teisipäev, 13. september 2016

MINA JA ROHE-VESIHOBU - Jaanika Kolk


Foto: Jaanus Uibu.

Jaanika Kolk.

MINA JA ROHE-VESIHOBU.

Kuigi ma olen nagu Mowgli vanaema juures maal puude otsas ja põõsastes üles kasvanud,

oli kuni ühe konkreetse hetke läbielamiseni loodusega suhtlemine minu jaoks ikkagi midagi

ühepoolset. Möödus mitmeid aastaid, enne kui panin tähele, et loodus võib ka vastu

suhelda. Suhtlemistasand muutus ühel suvepäeval, kui ma kiili tiigist päästsin. Teadmata

kaua oli see Rohe-vesihobu seal tiigivees sipelnud, kui ma teda märkasin ja õrnalt sealt vee

seest välja õngitsesin. Vapper uppumissurmast pääsenud tiivuline lesis siis tükk aega

rahulikult mu kõrval, kuivatas end ja põristas aegajalt jälle oma katkiste tiibadega. Kiil nägi

nii rääbakas välja, et kartsin ta päris lennuvõimetu olevat. Mõne aja pärast tõusis see mulle

juba lähedaseks saanud ilus olend siiski lendu ja läks. Rõõmu ja murega vaatasin, kuidas

ta natuke laperdades üha kaugemale suundus. Aga siis keeras kiil ühtäkki ringi ja lendas

tagasi minu juurde. Hõljudes otse mu näo ees, vaatas see roheline putukas tükk aega oma

liitsilmadega mulle otsa ja tegi alles siis lõplikult minekut. Ma vist ei hinganud ka sel ajal, kui

ta mu näo ees hõljus. See oli kirjeldamatult ilus ja eriline tunne. Peale seda sündmust

hakkasin kõiki elusolendeid hoopis teise pilguga vaatama ja kui ma õppisin järjest rohkem

tähele panema, sain osaks ka üha erilisemate kohtumistega looduses ja loodusega.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar