OLEMINE - Ester Luuken

OLEMINE.

Lootus...

Enamus asju ei lähe loodetult ,aga siiski toob see kaasa vahel häid asju. Ilma ,et oleksime kogenud valu või pettumust ei oskaks me hinnata väärtuslike hetki ja inimesi.
Läbikukkumine...
Igaüks on kartnud meist läbikukkuda ja nii mõnelgi juhul oleme hirmutundest loobunud ideedest,inimestest hetkedest,mis olid või on meile olulised. Tõeline läbikukkumine on tegelikult see,kui sa üldse ei üritagi. 
Edu...
Edu mõõdupuu on see ,kui hästi me oma valu ja pettumustega toime tuleme,sest pettumused on paratamatus.
Elu...
Me kõik tulime siia ilma ,et proovida isemoodi.
Muutumine...
Me oleme juba eos kaitses hirmus muutuda. Keegi ei saagi meid muuta ,aga kui me oleme valmis kogema veel kogemuse võrra rohkem ja proovime olla avatud maailmale,siis me olemegi loomulikus muutumises ,mis tekitab ilma igasuguse põhjuseta tohutu õnnetunde.
Õnn...
"Sa tegid mu õnnetuks" - inimesed saavad meid kurvastada ,aga keegi neist ei saa mind muuta õnnetuks. Õnnetuks muudavad meid meie ootused,mis meil on seotud inimestega. Õnnelik või õnnetu olla on minu enda otsus. Kui ma tahan seda muuta ,siis pean tegema uusi otsuseid.
Andestus...
Oskus ,mida omavad vaid kõige tugevamad. Seni kuni seda ei suuda oled veel elus õpipoiss.
Andestage seni kuni teil on võimalus ,kellegile andestada. Minna lastes kaotame me vaid ise.
Armastus...
Tunne ,mida meist igaüks ihkab samavõrd ,kui kardab. Me idealiseerime ,milline on armastus ja just see idealiseerimine valmistab valu ja pettumusi ning pettumuste hirmus ei julge me uuesti alustada. Just see sama hirm paneb meid pidevalt uuesti ja uuesti suhetes ebaõnnestuma.
Armastada tähendab tunda tundeid hinge ja südamega ,mitte silmadega. Armastada tähendab hingehelinat ,kui seda sees ei ole ,siis on saanud armastusest vajadus või harjumus.
Armastus ei tee haiget vaid inimesed.
Kui me ärkame igal hommikul üles ja anname endast parima,siis muu ei loe.
Õnnel on vaid üks valem :
Siirus+ausus+naeratus+julgus+ andestus+mõistmine =armastus
Kui ,kas või üks neist asendada mõne hirmu või valega ei jõua me iial soovitud õnnetundeni.

Ester Luuken

2017. Laitses.