Kenno Põltsam
25. juulil esietendus Viinistu katlamajas Eesti Päevalehe ja R.A.A.A.M.i suvelavastus "Kostja ja hiiglane", milles käsitletakse presidendi Konstantin Pätsi elu ja võitlust, eelkõige aga hetki, mil tema kätes oli Eesti saatus. Käsikirja autor on Mart Kivastik ja lavastaja venelane Aleksandr Ogarev.
Ma käisin etendust vaatamas ajal, mil selle mängimine oli jõudnud poole peale, ehk viiendat korda. Esimeste päevadega on olnud näidendi vaatajaid väga palju, hoolimata krõbedast pileti hinnast, milleks oli kolmkümmend eurot. Päev enne esietendust, mil näitlejad tegid peaproovi, said kohalikud inimesed juba lavastuse ära näha ning esietendust käisid vaatamas ka enamus ministreid.
Lavastuse esistseeni läbivaks küsimuseks oli, et miks tahtvat nemad kui näitlejad vana teemat üles kaevata – tekkis kahe erineva inimese vaidlus, üks oli Pätsi toetaja ning teine Artur Sirgu toetaja. Teises stseen jagas lavastaja juba näitlejatele rollid, kes keda mängib – säärane rollist välja tulek, kus lavastaja suhtles näitlejatega nagu proovis, kordus veel oma kolm korda. Nõnda oli üks stseen lavastuse esimeses pooles selline, kus ei saanud nimetamata jätta EKRE ja Sotsiaaldemokraatide vastasseisu – käidi välja hüpotees, et Päts oli vabariiki luues tänapäeva ekrelase moodi, aga ta võttis hiljem üle sotsiaaldemokraatlikud vaated.
Lavastuse esimeses pooles õigustas Päts riigipööret, õigustas Päts vabadusvõitlejate rehabiliteerimist – nendega ei juhtunud ju midagi, saidki vangis natuke järgi mõelda ning see mis juhtus Artur Sirguga 1937. aasta 2. augustil, oli vaid õnnetus – nõnda ka mängiti läbi Sirgu kukkumine hotelli rõdult, mida näidati hüppamisena.
Lavastuse esimeses pooles õigustas end Konstantin Päts, et ta tegutses Rooma õiguse alusel - Rooma õigus oli Vana-Rooma riigis kehtinud õigus, sai alguse seaduste koguga "Kaheteistkümne tahvli seadused" (umbes 449 eKr) ja lõppes seaduste koguga "Corpus iuris civilis" (aastal 529). Rooma õiguse põhimõtetel põhines Eestis varem kehtinud Balti eraseadustik. Välja oli toodud ka see, et Päts oli õigeusklik ning jälgis alati 10 käsku – ometi alistus ta 1939. aastal revolutsioonilistele jõududele.
Lavastuse üheks läbivaks teemaks oli Kostja võitlus hiiglasega – Kostja oli Konstantin Päts ning hiiglane Nõukogude Liit. Ühes stseenis oli näidatud katlamaja seinale manatud suurt hiiglast ning tema vastas väike president Päts.
Stseen, kus teenija Juuli oli lava ühes otsas ja Päts lava teises otsas kõneles mulle poliitikust, kes on oma rahvast võõrdunud. Ta oligi üks väike Kostja suurte hiiglaste vastu, väike inimene, kes oma egotsentrilisuses valitses riiki autoriteetlikult. Seda või ka lavastusest endast välja lugeda, kui võtta arvesse et Kindral Laidoner ega ka sotsiaaldemokraatide juht August Rei oli välja jäetud – kogu etendus oli üles ehitatud ühe mehe keskseks.
Lavastuse teine pool keskendus juba Baaside lepingule. Eesti valitsus, mida juhtis Päts ainuisiklikkusest, oli pandud fakti ette – kas kuulutada välja sõjaväeline mobilisatsioon või võtta vastu Nõukogude Liidu poolt pakutav pakt. Mulle tundus siin kohal Pätsi mõttekäik selline – et võtame vastu NL pakutava pakt, viidame aega seni kuni Saksamaa NL ründab, eks siis vaatame kelle omale uueks isandaks saame – siin paistab välja see igipõline orjamentaliteet.
Lõpuks esitas üks NL ametnik Pätsile uue nõudmise – moodustada uus valitsus, mida asub juhtima Pärnust pärit Johannes Vares Barbarus. Barbaruse valitsusse kuulusid isehakanud võimumehed – pea kõik nendest kuritegeliku valitsuse liikmetest olid kahtlase minevikuga. See kõik viidi läbi olukorras, kus rahval polnud enam kaasa rääkimise võimalust.
Mitu korda lavastuse jooksul kummitas Pätsi ka Artur Sirgu vaim – näitleja, kes kandis verist särki, jalutas viimast korda Pätsi ümber ajal, mil Päts tunnistas et oli Eesti rahva reetnud. Sama Artur Sirgu vaim ütles Pätsile, et tol on veel üks võimalus – end maha lasta.
Miks Konstantin Päts end maha ei lasknud?– usun et psühholoogid seletaksid seda sellega, et Päts põdes nartsissistliku isiksushäiret, mille tõttu ta kartis surma minna – pigem eelistas ta elada kasvõi vangistuses. Hilisemas elus, kui ta viibis Siberis, diagnoositi tal juba vaimuhaigus. Mina igatahes arvan, et kui Päts oleks otsustanud minna vabasurma, siis vaataksime teda natuke teistmoodi kui praegu.
Lavastuse „Kostja ja hiiglane“ eesmärk polnud leida ajaloolist tõde, vaid selle ajaloolise tõe peab iga vaataja ise üles leidma. Senini on lavastuse kohta käinud tagasihoidlikud, pisut kahtlevad kommentaarid – inimesed ei oska päris selget seisukohta võtta. Lavastuse viimase stseeni ja publiku aplausi vahele jäi vaid paar sekundit. Oleksin oodanud rohkem vaikust, enne kui aplaus kõlab, see oleks andnud tunnistust sellest, et teema sügavus jõudis inimestele rohkem kohale – samas on see pelgalt minu arvamus.
Foto: lavastuse reklaamplakat / Eesti Päevaleht
