Olen sündinud eelmise sajandi keskel, kolhoosis, suures peres ja seeläbi kogenud nii nõukaaegset ENSV-d kui uut Eestit. Minu vanemad ja vanavanemad aga nn esimest Eestit. Seega suguvõsa tegemised-kogemised läbi terve eelmise sajandi.
Raamat on üles kirjutatud päevikute ja märkmete põhjal, mida peetud üle kolmkümne aasta. Tänu oma lapselaste sirgumisele ning pöörase kiirusega areneva tehnikamaailma arengule tunnen, et ei tohi alahinnata eestlaste sitkust ning talupojatarkust. Pilguheit esivanemate eludesse, aitab näha pere vastupidavuse ning toetuse olulisust. Samas soov tuua sinuni vaprate eesti emade ja tütarde üleelamisi ja seejuures jääda elurõõmsaks.
Just Eestimaa taasiseseisvumise ajal ilmavalgust näinud lapse parandamatu terviserikke tuvastamisest ning aastatepikkusest võitlusest täisväärtusliku Elu nimel. Muret ja rõõmu, mis käivad õnneks ikka käsikäes.
Osalemine telesaates „Ellujääja”, et süstida inimestesse lootust, ükspuha kui trööstitu võib mõni hetk tunduda. Helgem tulevik juba käes. Ja siis – insult!
Ellujääjate, viis insuldijärgset aastat!
Katkendeid raamatust:
"Siis aga hakkas rootsi arst pikkamisi Liina-Mariat tabanud haigusest kõnelema ja minule omakorda pärale jõudma kui tõsine asi tegelikult on! Ikka olin salajas lootnud lihtsamaid lahendusi, kuid tohtri selgitused pühkisid minema kõik illusioonid! "
„Ükspäev, korjasime maal marju, hakkas Liinake küsima, et miks tema just selline on ja peab ninas toru kandma? Ja siis uuris, et kui Taevasisa juurde läheb ning jälle kunagi maale tagasi tuleb, kas ta siis on terve nagu teised lapsed? Oh, kui kibe oli seda kuulata, mida vastata? Teen kõik, et temast sirguks kaunis neiu, kes suudab ise enda eest hoolitseda ja loodan ja palun, et kõik parimad lahendused meie jaoks on olemas!
„Järjepidev tõestamine ametnikele, et vasak käsi on ikka võimetu teist aitama. Uuesti kõndima õppimine. Vahel tahaks neile, kes otsustavad sinu tervisliku seisundi üle, öelda, et siduge päevaks oma üks käsi kinni. Proovige nõnda minna bussiga poodi, tulla sealt toidukotiga. Kuidas üldse kartuleid koorida? Pesu kuivama riputada? Tuhanded pisiasjad tavainimese igapäevaelus, mida toimetades ei märkagi, et kasutame imelisi kahte kätt!”
Meie mõneti keeruka elukäigu kirjeldamiseks ja ülestähendamiseks utsitas mind ning võttis teostamiseks minu pikaajaline sõber Ester Rusing. Raamatus on palju fotosid.
https://www.hooandja.ee/projekt/raamat-ellujaamise-ja-elamise-roomust
Üllatusi täis see Vabaajaleht!
VastaKustutaTänna kommenteerimast!
KustutaTore siis ju!