OLEN SILD - Jaanus Järs

 

Olen sild.

    Olen sild liivaselt kaldalt loojenevasse järve. Esimesel soojal kevadõhtul leban ma punetaval veepeeglil ja kuulatan üksikuid haruldasi kihulasi. Kas ma kuulen neid? Kahtlen seni, kuni nahkhiire kuulmatult laperdav tiib riivab mu kõrval taeva peegeldust. Kaldaroostikest voogab veele rabakonnade vulisev ümin, kasvab ja kahaneb, kaunistuseks kärnkonnade kriuksatused. Lehitust metsaservast ulatuvad kaldani päevast väsimata rästaste viimased kumedad soolod. Hulkuvad pilliroosaared ripuvad õngekorkidena piirpinnal enama ootel.

     Vooruslik järv voorte vahel lohus peale puhkepäeva, peale tööpäeva. Metsa taga raudteel ei tõtta rongi. Põllu taga ei kosta kaubaveokeid, ei ümise maantee helilint. Tuul on takerdunud latvadesse, liikumatu õhk ladestunud järvele. Pereliikmed hilisel õhtusöögil kaugemateski taludes, koer toob kuuldavale üksiku poolkohustusliku haugatuse. Äsja saabunud roo-ritsiklind sätib alles häält, proovib lühikesi kähedaid sirinaid. Sinikael roo taga prääksatab ja laperdab tiibadega, tõestades oma tunnete sügavust. Teised sinikaelad salgana, tiibade viibutused üle heleda ja tumeda sinise. Hüüp tõmbab õhku sisse ja surub endas välja kõikjalekanduva valju madala võnke.

     Olen sild. Tunnen su jalgu oma laudadel astumas. Löön kõikuma ning su tuleku ringid ristuvad eemalduva laululuige omadega. Otsid karbist binoklit, järve põhjas loksub, kiirgab, helendab noorkuu hõbe. Kõigepealt veendud, et see oli laululuik. Siis avastad saarte vahelt tuttvartide paari, siis tuttpütipaari. Silmi kissitades leiad ergavas loojanguviirus sajapealise pardiparve, aga ei suuda täpsustada. Nahkhiir teeb suuremaid ja väiksemaid ringe ümber meie. Ringid kaladest, konnadest. Paned binokli karpi tagasi, lahkud, jättes mind õõtsuma.

      Olen sild. Ulatun liivarannast roogude taha vabale veele. Päike upub aeglaselt. Sinna, jahedasse pimedusse, ma veel ei ulatu.

---------------------------

03.mai 2017, Olivier Messiaenile mõeldes

MINU SEIKLUSED LUULERADADEL - Tiiu Elu

  KEVAD 

Ta tuleb talvest läbi rüsijää

ja Arktikast kus elab valge karu.

Ta tundrast tulles lumelilli näeb,

nii päiksega ta jõuab meie koju.

Ta tuleb päikesega õitevahus

ja puistab teele hella armastust.

Siis korraga kaob igast hingest rahu,

me elu algabki ju kevadest.

Me hinge sees on suure suve valgus,

kui hommikpäike mängib kardinais.

Kui kevad tuleb, on see kõige algus,

see on kui elu sündimise hetk. 

Siis tuleb suvi oma õite ilus

on igas pesas koorund väike hing.

Kuid inimlaps, kes eostund kevadilus,

see sünnib nagu väike lumelind.

/ Rannatüdruk/  

* * *

     LAPSEPÕLVE 

Ma vahest tasahilju kiikan lapsepõlve

ja mõtteis hulgun mööda külatänavaid.

Need toona tundusid nii pikad, pikad,

et tihti jalad ära väsisid.

näen kodumaja vana roogset katust

ta väikseid aknaid kaemas räästa alt.

Siis korraga ma peatun ajarutus

ja leian istumas end löövi lävepakult.

Näen vaimusilmas veel neid kuuseoksi,

mis olid alati me trepi ees.

Sai sügiseti käidud mööda metsi,

 sai marju korjatud ja mündi teed.

käin lehmakarjas, pesen rannas lambaid,

ma rohin peenraid, võtan kartuleid.

Ma mäletan veel pikki talveõhtuid,

 kui külanaised köögis kudusid

.

Veel mäletan ma isa võrguharki,

 kus isa aina võrke parandas.

Näen lapsi meie vanas taluköögis

ja ema piinab õmblusmasinat.

Näen memme, kes loeb õhtupalveid

ja vanatädi piiblit lugemas.

Näen, kuidas väiksed unemati leidsid

ja suurte toas veel jutuvadinat.

Kui seinakell lööb õhtu viimast tundi

ja uni võtab vanas talus maad,

siis tasahilju aknaist kustub tuli

ja mina olin lihtsalt suureks saand.

/ Rannatüdruk/ 

****

        MURE 

Mu Eestimaa,

Su üle  valvab raha võimas käsi,

mis ühed vaeseks, teised rikkaks teeb.

Me võim end kiitmast iialgiei väsi, 

kel võim on käes, see pühib teised teelt.

On rahal ,võim mis rahvaga ei lõimu,

ta jalgealla tallab inimsuse.

Me valitsus, see rahvaga ei põimu,

ta ihkab võimu, trambib inimsusel

.Me maa see ägab, mõistmata mis toimub,

ta lastest pooled näljapajukil

Kuid Toompeal kaitstaks kiivalt oma võimu,

Mis Eestist saab, eihuvitagi neid.

On tallinn ammu saanud riigiks, riigis,

seal palk on suurem, elu odavam. 

On ülejäänuil elu Eesti riigis,

kord Soome, Rootsi, Iirimaa või London.

***

             HINGEPALVE

Mu hing  on kestnud oma tuhat aastat,

siin olnd  päikest, aikest ja tuult.

siin on raiutud puid, lennand laaste,

siin olnd pettumust, armastust suurt.

Mu hingesuvi kestnud tuhat aastat,

 mind kaitseb universumi hool.

Kui mure mu hinge laastab,

siis universum on minu poolt.

Ma kukkunud olen  ja tõusnud,

maad näinud ka pilvede pealt.

Olen tänulik, maa kes on loonud, 

kui vaid ta rahvas poleks vaenus seal.

Ma palund olen sulle rahu ,

 mu armas Emake  Maa .

Ma hinges ikka aina palun,

 et sa vihkamisest  kord  vabaks saaks.

***

                   HINGEÕIED 

Hingeõitel on pisarate ehedus,

teemandi tugevus,

südame siirus 

ja päikese sädelus.

Hingeõites on täiskuu valgus,

armastavad südamed,

peidetud unistused

ja mõtete selgus.

Hingeõitel on hommikukaste kargus,

keskpäeva avatus,

pidupäeva olemus 

ja Looja imelisus.

Hingeõites on lapsepõlve mängumaad,

nooruse stardirajad 

ja kõik see,

mis annab elule mõtte .

***

       USU IKKA 

Ära usu, et aastate ahel

on su olemust palju muutnud.

Ära usu, et elu , mis karm,

on su südant sügavalt puutund.

Ära usu, et aastaterodu

on su nooruse kaasa viind.

Ära usu, et hingesuurus

aastatega on kaduma läind.

Usu ikka, , et päikesesära

igas päevas sind tervitab.

Usu ikka, et homme on parem 

ja rohkem rõõmu on seal.

***

        KAS USKUSID

Kas uskusid, 

et aeg võib jääda seisma,

et hõbe juustes tõsta võib vaid hinda.,

et armuheinas kadund aja mõiste

ja teineteise kõrval hing vaid õitseb.

Kas uskusid,

et aja seisma jäädes,

sa sügisvihmastki võid olla joobes.

Et talvekülmas oled Jaanipäevas 

ja huuled huultel , lendad otse taevas.

Kas uskusid, 

et liiliad on lumes

ja sügishallas õitseb sireleid,

et õunapuu võib õitsta talvelumes

ja südames võib olla päike vaid .

***

      

       ELURING

Midagi andes ja midagi võttes,

elame antud elukest.

Midagi kaotades, midagi võites,

liigume elus edasi.

Vahest tõttame ummisjalu,

vahest tammume paigalgi.

 Teinekord kogeme kaotusevalu,

mõnikord paistab ju päikegi.

Elus on kõik nii paika seatud,

natuke siit ja natuke sealt.

 Küllap läeb hästi, kui kõike on vaetud,

kui oled elule avatud.

Kui kardad riski, siis kaotaja oled,

elades miskit laenuks ei saa.

 Miski ei sütti, miski läbi põleb,

 miski on hea ja miski on saast.

Tööd nõnda rühid, et pale on higis,

selle eest tihti vaid manada saad.

Vahest sa võidad ja vahest sa kaotad,

ikka  maksad  millegi eest.

Aeg aga aastad sult minema pühib,

lõpuks saad ikkagi paar meetrit maad.

Paljudel antud on teisiti minna,

õnnelik oled, kui sellegi saad.

Hing aga kõrgustes lehvitab tiibu,

vaatab ja mõtlikult vangutab pead.

Teadagi, kõik siin elus ju liigub,

elu on eksam, sa teadma pead..

***

SÜDAMEST_SÜDAMESSE

Su silmis on suvine soojus,

põsil sügise sõrmede jälg.

Hingestihti on nukrusenoodid,

aga süda kui päikesejärv.

Su juuksed on hõbehallid,

kätes elu valud ja vaev.

Ja ometi teist nõnda kallist

eitea olevat ilma pääl.

Mis sellest, kui peadki must vähe,

endast suurem ma olla ei saa.

See mu südames korda ei lähe,

Sina sellest ei vähemaks saa.

Mis sellest, et mõistmist olnd mööda,

mis sellest, et sõna olnd karm.

Ei sellest mul südames mõõna,

käivad käsikäes karmus ja arm.

Tahan tänada elu eest ilmas,

kodu , päikse ja rõõmude eest.

Tea, alati suurem kui ilmsi,

on mu süda, mis Sinuni teel.

Suurem olla Su silmis kui  suudaks,

 ei see muuta saaks midagi minus.

Kõige eest ma ju maksta ei suudaks,

liiga vaesed on selleks mu pihud.

***

   SÜDAMELILL

Üks sinine õis, mille kevad tõi 

ja suvi nad õitsele seadis.

See sinine õis läbi suve käib 

ja sügisel hilja veel õitseb.

Ja on ometigi see sinine lill ,

see mis hingeski siniselt õitseb.

See hingeõrn  meelespealill

läidab hingepuudki õide.

Ta on südamelill, ära unusta mind,

 ütles kunagi mulle mu memm.

KUU, RÄÄGI MINUGA (katkend) - Maria Lepmaa

Lühiromaani „Kuu, räägi minuga“ katkend.

Maria Lepmaa.

***

      „Jah, sest ka unistused võivad täituda. Ja täituvadki, kui piisavalt neile pühenduda ning nende vastuvõtmiseks valmis olla.“

     „Aga meist mitte keegi ei usu seda, sest see on fantastika, mitte reaalsus. Unistused on ulme. Kõik arvavad, et see on vaid tühi ajaraiskamine. Mõttetus ja suur tobedus vaid,“ ütleb Maarja ärritunult.

     „See on ju sulaselge rumalus. Kui nad vaid teaksid ja lõpuks aru saaksid, et pool sellest, mida nad oma elus teevad on tegelikult mõttetus ja tobedus ja üldsegi mitte vajalik ega ka kasulik. Aga oma suures rumaluses peavad nad hoopis unistusi tähtsusetuks.“

     „Me pole nii täiuslikud, Kuu nagu sina. Me ei oska kõike nagu peab. Ah, sa oled ju kõigest Kuu, sa ei hooma seda,“ üritab Maarja naljatades targutada.

     „Jah, unustasin, ma olen ju kõigest üks väeti Kuu,“ vastab sõber samaga.

     „Oi, väljas on juba täitsa pime ja ma olen läbinisti väsinud. Ma armastan sind, aga mul on nüüd aeg minna,“ ütleb Maarja kohkunult kella vaadates.

     „Ole tubli, mu armas, ja ära siis unistamist unusta!“

     „Ei unusta,“ sosistab tüdruk kodu poole joostes.

***

    Korraga tajub Maarja seda tuttavlikku õrnsooja tunnet, mis justkui mähib ta üleni endasse, nii et ta lihtsalt lõõgastub selle sees, ilma et ta rohkemat ütlema või tegema peaks. Maarja mäletab nii selgelt seda haaravat tunnet, seda armastusetunnet ning ta tajub ühtäkki, et seda ta ei saanud välja mõelda. Sest seda tunnet lihtsalt pole võimalik välja mõelda, kui seda eales kogenud pole. Maarja hakkab nutma ning suudab vaid sosistada: „Kus sa nii kaua olid?!“

   „Siinsamas – sinu juures,“ vastab Kuu hellalt.

   „Miks? Miks sa senimaani midagi ei öelnud? Miks sa minuga ei rääkinud? Miks ma ei tundnud seda armastusetunnet, kui sa väidad, et olid minu juures?“

   „Sest sa ei vajanud mind. Sa ei kutsunud mind. Ja siis ma ei tule.“

   „Ma olin ju kõik see aeg nii üksi. Nii üksinda, ja sa ei teinud midagi?! Sa olid mu juures ega öelnud midagi? Miks ometi?! Ja siis sa väidad, et sa armastad mind? Sa ju valetad!“ nuuksub Maarja südantlõhestavalt.

„Ma jälgisin sind. Ma ootasin, et sa mind hüüaksid. Ma igatsesin su järele väga. Ma ihkasin neid hetki, mil olime koos ja vestlesime. Aga sa ei vajanud mind. Ma ei tulnud sulle isgi mitte mõtteisse. Sina aga olid minu mõtetes kogu aeg.“

http://marialepmaa.blogspot.com.ee/2017/02/katkendeid-raamatust-kuu-raagi-minuga.html

Hea Marko Pomerants! - Ave Angerjas

 

 

Hea Marko Pomerants!

Mina soovin teiega jagada natuke teistmoodi metsa lugu.
Metsaraie jõudis meie kodutaluni mööduva aasta kevad-talvel, maha võeti mets, mis meid ja meie naabreid põhjatuulte eest kaitses. Aga tuulevari polnud ainus, mis selle metsa minu jaoks väärtuslikuks tegi. See mets oli minu pelgupaik, sõber ja kaaslane- kes alati kuulas, ilma hukkamõistuta, kas siis, kui jutud olid vahel etteheitvad või emotsioonid nii võimsad, et need metsavarjus välja karjuda tuli. Kasutasin metsa tervendvat, lohutavat abi eriti intensiivselt terve 2014 aasta, kui ma kandsin endas meie pere kolmandat last. Side metsaga ja tema tervendav-lohutav abi oli mulle sellel perioodil eluliselt vajalik. Ka peale lapse sündi viisid jalad justkui iseenesest nüüd juba koos väikese pojaga just sinna, metsa poole jalutama. 

Kuniks sellel kevadel tuldi metsa maha võtma. Kõik need päevad ja ööd, mil harvester metsas toimetas, ei saanud meie peres keegi und, südames oli rahutus ja hingel valus. Lohutasime ennast mõttega, et küll metsamehed teavad, mida nad teevad. Aga kõrvalt tööd ja selle kvaliteeti vaadates rahutus kasvas. Ma olen lapsepõlves koos perega metsateol käinud ja see, milline mets peale meie lahkumist välja nägi, on mul siiani meeles. On meeles see suhtumine, millega me metsa läksime, metsas toimetasime ja sealt lahkusime. Austus ja aukartus looduse ees oli see, millises vaimus metsas toimetati. Aga see, mida me nägime nüüd päris oma kodutalu kõrval, oli jõhker... Minu mees käis harvesteri juhiga ekstra rääkimas ja palus, et mingi osa metsast alles jäetakse, et ei tekiks põhjatuultele tunnel, et hoole ja armastusega rajatud aed ja igapäevane elukvaliteet soojal põhjatuulte poolt kaitstud maal võiks säilida. Nädalaks seiskuski harvesteri töö ja me juba rõõmustasime, meid võeti kuulda. 

Kui siis ühel öösel see viimane metsatukk maha võeti.
Järgmisel lõunal pojaga jalutama minnes ta sõna-otseses-mõttes tiris mind raielangi äärde, jäi seal ääres suurte ehmunud silmadega seisma ja hakkas nutma, ise samal ajal oma keha kõigutades (poja oli siis umbes 1,5 aastane, raietööde ajal me temaga seal jalutamas ei käinud). Nii me siis seisime seal, õõtsusime kahekesi nagu puud tuules, pisarad voolasid ja jätsime hüvasti... Need olid meie puude matused.
Ka puudel on hinged, vanad ja väärikad, nad vajavad samasugust austavat suhtumist nagu kõik elav siin Maa peal... Minu armas poja näitas seda mulle kõige imetlusväärsemal moel ...

Ave

PRESIDENDI KÕNE JA VIIS KÜSIMUST RIBURADAPIDI - Tiina Kangro

 

Foto: Neeme Sihv

PRESIDENDI KÕNE JA VIIS KÜSIMUST RIBURADAPIDI

Tiina Kangro.

Ajakirjanik, riigikogu Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni liige Tiina Kangro kirjutas mõtetest, mis tekkisid Presidendi kõnet kuulates.

Kolmeaastase vahega kommenteerin presidendi kõnet.
President Kaljulaidi kõne ületas kõnetehniliselt ta enda seniseid ja ka kõiki ta eelkäija 10 aasta jooksul esitatud kõnesid mäekõrguselt. Kaljulaid on suutnud mõne kuuga saavutada enesekindluse ja lõpetada tekstide närvilise vuristamise, olles kas ise teema läbi tunnetanud või saanud korraliku koolituse esituskunsti, st pauside ja artikulatsiooni osas (eks kaasa aitas ka prompter, mis on ok, sest elame ju tehnikaajastul).
Kui kõnetehniline pool oli heal tasemel, siis hääle mittevalitsemine tappis suure osa võimalusest olla karismaatiline (siin saab aidata vaid häälekooliga, mis on arusaadavalt ajamahukas tegevus ja tuleb kaaluda, mis on töö põhisisu). Vanasti said ka telediktorid ja -saatejuhid regulaarset hääleseadet, aga juba ammu ei ole see enam kombeks ka meedias.
Minnes kõne sisu juurde (mis oli läbimõeldud ja tihe) tuleb tunnistada, et tegu polnud siiski niivõrd kõne kui pigem artikliga. Kuulamise järel kirjapandu tähelepanelik läbilugemineja hilisem kõrvutamine avaldatud tekstiga näitas väga hoolikat ja põhjalikku ettevalmistust, head keelelist lihvi ja toimetamist. Eestis ongi meil see probleem, et paljud (õnneks) oskavad kirjutada, kuid ülivähesed luua suuliseks esitamiseks sobivat teksti.
Kuna lugemisoskus laial publikul (uuringute järgi) järjest langeb, siis on see ilmselt siiski teema, millele tähelepanu pöörata. Selliseid «kirjalikke» kõnesid ei saa endale lubada maailma suured juhtpoliitikud, kui nad tahavad, et neid saadaks edu. Obamad-trumpid-bildtid räägivad rahvaga lihtsalt, suulise kõne elemente ja konstruktsioone kasutades. Võime ju öelda, et eesti keel ongi teistsugune ja keerulisem – aga võib ka olla, et see tegelikult ei ole nii.
Kõnest endast jäi siiski õhku mitu küsimust:
* President väitis, et (eesti) keel on kaitstud vaid siis, kui seda edukalt õpetatakse siinviibivatele keelt mitte oskavatele inimestele – mida rohkematele, seda parem. Olen nõus, et siin elavate mitte-eestlaste puhul tuleks keeleõpet alustada kindlasti juba lasteaias ja eelkoolis, kuid rõhk peaks siiski olema eelkõige sellel, et luua vajadus (ja motivatsioon) keelt ÕPPIDA.
Olen mitmel pool maailmas rännates kohanud inimesi, kes räägivad ladusalt mistahes võõrkeeli ja küsimuse peale, kuidas nad on neid õppinud, vastavad nad, et ise või interneti abil, sest neil on olnud neid keeli vaja. Olen kohanud ka venelasi Portugali supermarketis ladusalt kohalikega suhtlemas (kuigi mingit ülevoolavat riiklikku keeleõppe süsteemi ei ole) ja siis oma perega vene keeles rääkimas ja mulle jääb küsimuseks, miks osa siinseid venelasi ei «suuda» ka aastakümnete järel eesti keeles üle kolme sõna rääkida. Kas tõesti aitaks neid kvaliteetsem keelekursus?
* Teiseks jäi presidendi arutelus kogukonna ja riigi kohustuste suunal õhku küsimus, kust siis ikkagi läheb piir riiklike ja kogukondlike avalike teenuste vahel. Presidendi väite kohaselt peab riik võtma vastutuse siis, kui «midagi peab olema üle riigi ühte moodi» ja kogukonnad siis, kui see midagi on «kohalikust eripärast lähtuv ja vajab lahendamist siin ja praegu».

President rääkis sotsiaalsest toest, mis peaks järjest enam minema kogukondade vaatevälja (mis iseenesest on õige): samas peaks ka päevakeskused, erihoolekanne, transport või hooldajatoetus olema üle Eesti tagatud ühtmoodi, mitte nii, et mõnes vallas jäetakse näiteks omaksehooldaja oma koormaga lihtsalt üksinda.
Minu meelest peaksime liikuma suunas, kus nõuded (haridusele, tervishoiule, hoolekandele) peavad olema riiklikud ja samuti peab riik garanteerima võrdsetel alustel teenuste finantseerimise (kas teenustepõhise või KOV-ide rahastamise süsteemiga), mille käigus siis kogukonnad saavad ise kõik vajaliku ellu viia. Õige oleks liikuda suunas, kus raha oleks seotud inimeste, mitte asutuste külge ja seda saaks siis kogukonnateenuste käigus paindlikult ja kulusäästlikult kasutada.
* Veel jäi silma presidendi soov, et ka välismail «lendavad» eestlased saaksid IT-lahenduste kaudu hõlpsasti maksta oma maksud Eestisse. Siin jääb küsimuseks (vähemalt) Euroopas kokkulepitud tava, et inimene panustab oma maksutulu (üldjuhul) sellesse riiki, kus ta füüsiliselt asub. Maksuresidentsuse põhimõtete järgi tuleb isegi Eesti organisatsioonis või ettevõttes töötaval isikul tasuda oma maksud riigile, kus ta tööd tehes füüsiliselt asub (seal ta kasutab ju ka avalikke teenuseid ja infrastruktuuri).
Ma ise ei oleks nii Eesti-keskne, sest austamist väärivad ka teiste riikide panused. Mis juhtuks, kui meie 30 protsenti eestimaalasi avaldaks ühel hetkel soovi saata oma siin teenitud maksud Narva jõe taha?
* Küsimusi tekitas ka kõnes üsna kesksele kohale põimitud väide, et «eestlane võib olla igaüks, kui ta tunnustab meie keelt, kombeid ja väärtusi». «Nii saab ta ise pidada end eestlaseks ja saame seda teha ka meie,» ütles president.
Emotsionaalselt võib see mõte tunduda ju nunnu, aga sisuliselt ei muutu ka me ise ju lätlasteks, kui tunnustame Lätis läti keelt ja sealseid kombeid, ega belglasteks, kui elame ja töötame Brüsselis. Kust on üldse tekkinud soov, et kõik siiakanti sattujad assimileeruksid eestlasteks? Loomulikult on vajalik, et teiste rahvuste esindajad, kes elavad ajutiselt või püsivalt meie maal, tunnustaksid siinseid väärtusi, ent laseksime siiski juutidel jääda juutideks, grusiinidel grusiinideks ja hispaanlastel hispaanlasteks isegi siis, kui nad on otsustanud elada Eestis. Eesti Vabariik, muide, oli omal ajal üks esimesi vähemusrahvuste õiguste tunnustajaid (vähemusrahvuste kultuuriomavalitsuse seadus aastast 1925).
* Kuulajatelt palju kiita saanud (kodu)vägivalla teema osas ütleksin aga, et nii koduvägivald kui ka kõnes mainitud liiklusvägivald on siiski millegi palju keerulisema ja meie ühiskonnas sügavaks probleemiks oleva tagajärg.
Iga terve psüühikaga inimene, kes ise autoroolis on sõitnud tipptunnil kas või läbi Tallinna linna, saab aru, et ta on sattunud hullumajja. Inimesed on sügavas stressis ja vihkavad kõike ja kõiki (seal hulgas ka iseennast) jäägitult. Loota koduvägivalla kadumist vaid selle jäämäe tipuga tegelemise läbi, saati veel saadikutele lühiküsimuste esitamise kaudu, on sama perspektiivitu, kui teles jooksnud valuvaigistireklaam «emad vabu päevi ei võta».
Kokkuvõtteks jääbki tõdeda, et viimased kaks farsilaadset presidendivalimist on tegelikult seadnud presidendi kui põhiseadusliku institutsiooni väärtuse ja vajalikkuse Eestis tõsise kahtluse alla. Viimaste valimiste teine ring oli poliitilise establishmend'i poolt lausa löök näkku Eesti rahvale ja vaid tõelised sinisilmad võivad vaadelda tänast presidendi kui rahva presidenti (milles ju tegelikult mõte peaks olema, kui rahva valitud riigikogusaadikud valiksid riigile presidendi).
Seega mis seal ikka ja ega muud, kui jätkame väikeste rõõmude ja edasiminekute otsimist. Mõtteharjutuste jaoks väärib eilne kõne igatahes tähelepanelikku ülelugemist. Ja ega muud, kui jääme huviga ootama järgmist.

 

*********

 

Artikkel ilmunud ka Postimehes 27. veebruaril.

OLEMINE - Ester Luuken

OLEMINE.

Lootus...

Enamus asju ei lähe loodetult ,aga siiski toob see kaasa vahel häid asju. Ilma ,et oleksime kogenud valu või pettumust ei oskaks me hinnata väärtuslike hetki ja inimesi.
Läbikukkumine...
Igaüks on kartnud meist läbikukkuda ja nii mõnelgi juhul oleme hirmutundest loobunud ideedest,inimestest hetkedest,mis olid või on meile olulised. Tõeline läbikukkumine on tegelikult see,kui sa üldse ei üritagi. 
Edu...
Edu mõõdupuu on see ,kui hästi me oma valu ja pettumustega toime tuleme,sest pettumused on paratamatus.
Elu...
Me kõik tulime siia ilma ,et proovida isemoodi.
Muutumine...
Me oleme juba eos kaitses hirmus muutuda. Keegi ei saagi meid muuta ,aga kui me oleme valmis kogema veel kogemuse võrra rohkem ja proovime olla avatud maailmale,siis me olemegi loomulikus muutumises ,mis tekitab ilma igasuguse põhjuseta tohutu õnnetunde.
Õnn...
"Sa tegid mu õnnetuks" - inimesed saavad meid kurvastada ,aga keegi neist ei saa mind muuta õnnetuks. Õnnetuks muudavad meid meie ootused,mis meil on seotud inimestega. Õnnelik või õnnetu olla on minu enda otsus. Kui ma tahan seda muuta ,siis pean tegema uusi otsuseid.
Andestus...
Oskus ,mida omavad vaid kõige tugevamad. Seni kuni seda ei suuda oled veel elus õpipoiss.
Andestage seni kuni teil on võimalus ,kellegile andestada. Minna lastes kaotame me vaid ise.
Armastus...
Tunne ,mida meist igaüks ihkab samavõrd ,kui kardab. Me idealiseerime ,milline on armastus ja just see idealiseerimine valmistab valu ja pettumusi ning pettumuste hirmus ei julge me uuesti alustada. Just see sama hirm paneb meid pidevalt uuesti ja uuesti suhetes ebaõnnestuma.
Armastada tähendab tunda tundeid hinge ja südamega ,mitte silmadega. Armastada tähendab hingehelinat ,kui seda sees ei ole ,siis on saanud armastusest vajadus või harjumus.
Armastus ei tee haiget vaid inimesed.
Kui me ärkame igal hommikul üles ja anname endast parima,siis muu ei loe.
Õnnel on vaid üks valem :
Siirus+ausus+naeratus+julgus+ andestus+mõistmine =armastus
Kui ,kas või üks neist asendada mõne hirmu või valega ei jõua me iial soovitud õnnetundeni.

Ester Luuken

2017. Laitses.

HEINO MÄEMETS - Merike Mäemets.

HEINO MÄEMETS (1898-1966)

                Pildid pärit perekond Michelsonile (alates 8.I 1937 Mäemets) kuulunud albumist. Pereisa oli raudteelane (vedurijuht) Heino Mäemets (s. Heinrich Michelson) Karli & Liisa p. (17.II 1898-18.IX 1966).

                Heinrich üksik laps, jäi varakult vanemateta. Isa Carl Michelson (27.XI 1857-5.IV 1902) pärit Tartust, elas Vohnja v., † tööõnnetuse tagajärjel, kui poeg oli 3-aastane. Ema Liisa Penter Juurust † samuti vara, kui Heinrich oli ~5-aastane.

                Heinrichi kasuisaks raudteelane Jegorov, kellel naine Anna, tütred Nadežda ja Anna ("Anjuta"). Kasuõe Nadežda (1888-1976) abikaasa, kolonel Arved Engman (Engmaa) (1890-1947) oli Heinrich Michelsoni poja ristiisa.

                Heinrich lõpetas raudteekooli Tallinnas, lõpetamise järel läks Gatšinasse (kasupere naised käisid närvidele). 

Sõjaväeteenistuses Pioneerpataljonis. Heinrichi abikaasa Juliane Elisabet (s. Karpovitš) Vicenti & Tiina t. (3.IX 1898-24.VI 1985) töötas noorena koogipoes, abiellusid 30-aastaselt. Poeg Harry (Aare) sündis, kui elati Nõmmel Raudtee tn. Juliane oli kodune, Heino vedurijuht. Eesti aja lõpul vedas Rootsi printsi, kaks vedurit ees. Oli hilissügis, väga külm. Hallo-mees F. Moor oli purupurjus, kukkus mikrofoniga printsi ette. Mõisakülas oli depoo korrapidaja, elasid seal linavabriku vastas 3,5 aastat. 1937 kolisid Mõisakülast Valka, kus Heino oli meister.

                Tartus oli abirongiülem. Oli selle abirongi ülem, mis 5.VII 1941 käis päästmas hävitusrongi, mille metsavennad Palupera juures kraavi lasid. Juba nädalaid enne sõja puhkemist liikusid öösiti arvukad sõjaväerongid ikka läände ja läände, ettevalmistused käisid.

                Heino sugulased perekond Lettermo Narvast. Heino varjas end 1941 Lettermote pool (et teda vastavalt korraldusele Venemaale ei saadetaks). Ükspäev oli tundnud, et peab Narvast lahkuma, läks Nõmmele. Kaks tundi hiljem hukkusid Lettermod pommirünnakus.

                Juliane rändas sõja ajal mööda maad, äritses seebikivi, toiduainetega jms, elatas sellega peret. Märtsipommitamise elasid üle perega Tartus, puumajas raudteejaama kõrval (Tallinna poole). Jäid õhuhäirele vaatamata koju, sest poeg Aare oli raskesti haige (pleuriidis) ja kartis varjendisse minnes külmetuda. Olid kogu rünnaku aja köögis (ilma välisseinteta ruum), pommid vuhisesid, maja kõikus kahele poole. Sakslased olid sõja ajal ehitanud kuhugi Emajõe luhale vale-raudteejaama ning hulga pomme loobitud rünnaku ajal sinna.

                Kevadel pärast pommitamist olid Elvas Mahlamäel perekond Härmaste juures, sügisel põgenesid sõja eest viimase rongiga Tallinna. Juliane õed Benita ja Liide elasid Nõmmel Haava tn. Aastal 1949 läks Aare ülikooli ja Mäemetsad kolisid Tartu Kungla tn, kus poeg lõi ka pere. Aastal 1961 asus Aare pere Võrtsjärve Limnoloogiajaama, vanad vahetasid korteri Elvasse.

                Heino väga täpne, korralik mees, rongid käisid minutipealt, sai ka mõne aumärgi. Pensionieas armastas akna all istuda ja välja vaadata. Võrtsjärvel meeldis metsas jalutada, seeni korjata. Osav töömees, tegi puutööd jms, põletas ka pilte vineerile. Kunagi oli puhunud ka pasunat (baritoni). Oli suitsumees, põdes isheemiat, † üksinda kodus olles Elvas, kui naine oli maal poja pere juures. Elva kalmistul koos abikaasaga.

                1960. aastatel töötas või valvas Elva jaama veetornis peretuttav Tiilemann (Valga mees), kellega Juliane veel peale Heino † suhtles ja vahel juttu ajamas käis.

                Heino ja Juliane poeg Aare Mäemets (s. Harry Michelson) (18.I 1929-24.XI 2002) oli zooplanktonoloog, hüdrobioloog, järvedeuurija. Töötas välja Eesti järvede tüpoloogia. Kirjutas teadustöid, raamatuid Eesti järvedest ja koduloolisi brošüüre. Tegutses TA Looduskaitse Komisjonis, ELUS, Eesti Geograafia Seltsis, Eesti Muinsuskaitse Seltsis. Maetud Elva kalmistule.