ÜKS EBATAVALINE VÄLISREIS (bioloogi vaatevinklist) - Mart Niklus.

ÜKS EBATAVALINE VÄLISREIS

– bioloogi vaatevinklist

Mart Niklus

           

Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Seltsil on juba pikemat aega kujunenud traditsiooniks viia oma liikmeid mõnepäevasteks ekskursioonideks välismaale, et asjaomastes riikides tutvuda ajaloo- ja kultuurimälestistega. Näiteks mais 2015 külastati Rootsi Kuningriiki, pearõhk Ölandil, kus arvukate vaatamisväärsuste hulgas pakkusid seltsi liikmele erilist huvi ka loopealsed (alvarid) ja saare lõunatipul paiknev Ottenby linnujaam. Neid väljasõite on juhendanud Germalo Reiside kogenud giid Ervin Org. Üksikasjalikke reisikirjeldusi avaldab ERM Sõprade Seltsi perioodiline väljaanne Lee[1].

Tänavu 6.-10. mail võttis bussitäis asjahuvilisi ette pikema reisi läbi Läänemere idaranniku naaberriikide. Sihtpunktiks oli Königsberg/Kaliningrad endisel Ida-Preisimaal, millest 1946. aastal sai Venemaa kõige läänepoolsem ja kõige väiksem oblast (tegelikult N. Liidu enklaav Leedu ja Poola vahel). Pindalalt moodustab mainitud oblast umbes kolmandiku Eestist. Elanikke on siin praegusel ajal ligi miljon, sealhulgas oblastikeskuses pool miljonit[2].

Sajandeid tagasi kõneldi mainitud alal (muinas)preisi keelt, mis oli/on tänapäeva leedu ja läti keele sugulaskeel. Aegade vältel on Preisimaast üle käinud mitmeid võõrvõime ja erinevaid valitsejaid. Enne Teist Maailmasõda oli see Großdeutsches Reich’i[3] osa ning täielikult germaniseeritud – sellest siis ka endisaegsed saksapärased kohanimed. Sõja ajal pages suur osa siinsest saksakeelsest elanikkonnast Läände, neid aga, kes otsustasid kohale jääda, sundisid võitjad oma kodukohtadest lahkuma, et ida poolt saabunud „vabastajatele” ruumi teha.  Võitjate üle, teadagi, kohut ei mõisteta, ja eks sellisest vaatepunktist lähtudes olegi seletatavad paljudes kohtades silmatud loosungid „Спaсибо деду за победу!”[4], Georgi lindid, Stalini pildid, punalipud jm sovetlik butafooria. Pilguheitmisel kohalikule ajakirjandusele selgus, et ettevalmistused Pobeda 71. aastapäeva tähistamiseks olid alanud juba mitu päeva enne 9. maid.[5]

Praegusel ajal moodustavad oblasti juba teise või kolmanda põlvkonna elanikkonnast umbes 80% venelased. Üldse aga leiduvat siin rohkem kui saja rahvuse esindajaid – viimaste hulgas ka mõni volgasakslane või endistest aegadest kohale jäänud eestlane…

Kõnealune territoorium sai Teises Maailmasõjas rängalt kannatada – näiteks säilis Königsbergis/Kaliningradis ainult umbes viis protsenti selle sõjaeelsest elamispinnast. Otsekui sõjasaagiks saadud linnas ja oblastis, mis välismaalastele ja isegi N. Liidu kodanikele oli aastakümneid peaaegu suletud, kestis vandalism enam-vähem 20. sajandi lõpuni välja. Siis aga leidsid „partei ja valitsus”, et edasise arengu huvides tuleb laastamisele teha lõpp, alustada selle asemel taastamist ja restaureerimist ning avada oblast ka välisturistidele. Küllap vist aitas uuendusele kaasa Vladimir Putini kunagise abikaasa Ljudmila siitkandist päritolu –  veelgi enam aga aastatel 1992-2010 Moskva linnapeaks olnud ja sellelt ametikohalt tagandatud Juri Lužkovi ümberasumine Königsbergi/K.[6], kus ta osava majandusmehena hakkas uut ala ümber kujundama. Meile teatati, et praegusel ajal varustab oblast ennast täielikult põllumajandussaadustega ega selles suhtes enam kuigi palju sõltu ülejäänud Venemaast. Turismibussi aknast vaadatuna jättis oblastikeskus ja selle lähiümbrus eestlastele paremagi mulje kui mõni oblast endise „suure kodumaa” siseosas. Maastikuliselt on möödunud aegadest midagi siiski säilinud, näiteks põlispuude alleed kahel pool maanteid. Kuid üldpilti naabruses oleva Leedu Vabariigiga ei anna võrreldagi.

Kas teate, mis on Königsbergi sildade ülesanne?[7] Aastal 1735 tõestas Šveitsi matemaatik ja füüsik Leonhard Euler (1707-1783), et see ülesanne polegi lahendatav. Peale Königsbergi/K. tutvustati meile ajaloo- ja kultuurimälestusi Tilsitis/Sovetskis, Insterburgis/Tšernjahhovskis, Rauschenis/Svetlogorskis, Kranzis/Zelenogradskis jm. Kõikjal pälvis tähelepanu linnade vanem ja uuem arhitektuur[8]. Üksikobjektidest olgu siinkohal mainitud merevaigukarjäär Palmnikenis/Jantarnõis, taastatud Toomkirik Pregeli/Pregolja jões olevas Kneiphofi saarel, kus on ka kuulsa saksa filosoofi Immanuel Kanti (1724-1804) haud[9]. Edasi monumentaalsed kaitserajatised, ehitustöödel pooleli jäetud kolossaalne Dom Sovetov[10] jt. Laevasõit jõel võimaldas pilku heita ehitusjärgus olevale hiiglaslikule jalgpallistaadionile, kus lähitulevikus loodetakse korraldada selle spordiala maailmameistrivõistlused. Lahkudes oblastikeskusest sai bussiaknast pilku heita 98 km pikkusele Kura maasäärele (Kurische Nehrung/Куршскaя коса), mida enam-vähem poolitab kahe riigi vaheline piir ning kus Leedu poolel Nidas/Nitten on säilinud Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Thomas Manni (1875-1955) suvila. Maasääre tipu lähedalt jääb Leedu sadamalinna Klaipėdani (ligi 200 000 elanikku) vaid 390 meetrit, seega paar minutit praamisõitu.

            Külastatud asulate ja vaatamisväärsuste loetelu võiks pikendada. Ei saa mainimata jätta, et tiheda ekskursiooniprogrammi tõttu jäid külastamata Königsbergi/K. maailmamere muuseum, 1896. a. asutatud loomaaed, 1544. a. asutatud (1967. a. taasavatud) ülikool jt kultuuriasutused. Lisan juurde, et Preisimaa endist hiilgust, ajalugu ja kultuuri on teised autorid hoopiski põhjalikumalt käsitlenud kui siinkirjutaja[11]. Ja veel, et zooloogina pean vajalikuks vaikides mitte mööda minna käsitletava ala loodusest – mis Eesti omast mõneski suhtes erineb ning millele kitsavõitu profiiliga giidid tavaliselt tähelepanu ei pööra.

            Pinnamoelt sarnaneb Läänemere lõunarannik meie Lääne-Eestiga. Bussiaknast nähtuna eristuvad tasandikest vaid rannikuluited kõrgusega kuni 70 meetrit. Kultuurmaastikku väljaspool asulaid on kasinalt, endisaegsed ülesharitud põllud sageli sööti jäetud või võsastunud. Puudust pole ka liigniiskuse all kannatavatest aladest, kus võimutseb pilliroog.

Reisil Eestist linnulennult umbes 700 km kaugusel ja edela suunas olevale end. Ida-Preisimaale muutusid märgatavaks nii ajavahe (meie omast 1 tund taga), Eesti omadest pimedamad ööd (geograafiliste laiuste vahe mitu kraadi) kui ka ilmastik (ere päikesepaiste, õhutemperatuur juba mai algul ligi 30°C). Fenoloogiline kevad oli siia jõudnud kaks kuni kolm nädalat varem kui Eestisse – kõikjal õitsesid sirelid ja hobukastanid.

Tähelepanelik reisija võis märgata, kuidas Eesti ja Läti maanteede ääres valdavad okas- ja segametsad Leedus ja veelgi rohkem lõuna pool vähehaaval asenduvad laialeheliste lehtmetsadega. Lehtpuudel parasiteeriv puuvõõrik[12] polnud enam mingi haruldus – küll aga meil tavalised mänd, kuusk ja kadakas, kes enamasti puutusid silma vaid kultuuris (st istutatult). Looduslikult kasvavaid, Kesk-Euroopale iseloomulikke pöögimetsi polnud bussiaknast märgata, kuid Kranzis/Zelenogradskis, kus toimus lühiajaline peatus jalutuskäiguga rannaparki, leidus mitu ligi poolemeetrise tüveläbimõõduga pööki (Fagus silvatica). Palanga, Jūrmala ja Pärnu randadega võrreldaval plaažil oli päevitajaid külluses, kuid ujumiseks oli merevesi veel jahedavõitu.

Teeservadel võis siin-seal silmata suurte lehtedega harilikku katkujuurt (Petasites hybridus), mis Eestis pole kuigi sage ning muide veel möödunud sajandi keskel kasvas ka Tartus Raadi mõisapargis. Hilisemate ümberkujunduste läbi on see liik Raadil nähtavasti hävinud. Ei puudunud ka karuputked (Heracleum sp.). Kura maasääre alguses lodumetsas massiliselt kasvav mets-kuukress (Linaria rediviva) on niivõrd dekoratiivne, et äratas ka reisiseltskonna tähelepanu. Mööda „säärt” edasi reisides kujutas omaette vaatamisväärsust „tantsiv mets” – jändrikele mändidele olid oma jälje jätnud taimehaigused, metsakahjurid, sõralised, võib-olla ka tormid ja metsapõlengud (ühe sellise katastroofi tagajärjed olid maasääre põhjaosas veel praegugi nähtavad).

Eespoolmainitud põhjusel külastusest välja jäänud loomaaia peasissekäigu ees pälvis tähelepanu hõlmikpuu (Ginkgo biloba) – relikt ja botaaniline haruldus[13]. Arusaamatuks jäi kohalike arboristide tava tänavatel ja parkides suuri lehtpuid viimse võimaluseni tagasi lõigata: tulemus meenutab pigem ühel jalal seisvaid luukeresid. Õnneks on maanteede-äärsed alleed jäetud puutumata, ehk küll endistest aegadest pärandiks saadud kitsuke, kuid muidu korras sõidutee nõudis tänapäevaste transpordivahendite juhtidelt virtuoosset professionaalsust.

Reisi vältel vaatlesin nii- ja naasugustes biotoopides või peatuskohtades vähemalt veerandsada linnuliiki, erilisi haruldusi nende hulgas polnud. Vareslased ja kodutuvid on linnades niivõrd urbaniseerunud või sünantroopseks muutunud, et niipea kui mõnel pargipingil või trepiastmel istet võtad, on sulelised nokaesist oodates kohe kohal. Kaljutuvidest põlvnenud kodutuvid on õppinud pargipuude okstel istuma ning lendavad salguti ka kaugemale, kivikõrbest grüünesse. Merevaigukarjääri ümbruse võsastikus laulis vapralt ööbik –  tõenäoliselt samast liigist, kes toovat öösooja ka meile. Kura maasäärel bussiaknast vaadatuna möödus vilksamisi raagus puude otsas pesitsevate kormoranide (Phalacrocorax carbo) haudekoloonia. Nende lindude väljaheited on söövitava toimega, mistõttu pesitsuspuu ja selle ümbruse taimestik võivad täielikult hävida. Tagatipuks – tõenäoliselt viibisime valge-toonekure (Ciconia ciconia) levikutsentris Euroopas: mõnes kohas olid nende suurte lindude asustatud pesad üksteisest kõigest mõnekümne meetri kaugusel, ühe endise luteri kiriku varemete otsas aga pesitses tervelt neli paari valge-toonekurgi.

Pidevast taevalaotusse vahtimisest hoolimata ei silmanud ma ainsatki, väidetavalt taevas magavat piiritajat (Apus apus). Tartusse ilmusid need aviabiondid tänavu alles 20. mai paiku.

Königsbergi/K. vanu kindluserajatisi ümbritsevatest tiikidest kostis kõlapõite ehk resonaatoritega varustatud järvekonnade (Rana ridibunda) pulmakontsert. Seda niivõrd võimsasti, et kippus ekskursioonijuhi seletusi summutama. Pole kahtlust, et siinkandis on sobivates elupaikades olemas ka euroopa sookilpkonn (Emys orbicularis) ja silenastik (Coronella austriaca)[14].

Haljasaladel oli näha lendamas valgeliblikaid (Pieris sp.), kuid visuaalselt polnud nende liiki võimalik kindlaks määrata.

Taime- ja loomariigist inimeste seltskonda tagasi tulles ei saa mainimata jätta linnatänavate korrashoidu ja puhtust, samuti küllap vist veel sõjaeelsest perioodist pärinevat kaunist ja vastupidavat sõiduteede parkettsillutist. Hotellid, kus ööbisime, olid tänapäeva nõuetele vastavad, hinnad taskukohased, teenindamine eeskujulik, toitlustamine rikkalik. Kohalike elanikega kuigi palju kontakte polnud, kuid praegu veel vähearvuliste välismaalaste vastu olid need viisakad, abivalmid ja ilmselt ka rahulolevad, kuna turismihooaeg oli just algamas, tõotades sissetulekute kasvu ja tööpuuduse kahanemist[15]. Ega siis Königsbergi/K. kesklinnas hotelli „Ibis” ees asjatult lehvinud Vene Föderatsiooni trikoloor kõrvuti Euroopa Liidu sinise tähelipuga!

Alljärgnevalt mõned erilised tähelepanekud. Täiesti juhulikult märkasin, et sõjaväelasi oblastikeskuses nagu üldse polekski: et vähem äratada avalikkuse tähelepanu, veeti mundrimehi ühest kohast teise kolonnina liikuvates bussides, mis varustatud saateautodega.  Oblastikeskuses ei puutunud silma ei hüper- ega supermarketeid, vaid kogu kaubandusvõrk näis koosnevat poekestest ja kioskitest (vaadi- või topsikalja müük tänavatel kaasa arvatud). Sellest hoolimata oli toidukaupade valik mitmekesine, hinnad astronoomilisi arve kandvatelt rubladelt ümberarvestatuna meie omadest tunduvalt odavamad. Lisaks veel turg, kus pakuti peamiselt istikuid ja aiasaadusi ning kus tooni andsid ilmselt kuskilt kaugemalt linna sõitnud ja kaukaaslase välimusega kaupmehed.

Läbitud marsruudil polnud oblasti maanteede ääres kämpinguid, puhkekülasid ja turismitalusid, ega ka õieti ühtegi kütusetanklat või nende juurde kuuluvat söögikohta: sõida muudkui edasi, ära tule sõiduriistalt maha, ära vahi ringi või otsi midagi! Ikkagi tundub, et venelastes on tärganud huvi või nostalgia „saksa tähtedega” kirjutatud kohanimede, ärisiltide, reklaamide jms vastu. Näiteks on Kranzis/Zelenogradskis olemas Aллея дружбы/Freundschaftsallee, Kaliningradis/K. restoran Zötler Bier, müügil Frost Aqua naturale, Tilsitis/Sovetskis koguni teeviidad, kus rahumeelselt eksisteerivad koos näiteks ул. Ленина/Clausius Straße, ул.Театральная/Angelpromenade jne. Soovitakse ka oblastikeskuse nimest lahti saada ning asendada see endisaegse Königsbergiga. Kas Mihhail Kalinin (1875-1946) ise teadiski, et selline purustatud linn on olemas? Kui Venemaal on mitmed linnad (Sankt Peterburg, Nižni Novgorod, Perm jt) oma endise või ajaloolise nime tagasi saanud – miks siis siinkandis ikkagi visalt püsivad edasi sotsialistlik Sovetsk või ka teistes linnades ettetulevad tänavanimetused плошадь Калинина, проспект Калинина, улица Октябрьская, ул. Краснооктябрьская, ул. Энгельса, ул. Tельмана, ул. Солдатская, ул. Чекистов, ул. Джержинского või midagi veelgi stalinistlikumat? Kõik need nimetused on ju võetud ei kuskilt mujalt kui Königsbergi/K. kesklinna kujutavalt turismiskeemilt!

Missugused on aegade vältel olnud Preisimaa ja Eestimaa kokkupuutepunktid või nende elanike kontaktid?

Külastasime Königsbergist/K. paarikümne kilomeetri kaugusel olevat kohta, kuhu on maetud kuulsa väejuhi Michael Andreas Barclay de Tolly (1757-1818) süda. Teatavasti on krahvile Tartu kesklinna püstitatud ausammas, samuti paigutatud mälestustahvel hoonele, kus ta Tartus, tolleaegses Jurjevis kunagi peatus. Siin on ka kolmetärniline Barclay-nimeline hotell. Valgamaal Jõgevestes on kindralfeldmarssali ja tema abikaasa mausoleum.

Eestist pärineb Charles Darwini (1809-1882) üks suuremaid eelkäijaid, embrüoloogia rajaja Karl Ernst von Baer (1792-1876), tuntud ka meediku, antropoloogi, ihtüoloogi ja geograafina. Ta asutas 1821. aastal Königsbergi zooloogiamuuseumi ja oli selle direktor, töötas samuti professorina siinses ülikoolis. Geograafidele peaks tuntud olema Baeri-Babinet’ seadus (1856). 1886. aastal püstitati teadlasele Tartus Toomemäele selle linna kõige kaunim ausammas (skulptor Aleksandr Opekušin). Siin on olemas K. E. von Baeri tänav, nn Baeri maja, igal aastal korraldatakse Baeri päevi. Maailmakuulsa teadlase viimne puhkepaik on Tartus Raadi kalmistul.[16]

Tõenäoliselt ei teadnud meist ükski, et aprilli lõpul 2016, seega veidi aega enne saabumist Königsbergi/K. oli siinses I. Kanti nimelises ülikoolis toimunud propagandaüritus „Rahvusvaheline teaduslik konverents Balti uuringud Venemaal”. Tuntud estofoobina võttis sellest osa Aleksandr Djukov, samuti osalesid Leedu-vaenulik suursaadik Aleksandr Udaltsov Vilniusest ja „nimekas eesti ajaloolane” Magnus Ilmjärv. Viimatimainitu kõneles „võtmes, mis kõlas kui muusika idanaabri kõrvadele”. Rohkem ma seda kokkutulekut ei kommenteeriks.[17]

Kuidagi ei saa mainimata jätta, et 1960ndatel aastatel viibis GULAGis (Mordva nn ümberkasvatusasutuses) vähemalt üks Königsbergist/K. pärinev venelasest poliitvang – noor ajakirjanik, inimõiguste aktivist Juri Belov. Pärast karistuse kandmist külastas ta mind Tartus, hiljem emigreeris Saksa Liitvabariiki, kus jätkas nn nõukogudevastast tegevust (venekeelses repressiivargoos: aнтисоветчина).

Lahkusime Venemaa oblastist enne, kui punapidustused selles haripunkti olid jõudnud. Klaipėdas ööbisime hotelli Amberton kõrghoones, järgnes lühike jalutuskäik ka vanalinnas. 10. mail jätkus veidi aega sisseastumiseks nii Akropolise-nimelisse gigantsesse ostukeskusesse Šiauliais (suuruselt neljas linn Leedus, 125 400 elanikku) kui ka mõtisklusteks linnast mitte kaugel oleval Ristimäel. Tulles ja minnes oli paar puhkepeatust Lätis.

Mida öelda kokkuvõtteks?

Viis päeva kestnud ekskursiooni naaberriikidesse tuleb pidada õnnestunuks. Piiriületused toimusid eriliste probleemideta – kedagi kinni ei peetud, tagasi ei saadetud, millestki ilma ei jäetud. Reisikaaslaste hulgas oli isegi üks veetlev, intelligentne, Tartu Ülikooliga seotud sakslanna. Merevaigumaa kaotas paljugi oma senisest salapärast – seda niivõrd, et tärkas soov millalgi siia uuesti tagasi tulla. Muidugi siis põhjalikumalt ringi vaadates teada saada, kuidas vallutatud maal näevad välja endisaegsed ja praegused kalmistud, kas pääsemine omaste piiritagustele hauaplatsidele on sakslaste jaoks inimlikumalt või mõistlikumalt korraldatud kui näiteks setodel Eestist Petserisse saamine. Mida arvatakse viisarežiimi kaotamisest? Miks on sakslaste, ukrainlaste, leedulaste, tšetšeenide jt hulgas niivõrd laialdaselt levinud russofoobia, millest on see tingitud? Sooviksin lähemalt tutvuda juba eelmise sajandi alguses asutatud Rossitteni/Rõbatši ornitoloogiakeskusega Kura maasäärel, imetleda sealsamas „Euroopa Saharat”, Läänemere ääres jalutades ja randa uurides leida mõni fossiilesisaldav merevaigutükk…

Üks asi on siiski selge. Senikaua kuni uusasukad siin või mujal, samuti nende järglased ikka veel pole vabanenud punasest mõtlemisviisist, suurvene šovinismist, militarismist, Venemaal naaberriikide suhtes juba traditsiooniks muutunud imperialistlikest ambitsioonidest (kõikvõimalikest „vabastamistest”), neostalinismist, putinismist, austamata inimõigusi, rahvusvahelisi kokkuleppeid, demokraatlikku riigikorda, tsiviliseeritud elulaadi jms – pole abi ka kirsasaapa Euroopa ukse vahele pressimisest, seejärel erilist lootust ka praegusest haljamale oksale tõusmiseks.

Või ikkagi on – kõigest hoolimata?

Kunagi kuulutas N. Liidu kompartei pühalikult: „Nõukogude inimeste praegusele põlvkonnale saab osaks elada kommunismi ajal.” Pidi ju kommunismist saama kogu inimkonna helge tulevik… Praegusel ajal väljendutakse tagasihoidlikumalt: „Arenguruumi teil ju jätkub!” Minu arvates jääb kaliningradlaste endi otsustada, kuhu propageeritav „poliitkorrektsus” välja viib või kumma mainitud variantidest riigiasjanduses nad lõpuks omaks võtavad.

Jättes siinkohal kõrvale igasuguse ideoloogia või poliitika – elus mõndagi näinud ja läbi elanud „eesti inimesena”, „Eesti elanikuna”, soovin kaliningradlastele nende argielu korraldamises ja üleüldises paremuse poole pürgimises edu.

Tänan ERM Sõprade Seltsi ja reisibürood Germalo Reisid huvitava ja silmaringi avardanud ettevõtmise eest!

Tartus, juunis 2016

---

[1] Vt näiteks Sirje Madisson, „Kuulus ja kaunis kodune Portugal”, Lee 22, Tartu 2016, lk-d 110-125.

[2] Olgu siinkohal teadmiseks ka ennesõjaaegseid andmeid. 1938. aastal oli Preisimaa pindala 36 992 km², elanikke  (1939) 2 488 122, neist Königsbergis (1939) 372 200, rahvastikutihedus ca 67/km².

[3] Suursaksa Riik (saksa k.).

[4] Tänu vanaisale võidu eest! (vene k).

[5] Näiteks teatas nädalaleht Страна Калининград (Kaliningradimaa), 4.–10. 05. 2016, et 5. ja 7. mail toimuvad Võidu väljakul sõjaväeparaadi õppused, 8. mail Filharmoonias K. Listovi kangelaspatriootliku opereti /героико-патриотическая оперетта/ „Sevastoopoli valss” etendus, kuhu sissepääs sõjaveteranidele ja Kaliningradi oblasti asutajatele on vaba. 9. mail korraldati Merevaigumuuseumis loeng Königsbergi vallutamisest, õhtul aga militaarsaluut ja tulevärk.

[6] Siin ja edaspidi kasutan Königsberg/Kaliningradi asemel lühendit Königsberg/K.

[7] Kui ei tea, vaata vastavat märksõna TEA Entsüklopeedia 12. köites (2015), lk 100.

[8] Näiteks gootika ja juugendstiili asendamine sovetlike „hruštšovkadega”, mida nüüd on välja vahetamas tänapäeva arusaamadele ja nõuetele vastavamad uusehitised.

[9] I. Kant oli ka loodusteaduslike huvidega. Tuntuim näide on Kanti-Laplace’i nebulaarhüpotees (1795-1796) Päikesesüsteemi tekkimisest.

[10] Nõukogude maja (vene k.).

[11] Vt näiteks Üllar Harald Joasoon, „Königsberg, Preisimaa purustatud süda ehk Kaliningrad, vene kirsa Euroopa ukse vahel”, Tallinn 2016, 132 lk. Selle autobiograafilise, humoristlik-iroonilises vormis kirjutatud ja rikkalikult illustreeritud raamatu olin väga tähelepanelikult läbi lugenud enne, kui teekond „lahingulise kuulsuse linna” sai ette võetud. Samuti Vaike Silmato, „Venemaa”, 140 lk (bibliograafilised andmed puudulikud), peatükk „Kaliningrad (end. Königsberg, Ida-Preisimaa keskus)”, lk-d 5-21.

[12] Puuvõõrik (Viscum album) – Lätis haruldane, Eestis seni vaid üksikisenditena avastatud parasiittaim. Pinnapealsel vaatlusel võidakse puuvõõriku puhmikuid pidada tuule- ehk nõialuudadeks – mis tegelikult on taimehaigus ning põhjustatud viirustest jm.

[13] Hiinast pärinev reliktne, okaspuudega kaugelt sugulane paljasseemnetaim, kellest üks eksemplar kasvab ka Tallinna kesklinnas ja on looduskaitse all.

[14] Kogukas ja häälekas järvekonn on Eestis haruldus. Eelmisel sajandil leidus teda mõnel seisuveekogul Tartu ümbruses, kuid praegusel ajal võib liik olla meilt täiesti kadunud. Tekstis mainitud roomajate geograafilise levila põhjapiir on meie lõunanaabrite juures. Nende liikide esinemise kohta Eestis pole seni kindlaid tõendeid.

[15] Siinoleku ajal jäi meie turismibuss ainsaks, mis Kaliningradi oblasti võõrastemajadele kliente pakkus. Hotellide juures parkivaid, välismaalt pärinevaid sõiduautosid võis ühe käe sõrmedel üles lugeda. Neist üks kandis Leedu, teine Soome ja kolmas Saksamaa numbrimärki.

[16] Meie lugupeetud venelannast giid Valerija Ševtšenko oli kuulsast loodusteadlasest küll ühte-teist kuulnud, kuid konkreetseid andmeid K. E. von Baeri elust ja tegevusest Königsbergis tal pakkuda polnud. Lubas edaspidi asja uurida. Koju tagasi pöördunud, saatsin V. Ševtšenkole materjale K. E. von Baeri kohta Eestist. Mõningat infot 19. sajandi loodusteaduse suurkuju kohta oli pakkuda bussis viibinud eestlasest giidil.

[17] Soovi korral vt lähemalt Pekka Erelt, „Vene propaganda kasutab eesti ajaloolasi Eesti vastu. Ajaloost on kujunenud Venemaa infosõja tõhus relv Balti riikide vastu. Selle laskemoon tuleb ka Eestist.” Eesti Ekspress, 1. 06. 2016, lk-d 30-31.

MA EI TAHA, ET LAPSED PEAKSID ÕPPIMA KOOLIS IDEOLOOGILIST AJUPESU - Hendrika Näägo

 

 MA EI TAHA, ET LAPSED PEAKSID ÕPPIMA KOOLIS IDEOLOOGILIST AJUPESU

Postimees loobus selle loo (vastulausena Ott Maidre arvamusloole http://arvamus.postimees.ee/3704521/ott-maidre-ma-ei-taha-et-mu-opilased-peaks-elama-ekre-soovide-jargi-kujundatud-uhiskonnas) avaldamisest ebaselgetel põhjustel, mainides midagi "mitmetest faktivigadest". 

Mul on kahju, et Tartu Tamme gümnaasiumi õpilased peavad silmitsi seisma demagoogitseva õpetajaga, kes on välja mõelnud normid omaenda arvamustele tuginedes. Kui sa selle normiga ei nõustu, järelikult oled halb inimene. Sa oled laste- ja naistepeksja, äärmuslik valge mees, kes võitleb patriarhaalse ja vihkamist täis ühiskonna nimel. 

Midagi sellist ei peaks ühe õpetaja sulest avalikkuse ette ilmuma. Veel enam, õpilastele selliste väärarusaamade sisendamine ning viha õhutamine ei ole kindlasti miski, mis kuulub õpetaja töökohustuste hulka. Bioloogiaõpetaja ülesanne on edastada oma õpilastele õiget ja asjakohast teavet. Põhikooli bioloogia käsitleb mehe ja naise erinevust, soo jätkamist, inimese üldist ehitust ja arengut. Kooli bioloogia ei näe ette seksuaalsest orientatsioonist rääkimist. Selleks on psühhiaatrite ja psühholoogide pärusmaa. Bioloogia on loodusteadus ning teadus põhineb faktidel.
Inimese sugu on bioloogiline ning ei „tule inimese ajust“ nagu LGBT aktivistid väidavad. Inimesel on kas XX või XY kromosoomid ning see määrab soo, see on fakt ja seda ei muuda miski. See, kas keegi identifitseerib end kas mehe või naisena, on sotsioloogiline ja psühholoogiline konstruktsioon, millel ei ole bioloogilise objektiivsusega mingit seost. American College of Pediatriciansi teadlaste sõnul võib sellist käitumist, kus lastele ja noortele õpetatakse ja sisendatakse, et keemiline ja ka kirurgiline sekkumine bioloogiliste sootunnuste muutmiseks on normaalne, pidada väärkohtlemiseks. See tekitab nendes rohkem segadust ja arusaamatust. Rääkimata suurtest terviseriskidest.

Soorollid on eksisteerinud inimkonna alguasegadest peale ning need ei ole välja mõeldud või disainitud, need on nii kujunenud põhjusega. Nüüdseks on soorollid sotsialistlike ja feministlike liikumiste tagajärjel kõikuma löödud. Tänapäeval keskenduvad naised karjäärile ning arvatakse, et ainult see teeb neid õnnelikuks ning täisväärtuslikuks ühikonnaliikmeks. Neid tahetakse panna unustama, et naistele kuulub maailma suurim ning olulisim privileeg – tuua ilmale ja kasvatada lapsi. Kui bioloogiaõpetaja arvates on naised selle lähenemise kohaselt „uue tööjõu inkubaatorid“, siis kuhu me omadega üldse jõudnud oleme?
Laste saamine on oluline soo ja liigi jätkamiseks ja see on looduses elusorganismide üks põhilisi eesmärke. Tõsi on, et ka riigi jätkamiseks on kodanikke vaja. Seda ei ole eksklusiivselt EKRE seisukoht. See on terve ühiskonna seisukoht – lapsed on meie tulevik. Väike külastuskäik bioloogia klassist geograafa klassi, ning geograafia õpetaja räägib lähemalt rahvastiku vananemisest ning selle mõjust riigile ja majandusele.
Ott Maidre EKRE-le omistatud väide, et naise- ja lapsepeks olevat okei, on kõige ehtsam valetamine. Kui EKRE ei toeta Istanbuli konventsiooni, mis paneb riigile „kohustuse kaitsta naisi ja lapsi perevägivalla eest“, siis sellest ei järeldu, nagu erakond poleks selle põhimõttega nõus. Vastupidi. Ainult et Istanbuli konventsioon ei reguleeri ainult perevägivalda, vaid kuulutab sõja traditsioonilistele soorollidele. Selliste radikaalse feminismi seisukohtade omaksvõtt ei ole meie huvides.

Meie huvides ei ole liituda millegagi, mille kohaselt on soorollid naistevastane vägivald. Seetõttu ei poolda EKRE seda konventsiooni. Ent Miadre väide, et „mingi grupp inimesi hakkab meedia kaudu rõhutama, et naise- ja lapsepeks on okei“, on lihtsalt rumal ja pahatahtlik. See, mis toimub suletud uste taga, see suure tõenäosusega sina jääb ning ükski konventsioon seda ei muuda. Meie kõigi kohus on kaitsa oma naisi ja lapsi, ükski dokument seda ei tee. Sama kehtib seksuaalse ahistamise ning igasuguse vaimse ja füüsilise vägivalla korral. Meil on vaja reaalseid tegusid, mitte konventsiooni. Kasvatagem oma lapsi õigesti ja armastusega, õpetades neile õigeid väärtusi. Naiste austamine ning laste kaitsmine peaks olema iseenesest mõistetav ning normaalne.

Hirm tuleviku ees on noores eas normaalne nähtus, kuid vale informatsiooni ja laimu levitamine õpetaja poolt ainult süvendab seda. Ei ole vaja otsida tonti sealt, kus seda pole. Jääb üle vaid loota, et õpilased ei ole nii kergesti ajupesule alluvad ning suudavad noore bioloogiõpetaja demagoogiat kriitiliselt võtta. Selle asemel, et soovida kellegi uuesti koolipinki saatmist, peaks üle vaatama enda väärtused ja eesmärgid õpetajana. 

Hendrika Näägo.
2016.

EESTI KODUKAITSE SELTSI KOKKUTULEK.

Foto: Eesti Kodukaitse Ajaloo Seltsi FB lehelt.

TULEMAS ON EESTI KODUKAITSE KOKKUTULEK JÄRVAMAAL

26 aastat tagas, 15. mail 1990, Toompeale Interrinde korraldatud miitingule kogunenud ning töölismalevate liidri, Lõssenko, poolt ülesköetud ja raevunud miitingulised murdsid lossi sisehoovi, eesmärgiga kukutada alles mõni kuu ametis olnud ja riiki iseseisvumisteele suunama hakanud valitsus.

Halvema hoidsid ära tolleaegse peaministri Edgar Savisaare raadiopöördumise peale Toompeale appi rutanud tallinlased ja ümberkaudsete piirkondade elanikud, sundides märatsejad taltuma ning lossi sisehoovist ja lossiesiselt platsilt lahkuma.

Öösel kell kolm võttis Eesti Vabariigi valitsus vastu otsuse kodu, rahu ja ühiskondliku korra ning kodanike turvalisuse tagamiseks luua organisatsioon Eesti Kodukaitse.

Nende sündmuste meenutamiseks hakati alates 1993. aastast korraldama teatejooksu „Toompea 18.45". Kahjuks traditsioon katkes  peale Kodukaitse organisatsiooni tegevuse lõpetamist 1996. aastal.

Eesti Kodukaitse Ajaloo Seltsi poolt 2012. aastal taaselustatud ajalooline teatejooks, lülitati Tallinna päeva kavva ning viidi läbi ka sel aastal koostöös Rahvarinde Muuseumi, Tallinna Kesklinna Valitsuse, Tallinna Kultuuriameti, Tallinna Spordi- ja Noorsooameti ning Tallinna Munitsipaalpolitsei Ametiga tähistamaks Eesti Kodukaitse organisatsiooni moodustamise 26. aastapäeva.

Kahjuks tuleb ära märkida ka üks teine  sündmust, millest sel aastal möödus 20 aastat, nimelt vabariigi valitsuse määrust 15. märtsist 1996 nr 82, millega lõpetati organisatsiooni Eesti Kodukaitse tegevus.

Meenutamaks möödunud aegu ning organisatsiooni Eesti Kodukaitse kangelaslikku tegevust veretus võitluses Eesti riikliku iseseisvuse taastamise ning kindlustamise eest, korraldab Eesti Kodukaitse Järvamaa maleva legendaarne pealik, Villem Kelgo, kokkutuleku, millest osa võtma kutsub ta kõiki endiseid kodukaitse liikmeid.

Kokkutulek toimub 21. mail algusega kell 13.00 Järvamaal, Orgmetsas Piibe maanteel Aravete ja Järva- Jaani vahel.

Villem Kelgo palvel edastan info kokkutuleku kohta:

Kunagise Eesti Kodukaitse kokkutulek toimub 21. mail algusega kell 13.00 (kogunemine varem) Järvamaal Orgmetsas Piibe maanteel Aravete ja Järva-Jaani vahel - viidad on väljas.

Üritus toimub iga ilmaga.

Osamaksu ei ole.

Kõik on oodatud!

Org. toimkond

Villem Kelgo

383 2229

JÄLLE JUUKSURIS - Jaanus Järs.

JÄLLE JUUKSURIS.

Jaanus Järs.

“Te võite ette minna”, ütles kõrvaltoolil istuv noormees, “ma veel ootan”. Küllap tahtis ta noorema juuksuri käe alla, selle juurde, kelle mustast soengust rippus alla ereroosa salk ning kelle puusad meenutasid suahiili hulatüdruku omi. Mina tüürisin hallineva daami juurde, kes ootas juba, käärid käes, seljas puhas ajatu joonega kittel. “Lõigake palun siiliks, või vähemalt hästi lühikeseks!” võtsin kokku oma vähenõudlikud soovid ning asetasin prillid peeglilauale. Daam hindas mind, jalutas pool tiiru ümber tooli. Siis tahtis asuda mu kulmude kallale. “Kulmud, las need jäävad,” sekkusin tagasihoidlikult esimese pikema karva langemise järel. “Arvate või?” vastas daam suure küsimärgiga, aga ei hakanud vaidlema ning jättis mu imestamisorganid alles. Heitis veel ühe kõrvalpilgu ja tõstis kammiga tuka kääride teele.

Metsistuma hakanud kiharad langesid üksteise järel õlgadele ja põrandale. Eest, tagant ja külgedelt. Siis veel salguke siit ja teine sealt. Väga kiire mul polnud, olin parkimiskella veerand tundi ette lükanud ning jälgisin huviga, mis minuga toimub. Juuksur asus mu kukla kallale ning käskis pilgu maha suunata. Piidlesin sahtleid ja kreemitopse. Lõpuks kasutas ka masinat, aga siiski üllatavalt vähe siilisoengu kohta. Paar tõmmet külgedelt ja kõrvade juurest. Nüüd tohtis jälle pilku tõsta. Selja taha ootajate hulka oli lisandunud uusi inimesi, nende hulgas noor naine. Pisut ebatavaline meeste juuksuris, aga ma ei näinud peeglist, kas naine ootab enda või kellegi teise järjekorda.

Juuksuridaam jätkas rahulikult. Tal oli plaan, aga ma ei taibanud veel, missugune. Siilisoeng see ilmselgelt ei olnud. Minu peegelpilt omandas korrastatuse ja meelekindluse, eesmärgid ja tahtejõu. Daam askeldas visalt nagu skulptor meisliga. Veel natuke siit, veel sealt. Panin tähele, et naine ootepingilt piilub mind üha tihemini. Kui noor ta õieti on? Ilma prillideta oli mul seda raske öelda. Noor, noorepoolne või lihtsalt hästi säilinud? Sale, nõtke, moodne, kütkestav, vaba. Virgutav ja võrgutav. Naine parimais aastais! Mida hetk edasi, seda pikemalt ta minu peegelpilti uuris. Tundsin ergutavat aroomi. Juuksur oli kammi sisse kreemitanud, kergitas ning kallutas mu tukka, võttis föönigi appi. Valguses sädeles juukselaki pilveke, mis laskus mu uut ilmet kinnistama. “Kas nii sobib?” küsis juuksur. “Sobib,” vastasin, “kui palju ma võlgnen?” “Kaheksa.”
Jalutasin oma nagis rippuva fliisini ning klappisin lühinägelike silmadega rahakotist kaheksa eurot. Siis võtsin laualt prillid ning sättisin ninale. Peeglist vaatas mulle vastu Pootsmann! Jüri Pootsmann! Ainult piip ja nokamüts olid veel puudu.

Luua.
Mai 2016.

GULAG JA KIRJANDUS - Mart Niklus

GULAG ja kirjandus

Mart Nikluse kõne Jüri Kuke XX mälestuskonverentsil

Tartu Ülikooli aulas 27. märtsil 2016

           

Lugupeetud mälestuskonverentsist osavõtjad!

            Minu ettekande pealkiri „GULAG ja kirjandus” hõlmab tegelikult üpris laiahaardelise mõiste. Paarikümne minuti jooksul, mis mulle siin aega ette on nähtud, pole seetõttu võimalik teema kõiki külgi läbi arutada.

            Ütlen kohe alguses, et arutusele ei tule küüditatute sentimentaalsed mälestused, mida eesti keeles on avaldatud ikka ja jälle. Ega ka maailmakirjanduse suurteosed GULAGist – millele pani aluse kunagine poliitilistel motiividel represseeritu, hilisem Nobeli kirjanduspreemia laureaat Aleksandr Solženitsõn (1918-2008) oma teostega „Üks päev Ivan Denissovitši elus” (1962, eesti keeles 1963, tõlkinud Lennart Meri ja Enn Sarv) ning kolmeköiteline „GULAGi arhipelaag” (1973-1975, eesti keeles 1990, tõlkinud Henno Arrak jt).

            Kahju küll, kuid esitatud põhjustel jäävad praegusest käsitlusest välja meie enda vanema põlve, poliitilistel motiividel represseeritud autorid Artur Alliksaar (1923-1966), Raimond Kaugver (1926-1992) ja Hans Kargaja (1920-1994). Neist esimesele kuulub luuletuskogu „Olematus võiks ju ka olemata olla” (1968), teisele laialdasemalt tuntud romaan „Nelikümmend küünalt” (1966) ja kolmandale „Vangina imedemaal” (1998).

Niisiis piirdun peamiselt eestlastest saatusekaaslaste loomingu või neid puudutavate teostega. Andmestik pärineb alates möödunud sajandi keskelt. Seesugust GULAGi puudutavat kirjandust püüan siinkohal käsitleda enam-vähem kronoloogilises järjestuses ja autorite kaupa.

Paljud võib-olla ei teagi, et 1950.-1960ndate aastate GULAGis, sealhulgas Mordva poliitlaagrites kandsid karistust mitmed kirjanduslike kalduvustega inimesed, kelle vaimsed vajadused ja huvid ei piirdunud üksnes raamatute või ajakirjanduse lugemisega (peale emakeele veel paaris-kolmes keeles), vaid kes ka ise luuletamise ja tõlkimise näol või mõnes muus vormis ilmutasid loomingulist aktiivsust.

Range tsensuuri tõttu puudus nendel kirjameestel võimalus oma loomingut väljaspool GULAGi populariseerida või trükis avaldada. Kogu aeg ähvardas ju konfiskeerimise või kaotsimineku oht – hea seegi, kui aeg-ajalt sai midagi teisele poole okastraati või trelle smuugeldada. Trükis avaldamine sai enamasti võimalikuks alles pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist 1991. aastal – see tähendab, pärast GLAVLITi (Nõukogude Liidu tsensuuri) likvideerimist.

1.                            Vangistatud kirjameeste rivi etteotsa tuleb paigutada meie vastupanuliikumise grand old man Alfred Käärmann (1922-2010) – lähimineviku metsavend, kes poliitvangistuses oli mööda saatnud 16 aastat, vabanes vangistusest 1968. aastal, kuid elamisloa Eestis sai alles 1981. aastal. Kaotas 1945. aastal metsavendadele korraldatud haarangus vasaku käe, kuid parema käe ja kauni käekirjaga kirjutas neli raamatut: „Surmavaenlase vastu” (1998, 229 lk, teine trükk 2007, 245 lk), mille pealkiri kõneleb ise enda eest. Kaks, suures osas isiklikku elu puudutavat teost: „Udumäe kodutütar” (1998, 63 lk) ja „Vabaduse vaim” (2000, 97 lk). Lõpuks veel „Sissitegevuse käsiraamat”. Tsiteerin viimatimainitust ainult ühe lause (lk 11): „Surmavaenlase võimas propaganda on alati teinud kõik, et Kurjuse Impeeriumi inimsusevastaseid kuritegusid maha salata või õigustada.” Peale eesti keele valdas veel läti, saksa ja vene keelt. Teadaolevalt on Alfred Käärmann ainus eestlasest metsavend, kellest USA kõige tuntum ajaleht New York Times International (23. 08. 2003) on avaldanud Michael Wines’i põhjaliku artikli, millele lisatud foto juures on järgmine tekst (tõlkes): „Parem surra metsas relv käes kui sovetilaagris”. Eesti Kongressi saadik aastatel 1991-1992. Muidugi äratab tähelepanu, et andmeid Alfred Käärmanni kohta pole ei Eesti Entsüklopeedia 14. köites (Eesti elulood) ega ka TEA Entsüklopeedia 12. köites.

2.                            Erik Udam (1938-1990) – Tallinna Polütehnilise Instituudi 1961. aastal lõpetanud energeetika spetsialist. Meistersportlane maadluses (kergekeskkaal), keda Tiit Lääne „Eesti spordi taskuentsüklopeedias” (2010) jätab mainimata. Lühiinfo Erik Udami kohta on siiski olemas EE 14. köites (lk 563), kus teda nimetatakse vabadusvõitlejaks ja poliitikuks. Oli aastatel 1955-1956 ja 1961-1966 poliitilistel motiividel vangistatud, kandis karistust Mordva vangilaagris, kus temaga tutvusin. Postuumselt avaldati Erik Udami kohta kogumik pealkirjaga „Mees, keda ei murtud” (2001, 264 lk), milles oma muljeid jagavad Heiki Ahonen (1956), Jüri Pertmann (1938), Valdur Raudvassar (1938), Endel Ratas (1938-2006), välismaalastest Viktors Kalninš (1938-2001), Viktoras Petkus (1928-2012) jt. Varalahkunud Erik Udamist oleks Eesti Vabariigis edaspidi võinud saada riigimees.

3.                            Tiit Madisson (1950) – Lähimineviku kommunismivangidest tõenäoliselt kõige produktiivsem kirjamees, tuntud raadioajakirjanikuna Vaba Euroopa Eesti toimetusest, samuti Lihula vallavanemana sajandivahetusel. Saatnud aastaid mööda Siberis ja Rootsis, praegune elukoht Hispaanias. Tiit Madissoni teostest olgu mainitud „Vastasseis” (1996), „Riigipööraja märkmik” (1999), „Lihula õppetund” (2005), „Holokaust” (2006), „Aprillimässu lugu” (2008), lisaks veel uue raamatu käsikiri. Rahvuslaste Keskliidu asutaja, üks halastamatumaid postsovetliku Eesti kriitikuid: „Tiit Madisson on olnud lakmuspaber, paljastamaks kelle aated on järjekindlad ja kelle omad konjuktuursed.” (Madis Hint, Eesti Päevaleht). Küllap vist samal põhjusel on ka Tiit Madisson EE 14. köites jäetud mainimata.

4.                            Viktor Niitsoo (1952) – Poliitvangistusest aastatel 1980-1982 koos järgnenud kaheaastasest asumiselesaatmisest hoolimata on Viktor Niitsoo saatusekaaslastest tõenäoliselt kõige akadeemilisema vaimuga. Pärast mainitud repressioone lõpetas Tartu Ülikooli ajaloolasena, magistrikraadi pälvis aastal 1998. Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei üks asutajaid ja aktiviste. Riigikogu liige või asendusliige aastatel 1992-1999. Avaldanud raamatud „Vastupanu 1955-1985” (1997, 208 lk) ja „Müürimurdjad. MRP-AEG ja ERSP lugu” (2002, 224 lk). Reprodutseerime siinkohal kriitpaberil fotod viimatimainitud raamatust, kus neist ühel Arnold Rüütel autasustab KGB Tartu osakonna töötajat Peeter Sepperit. Viktor Niitsoo põhjalik, seni avaldamata uurimus „EVVA – Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus” (Tallinn 2013, 325 lk) vääriks doktoritöö järku ning mõnevõrra täiendatud kujul trükis avaldamist. Seeläbi saaks lõpuks avalikustatud üks kõige tabu’maid või varjatumaid peatükke poliitvangistuste ajaloos postsovetlikus Eestis. Arusaadavatel põhjustel on ka Viktor Niitsoo nimi eespoolmainitud teatmeteosest välja jäetud.

5.                            Enn Tarto (1938) – Nõukogude Liidu poliitvang aastatel 1956-1960, 1962-1967, 1983-1988. Poliitikuna vahetanud erakondi ja kirikukogudusi, aastatel 1992, 1995 ja 1999 valitud Riigikogu liikmeks. Arvukate teenetemärkide kavaler, sajandi suurkuju (2000), Tartu linna aukodanik (2011), Kaitseliidu auliige, Tartu Memento endine esimees jne. Avaldanud mahuka artiklite kogumiku „Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes” (2009,

       354 lk, CD-plaat), mis sisaldab kirjutisi ja sõnavõtte aastatest 1989-2008, sealhulgas „Kas ikka on nii, et läheme ühest liidust teise?” (lk 314-316). Raamatule on eessõna kirjutanud Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik Uno Mereste, kes ütleb (lk 9): „Huvitavaks juhtjooneks Enn Tarto võitlejaelus on olnud tema kindel soov võidelda eeskätt millegi eest, mitte millegi vastu. Seda mõtet on ta korduvalt rõhutanud.” („Vabadusvõitlus pole lõppenud!” jms). Seega täielik vastand eespoolmainitud Alfred Käärmannile, Tiit Madissonile, Viktor Niitsoole jpt. Kui rõhutatakse võitlust millegi eest – mitte aga kellegi või millegi vastu – tekib küsimus, kas sellisel juhul on tegemist pooliku vabadusvõitluse, ümmarguse jutu, ilukõne või hoopis millegi muuga. Mittemõistetaval põhjusel on kogumikust välja jäetud KGB ühte abistajat heroiseeriv kirjatükk pealkirjaga „Enne mõtle, siis ütle.” (2004).

6.                            Priit Silla (1940) – Üks nendest poliitvangidest, kes pärast kolmeaastast vangistust lõpetas 1970. aastal Tartu Ülikooli, erialalt eesti filoloog. Töötanud tehnilise kirjanduse tõlkijana, õpetajana, ajakirjanikuna, Kaitseliidu Sakala maleva noorkotkaste juhina, sama maleva propagandapealikuna, ajaleht Oma Maa peatoimetajana. Avaldanud väga õpetliku, autobiograafilise sisuga raamatu „Tõe karvane pool” (2012, 281 lk), milles värvikalt kirjeldatakse laagrielu ning selgitatakse muu hulgas, et autori elu põhimissioon on olnud kommunismi õõnestamine. Riigivapi V klassi ordeni kavaler. EE 14. köites tema nime ei mainita.

7.                            Jaan Isotamm (1939-2014). Vangistati 1950. aastal rahvuslikus õpilasorganisatsioonis osalemise eest, saadeti seitsmeks aastaks Mordva vangilaagrisse. Pärast vabanemist töötas Tartus nii öövahina kui ka ajakiri Akadeemia toimetuse liikmena. Johnny B. Isotamme pseudonüümi all alustas kirjanduslikku tegevust (peamiselt luuletaja ja publitsistina), nn noorte autorite seltskonnas harrastas hipilikku elulaadi. Tähtsaim teos on postuumselt välja antud artiklite, intervjuude ja sõnavõttude kogumik „Nägija pimedate maal” (2015, 776 lk). EE 14. köites (lk 102) on märgusõna Isotamm, Johnny B. (õieti Jaan) olemas.

8.                            Lagle Parek (1941) – küüditatu aastatel 1949-1954 Siberis ja poliitvang aastatel 1983-1987. Lõpetanud 1960. aastal Tallinna Ehitustehnikumi, hiljem töötanud projekteerimisinstituutides. MRP-AEG ja Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei asutajaliikmeid, Eesti Vabariigi kunagine siseminister, üks presidendikandidaatidest aastal 1992, praegu Pirita kloostris. Lagle Parekilt on ilmunud mälestustekogumik „Mina ei tea, kust ma rõõmu võtan” (2010, 424 lk). EE 14. köites (lk 358) on märgusõna autori kohta olemas.

9.                            Arvo Pesti (1956-2010) – poliitvang aastatel 1983-1987. Lõpetanud Tartu Riikliku Ülikooli vene filoloogina, intellektuaalsetelt võimetelt võrreldav eespoolmainitud Viktor Niitsoo ja järgneva Sergei Soldatoviga. Arhiivmaterjalidele tuginedes koostanud mahuka kogumiku „Dissidentlik liikumine Eestis aastatel 1972-1987” (2009, 664 lk), milles suures osas vene keelest eesti keelde tõlgituna esitatakse koopiaid sovetiaegsetest ülekuulamis- ja läbiotsimisprotokollidest, ekspertiisiaktidest, kohtuotsustest „dissidentide” (st vabadusvõitlejate, vastupanuliikumisest osavõtnute) nn kriminaalasjades, poliitvangide kirjadest omastele jm. Raamat on kommenteeritud, rikkalikult illustreeritud ning oleks väärinud riiklikku preemiat. Muidugimõista Arvo Pesti nime EE 14. köite märksõnade hulgas ei leidu.

10.                        Sergei Soldatov (1933-2003) – Narvast pärinev eestivenelane, kes oli lõpetanud Leningradi Tehnilise Ülikooli masinaehituse erialal ning töötas hiljem Tallinna Polütehnilise Instituudi masinaehituse kateedris õppejõuna. Valdas kõnes ja kirjas vabalt eesti keelt, oli Kalju Mätiku, Artjom Juškevitši jt nn kohtuprotsessis 1975. aastal mainitud isikute kaasosaline. Pärast kuueaastast karistust Mordva poliitlaagrites saadeti N Liidust välja. Töötas seejärel Vabadusraadio Eesti osakonnas. 1993. aastal asutas Frankfurdis Maini ääres ajaloo ja filosoofia uurimiskeskuse Katharsis. Avaldanud Läänes mitmeid raamatuid, eesti keeles ilmunud „Sõltumatu almanahh” (I, II, III, 20. sajandi lõpul), „Sinimägede taustal”, „Kurva tõe otsingul” (2005, 228 lk).

11.                        Enn Uibo (1912-1965) – ajakirjanik ja luuletaja, kelle traagiline saatus on võrreldav eespoolmainitud Artur Alliksaare omaga (Taivo Uibo, kellega ta polnud sugulane, nimetab Enn Uibot rahvuskangelaseks). Luuletuskogud „Kuldkõrte igatsus” (1935) ja „Homse nimel” (1938), postuumselt ilmunud valikkogu „Testament” (Memento luuleraamat nr 6, Tallinn, 1995). Enn Uibo on mainitud EE 14. köites (lk 564).

12.                        Taivo Uibo (1936) – spordi- ja kirjamees, keda erinevalt Enn Uibost EE 14. köites pole. Avaldas tänavu mälestusteraamatu „Vabadustahtega KGB vastu” (208 lk), milles üksikasjalikult kirjeldab oma kemplemisi KGBlastega: (registrist võib leida paarkümmend nime). Või nagu ta ise ütleb: „Mul oli seljataga äraarvamatu hulk jutuajamisi tšekistidega, alates esimestest ülekuulamistest.” Siia arvatavasti kuulusid ka GESTAPO-tüüpi asutusele tunnistuste andmine ja nendest lahtiütlemine, ning tundub, et taolist logorröad kujutletaksegi… „vabadustahtena”. Peatükis „Riskantne mäng” (lk 191-199 jm) tunnistab autor oma lähedasi suhteid võõrriigi salaluure- ja terroriorganisatsiooniga, kusjuures agendinimeks saanud ta Toomas. Rohkem ma selle praeguseks kõrghariduse omandanud ja 1970ndatel aastatel juhtivatel ametikohtadel töötanud „isamaapäästja” raamatut ei kommenteeriks, tsiteerin vaid nimetatud väljaande lehekülge 94: „Järgmisena proovisime Ülo Niinemetsa, kes oli vangistatud Tartu Ülikoolist esimese kursuse keemiatudengina. Üliõpilasi erinevalt leedu ja läti noortest meie hulgas üldse polnud, hiljem ülearu kuulsaks saanud Mart Niklus oli 11. laagris.” Seesuguses kinnituses leidub vähemalt üks faktiviga: Mart Niklus saatis koos Taivo Uiboga tükk aega mööda ka 7. laagris.

Pole kahjuks kuigi palju andmeid selle kohta, missugustes tingimustes said loetletud autorid oma mõtteid kirja said panna, kuidas või kelle toetusel neid aga hiljem trükis avaldada.

Pole aga mingi avastus, et mainitud kirjameeste „käekiri” on üksteisest üpriski erinev. Leidub nende hulgas selliseidki, kes on küll rohkesti argumenteeritud ja huvitavaid artikleid paberile pannud (Valdur Raudvassar) või teiste autorite trükiseid toimetanud (Kalju Mätik) – kuid ise pole veel ühtegi raamatut kaante vahele saanud. Selliste hulka kuuluvad eespoolmainitud Jüri Pertmann, Heiki Ahonen, lisaks veel Jarmo Kiik (1939), Mati Kiirend (1939) jt.

Mehed – mida või keda te siis ikka veel ootate?

Erialalt pole ma ei literaat, kirjandusteadlane ega ka kirjanduskriitik – paremal juhul olen vaid teaduskirjanduse tõlkija. Selle, mida kiirustades siin täna ette kandsin, võiksid põhjalikuma uurimise ja analüüsimise alla võtta meie kirjanikud ja psühholoogid, ajaloolased ja juristid.

Lugupeetud kuulajad! Kindlasti panite tähele, et pooled siin loetletud endistest kommunismivangidest on kõrgharidusega, mis paljudel juhtudel annab tunnistust andekusest, visadusest ja sihikindlusest. Ütlematagi on selge, et sovetivõimude poolt represseeritute hulgas leidub teisigi mehiseid, intelligentseid, patriootlikult meelestatud inimesi, kelle maailmavaate käsitlus, kirjasõna uurimine ja jäädvustamine mõnes kommentaaridega varustatud almanahhis vääriks senisest hoopiski suuremat tähelepanu.

Tänan!

AVALIK PÖÖRDUMINE - Mart Niklus

Eesti Vabariigi president hr Toomas Hendrik Ilves
Eesti Vabariigi peaminister hr Taavi Rõivas
Eesti Vabariigi välisminister pr Marina Kaljurand
Õiguskantsler pr Ülle Madise
Kaitsepolitseiameti peadirektor hr Arnold Sinisalu
Riigikogu väliskomisjoni esimees hr Sven Mikser
Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees hr Kalle Laanet
Eesti Vabariigi ja rahvusvaheline üldsus

Langenud Vabadusvõitleja Päeva XX aulakonverentsist osavõtjate

DEKLARATSIOON

2. veebruari 1920 Tartu rahulepingu rahvusvahelise õigusjõu jätkumisest

Eesti Vabariigi maa- ja veealade ulatuse suhtes

 Eesti parlamendis on läbinud esimese lugemise Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni riigipiiri leping, samuti Narva ja Soome lahe merealade piiritlemise lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu. Mõlemad eelnõud on vastuolus Eesti Vabariigi 1992. aastal jõustunud Põhiseadusega. Kavatsetavate piirilepingutega jäetakse Eesti Vabariigi koosseisust välja valdav osa Petseri maakonnast ja Narva jõe tagused vallad, loovutades need alad Venemaa Föderatsioonile.

Vabariigi Põhiseaduse §122 ütleb: „Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega.” Selles lauses esinev sõna „ja” tähendab, et nii Tartu rahuleping kui ka teised piirilepingud kehtivad samaaegselt.
Veel 1939. aastal kinnitas mainitud lepingu teine osapool Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vastastikuse abistamise paktis 2. veebruari 1920 Tartu rahulepingu kehtivust.
Kuna kehtiva Põhiseaduse §123 kohaselt Eesti Vabariik ei sõlmi Põhiseadusega vastuolus olevaid rahvusvahelisi lepinguid, siis ei omanda praeguse valitsuse kavandatav dokument õigusjõudu. Teiste sõnadega – on õigustühine sõlmimise hetkest alates (ex tunc), sõltumata Riigikogu praeguselt või mõnelt tulevaselt koosseisult saadavast heakskiidust. Seda senikaua, kui kehtib Eesti Vabariigi praegune, 1992. aasta Põhiseadus.
Käesoleva deklaratsiooniga nõuame Vabariigi Valitsuselt ülalkirjeldatud välislepingute ratifitseerimise seaduse eelnõu tagasivõttu. Põhiseadusevastast otsust langetades või põhiseadusevastast õigusakti vastu võttes minetaks Riigikogu ühtlasi oma põhiseadusliku võimuvoli.
Avaldajad kuulutavad, et Põhiseaduse rikkumise teel sõlmitud rahvusvaheline akt ei ole Eesti Vabariigile, Eesti Vabariigi kodanikele, samuti teistele, Eesti Vabariigiga õigussuhetes olevatele füüsilistele ja juriidilistele isikutele kohustuslik. Põhiseaduse ülima õigusjõu tõttu jääb Eesti–Venemaa eelkirjeldatud põhiseadusevastase lepingu või kokkuleppe sõlmimisest või Riigikogus heakskiitmisest hoolimata 2. veebruari 1920 Tartu rahuleping de iure endistviisi määrama Eesti riigipiiri Venemaaga.
Eesti Vabariigi Põhiseaduse §2 ütleb: „Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik.” Karistusseadustiku §232 („Riigireetmine”) lisab, et  välisriigi abistamine Eesti Vabariigi territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud vägivallata tegevuses on karistatav 6- kuni 20-aastase või eluaegse vangistusega.


Tartu Ülikooli aulas, 27. märtsil 2016

KIRI MINEVIKUST - Liisi Kund.

 
Kiri minevikust.

Liisi Kund.

On tavalise tööpäeva kevadõhtu ja leian end oma lemmik tegevuse juurest- ehk uurida vanu asju.
Sel korral on mul mapp, mis sisaldab kümneid kirju kodustelt, sõpradelt, mis saadeti vanaisa Uno Mändlale, kui Ta oli Soomes sõjaväes ja hiljem Norilskis sunnitöölaagris.  Vanadest kirjadest laotub lahti olnud maailma tunnete tulv: emotsioonid, hirmud, argielu, pisirõõmud jne. Saanud sünnikodust kaasa vanaisa juttudest mälupildid, siis hakkab kirjasisu filmina jooksma. Inimesed fotodelt, sõbrad Tema sünnipäevadelt, need lõputud lood.

Amalie Elvine Altermann*Altnurme

Üks kiri aga on teistsugune- see on saadetud Norilskist  ENSV-sse minu vanaisa tädile Amalie Elvine Altermann*Altnurme (Pless)-le, keda lihtsamalt kutsuti Ally´ks. Kirjutaja on üks neist tuhandetest, kes vangilaagris aastaid pidi kannatama- minu vanaisa saatusekaaslane, kes just on saanud teada, et Ta saab vabaks, saab koju- koju omaste juurde.
Lugesin kirja läbi ja oleks vale väita, et silma ei kiskunud märjaks. Puhas rõõm ja siirus segamini murega, mis pitsitamas südant, sest Tema küll saab vabaks aga nii paljud jäävad veel maha ja hirm tuleviku ees, samas rahustav teadmine, et küll saab hakkama.
Neil päevil, mil kirju lugesin, olin lugenud lisaks mitmeid mälestuslugusid märtsiküüditamisest.
Iga lugu, vähem või rohkem traagiline, sekka ka pääsemisi puhtalt õnne najal. Minema viidute maailmad aga kanditi ümber uutesse tingimustesse, kus kõigele vaatamata üritati elada, leida oma rada, teha tööd.
Vangilaagreis olijad, lisaks eemalolemisele, pidid iga päev võitlema ellujäämise nimel. Iga pakk, mis kodused saatsid läks vahetuskaubaks tüki leiva või riidetüki vastu.
Siberi elu pani inimesi tegema inimloomusele vastuvõetamatuid tegusi, käivitus alalhoiuinstinkt oma ürgseimas vormis.
Kõige selle vägivalla, näljakorina, üksilduse ja surma keskel on alati olnud üks soov, mis viis edasi-  usk vabadusse.

Lipnik Uno Mändla Soome sõjaväes, 1943-44.

Minu vanaisa ütles mulle, et ilma lootuse ja soovita saada vabaks- saada veel kunagi koju, poleks Ta vastu pidanud 11 aastat rasket sunnitöölaagrit. Seda  sama lootusesädet kandis kirja kirjutaja oma südames ja usk vabadusse peegeldus igalt realt. Mis siis, et tol hetkel oli see rohkem füüsilistest vanglamüüridest vabanemine ja kuigi Eesti ei olnud vaba- oli selle kirja kirjutajal lõpuks vabadus minna, liikuda: vabadus alustada oma elu, vabadus teha valikuid, nii õigeid, kui valesid. Sel hetkel, selles ajas, oli see suurim vabadus.


Minu peret on tolleaegsed sündmused puudutanud lähedalt ja valusalt- elamata jäänud elud, lapsed, mis kunagi ei saanud sündida, unistused, mis purunesid.  Kõige selle juures ma ei mäleta kordagi, et oleks unistatud rikkustest, varakusest, soovist hirmsasti saada kellekski ja olla keegi.  Hinnati hariduse olulisust, töökust, lähedaste abistamist- koos olemist.  Väärtushinnangud olid hoopis teised.

Löön kirjade mapi kinni ja leian end Eesti Vabariigist, kus elamiseks mul on kõik võimalused, minu pere, minu kodu ja minuga on teadmine, et niikaua, kuniks keegi mind vägisi siit minema ei vii ja nii kaua kuniks mul on kaks kätt küljes ja mõistus terav- on kõik võimalik ja on kõik hästi.

Uno Mändla vanaduspõlves.

Ajalugu üritatakse pidevalt ümber kirjutada, ilustada, räägitakse, et võitjate üle kohut ei peeta. Mina aga ei lase teatud sündmustel mälust kaduda. Minu lapsed kuulevad neid lugusid ja annan oma parima, et neist kasvaksid isamaalised ja õiglase mõtlemisega vabad inimesed.


Kallis tädi Ally!

Kallistan Teid, tugevalt, tugevalt tänase päeva puhul! Tädi,- selles kallistuses pole tunda väsinud vangi rammetut jõudu. Selles on elu täis jõudu, tahet ja energiat elamiseks, tema kohustuste täitmiseks! Soovin Teile eelolevaks elu-aastaks kõike hääd! Tädi Ally- järgmise sünnipäeva pühitseme koos- oleks ka Uno siis meiega!... Ja siis pühitseme seda kahekordset tähtpäeva, Teie sünnipäeva ja minu elu pöördpunkti väärikalt.
Kallis tädi Ally, ei suuda seda kõike Teile kirjeldada, mis olen täna hingeliselt läbi elanud. Käisin täna kohtus- mind mõisteti vabaks!...Vabaks;- vabadusse; kodumaale; omaste keskele - see kõik on nagu liiga suur ōnn inimesele, kes on aastaid seda kōike igatsenud, nähes seda kõike aga nii kauge ja kätte- saamatuna. Ja ikka ja jälle küsin ise- endalt: kas tōesti seisan vabaduselävel, väljun siit mõne päeva pärast!?
Olen praegu õnnelik, samas aga tükivad vägisi pisarad lämmatama seda õnne! Jätta siia inimesed, kaaslased, kes on nii lähedased ja kallid ja kes samade unistustega on aastast aastasse püüdnud kõik raskused ja valud ületada. Kuis tahaks nad võtta endaga- tuua kodumaale! Nii lõpmatult valus on jätta siia kahte lähedast inimest: sõbratar koolipingist ja Uno! Oh - pääseks ka nemad!...
Unolt sain täna õhtul kirja ja, ja Ta ei teagi veel, et ma juba täna kohtus olin ja mind vabaks mõisteti! Oleksin hommikul saanud Talle teate saata kohtusse minekust, kartsin aga et mind ei vabastata ja Ta oleks asjata muretsenud minu pärast. Nüüd saab Ta sellest teada alles esmaspäeva õhtul.
Jääb veel tööl käia umbes nädal, kuni paberid formistatakse ja siis lähen aia taha. Ennem teise (aug.) kuu algust aga kindlasti koju sõitu ei saa alustada, sest passi saan siit ja sõidupiletite saamiseks on suured järjekorrad. Igatahes augustikuu lõpuks olen tingimata vanas Tallinnas ja kohtan Teid ja emakest!
Kallis tädi Ally, süda nii valutab, unest pole juttugi. Ees seisab ju uus elu, millest alata vōi kuidas- ei suuda seda veel mōista! ... Vanemate juurde kolhoosi põllule- sellest on küllaltki selge pilt, kuid vast kusagilt ikka tööd leian.
Tädi Ally, see on arvatavasti viimane kiri siitsest põhja linnast- varsti sõidan ise! Enne ära sõitu püüan aga kohtuda Unoga- on see ju kõige suurem soov praegu!

Tervitage vanavanemaid! Teile kallistusi, kohtumiseni!

Enna

Norilskis, 10. juulil 1954. a.

Tallinn
2016.