntgenikabinet, paari minutiga sai tehtud vajalikud radiogrammid ja ilmnes „näkkukargav leid“ - 4. nimmelüli killustunud ja osaliselt ebastabiilne kompressioonmurd. Patsiendil vedas, et ei tekkinud alakeha halvatust. Kompressioonmurru käsitlus on üldjoontes selline: valdavalt lamamine kõvemal madratsil, ainult hädapärased kõnnid, nt WC-sse, koormuse, kummardamise ja kerepöörete vältimine ja valuravi, kestusega vähemalt 4-6 nädalat. See patsient aga tegi kõike muud, ta elas ortopeedi poolt antud teadmisega, et tegemist lihtsalt seljavaluga, mille järel tehti süst ning kõik saavat korda.
Vestlesin patsiendiga paar päeva hiljem- enesetunne parem, valu talutav, puudub halvatus, põie ja soolehäired. Kergelt tekkinud luumurd vajab suuremat tähelepanu, tuleb uurida võimalikke põhjuseid, miks on luu muutunud hapraks. Arstikeeles, tekkis kahtlus patoloogilisele fraktuurile.
IV LUGU.
Minuga võttis ühendust patsient, kes on mures oma Tartus elava eaka sugulase tervise pärast. Eakas inimene kurdab vasaku sääre ja labajala turset, külmatunnet jalas. Patsient on Tartus külastanud erinevaid arste, esineb mitu kroonilist haigust, otseselt elu ei ohusta. Vestluses selgus, et vaevus on häirinud umbes 1 aasta, leeveneb lamades ja rahuolekus, süveneb kestval istumisel ja suuremal koormusel. Inimese üldseisund hea, süda ja kopsud kuulamisel normis. Parem säär normileiuga, vasaku sääre keskmine turse põlvest allpool. Nahavärvus normis, üksikud pindmised kapillaaride võrgustik. Säär veidi jahedam.
Tegin ultraheliuuringu säärearteritest, normileid, ABPI ehk sääre-õlavarre vererõhugradient normis. Katsumisel tuntav vasaku põlveõndla suhteliselt suur, tihke, vetruv mass, kahtlustasin Bakeri tsüsti. Kanna-tuhara distants vasakul oluliselt vähenenud. Ultraheliuuringul ilmestuski suur vedelikukogum põlveõndlas. Ultraheli kontrollil selle punktsioon, õnnestus eemaldada 50 ml selget kollakat vedelikku. Manustasin tsüsti 30 mg triamtsinolooni, see peaks vähendama selle taasteket. Arvestades suurt vedelikukogumit põlveõndlas, mis avaldab survet põlveõndla-sääre veenidele siis oletasin turse põhjuseks just Bakeri tsüsti. Patsient oli rõõmus, turse võimalik põhjus teada ja protseduur tehtud, ta tundis, kuidas pinge sääres kadus. Järelraviks elastikside päeva ajaks põlve-sääre piirkonda. Kas selleks pidi aga sõitma teise Eesti serva, see on iseküsimus.
V LUGU.
Helistas keskealine lapsevanem, kes kurtis oma lapse kõrvavalu. Laps elab Pärnus, teise perearsti nimekirjas, keda aga ei saanud kätte. Lapsevanem pöördus lapsega EMO-sse, sealt aga peale paari tundi ootamist otsus- EMO ei tegele kõrvavaluga, pöörduge perearsti vastuvõtule. Lapsevanema sõnul ei vaadatud kõrva, ei tehtud analüüse ega antud esmaabiks valuvaigistit. Lapsevanema peamine soov oli jagada muret ja küsida- kas nii on ikka õige. Kindlasti mitte, EMO külastuse üks põhjus on äge valu, mis ei leevene senise raviga. Kahtlustan, et EMO meedikud on võtnud meediakära EMO külastuste teemal väga tõsiselt, ägeda kõrvavaluga laps saadeti p...e ( loe perearstile, võib lugeda ka ropumat varianti).
VI LUGU.
Helistas keskealine inimene, kes kirjeldas oma tervisemuret, sooviga, et ma sellest kirjutaksin. Kodutöid tehes sai ta vastu nägu paiskunud esemega löögi silma, tekkis tugev valu, nägemise halvenemine. Patsient pöördus maakonnahaigla EMO-sse. Peale paari tundi ootamist öeldi- silmaarsti valvet maakonnas ei ole. Ja kõik silmatraumadega patsiendid peavad pöörduma Tallinnasse silmakliiniku EMO-sse. Õhtul ei saanud patsient sõitu Tallinna ette võtta, ta jõudis sinna lähedase abiga järgmisel päev. Jälle ootamist mõned tunnid ja selgus tõsine probleem- võrkkesta rebend, järgnes raviprotseduur, nägemine tasapisi taastus.
VII LUGU.
Maakonnakeskusest pöördus Tõstamaale vanemaealine heas üldseisundis inimene, kes kurtis umbes aasta jooksul esinenud hingeldushoogusid. Hood olid patsiendile ja lähedastele hirmutavad. Patsient külastas oma perearsti ja mitmeid eriarste, leiti, et kõik on korras. Kopsude kuulamisel kuulsin pikenenud väljahingamist ja üksikuid kiuneid. Tegin kopsumahu uuringu - selgus mõõdukas bronhide ahenemine. Andsin hingata salbutamooli ning kordasin uuringut. Patsient tundis ennast juba paremini, tema sõnul „rinnus läks kuidagi lahedamaks“.
Uuel uuringul ilmnes PEF ja FEV1 paranemine, leid omane bronhiaalastmale. Vestlesin patsiendiga, selgus, et astmat oli diagnoositud aastate eest, siis aga öeldi, et ta on astmast terveks saanud ja kõik on hästi. Minu erihuvi ongi astma ja KOK, olen sellest kirjutanud mitu artiklit, seega tean une pealt definitsiooni - astma on krooniline põletikuline haigus….
Kirjutasin 1 x päevas sissehingatava ravimi ja andsin patsiendile kaasa PEF-meetri, kodus kasutatava kopsumahu mõõtja, palvega kirjutada hommikused ja õhtused kopsumahunäidud päevikusse. Vastuvõtul tegime ka röntgenipildid rindkerest, see on kindel osa õhupuudusega haige uuringutest. Leppisin uue aja vastuvõtuks, 1 nädala pärast. Patsiendi enesetunne oli hea, õhupuudushooge polnud esinenud, ööuni parem. Patsiendil esines hommikuse ja õhtuse kopsumahtude erinevus 15-20%, see toetas astma diagnoosi. Kõik ju üsna lihtne ja loogiline, kuid kas selleks peab tõesti sõitma Tõstamaale? Patsient soovis väga perearsti vahetada, raske südamega nõustusin. Nimistu on ju kasvanud kunagiselt 1300-lt patsiendilt u 2400-ni, lisaks Audru asendusnimistu. Seda on umbes 2 x rohkem kui keskmisel perearstil.
VIII LUGU.
Hea tuttav rääkis oma lähisugulase, alla 10 aastase lapse käetraumast, tekkis küünarvarre luude nihkega murd. Last otsustati opereerida maakonnahaiglas, operatsiooni ajal selgus, et olemasolevad „vardad“ on liiga pikad ja jämedad ning ei sobi. Laps ärkas narkoosist, lisaks varasemale traumavalule tegi haiget ka ebaõnnestunud operatsiooni põhjustatud valu. Lapsevanematel tekkis palve laps suunata laste traumakeskusesse Tallinnas või Tartus. Maakonnahaiglast öeldi, et see pole võimalik, tuleb oodata sobivaid vardaid ja tehakse uus operatsioon. See tehtigi 3. vigastusejärgsel päeval. Ka nüüd tekkis tõrge, mistõttu pidi sekkuma vanem ortopeed, kes katkestas oma plaanilise operatsiooni kõrvaltoas, et seda hiljem jätkata.
Kommentaarid on liigsed!
IX LUGU.
Vanem inimene mitme kroonilise haigusega pöördus Pärnust vastuvõtule Tõstamaale. Peamine probleem, ta ei saa ühendust oma perearstiga, varasematel külastustel ta jõudis suuri vaevu arsti kabinetti. Majas puudub lift, oli vaja suhteliselt järsust trepist tõusta 3 trepivahet, lihtsalt kippus hing jääma kinni ning tekkima minestus. See patsient ei olnud kaugeltki mitte esimene, kes sealsest perearsti nimistust pöördus Tõstamaale.
Diagnoosisime kodade virvendusrütmi, vajalik verd vedeldav ja südant toetav ravi. Kommentaariks võin lisada läbi mõningase sarkasmiprisma seda, et perearstil on kasulik, kui tema nimistu patsiendid on terved. Nüüd aga on valitud takistusriba, mida ei suuda läbida tõsisem haige, oht on järsust trepist tõustes saada mingi ränk tüsistus. Patsient peab otsima uue perearsti, kelle ligipääsetavus oleks normaalne.
3. korrusel töötav perearst saab rõõmustada, tema nimistu koosnebki tervetest patsientidest, sest päriselt haiged ei suuda läbida takistusriba ja arstini jõuda. Olen sellest ka aastate eest kirjutanud, mitte midagi pole muutunud. Ometigi, perearsti tegevusloa juurde kuulub ka ruumide ja ligipääsu vastavus nõuetele. See juhtum ei tee au ei perearstile ega meie valikulise nägemise käes kannatavatele ametnikele.
Vt lisas pilt, täpselt nii õudne see ongi ! Tunnistan, et mul on raske EI ütelda, alistusin 3. katsel kui patsient soovis tungivalt perearsti vahetada ja tulla nimistusse.
X LUGU.
Pärnust helistas keskealine inimene, kes vajas autojuhi tervisetõendit. Oma perearsti juurde ta sai aja 1,5 kuu pärast, tõend aga aegub juba 2 nädala möödudes. Inimesel mure suur ja soovis tungivalt tulla vastuvõtule, leppisime vastuvõtuaja samaks päevaks.
Sümpaatne inimene, olnud juhtivtöötaja, haritud ja igati tervist hoidev patsient. Autojuhtimist välistavaid asjaolusid ei selgunud, saime vormistada lubava tõendi. Kuid patsiendil on diagnoositud II tüüpi suhkruhaigus - tema perearsti sõnul on aga suhkruhaigusega kõik hästi ja midagi uurida pole vaja, sama raviga jätkamine on piisav.
Selgus, et veresuhkur vastuvõtul 15, keskmine veresuhkur ehk glükeeritud hemoglobiin 10,5 ja halb kolesterool 4,5. Kõik näitajad oluliselt paigast ära! Keskmise veresuhkru tase võiks olla täisjõus intelligentsel ja koostöövalmis suhkruhaigel alla 7 ja halb kolesterool 1-1,5. Ei jäänud muud üle kui korrigeerida ravi ja veenda suhkruhaiget toitumise ning liikumise soovituste järgimise vajalikkuses. Suhkruhaige peab külastama ka 1 kord aastas silmaarsti, kui arst ei otsusta teisiti. Ja jällegi - patsient väga tungivalt soovis vahetada perearsti. Miks küll ma olen nii pehmo, kuid vormistasin ka selle patsiendi nimistusse. Tegin korrektiivid ravis ja andsin soovitused režiimi osas.
XI LUGU.
See on nüüd sündmus, mis leidis aset väga värskelt. Katsun veidi puhata, nutikas ja pühendunud noor kolleeg on asendamas. Olen saadaval telefonitsi. Tuligi kõne - info järgmine:
Eelmisel päeval hakkas vanem inimene tundma tugevat valu rinnus, tekkis nõrkus ja külm higi. Patsient suutis helistada häirekeskusesse ja kirjeldada olukorda. Kiirabi võttis kutse vastu ja jõudis 1 tunni pärast patsiendi juurde. Patsient oli aga surnud !
Nüüd olen ma väga kuri- kuidas nii, kõige ehtsam DELTA kutse, kohalejõudmise aeg linnas 5 minutit, maal 15 minutit? Tõenäoliselt sõitis kohale Lihula brigaad, kaugus patsiendist umbes 30 km. Sain teada, et reanimobiil sõidab Pärnust-Tallinna, u 130 km 45 minutiga. Kuidas siis on võimalik "deltaruudus" kutsel läbida 30 kilomeetrit 60 minutiga. Maksimum 20 ütleb minu arvestus. Pean taaskord oskarlutsulikult nentima - kui kiirabi kohale jõudis, oli patsient surnud.
Olen tungivat vajadust kiirabibrigaadi järgi meie piirkonnas arutanud meie päästekomando pealikuga, kes on ka erinevatele ametkondadele andnud teada sellest vajadusest. On ilmunud mõned uudislood, kus tunnistatakse - Tõstamaa on üks 3-st piirkonnast Eestis, kus ei kehti lubatud ajaline kriteerium. Mõnes mõttes ei kehti meie piirkonna elanikele põhiseadusega garanteeritud õigus erakorralisele abile, DELTA kutse 15 minutit.
Sellel patsiendil oleks suurem šanss jääda ellu. Ametkonnad, eeskätt terviseamet väidab, et teha ei saa midagi, elu on selline. Raha pole ! Kuid…. Rahvast on vapustanud hiljutised uudislood- Tervisekassa pidu 150 000 euro eest, kiirabi äriühingu dividendid summas 600 000 eur, Pärnu perearstikeskuse dividendid summas 1 000 000 eur. Ühe kiirabibrigaadi aastane eelarve on umbes 300 000 eur. Maksumaksja - vaata, kuhu Sinu raha kaob ! Teoreetiliselt on võimalik Tõstamaa piirkonna elanikel pöörduda kohtusse - põhiseadusega garanteeritud õigused, antud juhul erakorralise meditsiiniabi osas, siin ei kehti ! Olukorraga võib läbi häda leppida, kui ei oleks neid teateid dividendidest maksumaksja rahadega finantseeritavatest äriühingutest.
Ja lõpetuseks. Paar kuud tagasi kirjutasin oma tädi surmast Pärnu Haiglas ägeda kirurgilise haiguse tõttu. Seisund, mis oleks pidanud diagnoositama EMO-s 2 tunni jooksul ja järgnema erakorraline operatsioon. Kadunud tädil diagnoositi haigus alles 5. päeval, tehtud operatsioon jäi lootusetult hiljaks. Ma ei kingi seda Pärnu Haiglale ! 1,5 kuud peale pöördumist nende poole sain vahutava kirja - haigla probleeme ei näe, inimesed surevadki.
Mõtlesin väga sügavalt järele ja pöördusin PZU kindlustuse poole. Minu haiglavälised eksperdid näevad olulist käsitlusviga, haigla aga salgab. Soovin saada hüvitist, seda raha ma ei soovi kasutada isiklikult, vaid rajada memoriaali patsientide mälestuseks, kes on saanud meditsiinisüsteemi poolt põhjendamatuid kannatusi, ravitüsistusi või on mingi käsitlusvea tõttu surnud. Minu mõttes võiks olla see nii füüsiline kui virtuaalne memoriaal. Tegin pildi koos oma tädiga tema viimastel tundidel, palusin ChatGPT-l seda kujundada memoriaali skulptuuriks, vt avapilti.
Sõnum:
KUULA, VAATA, UURI, MÕTLE ! ALLES SIIS RAVI.
See memoriaal on pühendatud neile, kes on kogenud meditsiiniliste vigade ja käsitlustõrgete tõttu asjatuid kannatusi või on surnud enne õiget aega! See on austus patsientidele ja üleskutse arstidele- rohkem kuulata, vaadelda, uurida ja mõista.
Virtuaalne memoriaal oleks aga kodulehe kujundusega, sellel võiks olla sama tekst ja skulptuur, lisaks arvukalt nupukesi, mille alt avaneks konkreetse patsiendi anonüümne lugu. See oleks ühelt poolt mälestus, teisalt ka koht meedikutele õppimiseks.
Keegi ei taha meditsiinis teha viga, kui see on aga juhtunud, siis tuleb sellest õppida, et midagi sarnast tulevikus vältida. Eelkirjeldatud käsitlusvead ja ravitõrked on aset leidnud viimase paari kuu jooksul minu patsientidega. Ütleme, et 1-1,5 tõsisemat juhtumit nädalas, aastas seega u 60-65. Korrutan selle perearstide arvuga: 800 ja saan ligikaudse arvu: 50 000. Ja need on ainult need, mis leiavad aset esmatasandil. Sellele lisanduvad haiglates esinevad märksa tõsisemad juhtumid. Kahjuks olen kuulnud operatsioonijärgsetest surmajuhtumitest, kus peamine põhjus on vähene kogemus, mida ei saagi maakonnahaiglas kujuneda.
Ärimeditsiini reeglite tõttu aga ei taheta patsienti edasi suunata raviasutusse, kus oleks parem kogemus vastava haiguse raviks. Olukord on halb, kui ausalt tunnistada ja näib aina halvenevat, seega sellest kõigest on vaja rääkida !
Dixi et animam levavi ! Olen kirjutanud ja nii oma hinge kergendanud.
Tänan tähelepanu eest ! Elame veel ja õpime vigadest !
